laupäev, 30. juuni 2018

Pulmadeks paraneb ära?

See tüüpiline lause, mida mulle lapsepõlves (ja pubekana... ja mitte nii pubekana.... ja ka üleüleüleeilegi) öeldi, kui kuskilt miskit katki või haiget sain. Et ära muretse, pulmadeks paraneb ära.

Siin ma olen, loen umbes päevi, mida on järgi jäänud juba liblikaidtekitavalt vähe ja .... Mutukas turnib nagu tavaliselt koos Mesilasega nende mängumaja otsas ning kukub (täiesti ebatavaliselt) trepist alla. Muidugi otsaesisega millegi pihta. Otsmikul kolmas silm ja nina täiesti kriimu.

Okei... pulmadeks paraneb ära. Vist.

Mõned päevad hiljem saab Mesilane omale pika ketramise peale lõpuks tõukeratta. Harjutab seda ämma juures härra kõrval olles tee peal ja üks hetk saabub mu juurde tuppa, otsa ees tohutu ja ma räägin ikka tõesti tohutusuurest verisest armist, mis siis viimaks koorikuga kattus.

Oookei... pulmadeks paraneb ära. Vist.

Toimetan ja toimetan ja ühed välismaalased rendivad retrojalgrattaid meilt ja siis pärast tagastavad need. Askeldan ratast tõsta, kui mu suur Päikeseratas mulle jalale vajub. Täpselt keti hammasrattaga ja otse jala peale põlve alla kondi peale. Suurelt ja sügavalt lihasse ja luusse sisse. Ai kui valus ja ai kui kole arm jalal.

Oeh. pulmadeks paraneb ära... peaaegu. Õnneks on pikk kleit.

No ja see kaelavalude jant ikka kestab. Kuigi ma juba hõiskasin, et jesss, parem on olla. Tegelt on ikka sant.

Me keegi ei tohi ilmselgelt nüüd kuni ürituseni toast välja minna, istume ainult pehmetel patjadel ja oleme nunnud. Sest äkki ei parane ära muidu, kui midagi veel juhtuma peaks :)

reede, 29. juuni 2018

elu on ilus

Hunnik aastaid tagasi juhtus üks kord nii, et aaduga Helsinkisse šoppamisetripile minnes oli otstarbekam hommikuse ajakulu suhtes ööbida aadu diivanil, sest sadam oli sellele diivanile märgatavalt lähemal kui minu pesa.

Hommikul ärgates sain aadult või diivanilt kingituseks kange kaela. Üritasin mis ma üritasin seal natuke pead-kaela venitada või mudida, paremaks ei läinud.

Suundusime meie siis laevale ja päev otsa vantsisime Helsinkis ringi, kael oli ikka kange ja päääääris valus juba. Õhtul laevaga tagasi tulles kiskus päris nutuseks juba. Mõtlesime, et küsime personalilt, kas neil arsti on, aga ei olnud. Pakuti välja, et kutsuvad Tallinnast mulle helikopteri välja, millest ma loobusin, sest no ilmselgelt oleks lehte pandud sellise asja eest. Siis ma ei olnud veel nii edev kui praegu.

Aga valu ei läinud ega läinud ära. Abi ei saanud ka kuskilt. Magada ei saanud, pead liigutada ei saanud, sest pisarateni valus. Et kuskile poole pead keerata, keerasin terve kehaga. Öösiti tõstsin end ise voodis üles ja kätega keerasin asendit. See oli õudne aeg. Lõpuks kestis see jant 3 kuud ja kulmineerus Pärnu haigla nädalase tuusikuga. Blogisin ka sellest kunagi kui koomapalatist.

Imelahendust ei saabunud mõistagi vaid võimlemised, parafiinravid, massaažid regulaarselt ja vaikselt pinged taandusid. Peale seda, kui misiganes ajahetkel taas kael kange oli, tegin oma kaelalihaste harjutusi ja alati valu taandus.

