well done, Swedbank!

Ma olen olnud Swedbanki klient juba eelmisest sajandist saati. Ihsand, ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui jõuluks saadud rahaga ootasin pikisilmi jõulupühade möödumist ja uue aasta esimesi päevi, mil siis emaga sammusime Hoiupanga kontorisse ja avasin oma konto.

Ma olen kõik need nimevahetused üle elanud, silma kinni pigistanud igasuguste asjade osas. Ammu juba räägitakse, kui kliendivaenulik see pank on jne.

Täna hommikul ma konkreetselt vihastusin. Läksin internetipanka nagu ikka, et kiiresti oma Tallinna pesa näidud panga kaudu sisestada nagu ma tavaliselt teen. Nad on internetipanga TÄIESTI ümber teinud ja mõnituseks kriiskab silma selline hüüdlause:

Vähem klikke, et vajalik üles leida???

Ma veetsin üle poole tunni, et omi vajalikke kohti leida, kuid EI LEIDNUD! Isegi seda kohta, kust tavalist ülekannet teha saaks. Klikkisin siseriiklik makse ja sealt sain hunniku igavat panga reklaamjuttu, aga seda kohta, kust ma reaalselt ülekannet teeks, ei olnud!

Rääkimata otseteedest, mida kasutanud olen, et näitusid sisestada. Neid ei leia või neid ei olegi enam?

Ma olen selline loll ja lojaalne, ei hüppa ühest paketist teise ega vaheta teenusepakkujaid, sest OMG, 2 senti odavam diil. Aga nüüd oli tõesti viimane piisk karikasse. Kus need LHV poisid hängvadki, et kogu oma pangandus neile viia?

kuningliku pulma pildigalerii

Ma ei vaadanud kungliku pulma ülekannet, kuid FB viskab järjest ette erinevaid seeriad Briti kuningapere ühest ja teisest liikmest. Sealhulgas koperdasin otsa ühele seeriale, kus on toodud pulmapiltide kommentaarid tavainimeste poolt. Sain mõnusalt naerda ja mõtlesin, et väga äge idee. Peaks ka oma pulmapiltidele hiljem laskma sõpradel pealkirju panna, et siis need pulmaraamatusse kokku panna. Selline teistmoodi, kiiksuga pulmaalbum. Ei jõua ära oodata :)

Aga siis kuningapere "pulmaraamatu" parimad palad on minu meelest need:

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

Lemmikud on mul 4, 5 ja 7. Aga sul? :)

Projekt "Maja" - kaheksakümne teine peatükk

Väikeste sammude haaval olen pööningu tühjendamisega tegelenud. Üks päev tarisin alla kõik klaaspurgid, sest sain need suviseks peoks ettevalmistada. Siis tõin alla terve koorma vanu kalavõrke ja täna oli vanade mõrdade kord. Neid kalamõrdasid meie pööningul oli terve koorem, liialdamata. Aga mis siis oodata ühelt kalurimajalt eksole.

Mitte kuidagi ei olnud härra nõus neid võrke ja mõrdasid lõkkesse vedama. Ja "paneme nad kokku ja pööningule" ei ole lahendus. Et ühelt pööningult teisele kolida?

Võtsime siis ette ainuvõimaliku lahenduse. 

Like a local!

Ehk siis kõik kalavõrgud ja mõrrad läksid väljanäitusele nii meie kodustele aedadele kaunistuseks kui ka tare juurde. Üks kiiksuga hoov siinmail jälle juures.

Meie aed enne.

Meie aed nüüd.

Vahepeal sain pulmakutsed trükkimisest kätte, siis asusin ümbrikuid meisterdama (kuna olid erimõõdus). Härra oleks ise nad valgetesse A4 ümbrikutesse pannud, ma peaaegu minestasin selle mõtte peale. Ümbrikud said lõpuks sama nunnud kui kutsed ja hästi saabuvag üritust ilmestavad - pitsivahuline, aga rustikaalne.

Peaaegu kõik kutsed on ka nüüdseks teele saadetud või isiklikult üle antud. Paar kutset ootavad veel kohtumisi.

Ka muude ettevalmistustega hakkan joonele saama. Kingad leitud, juhhei. Mitte võibolla päris NEED, aga sellised, mis piisavalt meeldisid. Notar ka leitud, järgmisel nädalal kohtume ja teeme avaldused ära. Ei tahaks siinkohal mallukat teha eksole, kes pidas uhke pulmapeo maha, aga ups, avaldused unustas õigel ajal sisse anda.

Jäänud on veel nipet-näpet. Ja üks mure, mida taaskord blogi abil püüan lahendada. Otsin nimelt puidust karpi, kuhu saaks sisse panna pudeli veini, meie salakirjad üksteisele ja siis karp tabalukuga kinni panna. Kust sellist karpi leida?

Olen käinud läbi kõikvõimalikud ja võimatud poed. Tasku keskuses Kunst&Hobi on neid olnud, ma aga jõudsin sinna siis, kui neil kõik otas olid. Juurde nad ei telli. Olen küsinud Jyskist, Koduextrast, Pierist, muudest pudipadipoodidest. H&M koduosakonnast lootsin leida, aga seal oli riiulis petukas. Pealt lahtised, mitte kaanega, nagu mul vaja. Veinipoodes olen käinud, ei midagi. Netist leidsin jah Alist ja Etsyst, aga enne kui hakkan mingit 30+ eurot välja käristama, äkki ikka leiab kuskilt lähemalt?

