november, tuntud ka kui "deitide ja kohtumiste kuu"

Eelmisel nädalal korraldas härra abikaasa meile romantikat. Koos saja inimesega :)

Toimus Alatskivi lossi veiniõhtusöökide sarja viimane õhtusöök. Olles 5 päeva Eveliisiga muudkui proseccosid joonud ja lausa nii, et tagasilennul enam lennujaamast kumbki sellele joogile enam mõeldagi ei tahtnud, siis oli nagu väike nöök, et õhtusöögil ulatati kohe tervitusjoogiks prosecco :)

Nendel veiniõhtusöökidel oli tore komme, et toidud kombineeriti kindla veinimaja veinidega ning selle riigi ja veinimaja esindaja oli ka kohal veine tutvustamas. Seekord siis Villa Sandi Itaaliast Veneetsia piirkonnast, kust ka prosecco pärit on. Väga head veinid olid, samuti ka toidud. Meil oli 4-käiguline õhtusöök ja kui alguses tundus, et pärast tuleb minna tanklasse hot dogi järele, siis tegelikkuses oli pea 4-tunnise õhtusöögi lõppedes kõht väga täis. 

Eelroog Kõrvits x5

Viiel erineval moel tehtud kõrvits ühel taldrikul. See oli imeline maitseküllus!

Väga meeldis ka pearoog hirv arooniakastmes peedi lisanditega, kõrvale täidlane Merlot. 

Õhtu parim ego-boost tuli aga õhtusöögile saabudes ja lossi sisse astudes, kus võttis meid vastu täiesti võõras inimene. Muidu ikka piirkonna inimesi teame, aga seda tervitajat ei tundnud kumbki meist. Daam vaatas mulle otsa ja midagi küsimata teatas, et Teie lauanumber on 6.

Härra abikaasa, kes oli oma nimele laua broneerinud, alustas selle peale vestlust, et kas meil on nimelised kohad või kuidas kohad on määratud. 

Daam vastas: "Marko Mesi?"

Abikaasa kinnitas, et jah.

Daam: "Ma tundsin Te abikaasa ära!"

:)))

Härra oli väga löödud sellest, et mind tunti ära, aga mitte teda :)

Igatahes on alanud november, ühtlasi ka tuntud kui "deitide ja kohtumiste kuu".

Veiniõhtusöögiga alustasime oma aastapäeva tähistamise sarja. Tavaliselt meil on novembris abikaasaga kahekesi aastapäeva-deit spas, mille traditsiooni ma kogemata eelmisel aastal murdsin, kui "vabadele kuupäevadele" Istanbuli reisi ostsin Eveliisiga. Tänavu korvan seda sellega, et viin härra väiksele Malta reisile. Aga lisaks siis see nimetet veiniõhtusöök, lisaks tahab härra homme kontserdile minna ning õiget kuupäeva (mis on laupäeval) tuleb ju ka tähistada.

Lisaks on november ka Sibulatee sündmuste sünnipäev. Siis me kõigepealt peame Purgipidu, aga veelgi olulisem on Sibulatee sünnipäev, mis on liikmete kokku tulemise ja mitte kiirustamise õhtu. Sööme, joome, jutustame, naerame, ilmselt ka tantsime, mängime ühismänge, pole välistatud laulujoru ülesvõtmine. 

Ja novembri võtame kokku sellega, sõpradega teeme traditsioonilise Käsmu viikendi ehk saadame suve ära :) Esimesel advendil on küll viimane aeg selleks, kas pole?

õunamahlateost ja sügistöödest

Ma ei tea, kuidas mu ema tuli toime maal elamise, maatoimetuste, hoidistamiste ja muuga, samal ajal E-R linnas tööl käies kontoris.

Minu töö on mu elustiil siin kohapeal ja ikka jääb aega koguaeg puudu. Kõrvaltvaatajale võin tunduda koduse emana, ilmselt ka mu lapsed peavad mind selleks ega mõtle, kui palju on tegemisi igal sammul. 

Ühesõnaga, praegu on viimane aeg veel õuntega midagi teha, sest öökülmad on ukse ees. Nii olemegi härra abikaasaga õunamahla teinud. me oleme koos oldud pea 12a jooksul alati kas kuskil varustuse laenanud, viinud õunad kellelegi pressida või koos sõprade-naabritega teinud, nüüd otsustasime, et aitab. Ostame omale ka õunapurustaja ja mahlapressi. Sest lisaks õuntele teeme ju ka ebaküdooniat ja rabarberit ka mahlaks. 

Õunapurustaja on nii ulme tööriist, et sõnu ei jagu. Ei jaksa õunu ette valadagi, juba ta tormab tööd teha. Mahlapressiga meil nii hästi ei läinud. Esimese pressimise peale rebenes riie juba, siis hakkas mudru igalt poolt välja vahelt ajama ega pressinud midagi. Ilgelt nõme oli, sest võtsime teha õunamahla endi uneajast öösel ja max 20 liitrit suutsime 2h jooksul mahla välja pressida. 