Jaanipäeva hommikul, kui ämma juures ärkasime, et minna supikatlaga Gaudeamusele, oli mul üle väga pika aja kael kange. Alati, kui me kuskil käime ja ööbime kodunt eemal, olen võtnud oma toestatud padja (mille ema kinkis mulle siis, kui mul see suur kaelajama oli) kaasa. Seekord unustasin maha ja kolm ööd veetsime kodunt eemal. Ma ei saa üldse magada ludipatjadega, mis on sellised vedelad nagu ainult padjapüür oleks. Nüüd pidin hakkama saama ja panin kaelavalud kohe vale padja arvele. Asusin oma vanu häid lõdvestusharjutusi tegema, aga ei midagi. Lihasvalud muudkui jätkusid ja jätkusid. Ja see halvab elu ikka nii palju. Eriti kui kaks põnni muudkui hooga sulle otsa tahavad sadada, aga ise hoiad pisaraid tagasi lihtsalt hingamisest.

Nende peaaegu nädala kestnud valupäevade taustal aga muu elu jätkus eksole. Ühel õhtul ühe teise pere ema meil siin otsustas, et ta ei viitsi sõita kuskile suuremasse keskusesse trenni. 'Et hakkaks meil siin koos trenni tegema, sest ise ei viitsi, kui keegi kambas, siis on motivatsiooni kohe palju rohkem. Ma mõtlesin, et nii lahe kogukonnavärk. Let's do this. Kui saabus aeg trenni minna, siis andsin teada, et mis valud mul on ja et ma ei saagi liituda. Ise samal ajal unistades, et saaks kuskilt massaaži. Härra küll igapäevaselt aitas kõige valulikemal hetkedel õlga ja kaela mudida ja leevendas olukorda, aga vajasin korralikku teenust ka.

Eva ei jätnud asja sinnapaika ning teatas, et minu olukorras just ongi vaja liigutada ja venitada. Et tal on venituslaud ja et massaaži võib ta ka teha. Ma olin müüdud.

Vedasin end kohale ja kaks tundi tegime kõikvõimalikke pingutusharjutusi spetsiaalselt kaelale ja õlavöötmele. Pluss põhjalik massaaž. 

Järgmine päev algas hommikul taas valudega. See magamine on saatanast :) Aga päev ise oli äärmiselt okei, absoluutselt polnud valusid tunda vahepeal. Kui meelde tuli, siis tundsin jah mingit pistet kaelas, aga sellist õrna. Õnneks oli äärmiselt tihe päev tares, 4 gruppi külastajaid, kellele majatuuri teha ning õhtul veel ajakirjanikud ka.

Peale kõiki külastusi uurisin Evalt, kas võtab mu uuesti vastu. Et tahaks veel venitada ja massaaži saada. Käisin uuesti pikal seansil ja koju läksin nii kergel sammul. 

Täna hommikul ärkasin üles ilma valudeta. Ma olen niii-nii õnnelik. Et mul on nii äge kogukond siin, abi kohe võtta. Et see valu ära läks. Et elu on ilus jälle.


kolmapäev, 27. juuni 2018

Meie elu Peipsi ääres. Või midagi sellist.

Kaks hommikut tagasi hommikusöögi taustaks teatas härra mulle muuseas, et kuule, nägin reklaami, et sellel blogijal, mistanüüdoligi... Mallukal... on saade. Tead sellest midagi?

No mis ma sellest tean, nii palju, kui paar blogijat kirjutanud on.

Uurisin, et no ja siis, vastuseks tuli: "Ei midagi, lihtsalt."