Äkki teate soovitada?

Pilt sellelt lingilt.

Mesilane räägib

Õhtune magamamineku aeg. Põnnid teki all ja ise ka ning peale head ööd soovimist kinnitan Mesilasele, et armastan teda.

Mesilane etteheitvalt: "Ärra arrmasta mind!"

Mina: "Ikka armastan."

Mesilane: "Mkmm. Ei taha!"

---

Hõikan eemal toimetavat härrat: "Musuu, musu kuule..." Härra ei kuule.

Mesilane mu kõrval kiledal häälel: "Musuuu! TUU-LEE SIIA!"

---

Ja siis need hetked, kui kuuled Mesilast enda sõnu kasutamas. Ja mitte neid sõnu, mille üle võiks uhke olla.

Mesilane omaette mängides: "Prssse küll. Prsse prssse prsse."

---

Mesilane, nutuvõre suul: "Emmeeee! Kärbes! Kärbes sööb mu ära!"

---

Mesilane märkab liblikat lendamas ja teatab nii muuseas: "Suvi tuleb."

---

Et mul neid katkeid oleks ikka meeles (ja aega selleks) üles märkida.

nädalavahetuse saavutused

Aprilli lõpust kuni nüüd reedeni ehk ca kolm nädalat oli selline aeg, kus iga päev mingi üritus, sündmus, kokkusaamine, sõit, reis või muu kohustus oli ning kodus olla ei saanud.

Nüüd reede-laupäev-pühapäev saabus imeilusa kuumalainega ka lõpuks aega kodus asjad järjele saada ja väga palju saigi tehtud. Kohe nii hea tunne on, missest et käed on poole pikemaks veninud.

• Poolteist päeva kulus rauakolaga nurga koristamisele. 
• Rauakola kõrvalt suur hunnik mulda ära veetud.
• Pluss sealt hunnikust ka koorem mingeid potikive, mida härra on kogunud ja ühest hunnikust teise tõstnud. Nüüd vedasin nad käsikäruga tare juurde maatäiteks (kuus kärutäit jalutamist). Härra küll üritas veenda, et viia autohaagisega, aga et ta ise jorutas muudkui muid asju teha ja minu tööd ootasid selle nurga kordategemise järel, siis ma ei jäänud Mutuka kallist uneaega niisama molutamisele raiskama. Lõpetasin käsikäruga selle töö enne, kui härra haagise muudest asjadest vabastas.
• Kõikvõimalikud rööpad ja augud hoovimurul tasandatud
• Peenramaa kaevatud. Viimasena ilmselt siin külas, aga meil on sel aastal erakordselt märg hoov ja peenrad on siiani vett täis. Peenrasse maha panna ei ole veel saanud midagi.
• Kogu potipõllundus rohitud, sh erinevad lillepeenrad. Lilleseemned ja sibulad mulda pandud.
• Kodune väliköök koristatud.
• Taara sorteeritud. Kogusin kogu majapidamise pealt kõik taara kokku. Seda tekib ikka meeletult koguaeg ja kõik kohad olid juba täis. Lisaks annab tare ka väga palju taarat, mida koguaeg seal koju ära toon, et ees ei oleks. Nüüd sorteerisin kõik ära, auto peale ja vaja ära viia.
• Riisusin terve hoovi ära, sest talve jooksul on hoovis muudkui saetud ja remonditud ja igasugu tükke ja sodi muru täis. Lisaks muidugi lastefaktor, kes kõikvõimalikke asju mööda muru laiali veab ja maha jätab.
• Üks teine mullahunnik majanurgas ära likvideeritud ja tasandatud. See jäi sinna hilissügisesest ajast, mil vundamenti soojustasime.
• Vaarikad puhastatud. Ma muidugi hüppasin vaarikapõõsasse täiesti ettevalmistumata, sest Mutukas oli hetkeks kuskil paigal ja mitte eriti nõudliku häälega. Seda 10 minutit ei saanud raisata millelegi ebaolulisele nagu kinnaste või pikkade varrukate otsimisele. Nüüd on mul kõik käed ja jalad nii kriimud, et täitsa ulme. Aga tehtud sain. Viimased paar meetrit küll juba Mutuka protestinootide saatel, aga siiski.
• Lõputu hulk pesu pestud jälle. Härra otsustas kõik oma töötunked (vist... no ma loodan) korraga pessu saata, igatahes ma loendasin ühesuguseid tunkesid kuivama riputades SEITSE paari. Kui ma talle vastava märkuse tegin, siis ta kommenteeris, et ainult? JA räägitakse, et naistel on palju riideid??? Lisaks nendele tunkedele on tal veel miljon muud laigulist tööriiet, ma pean ta päriselt ka majast välja kolima. Mul ei jagu enda asjade jaoks üldse ruumi. Iga kord, kui tahaks mingeid kingi jalga panna, siis pean ukse tagant nurgast, kus on 9 kohvrit virmas üksteise otsas (sest mujale lihtsalt pole mul omi asju panna) muudkui kohvreid alla laduma ja otsima, kus mul mõni asi on. Nii paganama frustreeriv juba.Tuleb Tema Kõrgeaususele ilmselt ehitada lisaks ka tööriiete maja?
• Tare juures lillepeenar rohitud
• Tare juures on hoovil üks nurk, kus on hunnikus palju vanu kive. Oli aeg ka selle nurga korda tegemiseks ja mitu tundi vedasin neid kive sealt ära ja ladusin kilesauna taha märjale vetruvale mullale neid, et visuaali paremaks teha ja paremini kõnnitavaks.
• Tare juurest tõukekelgud lõpuks ära pandud suvepuhkuseks. 
• Kodus natuke koristatud lauavirnahunnikuid ja muud kraami, mis sinna varjule pandud. 