Eks näis, mis sellest mahlapressi tagastamise saagast veel saab, sest ega nad tahtnud tagasi võtta, sest "15a jooksul pole kellelgi ühtegi kaebust olnud". Lootsime ümber vahetada, aga midagi asemele neil polnudki pakkuda, kui 2x kallimat tööriista ja üle 1000€ ausalt ei taha maksta mahlapressi eest, mida liiga tihti just ei kasuta. 

Laenasime jälle sõbralt pressi ja jätkasime tööga mõned päevad hiljem. 

Paarikümnest liitrist õunamahlateost sai 300 liitrit. Ma ei tea, kuhu see kõik ladustatakse, sest keldrisse juba suvest saati midagi juurde ei mahu. Kõik moosid ja mahlad on keldrisse kolimise ootel. Järgmisel aastal suure tõenäosusega õunamahla pole millestki teha, seega siis tegime topelt. Tänavu on nii palju õunu, et vaesed õunapuud kõik olid raskuste all lookas. Mitmel õunapuul murdus ka oks ära. Kreegid olid samuti vilju täis, ja on siiani. Kui muidu olen ikka kõik kreegid ära korjanud ja moosi ketnud, siis tänavu tegin ühe suure moosilaari ära ja puu ei näidanud ühtegi märki, et oleks midagi üldse korjatud. 

Talveõunad on korjatud, eelmisel nädala korjasin pimedani välja ja pimedas ka veel kobamisi nii palju kui sain. Järgmisest päevast hakkas sadama ja on vahelduva eduga siin vesine olnud sellest saati. 

Ja õunu on ikka veel puude küljes omajagu, need püüan jõudumööda kuivatusahju panna. Ei saa kuidagi ju midagi raisku lasta, korilusegeen ei luba. 

Olin siin ise nii rahul omadega, et kuigi mul palju just iluaeda ei ole (ikka see vana jama, et härra abikaasa kogu oma paadi jm tehnikainventari hoiustab meil hoovis ja muudkui sõidab atv-ga üht või teist asja vedada, siis lihtsalt ei saa lillepeenraid teha omale), siis olen aastate jooksul panustanud praktilise aia moodustamisse. Et on õunapuid istutatud, ebaküdooniaid, sõstraid, ploomipuid ja kirsse (millest pole mitte ühtegi marja saanud, sest linnuparved teevad minutitega üks-null ära... kelllegi häid trikke on jagada). Sel suvel istutasin terrassi äärde ka viinamarja istikud, et need suvisel ajal päikese eest varju annaks, ilu looks ja mõnusaid viinamarju valmistaks romantiliselt, no nagu välismaal. 

Ja siis saabub sügis ja ma ei jõua ära kiruda - kõik need istikud viljuvad ju ja vaja neid hoidistada :) Eks ma rohkem niisama pläran ja ootan, et need puud ja põõsad suuremaks kasvaksid ja hoovile mõnusat vaibi annaksid. 

Ja loodan salamisi, et ükskord koidab päev, mil härral on oma tehnikahoov, kuhu ta kõik masinad viib ja ma saan hoovile ka lillepeenraid voolida. Ka Mesi tares kavatsen laieneda.

Kuidas te muidu lillede osas talveks valmistute? Kuuseoksad peale või vanad vammused? Jagage nippe, et algaja rohenäpp ka saaks õigel ajal aiatööd koomale tõmmata. 

Projekt "Maja" - kaheksakümne üheksas peatükk (maja soojustamine)

Oh, kui pikalt mul siin vaikus on olnud, eriti kodurindel. Olgem ausad, kolme maja ja veel rohkemate kruntide haldamine on pidev prioriteetide seadmine ja ajaressursi jagamine, milles oma kodu on pikki aastaid kaotajaks jäänud. Nüüd on paar edusammu ette näidata välisilme osas, kuigi ma oleks tahtnud päris lõplikku tulemust näidata, aga ainult jumal teab, millal me selleni jõuame.

Põhimõtteliselt selline vaade meie maja välisilmele on olnud viimased ... liigapalju aastaid. 4 vähemalt.

Suvel siis härra võttis ette ja eemalda viimse vana laudise.

Siis me jäime ootele, et millal tekib meil aega hakata pusima. Õnneks tulid mu isa ja venna appi, sest muidu me siiamaani poleks asjaga edasi liikunud.

Valmistati ette soojustuse paigaldamiseks.

Puistevilla aja saime õnneks kiiresti. Ja maja nägu muutus juba momentaalselt, vähemalt minu jaoks! Maja läks nagu suuremaks väljast :)

Üks aken läheb terrassiukseks.

Kui vill ümber, tuli kiiresti tegeleda tuuletõkkega. Kolm päeva elasin nagu urus, mitte valguskiirepojakest ka majas.

Pühapäeva õhtul kiirustasime veel hämardudeski reikasid/liistusid peale panna, et saaks kõik kaetud. Valgus tuli ka majja tagasi.

Uued aknad on kevadel tellitud ja millalgi suve lõpus kätte saadud, ootavad! Nüüd järgmiseks peabki akendevahetuse ära tegema. Härra praegu otsib taga laudist, mille loodetavasti peagi ka saame, et enne talve töö ära lõpetada. 