Härra mul ikka on mõned korrad üritanud mind utsitada, et mis sa niisama tühja blogid, millal sa raha teenima hakkad? Ma siis olen selgitanud, et mitte kunagi :)

Sest ma ei taha oma nime, kõigi pereliikmete nimesid ja sõprade omi takkatipuks siia mitte kunagi kirjutada. See tundub esimene reegel olevat oma näo ja nimega rahateenimise nimel blogimisel. Teiseks ma enamasti ka endast pilte ei pane. Ja kolmandaks ei saa siin olema ka tüütuid "kliki minu reklaame, et saaksime minna perega reisile" bännereid või veel tüütumaid tärniga postitusi "kirjutis valmis koostöös xxx". Ahjaa, neljandaks peaks siis kõiki omi mõtteid nagu sülg suhu toob ja tegusid koguaeg üles tähendama, et huvi hoida ja koostööpartnereid meelitada.

Kuigi et ma meie tegemistest siin ikka kirjutan, siis juba ammu saab 1+1 kokku viia meie nimed ja leida näod ka eksole. Kes tahab.

Aga härra jutu juurde naastes, talle vist see sarja mõte meeldis, et sellest rääkima hakkas :) Õnn on igatahes tema õuel, sest eile hommikul, kui härra oli väga sobivalt pikaks päevaks kodunt ära läinud korstnaid pühkima (sest jaa, ta on mul Hunt Kriimsilm 9 ametiga ning üks neist on korstnapühkija), andis Eesti Naine teada chatis, et kuule, tuleme kohe sinu juurde korraks.

Ja nii nad, naabrid-Eestlased, tulidki. Kaamera ja iraanlastega. Kuuldavasti alates sügisest nende uus sari Kanal2 eetris. Näete siis meie pereelu ka. Seda päriselu. Ilma meigi ja kammimata juustega ning minu sassis koduga. Lapsed on murjamid jne. Et siis teate.

Aga päev oli meil pikk ja äge ja nalja täis. Õhtu lõppes imeilusal peegelsiledal Peipsil päikeseloojangu ja elava muusika saatel. Õhtu otsa olin sauna kütnud, kuhu jõudsid kõik teised peale minu. Sest Mutukas.


Ja see on kuidagi eriti muigamaoanev, et me ju elame siin perifeerias ja pärapõrgus nii paljude arvates. Aga elu meil siin keeb ja kuidagi koguaeg satume kuhugi ajakirja, lehte, online'i, telekasse. Nojah tare on esiteks selline kiiksuga ja see meeldib/meelitab, saan aru. Aga lisaks juhtub igasugu muid kokkusattumusi ka ja... ei saa ju jätta kasutamata võimalusi enda ettevõtmisele tähelepanu saada. Seega andke andeks mu/meie edevus. Sõbrad-tuttavad-pere ka muudkui torkavad, et meid muidu ei näe, kui telekast või lehest. No nii on jah millegipärast.

Niiet käesoleval nädalal filmisime siis seda sarja, andsin Nipiraamatule nippe (tänks, Laura), võtan vastu Postimehe ajakirjanikke ja filmime Prillitoosiga lugu. Järgmisel nädalal ootan külla Peterburi ajakirjanikke ja seejärel Moskva omi. Elu maal.

esmaspäev, 25. juuni 2018

jaanipäev väikeettevõtjana

Kuidagi sai mitmed kuud tagasi antud lubadus osaleda Gaudeamusel supikatlaga toitu pakkudes. Et me ise oleme ka kohalike ürituste korraldajad, siis me teame täpselt seda ilu ja valu, mis kaasneb toidupoole ja muude teenuste pakkujatega. 

Me oleme siin oma asja ajades liitunud mitme võrgustikuga, sest see on võtmesõna maal ettevõtjana ellu jääda. Meie südameasi on Peipsi asja ajada, Peipsi toitu soosida ja Peipsit tutvustada. Seega nii ta siis läkski,et kui pöörduti meie poole sooviga, et Gaudeamusel oleks ainult kohaliku toidu pakkujad, siis suur osa sellest oleks Peipsi toidu pakkujatel. Kindlaks olid määratud ka menüüd - meie teeme oma supikatlaga suppi, üks lambaliha tootja teeb lambalihaplovi ja üks kaluriettevõte tuleb suitsukala pakkuma. Kõik oli kokku lepitud.