Palju sai tehtud, aga paar asja jid veel tegemata ka: supikatel tuleb ära pesta härra viimasest supiteost jne. Peas keerleb mõte ikka hakata ka pööningut asjadest tühjaks tegema. See tähendab hoovile uusi hunnikuid ilmselt, aga palju tuleb ka lõkkesse viia. Pean seda tegema ilmselt siis, kui härrat taaskord kodus pole :)

Lisaks sai nende kolme mõnusa päeva jooksul ka suure annuse D-vitamiini kogutud näole, kätele, reitele, turjale ja seljale. Seda sai ikka nii palju,et pidin eile õhtul Burnshieldi välja otsima. Vankriga Mutukat jalutatud ja jalgrattaga mööda küla sõidetud sai ka mitme-mitme tunni jagu. See laps ei jää selle kuumusega ju magama üldse, aga joriseva lapsega aiatöid ei saa kindlasti teha.

TV3 näljamängud - rohkem, veel rohkem reklaami, et kukruid täita

Kuus aastat tagasi Austraalias sain ma tähistada oma sünnipäeva koos Laura ja Janekiga ning tegime reegli - sünnipäevalaps valib, kuidas ta päeva tähistada tahab. Mina tahtsin minna kinno "Näljamängud" filmi vaatama.

Eile juhtumisi nägin teadet, et täna TV3s seesama "Näljamängud". Kui talvel tihtilugu oli härral omad sarjad ja filmid, mida ta vaadata tahtis, ja mina muidugi sellal kustusin ise enne, kui lapsed magama jäid, siis nüüd ma teatasin, et täna on minu õhtu. Saatsin härra lastega magamistuppa ja hiilisin ise filmi vaatama.

Viis minutit hiljem, peale viieminutulist Mutuka nuttu ja Mesilase "kus emme on", olid nad mõlemad minu juures üle minu turnimas, kõrva kisamas ja sahkerdamas. Et siis minu filmiõhtu eksole.

Ja filmi vaadates mulle meenus, miks ma telekat ei vaata. Täitsa pekkis, kui mitu kui pikka reklaamipausi! 

Projekt "Maja" - kaheksakümne esimene peatükk

Kevad ammu käes ja me pole MITTE MIDAGI suutnud edasi teha ehituse suunal. Ettevõtlus ja sellega seotud härra uus hobi mesindus võtavad kõik vabad hetked, rääkimata siis kahest ringi jooksvast röövlist, kes võtavad kogu vaba energia.

Siiski, siiski, midagi me ära tegime käesoleval imeliselt kuumal kevadisel nädalavahetusel.

Ma olen mitmeid kordi varemgi kirjutanud, kuidas igasugune kola ja rämps ja hunnikud mu silma riivavad, motivatsiooni tapavad ja üldse rusuvad. Seega ka pooleliolev majaosa, mis on kenasti leidnud rakendust kõikide nende asjade ladustamisel, mida kuhugi panna ei ole (ilmselgelt on seega meil liiga palju asju), frustreerib mind juba pikka aega, kuid üks samm korraga.

Võtsin ette hoovil oleva härra rauakola hunniku! Ma andsin ette päris palju hoiatusi, mida härra üldsegi kuulda ei võtnud ja siis ühel kenal päeval, kui ta terve pika päeva Tartus asju ajas koos Mesilasega, hakkasin pihta. Hoogu võttis muidugi korduvalt maha Mutukas, kes oma tähelepanu soovis, aga kuidagi saime siiski tööd ka tehtud.

Ma seda pilti ei hakka välja otsima, milline see nurk siin aastate jooksul olnud on. Ikka väga õudne ja seda on varasemates postitustes olnud ka. Isegi hästi, et oleme seda kokku tõmbanud tugevalt ja EMEXisse vga palju ära viinud.

Jäänud oli veel see saba:

ENNE.
Siit nüüd väga hästi ei paista see tagumine pool,
aga see oli rohkelt erinevaid raudlatte ja ankruid
ja muud rauakola täis.

NÜÜD.
Lillepaat tuli kola seest uuesti nähtavale :)
Kuna ma tean väga hästi, et loodus tühja kohta ei salli,
siis püüan ennetada härra uusi hunnikute tekitamisi.
Tõenäoliselt tuleb sinna teha veel üks täiendav kuuriehitus,
sest härra mesinikul siin on ühtäkki vaja mesindusmaja.
Vähemalt praegu on ilus vaadata seda hooviserva.
Teisele poole hoovi ei taha vaadata, seal on tööd veel palju.

kui härra silmad avanesid

Käes on viies suvi Varnjas (niimoodi kirja panduna on igasugused numbrid ikka uskumatud... kas ma olen juba nii vana :D). Esimesest aastast saati olen ma üritanud luua igasuguseid lilleaedu siia meile. Küll lillepaadi näol, küll erinevate kastrulite sisse jne jne. Igasugu istikutest rääkimata. Tahaks muudkui mände istutada, õunapuid, ploomipuid, marjapõõsaid.