Juba plaanisime, et selle nädala lõpus võtame aknad ette, kui tuli meelde, et ei saa. 3.okt toimub Tagadi laat, mis on meil traditsiooniline üritus ja kust puududa ei saa. Aknad ootavad siis sellest järgmist võimalust. Mina üheaegselt ootan väga uusi aknaid ette (sest esimest korda elus saan ma endale lõpuks laiad aknalauad tuppa, mitte mingid 5cm-sed kuhu isegi telefoni raske toetada), teisest küljest ei oota ma seda tööd aga ÜLDSE! Sest vanad aknad tuleb eest ära saagida ja ma päriselt ei taha mõeldagi, milline tolm ja sodi kõik sellega seoses toas on... Meie eluruumides, kus on kogu meie maine värk - riided jne. Oh õudust, ma ei taha mõeldagi seda koristusmahtu... Sest ega mul ei ole asju kuskile kolida ka! Kõik aknad korraga eest ära ja uued kohe ette! Kuhu ma need asjad peaks eest ära pakkima?

Elame näeme, kuidas läheb või kui mitu aastat ma jälle ootama pean, sest tegelikult härral aega ikka ei ole...

Viru veri ei värise

Ma ei oska isegi pakkuda, mitu korda on mul siin Peipsi ääres külalised (nii Samovarimajas kui Mesi tares) küsinud, et kas ma olen siit (Peipsi äärest) pärit. Ma ei ole mõistagi ja kohe järgneb küsimus, et kust ma siis pärit olen?

Kuidas vastata selle küsimusele?

Kas inimene on pärit sealt, kus ta sündis ja kus ta väga palju oma lapsepõlves aega veetis (Kohtla-Järve/Jõhvi)?

Või on inimene pärit sealt, kus on tema isakodu (Vändra/Soomaa)?

Või hoopis sealt, kust ta viimati pikalt elas ja kust uude kohta, siia Peipsi äärde kolis (Tallinn)?

Ükskõik, milline neist variantidest, aga üks on kindel - minu juured ja minu sügavad tunded on kindlasti vähemalt poole südame ulatuses Ida-Võlumaal. Ja kuigi mu armas ja ainus vanaema lahkus siit silmast juba 10 aastat tagasi, on mul ikka klomp kurgus, kui ma Tartu poolt Jõhvi sisse sõites raudteeülesõidu taga vanaema maja näen. Tema aadress on mul siiani ajukeerdude vahel (Kaare 9-26) ja isegi telefoninumber veel ähmaselt võtab kuju. Mul on detailselt silme ees vanaema korter, kus ma nii palju oma lapsepõlves rõõmu veetsin. 

Minu teine Virumaa elukestev punkt on veel. Koht, kus ma ikka mitu korda aastas käin. Mu tädi Kohtla-Järvel. Viimane Virumaa ankur mu emapoolsest suguvõsast. Jah, eks on kaugemaid sugulasi ka, keda ma tunnen ja teretan, kui näen, aga keda ma nii sügavalt südames ei hoia. 

Minu viimane õlekõrs... juuksekarv, mis mind Virumaaga seob, katkes eile. Sama haigus, mis võttis mult ema, võttis nüüd ka tädi. Enam ei ole mul Minu Virumaad ja varsti, kui lõpptoimetused tehtud ja uks selja taga sulgunud, ei ole enam kedagi, kes mind Virumaal pikisilmi külla ootab. 

Ole tubli, Virumaa! Ma ei unusta neid mälestusi ja minu Viru veri ei värise.

Tähenduslik pilt.
Minu esimesed täpid!
Pildil emme ja mina mu lasteaia lõpupeol.
Kleidi kanga jagas lasteaed jao pärast igale tüdrukule, 
minu tädi õmbles sellest kleidi.

pantvangis

See oli esimene suvi elus, kus ma tundsin, et ootan nii väga septembrit!

Mitte et mulle suvi ei meeldiks. Ma olen sajaga suveinimene. Pigem olgu palav kui 100 kuhvti seljas eksole. Ja suvi, mis tänavu 2 kuuks saabus, võrratu. Ma olen ikka ja jälle käinud sellist suve Lõuna-Euroopas otsimas, aga nüüd tuli koju kätte.

Mitte et sellest mulle suurt kasu oleks olnud, ei. Ma olen olnud Varnjas pantvangis umbes maikuu algusest saati. Isegi Alatskivile, a la poodi või paki järele sõita on olnud ilgelt suur logistika ja poole tunni näpistamine, sest lihtsalt selline töösuvi on olnud. Mis on olnud ju ka tore, muidugi.

