Vene vanausuliste külad Peipsi ääres, nii ka meie oma, on ajalooliselt jagatud kaheks. Kirik seisab uhkelt keset küla ning näoga kiriku poole seistes jääb paremat kätt estonskii krai (nö eesti küla) ja vasakut kätt russki krai (nö vene küla). Meie tare ja kodu asuvad mõlemad eesti küla poolel ja praktiliselt küla lõpus, sest edasi läheb ainult jalgrada Varnja sohu, mis on Emajõe suursoo osa.
Ja nii igal aastal, kui sibulad on haritud ja üles võetud ning rohketele piirkonna külalistele viimseni maha müüdud, on käes septembrikuu lõpp. See on aeg, kui siinsed mammad ja papad hüppavad varahommikul jalgratta selga ning väntavad sohu. Seda hetke me tavaliselt ei näe. Küll aga näeme me igapäevaselt, kuidas nad lõuna paiku ja pealelõunal soost jälle välja sõtkuvad, eranditult igaühel jalgratta peal suur 50-60kg suhkrukott täis soost korjatud jõhvikaid. Peipsi jõhvikad on ühed parimad muide ;)
 |
Imeline koht, Varnja soo! Silm puhkab, närv puhkab. Näpud puhkust ei saa :) |
 |
Jalgrattad kasvavad soos. |
Ja nii iga päev. Kohalikud inimesed toovad sealt soost välja sadade kilogrammide viisi jõhvikaid. Jalutasin üks päev siin oma suures korilushoos ka soo serval jalgteel, otsisin riisikaid. Seeni väga ei kasvanud, küll aga kasvas siinseal jalgrattaid. Sest jalgrattaga läbitava jalgtee äärde tulebki ratas jätta, sest sohu, kust jõhvikaid korjata, on vantsida ikka päris pikk tee ja sinna jalgratast vedada on väga karm ettevõtmine. Eriti pärast korjet saagiga naastes.
Tahtsin siis isegi usin olla ja minna sohu jõhvikale. Võtsime plaaniks teha perekondliku pühapäeva. Endalgi oli päris pikk tee jalutada, et jõuda soo servale, lastega on see üsna kindlalt keeruline ettevõtmine. Mis seal ikka. Elu Peipsi ääres tähendab elu vee peal. Võtsime sõbrad kampa ja suundusime sohu... paadiga. Sest Emajõe vesikond on superhuvitav ja minu jaoks senini ära õppimata keeruline veeteede rägastik. Härra räägib Emajõe lisajõgedest ja järvekestest, kuu nad Emajõe suursoos suubuvad. Nimetused on mulle kõik teada, aga kui sa reaalselt paadiga sõidad, siis mina ei suuda eristada Koosa jõge Koosa järvest või Kallijärvest. Nad kõik on piklikud kõrkjatest rohtunud äärtega kanalid nagu.
Igatahes, paadiga me sohu suundusime. Ilm oli võrratu, paadisõit nii mõnus (khm, ütleme nii, et minu selle suve esimene...) ja paadid pargitud, oli punasetäpiliste mätastega jõhvikasoo lihtsalt 10m kõndimise kaugusel paatidest. Võrratu!
 |
Tagapingi pilt |
 |
Põhjus, miks mitte selfisid teha! Reaalselt sekund peale laste pildistamist tegime enda pildi. Esikaamerad ei suuda ikka veel häid pilte teha, olgu nii kallis ja hea telefon ja optika kui tahes. |
 |
Looderdajad soos
|
 |
Emme abiline
|
Härra koos põnnidega viskas end kohe piknikupoosi, mis tähendas, et mina üksi korjasin kaks ämbritäit jõhvikaid. Et mul sellised looderdajad ka peres on, õudne! Pärast ehitasid nad puuonne ja mängisid zombide tõrjumist. Tundus väga mõnus päev soos.