Minu entusiasmi on igal aastal üha järjekindlamalt nullinud härra oma tehnikapargiga hoovis, mis muudkui kasvab. Ja siis need mittekunagilõppevad ehitustööd ja ma-sain-nii-hea-hinnaga-lauavirnad igal pool. Unistus iluaiast lükatakse koguaeg järjest kaugemasse tulevikku ja siis veel vana hea ära-hakka-jälle-lilli-toppima-ei-saa-muru-niita argument.

Piisas vaid härral mesilased võtta... 

...ning nüüd hiljuti Saaremaal ringi sõites ta mulle ohkas koguaeg salamisi: "Õied! Igal pool on lilled ja õied! Ma ei näe enam mitte midagi muud kui lilli! Pekki, meil kodus pole üldse õisi. Mis mu mesilastest saab???"

Ja ma manasin ülima rahuloluga suurima ma-ju-räääääääkisin-sulle-koguaeg!!! näo ette. Mehed!

Ma olen kaks päeva nüüd lilleseemneid külvanud. Jumal teab, kas ja millal neist lilled kasvavad ja õitsema hakkavad. Eks tuleb nüüd lademetes kirsipuid ja õunapuid ka istutada. et siis kunagi on palju õisi mu härrale ;) Mul on päris lõbus kõrvalt seda härra piina vaadata :)

lihtne soov - ütle mulle üks koht, kust leiaks punaseid kingi!

Kammisin läbi terve Lõunakeskuse Tartus ja otsisin omale kingi. Tingimused - punased, madalad, suvised, viisakad.

Mida pole, seda pole. Mitte üheski Lõunaka kingapoes. Küsisin müüjatelt, kes soovitas platvorme, kes mida, tõdeti igal pool, et koguaeg küsitakse punaseid kingi, aga neil ei ole. No kui nõudlust on, miks siis ei lisata valimisse?

On kellelgi häid soovitusi, kuhu kiigata? No eelistatavalt Tartu või siis mõni veebipood.

---

Iga kord, kui ma muret kurdan, siis ma saan nii kommentaaridesse, messengeri kui meilidele nii toredaid soovitusi. Aitäh O:)

õppereisid mööda Eestit

Viimase aasta ja ühe kuu jooksul olen käinud kolmel õppereisil kolme erineva piirkonna võrgustikuga, kellega koostööd teeme. Kaks õppereisi sel sügisel on veel tulekul. Eile õhtul saabusin Saaremaalt, aasta sisse jäävad veel Hiiumaa ja hiljutine Pärnumaa ehk romantiline rannatee. Pärnumaa kohta korra juba blogisin, et nii palju elamusi ja emotsioone, mida tahaks välja kirjutada. Need on jätkuvalt mu sees ootel. Nii suundusin ka Saaremaale, aga kas on vau-karikas täis saanud või muu küllastumus või aeg mõelda suvehooajale, aga Saaremaa niimoodi nagu Hiiumaa või Pärnumaa enam üldse ei kõnetanud.

Mõned tähelepanekud ja mõtted tahaks kirja panna. Kuna ma ise olen ka see ettevõtja, kes meeleldi oma maja ja tegemisi gruppidele-õppereisidele-meeskondadele tutvustab, siis ma näen sellise õppereisi mõlemat külge. Nii külastajana kui vastuvõtjana. Võrgustikuvedaja, kellega nüüd Saaremaal käisime, ütles mulle, et sellise õppereisi korraldamisel on hästi heaks nipiks soovitud piirkonna LEADER-tegevusgrupiga ühendust võtta, sest nemad teavad piirkonda ja kontakte ja ettevõtjaid ja aitavad kaasa mõelda, panevad programmi kokku. 

Ja nii olen ma kolmel korral külastanud LEADER projektidega rahastatud ettevõtjaid. See on väga tore, et Eestis sellised võimalused on ja paljud ettevõtjad on saanud toetusi ja nii. Ilmselt oleks meil palju vähem tegutsejaid, kui neid toetuseid ei oleks. Ja siis ma olen seal reisil ja vaatan järjekordset projektirahadega tehtud kena ja igavat maja. Kõik nad kokkuvõtteks on ühesugused. Hästi toredad ja steriilsed ja iseloomutud. 

Ma tean, et viga on minus. Minu tare on selline, mille renoveerimiseks või arendamiseks ma mitte kunagi ei klassifitseeruks projektitoetustele, sest siis peaks tegema ehitusprojektid ja kõik peaks olema joonlauaga ja kipsiga ja millimeetri täpsusega. Ja mul on põrand hoopis kõver ja elu poolt mustrid antud ja laed on madalad ja kõik see muu juurde. JA mulle endale hullult meeldib. et on päris. 