Ma ei tea, kas see on ainult meie pere mõttemaailma muutus või teistel ka, aga 2 aastat koroonajama on viinud selleni, et me räägime omavahel härraga: "Teeme selle ja selle broneeringu ka ära, rabame veel. Kes teab, millal jälle lukku läheb või millal grupibroneeringud ära kukuvad" Ehk et me oleme KÕIK, mis tuleb vastu võtud ja ära teinud, ilma ühegi puhkepäevata. Ok, luiskan. Üks päev siiski oli, kui me õhtuks Tõstamaale sõitsime ja hommikul kohe jälle tagasi Peipsi poole suuna võtsime. Sest armaskallis sõbrants jätab Eestimaa mõneks ajaks maha ja kolib tööle Brüsselisse. Niiet teelesaatmispeole pidime iga hinnaga jõudma. 

Siis üks poolik päev oli veel vaba, kui me Rally Estonial käisime. Ma võitsin rallipassid neljale ja seda ei saanud ju raisku lasta. Ise olen ka üllatunud, sest ma ei võida mitte kunagi midagi. Nüüd võitsin :) 

Jep, rohkem vabu päevi pole olnud. Mul on olnud rohkelt sõpru, kes on halastanud ja ise Peipsi äärde tulnud. Seega vabu õhtuid sain ma ikka korraldada tare terrassil või meie oma hoovis, et sõpradega pikalt laialt juttu ajada, aga hommikud ja lõunad on olnu alati samad - hommikusöögid külalistele, koristamine, Samovarimaja, ivantsai, kasvuhoone, rätikutepesu jne. 7 päeva nädalas iga nädal. Ja seda kõike veel mitme töötaja abiga. Kui me oleks ainult kahekesi härraga olnud, ma ei kujuta ette!

Ka septembris jagub veel rassimist, aga juba veidi vähem. Nädalavahetused minu valikute juures tähendavad tööpäevi ja siin pole nuriseda midagi. Ise valisin nii, ise teengi nii!

Nüüd on viimaks aega mõelda ka hoidistamistele, sest ega kelder ise ei täitu ja hommikusöökide ning muude toitlustuste jaoks on vaja alati keldrist ju midagi haarata. Esimene laar moosi on keedetud - hekiploomimoosid. Võtan hoogu, et tegeleda kreegimoosidega, need on mu lemmikud! Pihlakaid peaks hakkama korjama, sest pihlakasiirup on nii hea ja kui seda segada veel mõne teise mahlaga, piparmündi oksake ka kannu lisada, siis oi, kui head morsid sealt tulevad....

Ja olgem ausad, Sibulatee puhvetite päev on veel tulemas (11.sept), ei ole siin veel mingit rihma lõdvaks laskmist. 

Ma vaatan oma kodus ringi ja näen, et ma pole umbes juunikuust koristanud (siis, kui Maakodu käis pildistamas :D), pesusid pesen, aga kõik ootavad triikimist ja sahtlisse sorteerimist. Ma ei saa aru, kuidas need lapsed mul sellise kuuma palava suvega nii palju riideid suutsid läbi tuuseldada? Pesukorv ajab lihtsalt üle ja ma ei vaata ta poole, sest mul on küll päevas 36h, rohkem kui teistel, aga natukene jääb siiski puudu...

Niiet andke veidi veel armu, lihtsalt pole aega olnud tulla jutustama siia. Ja oma peas neid blogipostusi valmis mõeldes avastasin - ma kirjutan üha samadest asjadest, samadest üritustest, samadest ilmingutest. Mustrid korduvad ja no mis ma neist siis enam kordan. Nii ongi olnud pigem vaikus. 

Aga meie hoovil on hunnik aknaid ja ehitusmaterjale kogunenud suve jooksul. On lootust, et sügisel nüüd saab oma koduks oleva maja kallal natyuke jälle nokitsetud ja see saab kindlasti ka blogitud! Ootan ise juba vägaväga!

Mine sa ka metsa!

Vene vanausuliste külad Peipsi ääres, nii ka meie oma, on ajalooliselt jagatud kaheks. Kirik seisab uhkelt keset küla ning näoga kiriku poole seistes jääb paremat kätt estonskii krai (nö eesti küla) ja vasakut kätt russki krai (nö vene küla). Meie tare ja kodu asuvad mõlemad eesti küla poolel ja praktiliselt küla lõpus, sest edasi läheb ainult jalgrada Varnja sohu, mis on Emajõe suursoo osa. 

Ja nii igal aastal, kui sibulad on haritud ja üles võetud ning rohketele piirkonna külalistele viimseni maha müüdud, on käes septembrikuu lõpp. See on aeg, kui siinsed mammad ja papad hüppavad varahommikul jalgratta selga ning väntavad sohu. Seda hetke me tavaliselt ei näe. Küll aga näeme me igapäevaselt, kuidas nad lõuna paiku ja pealelõunal soost jälle välja sõtkuvad, eranditult igaühel jalgratta peal suur 50-60kg suhkrukott täis soost korjatud jõhvikaid. Peipsi jõhvikad on ühed parimad muide ;)

Imeline koht, Varnja soo!
Silm puhkab, närv puhkab.
Näpud puhkust ei saa :)

Jalgrattad kasvavad soos.