Ja siis paar päeva tagasi mõtlesid kalur ja lambur, et.... oot, mida. Gaudeamus on ju jaanipäeval, lasen üle. Ja lasidki. Kui korraldaja vahendaja meiega ühendust sel teemal võttis, siis jah, otseloomulikult oleks me ka tahtnud jaanipäeval niisama olla, mitte Tartus suppi kokku keeta. Aga meid härraga on niimoodi kasvatatud, et sõna tuleb pidada. Ja meie ikkagi Tartusse 23 ja 24.juunil suundusime. Mis tähendas siis seda, et 22.06 pea terve päeva valmistasime kõike ette. Pakkisime härra bussi kraami täis ja minu auto ka. Supikatla ja suitsuahju ettevalmistused, toormaterjali hankimine ja ettevalmistamine, kõik need topsid-kausid-lusikad üle lugeda jne jne jne. Me päriselt jaanipäevast ei tahtnud ka loobuda, seega sõitsime kogu killavooriga 22.06 õhtul härra ema juurde jaanipäeva pidama ka. Mis tähendas, et olime 50 km kodust ja midagi maha ei tohtinud ununeda (muidugi ununes).

23.06 pool päeva valmistasime ette supimaterjali. Kartulid koorida, sibulad koorida, porgandid, lihad-kalad jne. Gaudeamuse tantsupidu Tamme staadionil algas kl 21 ja meie pidime kohal olema kl 18. Üritus teadsime lõppevat öösel, arvestasime tagasi jõudmisega kl 4 paiku öösel.

Lapsed ämma hoida ja staadionile, sõitsime oma killovooriga staadionile sinna vahesse, kus meid määratud oli ja.... härra ei tahtnud isegi autot pidurdada vaid vihastas autos, et pekki, sõidame minema. Sest ühel pool meid oli püsti pandud friikartulite telk ja teisel pool burksid. Kohalik toit? KOHALIK TOIT kokku lepitud menüüdega???

Kes sööb jaanipäeval suppi, kui kõrval on friikad ja burksid? Mitte keegi. Ma palusin härrat, et ilma peatumata ära ei sõidaks vaid ütleme meie korraldaja vahendajale ka, kes kahe ärajäänud toitlustaja asemel ise toiduampse tuli kohale tegema. Et tema suhtes on aus ikka suhelda ka mitte lihtsalt kaduda. Ta oli šokis ise ka ja sai meist väga hästi aru. Me jätsime talle kasutada oma telgi ja toolid-lauad, lipud  ja veel nipet-näpet asju. Aga supikatlaga lahkusime, sest selline asi on lihtsat nõme. 

Ma ise ürituste korraldajana siin Peipsi ääres näen kurja vaeva, et tõrjuda neid rämpstoite oma üritustelt. Sest ma ise tahan pakkuda PÄRIS TOITU, seda kohalikku. Kohalikust toorainest kohalike retseptide järgi, head ja maitsvat. Sellist natuke eksootilise kõlaga, mis kutsub külastajat proovima ja kutsub ka tagasi tulema, sest siin on äge. Ja viimasel ajal tahetake ka mujal Eestis pakkuda (vähemalt jutu järgi) kohalikku toitu. Sest põnevaid toidupiirkondi on ju meil palju - praegu on Pärnumaa maitsete aasta, aga ka Mulgi toit, Viru toit, setu küük, võrokeste mekid, saare ja hiiu palad jne jne. Nii palju põnevat ja head. 

Ja siis on friikad. Igal pool.