On olnud ka hästi põnevaid ja hästi lahendatud arendusi, mis väga meeldisid. Orjaku sadam Hiiumaal, Leedri küla küün Saaremaal ja fishing village Pärnumaal. Turismitalud on reeglina kõik ühesugused olnud :) Saaremaal oli saarlaste poolsel korraldusel üks äpardus teise järel. Me keegi ei nurisenud, sest jumala eest, et ise selliseid pangesid saabuvate gruppidega ei teeks. Nii mõnigi tunnistas meie grupist vaikselt, et sellised asjad on hirmuunenägudes, kui endal grupid saabumas. Ja nüüd saime ise mõnusalt neid läbi elada. Nt ei olnud ettevõtja teadlik meie saabumisest (hoovi peal suurte silmadega, et pidite ju kahe päeva pärast tulema...), ühte kohta jõudsime varem ja saarepoolne korraldaja pidi ette helistama ja teatama. Me olime hoovil juba (jällegi suured silmad), kui see kõne lõpuks saabus jne jne jne. Neid hetki oli hästi rohkelt kohe.

Ühel ettevõtjal oli palju öelda selle kohta, kuidas LEADER/PRIA (tal jagus mitmeid sõnavõtte) üldse ei toeta. Näed, majakarbi püstipanemiseks andis raha, aga siis edasi enam mitte. Ja nüüd on tema hädas, ei jõua ise. Vaata ja imesta. Toetused teevad inimesi ikka väga mugavaks ja abituks niimoodi. Hoopis õiglasem oleks, kui igaüks teekski ise, oma jõuga.

Oli ka väga ägedaid hetki. Andruse mahe- ja turismitalu näiteks. Noor neiu, 2-kuune beebi süles, tutvustas oma maju ja maid ja jalutas meiega tuuri teha. Räägib, kuidas pereettevõtte, aga ega neist keegi seal koguaeg ole ja et igal ühel ka põhitöökoht ja... ja siin on meie 800 lammast ja siin on kitsekari ja siin meil Šoti veised ja kanad ja vutid võtsime ja (samal möödume suurtest kasvuhoonetest) siin on meil kurgi ja (enam ei mäletagi mis kõik) taimed ja... turismiga ka tegeleme, 50 voodikohta ja põhiliselt on meil pulmad (möödume suurest ägedast küünist) ja catering on meie poolt...

Nagu PÄRISELT? Ja see ei ole isegi kellegi põhitöö??? Mida ma siin oma 10-kohalise majaga üldse söandan kuulutada, et ei jõua?

Seejärel hetk hommikul, kui mul voodinaabrid (härra ja Mutukas eksole) veel põõnasid ja laiutasid ning ma meie toas voodist tõusin, et vintskapiakna alla tugitooli istuda, nägin maja ees hängivaid nunnukaid Šoti mägiveiseid ja päike siras kõrgel taevas... nii mõnus oli lihtsalt.

Leedri küla Saaremaal on lihtsalt niinii äge. Kadestamisväärselt äge. Just see kogukond. Küla on muinsuskaitse all oma kiviaedade ja teedevõrgustikuga, juba see on saaremaiselt äge. (ihsand need kiviaiad, ma ostaks suveniirina kaasa paar kilomeetrit kui saaks). Inimesed on sõbralikud ja huumoriga ja teevad koos asju. Meie küla kogukond hämmastab mind iga päev üha rohkem. Ja kahjuks mitte positiivselt. Äsja toimunud Varnja kalalaada järel avastasime, et keegi oli meie poolt renditud prügikasti (koos prügiga eksole) ära varastanud! Suured tänud tõesti. Ja siis Leedris nad teevad külatalgusid ja koosolekuid ja pidusid ja üleüldse. Jaanika (kes tuli välja, et on ühe mu kunagise sõbranna Janne õde... kahjuks Jannet enam meie maailmas ei ole) rääkis oma külast nii kutsuvalt, et tead, paki oma seitse asja ja kaks last ning koli või kohe sinna.

Kihvte kohti oli õnneks veelgi. Enim hämmastas mind see, et nad seal Saaremaal elavadki selle järgi, et hooaeg on jaanipäevast augusti keskpaigani. Kaks kuud. Ja siis on kõik kohad jälle kinni. Mina, kui turismiinimene aga nendel aegadel kohe kindlasti Saaremaale ei jõua ega saa. Usun, et on teisigi eestlaseid ju, kes sõidaval kodumaal kodumaal ringi ja soovivad uudistada muul ajal kui südasuvel. Eks see hooajalisus on Peipsis samamoodi. Ka meil pannakse püsti suvekohad (nt Voronja Galerii) ja siis ülejäänud ajal on kinni. Aga niinii tahaks, et oleks koguaeg kihvt ja saaks külastajatele öelda, et mine sinna ja tänna. 

Saaremaa trip kinnitas taas neid tõdemusi ja mõtteid, mida me härraga nii Hiiumaal kui Pärnumaal juba mõtlesime. Et peab laienema (voodikohad ja krundid) ja tundub, et härra pikkaaega minu kiusamiseks aetud jutt kisub ka realiseeruma. Loomi on vaja :) See on ikka nii suur nunnufaktor. Ise külastajana ikka kohe suundun vaatama-pildistama nii suuri kui väikseid loomi. Eriti, kui lapsed kaasas. Tundub, et sel suvel liitub meie tare tegemistega ja perekonnaga mõned loomakesed. Kas, kes ja millal - olge kuuldel!

vabakutseline ja ajatajuta

Ma meelitan end viimasel ajal oma tööst mõeldes nimetusega vabakutseline. See on siis seoses pereettevõtte ja Peipsi ja turismiga. Sest kuigi endale mulle tundub, et ma nagu koguaeg teen tööd, siis tegelikkuses ma kantseldan lapsi, koristan-koristan-koristan, värvin, ehitan, meisterdan, koristan, pesen pesusid, teen süüa, koristan ja siis vabadel hetkedel tegelen arvutitööga. Postitan-jagan-töötlen pilte-kirjutan projekte- eelarvestan- excelid- turundan- kirjutan aruandeid- küsin hinnapäringuid-vastan saadud päringutele- teen arveid- maksan arveid- uuendan bookingut-kodulehte-linkedini (leia mind sealt ;) )-tripadvisorit - postitan instagramis+ kõik muu, mis arvutis (ja telefonis) tehtav.