Mina pean tunnistama, et pikakasvuline inimene ikka marjuliseks hästi ei passi. Jalad võivad ju pikad olla, et mättalt mättale astuda kiiremini, kui korjealasid otsid, aga nii kui korjamiseks läheb, on teekond marjadeni ikka palju pikem kui murumunadel. Kükitades hakkavad põlved valutama, siis ajad end klassikalisse vanainimese korjepoosi ehk jalad sirged, tagumik üleval. Pea on praktiliselt alaspidi koguaeg ja jälle häda :) Eks samadel põhjustel härra ka jõhvikate korjamisest viilis. Kahe tunniga sain kokku u 3 kilo jõhvikaid. Kuidas need kohalikud 4-5h 50-60 kg suudavad korjata, ah? Meil oli ka marjakorjaja kaasas, aga sellega oli veel rohkem tülikas korjata kui näppudel käia lasta.
Pikkuse tõttu sai härra siis ülesandeks hoopis oma proua rõõmuks lodjapuu marju korjata, et ma saaksin siirupit keeta. Pihlakaid tänavu ju ei ole üldse, aga midagi head endale ja puhkemaja külalistele tuleb keldrisse varuda. Üleüldse, kui ma arvasin, et ainult paar tööd seoses korilusega jäänud teha, siis süües kasvab isu j apooled soovid olin ma nimekirja blogisse tehes ära unustanud. Nüüdseks olen rohkem ridasid nimekirja juurd elisanud, kui maha kriipustanud ja seda hoolimata sellest, et ma muudkui toimetan ja keldrit täidan. Uskumatu aasta on - aru ma ei saa, kust see suur tuhin mu sisse jälle tuli ja teiseks, mul pole keldrisse veel ühelgi aastal nii palju varutud kui tänavu. Ja ikka pole veel kõik mu enda soovid täidetud. Purgid on viimseni otsas, täiesti imelik on minna PURKE OSTMA poodi.
Igatahes, igav nimekiri korilusest:
Tehtud: hapukurgid, rabarberimahl, miljon moosi, sh muraka-, kreegi-, mustsõstra-, mustika-, rabarberimoosid, marineeritud peedid, gripivastane salat mädarõikast ja küüslaugust, pangesalat, 10L letšot, 125L õunamahla, korjatud kastidesse talveõunad, pool kogust marineeritud kõrvitsat, 10L lahtise suuga klaaspurki hapendatud riisikaid, natuke seeni sai purki ka marineeritud ja sügavkülma läksid võis praetud kukeseened ja puravikud. Lisaks korjasin pool päeva naabrite ja küla peal elavate sõprade suvekoduaedasid õuntest tühjaks (ikka luba oli küsitud ja saadud), et teine sõber saaks neist siidrit teha. Diil oli selline, et õunakorje meie poolt, siidriks tegemine tema poolt, mahlapressimine ja lõpuks saadav siider kahepeale pooleks. Hea diil mu meelest! Lisaks läks üks tohutusuur pirnipuu korjamisele, niiet ka pirnisiidrit saab. Ootan juba jõuluaega, et siider valmis oleks mekkimiseks!
 |
Seenepurk muudkui täitub!
|
 |
Koduaia paprikatest sai vürtsikas letšo!
|
Ootel ja tegemisel: teine pool kogust marineeritud kõrvitsat (lapsed võivad purkide viisi paljalt süüa, ma ei jõua neid nii palju südamekujuliseks lõikuda kui nemad süüa. ja igavaid kuubikkõrvitsaid minu köögist välja ei tule); veel seeni teha sisse (st käia korjamas ja siis hapendada ja marineerida); jõhvikad panna veega purki säilitamiseks ja ülejäänutest teha mahla; mitu pangetäit õuna lõikuda ja kuivatada talvesnäkkideks; lodjapuu marjadest teha siirup; 100 kg kapsast talveks hapendada ning eile õhtul FBd skrollides pidi muidugi mu pilk peale jääma tuttava postitusel ebaküdooniatest, mis meenutas, et need varud on mul ka keldris otsakorral ja et ämm iga-aastaselt üritub jälle korvitäit vilju mulle sokutada.