Asi on põhimõttes - kui on välja reklaamitud, et on ainult loetud toitlustajad (tõesti oligi vaid paar toidutelki) ja ainult kohalik toit, siis ei ole burksid ja friikad okei. Lihtsalt ei ole. See konkreetne friikapakkuja jäi meile nt meie kevadisel üritusel musta nimekirja. Kui ma oma kalalaata korraldan, siis inna tikuvad ka kõik kiirtoidupakkujad. Hea kerge raha teenida laatadel. Aga meie ei taha siia rämpstoitu vaid inimesed tulevad ju siinset toitu tahtma? Ei? Igatahes see sama ettevõtja registreerus mulle laadale, kirjledades oma pakutavat: kala ja natuke sooja sööki. Ma olen ise rumal, et ei täpsustanud, sest eeldasin. Eest leidsin 6m telgi friikartulite ja grillvorstidega. Just see, mida ma koguaeg tagasi olin põrgatanud. Päris kihvt ka ettevõtja poolt vassida ja varjata oma tegelikke tegemisi. Kindel on see, et tema meile enam liinile ei pääse ning iga kord õpime ka laadale registreerumise tingimusi paremaks sõnastama. Nagu ka meiega koos olnud Peipsimaa turismi esindaja (ehk siis Gaudeamuse ürituse korraldaja vahendaja meie jaoks) ütles - tema pigem oma korraldatud üritustel on ilma toitlustajata, kui et laseb pakkuda rämpsu. Ma arvan, et see on väärt põhimõte.

Ja me sõitsimegi minema. Ilus jaaniõhtu ilm oli (mitte see traditsiooniline). Soe, vihmavaba, mõnus. Ämm oli tulnud maakodust ära linna, läksime sinna ja üheskoos otsustasime sugulaste juurde jaaniõhtule minna linnaserva. Söögid, jaanituli ja mõnus seltskond. Meil oli tore jaaniõhtu, lapsed müttasid ringi joosta ja ämm pääses vaevast Mutukat ööunne panna iseseisvalt.

Supimaterjal õnneks raisku ei läinud. Me ei olnud jõudnud suppi veel päris valmis keeta ja ettevalmistatud asjad säilisid järgmise päevani.

24.06 varahommikul avasin silmad vihmavalangu peale. Konkreetselt kallas akna taga. Jess. Kell 13 pidime olema Tartu lauluväljakul uut päeva alustamas. 

Ja ma isegi ei ahastanud, sest oli tõeline supiilm! ;)

Lapsed jäid uuele katsele vanaemaga hängida ja läksime meiegi uuele katsele oma supiga. Friikate ja burkside telgid olid juba varakult taas platsis. Panime meiegi oma telgi püsti, supikatel podises juba hommikust saati ja valmistusime päevaks. 

Oli ilus jaaniilm (traditsiooniline). Vihma kallas palju ja veel rohkem, Lõikav tuul ja kõik see juurdekuuluv. Vahepeal oli ka helgemaid hetki :)
Me 22.06 kodus asju valmis pakkides põrgatasime mõtet edasi-tagasi, kas võtame samovari kaasa, ei võta? Asju oli niigi ülipalju autode peal, otsustasime, et ei võta. Et no kesse jaanipäeval teed tahab juua? Tegelikult tahtsid väga paljud, sest külm oli. Ja koerailma tõttu vaatajaid oli kohal ülivähe, pea kõik meie kliendid olid esinejad, kel oli külm. Kuum supp läks hästi.

Aga mis suppi teha üldse, see oli meie peamine küsimus ettevalmistuste ajal. Esiteks peab olema maitsev ja teiseks peab olema huvitav nimi. Kalasupp ei kõnetaks mind ennastki üldse. Härra otsustas katsetada uut retsepti - talupojasuppi. Hommikul ämma juures kui supikatel podisema pandi, vaidles härra oma emaga pikalt. Ämm ütles, et ära riku suppi ära ja härra otsustas teda mitte kuulata. Kodus oli valmis pandud katlasse kruup, suitsuliha, võis praetud porgandid ja võis praetud sibulad, kartulid, hapukurk. Kruubist tulenevalt selline imeilus hall supp, täiega mittekutsuv. Ja härra läks, oma ema mitte kuulates, lisas katlasse ka tindikala :)

See supp oli lihtsalt imeliselt maitsev. Supiroheline peale ehk aiast tilli ja sibulat ning saabus ka apetiitne välimus. Lusikas pmst seisis kausis püsti, hea tummine.