Seega ei ole haruldus, et ma saadan kirju välja nt reede öösel või laupäeva hommikul kell 5. Ma olen jaanuarist saati planeerinud aastaaruande materjalide edastamist raamatupidajale, sain selle lõpuks tehtud eile varahommikul kl 6. Kogu mu ajaarvamine on ka täiesti sassis. Ikka juhtub, kui oled 3+ aastat jutti kodus ja oled oma aja peremees. Eriti, et aeg kulgeb meil siin hoopis teises tempos ka. Nii ongi, et pühapäevaks mulle tundub juba, et see oli sajand tagasi (no nädal vähemalt), kui ma mingi kirja saatsin ja ikka ei ole veel vastust. Noh, teised inimesed nimetavad seda nädalavahetuseks, mil ei tegele töömeilidega eksole.

Kuigi ma tänaseks olen jõudnud juurte juurde tagasi, on mul hästi hea meel 10+ aasta üle riigiametis. Kogu see vatt ja vaev ja saadud kogemused. Aja jooksul ülemused muutusid, struktuurid vahetusid, liikumised osakondade vahel jne. Üks kogemus teise järel. Üks ebameeldivamaid ametikohti andis parimad ellujäämisoskused: "kes vastutab" ja "kõik peab olema taasesitataval kujul". Eriti just viimane on nii sisse juurdunud, et siiamaani iga telefonikõne peale panen kogu vestluse meilile ja saadan teele. Siis on alati, millele viidata hiljem või toetuda, kui vaidluskoht tekib. Ja inimsuhetes ikka tekib.

Tahtsin lihtsalt välja kirjutada, et ootan ja imestun siin pooleliolevate asjade üle, aga on ju alles pühapäev :)

---

Seda siin kirja pannes ilmus akna alla jälle "lemmik" külamees. See, kes alati nii tüütu on ja kõige ebasobivamaid hetki valib kohale ilmumiseks. Alati on tal siis vaja maast ja ilmast rääkida ning lahti tast ei saa. Paar korda oleme härraga ka vea teinud, et teda mingile tööle palgata. Tavaliselt tingib kellegi appi palkamine ikka see, et asjaga on kiire. Muidu teeks ju ise ära eksole. Ja tema, tema siis avastab, et latikas on rannas ja vaja hoopis kalale minna teadmata ajaks. Tookord, kui oli vaja puupinde puhastada kiiresti ja ta kalale läks, ma vihastasin ja tegin kogu töö üksi ära. Kui ta nädal hiljem tagasi ilmus, oli väga hämmingus. Noh, palk ilmselgelt jäi ka saamata tal.

Panin täna tähele ta nokamütsi peal olevat teksti. Nii kümnesse:

"Proud to be a problem!"

mõnus huumor Tõstamaa koolimaja klassiseinal

pulmakorraldusest ja paar murekohta

Suvise nimevahetuspeo asjaajamine on küll täitsa seisma jäänud. Nagu ma ka ise aimasin, nii on ka läinud. Mul ei ole enam üldse aega korraldamisega tegeleda. Seega on hea, et ma suured asjad lahendasin ära juba jaanuaris-veebruaris ja mu exceli tabeli 120-realises to-do listis on tegemata asju veel käputäis.

Osa neist on sellised, mis ma tegelikult juba aasta alguses töösse panin, aga mille valmimise kontroll minu käes ei olnud. Erinevad tellimustööd siis. Natukene see mind pahandab, sest ma andsin tellimused sisse jaanuaris ja ikka veel ei ole kätte saanud neid asju. Ma tahtsin nad kiiresti kätte saada ja oma veimevakka hoiule panna ära, et ma rohkem sel teemal muretsema ei peaks. Mälumaht on niigi piiratud ja nüüd pean muudkui oma ressurssi selleks raiskama, et koguaeg meeles hoida, mis tegemata on (teiste poolt). Käsitöö voor pulmade jaoks oli samuti aasta esimeses kvartalis ja sain üleeile kätte ühed tellitud toorikud. Aga enam mul ei ole käsitööks aega!!! Hästi nõme.

Mõned murekohad on ka.

- Valitud tseremooniameister teatas ühtäkki, et tema saab nüüd soovitud kuupäeval ainult kl 10.30 tseremoonia läbi viia. See ei sobi meile üldse :( Kui on kellelgi soovitusi tseremooniameistrite ja notarite kohta Tartus, siis tänan juba ette.

- Lastenurga jaoks on hoidjaid vaja. Jällegi on teretulnud kõikvõimalikud soovitused.

- meikar leidmata Tartusse

- küünehooldus samuti leidmata ja bronnimata.