Ja nii iga päev. Kohalikud inimesed toovad sealt soost välja sadade kilogrammide viisi jõhvikaid. Jalutasin üks päev siin oma suures korilushoos ka soo serval jalgteel, otsisin riisikaid. Seeni väga ei kasvanud, küll aga kasvas siinseal jalgrattaid. Sest jalgrattaga läbitava jalgtee äärde tulebki ratas jätta, sest sohu, kust jõhvikaid korjata, on vantsida ikka päris pikk tee ja sinna jalgratast vedada on väga karm ettevõtmine. Eriti pärast korjet saagiga naastes. 

Tahtsin siis isegi usin olla ja minna sohu jõhvikale. Võtsime plaaniks teha perekondliku pühapäeva. Endalgi oli päris pikk tee jalutada, et jõuda soo servale, lastega on see üsna kindlalt keeruline ettevõtmine. Mis seal ikka. Elu Peipsi ääres tähendab elu vee peal. Võtsime sõbrad kampa ja suundusime sohu... paadiga. Sest Emajõe vesikond on superhuvitav ja minu jaoks senini ära õppimata keeruline veeteede rägastik. Härra räägib Emajõe lisajõgedest ja järvekestest, kuu nad Emajõe suursoos suubuvad. Nimetused on mulle kõik teada, aga kui sa reaalselt paadiga sõidad, siis mina ei suuda eristada Koosa jõge Koosa järvest või Kallijärvest. Nad kõik on piklikud kõrkjatest rohtunud äärtega kanalid nagu. 

Igatahes, paadiga me sohu suundusime. Ilm oli võrratu, paadisõit nii mõnus (khm, ütleme nii, et minu selle suve esimene...) ja paadid pargitud, oli punasetäpiliste mätastega jõhvikasoo lihtsalt 10m kõndimise kaugusel paatidest. Võrratu!

Tagapingi pilt

Põhjus, miks mitte selfisid teha!
Reaalselt sekund peale laste pildistamist tegime enda pildi.
Esikaamerad ei suuda ikka veel häid pilte teha,
olgu nii kallis ja hea telefon ja optika kui tahes.

Looderdajad soos

Emme abiline

Härra koos põnnidega viskas end kohe piknikupoosi, mis tähendas, et mina üksi korjasin kaks ämbritäit jõhvikaid. Et mul sellised looderdajad ka peres on, õudne! Pärast ehitasid nad puuonne ja mängisid zombide tõrjumist. Tundus väga mõnus päev soos. 

Mina pean tunnistama, et pikakasvuline inimene ikka marjuliseks hästi ei passi. Jalad võivad ju pikad olla, et mättalt mättale astuda kiiremini, kui korjealasid otsid, aga nii kui korjamiseks läheb, on teekond marjadeni ikka palju pikem kui murumunadel. Kükitades hakkavad põlved valutama, siis ajad end klassikalisse vanainimese korjepoosi ehk jalad sirged, tagumik üleval. Pea on praktiliselt alaspidi koguaeg ja jälle häda :) Eks samadel põhjustel härra ka jõhvikate korjamisest viilis. Kahe tunniga sain kokku u 3 kilo jõhvikaid. Kuidas need kohalikud 4-5h 50-60 kg suudavad korjata, ah? Meil oli ka marjakorjaja kaasas, aga sellega oli veel rohkem tülikas korjata kui näppudel käia lasta. 

Pikkuse tõttu sai härra siis ülesandeks hoopis oma proua rõõmuks lodjapuu marju korjata, et ma saaksin siirupit keeta. Pihlakaid tänavu ju ei ole üldse, aga midagi head endale ja puhkemaja külalistele tuleb keldrisse varuda. Üleüldse, kui ma arvasin, et ainult paar tööd seoses korilusega jäänud teha, siis süües kasvab isu j apooled soovid olin ma nimekirja blogisse tehes ära unustanud. Nüüdseks olen rohkem ridasid nimekirja juurd elisanud, kui maha kriipustanud ja seda hoolimata sellest, et ma muudkui toimetan ja keldrit täidan. Uskumatu aasta on - aru ma ei saa, kust see suur tuhin mu sisse jälle tuli ja teiseks, mul pole keldrisse veel ühelgi aastal nii palju varutud kui tänavu. Ja ikka pole veel kõik mu enda soovid täidetud. Purgid on viimseni otsas, täiesti imelik on minna PURKE OSTMA poodi.

Igatahes, igav nimekiri korilusest:

Tehtud: hapukurgid, rabarberimahl, miljon moosi, sh muraka-, kreegi-, mustsõstra-, mustika-, rabarberimoosid, marineeritud peedid, gripivastane salat mädarõikast ja küüslaugust, pangesalat, 10L letšot, 125L õunamahla, korjatud kastidesse talveõunad, pool kogust marineeritud kõrvitsat, 10L lahtise suuga klaaspurki hapendatud riisikaid, natuke seeni sai purki ka marineeritud ja sügavkülma läksid võis praetud kukeseened ja puravikud. Lisaks korjasin pool päeva naabrite ja küla peal elavate sõprade suvekoduaedasid õuntest tühjaks (ikka luba oli küsitud ja saadud), et teine sõber saaks neist siidrit teha. Diil oli selline, et õunakorje meie poolt, siidriks tegemine tema poolt, mahlapressimine ja lõpuks saadav siider kahepeale pooleks. Hea diil mu meelest! Lisaks läks üks tohutusuur pirnipuu korjamisele, niiet ka pirnisiidrit saab. Ootan juba jõuluaega, et siider valmis oleks mekkimiseks!