Peipsi-vene talupojasupp tindiga oligi sündinud. 

Ja tõesti oli hea supp. 100 valmiskeedetud liitrist 90 läks sooja andmiseks ja kõhu täitmiseks. Viimased portsud jagasime vähestele ringi liikunud inimstele tasuta juba ära. Parem ära anda kui ära visata.

Iga kord kuskil toitu pakkudes on olnud keegi,
kes märgiks ära, et hind on nii kallis.
See on täiesti eraldi teema,
võibolla mul kunagi tekib soov pikemalt kirjutada.
Aga on mõtlemiskoht:
mis hinnaga saab müüa suppi,
kus on sees maximast poola sibul, leedu kartul, hispaania kurk, ukraina liha...
ja mis hinnaga saab müüa suppi,
mis on tehtud Eesti väiketalupidajate käsitsi kasvatatud puhtast toorainest.
Ning teine mõtlemiskoht:
millist kütust sa enda sisse tankida tahad?
(ning jah, kruup meil supi sees oli poest, aga siiski eestimaine).

Härra oli supikatla külge keevitanud ka suitsuahju. Suitsukala vastu huvi oli üliväike, sellega peame nüüd mõtlema, et mis teeme. Kuivatatud tindikala osteti meilt veel vähem, sest meie kaaslased telgi all pakkusid tindikala otse fritüürist. Muudki head maitsvat oli leti peal ja kokkuvõtteks peab ütlema, et täitsa ok päev oli. Tänu sellele, et 23.06 õhtul ära sõitsime, ei läinud supimaterjal raisku, ei jäänud me ka miinusesse. Osa materjali jäi veel alleski ja saame järgmisel korral ära kasutada.

Selline ettevõtja lihtne elu. 

Üsna peo lõpus jõudis toidualale ja sh meie telki Hannes Kaljujärv. Nähes meie menüüd ta oli täitsa jännis, et näpu otsa oli juba haaranud friikartulite karbi. Ma ei saanud vaiki olla ja pidin ikka torkima, et võta ikka päris toitu (tahtis kodustele kaasa osta). Leidsime karbi, millega suppi kaasa anda (memo endale: peab mõtlema kaasa ostmise variandi peale) ja uurisin ikka, et suitsukala ka. Ta raskelt ohkas oma friikartulite osas ja kutsusin, et no tule vaata suitsuahju sisse korra. Näitasin kuldpruune kohakaelu ja ta oli müüdud! Ma loodan, et talle maitsesid rohkem, kui need friikartulid :)

8+ tundi lauluväljakul möödusid nii kiiresti. Nägin tuttavaidki ning mind nähti (tsau blogilugejale, kes sa tervitama tulid! Loodan, et supp maitses?)

Mis on sinu suhe kiirtoiduga? Kui sul on kõrvuti supitelk ja kiirtoidutelk, mis sa ostaksid? Ma lihtsalt päriselt olen praegu nii pettunud korraldajas, kes räägib üht ja teeb teist. Mul endal on sellest ka õppida absoluutselt. Härraga mõtlesime, et kui meie üritustel peaks edaspidi keegi uuesti õnnestuma läbi lipsata sellise jamaga, siis me ei luba tal kohale jääda. Meie tahame pakkuda päris toitu ja päris maitseid. Ja see on nii pagana võimatu missioon, eriti kui need päris pakkujad otsustavad mitte kohale tulla, aga kiirtoidupakkujad ootavad muudkui võimalust sisse pressida.

kolmapäev, 20. juuni 2018

Perepäev ehk muljeid Lottemaast

Mõnda aega oleme lastele lubanud Lottele külla minna. Lõpuks klapitasime päeva paika ja otsustasime, et nii pikka sõitu ei ole mõtet teha ühepäevasena, vaid mingi elamus juurde. Otsustasime minna Läti piiri lähistele Lemme telkimisalale, seal mere ääres ööbida ja siis hommikul vupsti kohal olla.