Tegemata on veel pulmakutsed, ametimärgid, kohakaardid ja pulmaviinade sildid. Ma oma kärsituses oleks hea meelega needki juba veebruaris ära teinud, aga pulmaisaga kohtumine tuleb nüüd mais alles ja äkki sealt tuleb veel mõtteid-kokkuleppeid, siis ei olnud mõistlik tormama hakata. Ning juulikuus tuleb kogu mu peas olev visuaal veimevakast peopaika kolida ja üles lavastada. Käkitegu :)

Eile juhtus siis see, et mu isiklik protsessor jooksis kokku - toimetasin tegemata asju arvutis teha, kui telefon helises ja õmbleja teatas, et ootame sind kleidiproovi. Ihsand, ma täiesti unustasin ära! Lähen siis uuel nädalal ja juba loetud päevade pärast saab mu imeline kleit valmis ka. Juhhei. Härrale saime ka viimaselt Tallinna visiidilt ülikonna-särgi-aksessuaarid. Vaid kingad on veel leidmata. Sõrmused lasime teha kullassepal, kes juba on mu isiklikus töömeheks saanud nii Mesilase kui Mutuka sündi tähistanud ehete tegemisega. Eile sain kõne, et sõrmused ka valmis. Vaikselt on kõik paika loksumas.

Ämmalt tellisin jaanuaris härra lapseea pilte. Sain needki aprilli viimastel päevadel kätte. Osasid olin varem näinud, aga väga paljusid mitte. Muigasin ja vaatasin neid ja armusin oma härrasse veel rohkem ära. Kõik me oleme ühtemoodi pubekaea-moodsad olnud :)

herz oma väikevennaga

härra oma väikevennaga

herz ja esimene auto, mille rooli mind lubati

härra oma esimese autoga

blogimise ABC

Täna hommikul üle mitme nädala võtsin telefonis ette blogide lugemise. Olin oma lemmikute vahel voodis lõksus ja uni oli juba ära läinud, mis sa siis ikka teed. Ette sattus marimelli postitus blogimisest. Ja mul on nüüd küll vaja arvamust avaldada.

1. "See ei tähenda, et igapäevaelust blogida ei võiks. Võib ikka, aga keda see täna suures plaanis huvitab? Sa pead alustama nii, et sa tekitaksid teistes huvi, sind jälgima hakata."

Oo, vau. Tänks, et lubad blogida, aga noh, keda see suures plaanis ikka huvitab. Peamine on, et kohe, kui blogi kujundamisega pihta hakkad, mõtleksid välja, millisesse EBA kategooriasse sa sobitud. Mõtle ikka kasti end, mitte ära naudi protsessi kui sellist. 

2. "Mida teha siis, kui ideed saavad otsa? - Alati annab googeldada erinevaid challenge’id, millest kirjutada."

Sest milleks teha midagi, mis sulle endale päriselt meeldib, sellisel ajal, millal sulle meeldib? Peamine, et oleks järjepidevus ja kategooria ja pastakast väljaimetud blogist blogisse korduvad igavad 10 fakti minu ebahuvitava isiku kohta. Ning muidugi, KÕIKI huvitab, kui sa kirjutad millestki, mis sind ennast üldse ei huvita ja kui pingutad naba paigast, et tasuta mõttetu nänni nimel kolme lauset kokku keevitada.

3. "Sa pead leidma selle niši, selle tee, et eristuda teistest. Meie nišš: julged ja kriitilised"

Minu silmis on nende nišš küll milleski muus. Vana hea taskukalkulaatori salakood 7707. See on see, mille pärast mina sinna lehele satun ja noh, ei pettu.

4. "Üheltpoolt säästan ma megalt enda raha (isegi tasuta määrdejuust on sääst) kuni selleni, et postitusi tellitakse ja ma saan reaaalselt maksta arveid oma blogiga. Marimelli blogi eelmise aasta käive oli ligi 40 000."

See oli ilmselt pikk kõrgem matemaatika määrdejuustud 40000 euroks arvutada.

Ma saan aru, et kui statistikanumbrid näitavad klikke ja natuke raha ka peale tilgub, et siis tahaks olla eeskuju ja oma arvamust avaldada. Aga kõik ei käi ümber raha siin ilmas. Mõni, näe, on imelik siin ja blogib täitsa puhtast rõõmust. Ei sobitu ühtegi alajaotusesse ega tahagi seda. 

Ja ma iga kell loen neid vaimukaid ühes või teises valdkonnas tegutsevaid blogijaid, kes ei ime pastakast teksti välja, et tasuta määrdejuustu või trussikuid saada. Väike vihje: need reklaampostitused on nii igavad ja tüütud. Nagu ka kõik need #breden postitused ja pildid, et kaks kuni mitu võõrast last said mänguväljakul kokku ja ihsand kui naljakas, nagu mitmikud oleks - kõigil ühtekad bredenid. NOT (naljakas siis)!

Aga ei noh, koolitame tunniste loengutega uusi noortegijaid, kes kõik kohe sisu tootma hakkaks ning igale poole end oma nime ja pildiga pressiks. Ilma et nad üldse biiti jagaks, mis see kõik tähendab.

x

inspiratsioonipuhang

Kuigi kogu viimase aja tempo peale on vahepeal kõik energiatasemed nulli jõudnud, siis eilne Peipsi toidu võrgustiku koolitus-kohtumine meie juures tares oli nii suur inspiratsioonipuhang, et ma lihtsalt tõusin kell viis täna hommikul üles, et sellest blogida.