Seenepurk muudkui täitub!

Koduaia paprikatest sai vürtsikas letšo!

Ootel ja tegemisel: teine pool kogust marineeritud kõrvitsat (lapsed võivad purkide viisi paljalt süüa, ma ei jõua neid nii palju südamekujuliseks lõikuda kui nemad süüa. ja igavaid kuubikkõrvitsaid minu köögist välja ei tule); veel seeni teha sisse (st käia korjamas ja siis hapendada ja marineerida); jõhvikad panna veega purki säilitamiseks ja ülejäänutest teha mahla; mitu pangetäit õuna lõikuda ja kuivatada talvesnäkkideks; lodjapuu marjadest teha siirup; 100 kg kapsast talveks hapendada ning eile õhtul FBd skrollides pidi muidugi mu pilk peale jääma tuttava postitusel ebaküdooniatest, mis meenutas, et need varud on mul ka keldris otsakorral ja et ämm iga-aastaselt üritub jälle korvitäit vilju mulle sokutada. 

Viikend Käsmus

No kui ma juba soonel olen...

Sombune november on meil nii tempokas ja üritusterohke olnud ja läheb sama jutiga lõpuni välja. Hetkel tares veidi vaiksem aeg, mis tähendab, et kalender sujuvalt täitus isiklike asjadega ja saab antuke endale ja sõpradele aega pühendada.

Seega sai juba mitu-mitu kuud tagasi pandud lukku Käsmu viikend. See on meil sõpradega traditsiooniks kujunenud üritus, nagu ka augustikuine Peipsi viikend. Ni me tuleme viie perega kokku, toidud on ära jaotatud ja igaüks võtab igaks juhks natuke rohkem. Igal aastal. Seega kokku saab ülivõimas peolaud alati, aga no maitsvad söögid, suurepärane seltskond, kihvt asukoht ja mis parim - hunnik täpselt ühevanuseid lapsi (9!!!), kel on ruumi ringi joosta ja koos mängida. Põhimõtteliselt nagu lastevaba õhtu :) Ja lastel rõõm, sest mitte üks ema ei käinud järgi, et korista see segadus siin ära.

5 naist ja 6 liitrit mojitot.
Sisse kulus 1L rummi ja ca 4L sidrunivett.
Põhimõtteliselt jõime me õhtu otsa vett,
aga tantsima ja laulma pani
ja mõnedel oli hommik kuidagi raske.
Arusaamatu.

Tantsuõhtu.

Isad ja tütred tantsivad.

Mitu aastat juba Käsmus käinud, jõudsin ma alles sel korral pühapäeva hommikul esimest korda maja taga asuvasse Käsmu meremuuseumisse. Saime eratuuri selles imelises majas. Muuseumi osa on ka põnev, aga härra Aare, kes seda eramuuseumit peab ja esemeid sinna kollektsioneerib, elab ise ka selles majas ja terve tema elamu on suur muuseum.Tavaliselt neid ruume külalistele ei näidata, aga meil õnnestus. Härral jagus temaga nii palju juttu, et vahepeal jõudis kogu muu seltskond juba maja kokku kraamida, et vaikselt koduteele liikuda. Härra tahtis ikka veel lobiseda :)

Mis nime sina oma laevale paneksid?

Jälle üks mõnus energiat laadiv üritus, mis sai liiga kiiresti otsa! 

väike esmaspäevane itk

/itk algab/

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud sellest, kuidas mitte üks asi ei liigu. Et just, kui olen jälle hakanud mõtetes unistama, kuidas sel aastal jõuab selle ja teise vajaliku ehitustöö ära teha, siis härral ega mul pole meie muude ettevõtmiste ja tellimuste vahelt selleks üldse mahti ja üleüldse on härral korstnapühkimise hooaeg, niiet tema jõuab viimasel ajal koju alles vastu ööd.

Seega me sõltume ühest töömehest, kes lähedal külas elab ja kes meid siin mõne aasta jooksul ehitusasjadega aidanud on. Ja iga kord, kui me teda jälle tööle kutsume, on sama muster. Ma vihastan end lõhki, sest lihtsalt ei saa inimesele loota. Küll ja küll on ta kadunud ära nädalateks, küll kuudeks. Aga mitte kedagi teist võtta ka ei ole. Ok, võiks tellida mingi firma Tartust või Tallinnast, aga tõsi, see käib rahaliselt üle jõu. Ja ise endal ei ole aega enam üldse.