Asju autosse pakkisin pool päeva (üheks ööks lastega kodunt ära minna?!?)! Sama aeganõudev oli ka tagasi koju jõudes kõik asjad tagasi lahti pakkida. Hea, et meil on soccermomi auto, kuhu mahub kõike ja palju. Seda võimalust kasutame alati, kui kuhugi korraks sõidame. Auto on triiki asju täis. Ja muidugi valesid asju!

Poolteist kuud on olnud palav suvi. Nii ka esmaspäeva hommikul, kui kodus autot ette valmistasin. Pakkisin kaasa mitmeid komplekte pluuse-pükse-kleite, sest pudrulõuad nagu nad mõlead on, raudselt mökerdavad end ära. Murphy on muidugi see, et kui mul varuriideid lastele kaasas ei ole, siis on mingi okseviirus või eriti sulav jäätis või muu rõõmustav seik ja lapsed autos paljad, sest riided mustad. Teine Murphy on see, et kui mul on riided kaasas, siis kolm päeva ei juhtu riietele ühtegi plekki.

Kolmas Murphy on see, et terve palava tee Peipsist Pärnumaale on lapsed autos paljad, sest lihtsalt nii palav ja Lemmesse jõudes autost väljudes - taevas pilves, külm tuul, vihmapiiskade laadsed tooted. Sügis kohal. Ja mul ei olnud muidugi soojasid riideid kaasas. 

Telkimine oli täitsa tore. Magada oli õudne. Mu eriti laiutavad lapsed rullisid end mööda keerutada ja katsu nii siis olla. Mesilane oli nõus kl 9 vabatahtlikult tuttu minema, sest peale tudumist ju sai Lottele külla minna. 

Hommikul oli ilm veel külmem kui eelmisel õhtul. Panin lastele kõik võimalikud riided selga ja lootsin parimat. Et me olime telkinud Pärnumaal, saime ka varakult startida ja 10.01 juba ilusti Lottemaal kohal. Ilmselt olimegi täitsa esimesed ja see oli lihtsalt superäge, kuidas kõik tegelased ja Lottemaa elanikud rongijaamas väravate juures ootamas olid, laulsid, agaralt viipasid ja kutsusid, et tule juba! Mesilasega kohe kõik juttu ajama ja hiljemgi igal korral, kui kuskil mõne tegelasega juttu jäime ajama, siis mäletati nime ja muid fakte, millest juttu oli. Kõik tegelased koguaeg nii sõbralikud ja muhedad, mina olen küll võlutud sellest kohast. Olen ka lugenud netist kommentaare, et nii kallis pilet ja pff,lähen perega Vudilasse, kus saan palju rohkem. No mine ja saa, mina sain oma kulutatud raha eest küll kõik ja rohkem veel. 

Toimetasime ja uudistasime üle nelja tunni. Oleks veel ja veel rohkemgi seal mänginud, kui ilm nii külm poleks olnud. Mul endal hakkas nii külm lihtsalt, et tahtsin lõpuks autosse ära minna :) Hea jackpot ikka küll selle ilmaga meil.

Aga Lottemaa oli äge. Nii nii detailirohke! Ja kuni viimase kontaktini välja, kõik inimesed olid soojad ja armsad. Kassaluugi juures proua kiirustas kohe rongi tellima, et lapsed ei peaks külmetama ja tee palasse on ju nii pikk. Me ise oleks ilmselt jalutanud, aga no kui nii armsalt kohe muretseti, siis muidugi. Lähme rongiga.