Tegelane on suvi otsa ehitanud paari projekti meile, mis ikka veel valmis ei ole ja millest seetõttu ka veel lähemalt rääkima ei hakka. Nädal tagasi saime projektid ära soojustatud, mis tähendab, et lõpuks ometi saab siseviimistlustega tegelema hakata. Teine projekt, mis on veel olulisem ja ilmast tulenevalt kiiremini teha vaja, on meie kevadel valminud terrassile katuse ehitamine. Ja seda ei tee siis, kui väljas tuiskab ja maa on külmunud. Praegu peaks sellega kiiresti tegelema. Samamoodi on meil kodul katuseplekid ikka veel paigaldamise ootel, sest kui mu isa ja vennad abis käisid, olid osad jupid puudu (tellimus täideti nii ebakompetentselt) ja hiljem ei ole olnud lihtsalt seda vaba hetke, et tegeleda. 

Aga töömees-tegelane just teatas, et enne 15.novembrit ta tööle ei tule. (Oot, ma natuke puhisen endast välja). Eelmisel nädalal ka ta ei käinud. See teeb kuu aega sügisilmade raiskamist. 

Kõige huvitavam on põhjus. Tal on trobikond lapsi ja siis üks neist, tütar, on omakorda olnud äärmiselt produktiivne geenide edasi andja. Kõige väiksem on vankris alles. Ja siis see noor ema lihtsalt "läheb prügi välja viima" ja kaob nädalateks. Jätab lapsed lihtsalt niimoodi, isegi veendumata, kas siis vanaema-vanaisa kodus olemas on samal hetkel. Alleaa. Tsirkust on seal peres oma jagu. Meie töömees siis on paaril korral tütrele õpetust sisse klohminud, mille peale tütar on politsei kutsunud ja töömees mõneks ajaks istuma pandud selle eest. Nüüd on sotsiaaltöötajad üksteise võidu nende koju voorinud ja kuuldavasti tütrel vanemlikud õigused ära võtnud.

Draamat ja seebiooperit kui palju. Aeg tiksub ja ega tali taeva jää. Ja jälle ei liigu need tööd edasi, mis vaja. Millal ometi meie oma kodu ehitus jätkub, ei tea. Lootsin, et nüüd sel talvel lõpuks. Ei julge enam loota. 5 aastat oleme ehitanud ja pekki küll, tundub, et ütlus 10 aastast hakkab tõele lähemale nihkuma. Mesilane jõuab enne kooli minna, kui meie koduehitusega edasi liikuda. Ja me kõik neljakesi peame ruumipuudusel ju praegu ühes toas magama. Väga väsitav lahendus, eriti et Mutukas-putukas süstemaatiliselt ja järjekindlalt oma voodist ära nihverdab minu kaissu ja siis kohe laiutama hakkab.

Me oleme nende 5 aasta jooksul palju jõudnud renoveerida, ehitada ja arendada, aga ikkagi noh! Kõik prioriteedid on olnud teise maja ja krundi arendamiseks, sest sissetulek eksole. Aga nii väsitav on elada ikka veel kohvrite otsas pooleliolevate projektide vahel, kus isegi külalisi pole kuhugi istume või magama panna. Rääkimata lastest, kel võiks olla oma toad ja oma mängud seal tubades, mitte mu võimatult väikest elamist mööda laiali.

/itk lõppes/

Hooaja lõpetamine?

Millegipärast on ajakirjanduses ja Sibulateel maha hõisatud, et hooaja lõpetas Sibulatee puhvetite päev. Ma ei tea, millest nad räägivad, mul läheb tempo edasi oktoobrisse välja ja sealt ilmselt ka edasi. Ma pole julenud paar päeva postkasti vaadata.

See nüüd öeldud, tahan ma teha postituse Sibulatee puhvetite päevast! Taaskord üks imetore päev ja eriti vahva ja toimekas meeskond (kui ma teid juba piinlikkult palju pole tänanud, siis siit veelkord suur tänuavaldus) ning eriti armsad külalised! Kõik oli tore!

Kuna seekord oli abiväge kõvasti, kokku 10 inimest (versus Peipsi toidu tänava aegu me härraga kahekesi), siis ikkagi läks päev nagu võluväel! Oli hommik ja siis oli õhtu. Toidud kestsid umbes kella neljani, sealt edasi me omavahel ainult naersime, et kõik on otsas, aga muudkui müüme edasi :) Härra muudkui timmis tinti ja siis viimaks veel rääbist. Inimesi jagus peale sulgemisaegagi veel ja enne 19 lahkusid viimased vaprad. Me siis juba tõesti korjasime natuke asju kokku, ei tahtnud küll neid ära ajada, aga niisama passida ka ei tahtnud.

Ma ise olen nii rahul! Just meie väljapanekuga. Nagu ma tagasisidet sain külastajailt, kes mujalgi käisid, siis öeldi, et kaunistustele ja detailidele rõhku poldud pandud. See oli just minu mänguväljak. Jään nüüd külastajate ametlikku tagasisidet ootama (näe, siin saab anda: küsitlus), et siis näha, et milline puhvet rahvalt enim plusspunkte teenis. Kuna ma vaikselt võin seda üritust tituleerida blogilugejate kokkutulekuks, sest nii meeskond kui palju külastajaid oli selle blogi lugejaid (nii tore oli teid kõiki tervitada), siis siit ka üleskutse! Minge ka andke tagasisidet, et terve Sibulatee meeskonnaga teaksime, mis oli hästi ja mida järgmisel aastal teisiti teha. Üldse ei pahanda, kui te tahate meie Mesi tare romantikapuhvetit eriti kiita :D

Ma ise ei jõudnud mitte ühtegi pilti teha. Tavaliselt ikka paar klõpsu teen, mida saaks sotsiaalmeedias jagada, aga seekord no ei jõudnud selleni. Aga lappasin siin natuke Facebooki ja instagrami, jagan koos viidetega autoritele mõningaid toredaid hetki meie laupäevasest päevast!

Ja kohtume jälle meie juures. Me muide oleme avatud aasta läbi ja nüüd on hea aeg meeskondi tuua motivatsiooniüritustele, õppereisidele või lihtsalt teed jooma. Sünnipäevi, pulmi, stiilipidusid, kõike saab meie juures pidada. Ei lõpeta siin mingit hooaega eksole.

Ametlikud ürituse fotod veel tulevad, aga siin külastajate klõpsud:

  

@alvarvalend
Panime ohtralt viitasid välja,
sh ka eriti motiveerivaid :)

@beachhousekitchen
Kkülas käis soome toidublogijate 10-pealine grupp
Pildil meie menüüst: Instagrammitav jäätis
Ma sain napilt enne üritust osta.ee-st jackpoti -
retro jäätisepokaalid 36 tk
Nüüd ja edaspidigi pakume tõeliselt maitsvat lapsepõlvemälestust!

@hannastina1
Meie uued naabrid (polegi jõudud neist blogida) avastasid sügisvärve!

@kemmus
Majas seeski oli meil tohutu romantikaplahvatus.
Pulmadekoratsioonid läksid kõik mängu
ja se on nii imeilus foto lihtsalt!
Mul on siiralt hea meel, et mu näputöö veelgi rakendust leiab.

@laospriit
Mutukas sebis peikat vist

@lislipak
Meie puhveti pikk laud.
Kasutasin võimalust ja olemasolevaid vahendeid,
Mesi tare hoovile tekkis tõeliselt õdus pulmameeleolu.
Tahtsingi pakkuda tunnet nagu oleks kellegi pulma sattunud puhveti asemel.
Great success ütleks,
Kusjuures neid pitsiriidest kolmnurkseid lipukestekette
vihtusin ma kümnete meetrite kaupa veel juurde õmmelda siin loetud päevad enne üritust
Sest ma tahtsin kogu hoovi ikka üleni mannavahuseks teha
ja nii naljakas kui see ka ei ole,
Liivi muuseumi hoov on tegelikult kordades suurem kui meie hoov,
aga nüüd oli tunne, et kaunistustet jääb muudkui puudu :)

@marekkuenarpuu

foto FBst: Egle Pääslane
Pulmas olid mul vanad aknaraamid kettidega õunapuude küljes rippu,
et oleks nn fotoraamid.
Meie hoovil nii palju kõrghaljastust ei ole,
et sama oleks saanud teha.
Egas midagi, uus mõte!
Haarasin härralt kruvid ja akutrelli
ning kruvisin aknaraamid kokku.
Tekkis uus, nn kollaažfoto raam!
See leidis puhvetite päeval PALJU kasutust ;)

foto FBst: Egle Pääslane
Üks päev enne üritust ehk siis reedel -
möllan köögis küpsetada, keeta, koorida, hakkida ja praadida.
Metsik köögitoimkond oli.
Samal ajal on mul läpakas köögis tööpinna peal
ja täiesti juhuslikult nägin silmanurgast teavitust, et keegi on Sibulateele kirjutanud postkasti FBs.
Kuna Sibulatee korraldaja on mulle õigused andnud Sibulatee lehel ka postitada,
siis nii oligi, et nägin.
Kohalik folkbänd uuris, et neil viimase hetke uitmõte,
kas keegi esinejat oma hoovile ei tahaks.
Me olime selle küsimusega natuke jänni jäänud,
oli plaan B dj näol või siis ise kõlarist muusikat lasta.
Aga et selline pakkumine,
ma ei jäänud ootele,
et korraldaja ise talle kunagi midagi vastama hakkab.
Kribasin kiirelt, et Mesi tare nt?
Ja juba ta helistaski ja saime kõik kokku lepitud.
Nii saime oma hoovile elava muusika
ja oi nad olid toredad!
Mu ämma sõbrad, kusjuures tuli välja.
Eesti on NIIIIIIIIIIII väike ikka.
Väga väga lahe, et nii läks
ja nad ise olid nii rahul, et meie jurude tulid.
Nende plaan A oli Varaka mammi puhvetisse minna, aga seal olid muusikud juba olemas.
Nüüd muhelesid, et ihsand kui hea, et mammide juurde ei läinud :D

Foto FBst/Postimees.ee : Andrus Salu

Foto FBst/Postimees.ee : Andrus Salu

Foto FBst/Postimees.ee : Andrus Salu

Foto FBst/Postimees.ee : Andrus Salu

Foto: Riina T

Foto: Riina T

Foto: Riina T