Esiteks oli meiega uusi võrgustiku liikmeid ja sh ka üks blogilugeja, kellega me selle meediumi kaudu tutvunud oleme ja suhelnud (tsau, Sirle). Blogimaailm on toonud mulle nii palju toredaid inimesi ellu ja tutvuseid ja kohtumisi. Ei ole üldse harv enam viimasel ajal, et keegi astub ligi ja ütleb: "Tere, herz! Tervitused Mesilasele ja Mutukale!" (tsau, kallis blogilugeja Tartu KHK sööklast! | tsau, Maarja loomaaiapäevalt)

Teiseks üleüldse minu inimesed. See on ikka põnev ja tore ja arendav ja kokkusiduv, kui inimestel on ühine huvi või kirg. Ja toit on väga kirglik teema!

Kolmandaks oli meil tegemist tootearenduse teemalise koosviibimisega. Juba eelmise aasta Hiiumaa õppereisi järel olin ma totaalselt nõiutud ja inspiratsiooni täis ja kui nüüd tuli meie juurde Hiiumaalt Hiiu Gourmet (ja saja muu ettevõtmise) eestvedaja Heli, siis mis muu tulemus saigi olla? (vau, Heli on ikka päriselt ka supernaine, mida kõike ta ei jõua või oska teha). Ma tulin koju, vuristasin härrale ette kõik mõtted, mis mul tekkisid, et nüüd KOHE läheme limonaade ja vett villima ja võta nüüd telefon noh, ja helista meie piirkonna villijale, et kas saab ja mis teenus maksab :)

Minuga on see häda, et ma võtan kergesti tuld. Ideedest, inspiratsioonist jne. Tahaks kohe peale lennata ja tegema hakata. Sest kui see inspiratsioonimõju argilaviini alla mattub, siis ta lahtub ja no teadagi, mis siis edasi juhtub. Mitte midagi. Hiiumaal on 10 aasta jooksul kõvasti tööd tehtud omatoodete ja (toidu)suveniiridega, meil Peipsi ääres on ikka lausa piinlik olla selles osas. Võin natuke rahulolev olla, et mul mõned tooted siiski on tekkinud: Peipsi vobla, Peipsi keedusuhkur, Peipsi ivantšai, Peipsi piaprmünt, Peipsi angervaks ja Peipsi pärnaõied. 

Minu teine häda on see, et ma hullult tahaks teha ja välja mõelda tooteid, aga ma ei oska. Minul ei ole sellist annet, et mekin midagi ja siis mõtlen, et mmm, siit maitsest on midagi puudu... oot, väike rosmariin ja oot.... mmm täiuslik! No ei ole minuga nii! Härra riidleb minuga koguaeg, et kas ma süüa tehes toitu üldse ei maitse, sest nt soola on vähe (minu vastuargument on, et lapsed ei peagi soola sööma nii palju ja et soola saab alati juurde panna).Väja võin ma mõelda igasugu asju, sh ka viguriga ja kiiksuga asju, aga nö söödavaks peab keegi oskaja seda timmima. Või siis tegema mulle koolituse | õpitoa, et näe, sellest saab niimoodi tehes sellise asja. Edasi võin ma juba asjaga tegelema hakata!

Igatahes, eilset ülinaist kuulates ja tema tohutut tööpõldu vaadates (tal olid kõik oma loodud Hiiumaa tooted kaasas) hakkas mul ka mõte jooksma ja nimekiri peas tekkima, mida saaksin mina ära teha. Sest kes see teine ikka teeb, kui ise ei tee. Rohkem Peipsi toidusuveniire on vaja. Helil muidugi juhtus see, et ta asutas nii muuseas ka sadamasse käsitööpoe, kus seda kõike turustada, mina teen rohkem omalõbuks, et Mesi tares müügil oleks ja meie üritustel pakkuda ja võrgustiku kaudu erinevaid vahvaid kingipakke komplekteerida. Peipsi ääres on meil nii palju väga erilisi ja meile ainuomaseid tooraineid, mis senini täiesti alakasutatud. Ressursiraiskamine eksole. Kui vaid oskaks neist seda teha, mis mõttes on.

Nii, ma nüüd paiskasin soovi Universumile. Let's do it! Et igav ometi ei hakkaks!

P.S Sirle, Sibulatee jätkuna kala- ja|või kurgitee tuleb ära teha ;) Tere tulemast hullude sekka!

2 päeva veel minna

Metsik andmine on olnud. Kuidagi sattus nii, et palju üritusi jutti kogunes, osa enda korraldatud, osa sellised, kus osalemine kohustuslik või auasi või siis võrgustikku toetav ja nii me siin end ribadeks oleme tõmmanud.

Eelmine nädal kulges tervenisti kalalaata ettevalmistades - küll arvutis tööd tehes, küll paberile to-do liste tehes, et midagi ei ununeks ja lisaks veel füüsiliselt viitade ülespanek, laadaplatside asfaldile märkimine jne jne. Müügiplatse märkisime maha kaks päeva ,tohutu kõrgem matemaatika. Enam ei imesta, et Maamess juba kaks nädalat varem on välja mõõdetud nt.

Ja siis 28.aprillil oligi Varnja Kalalaat koos avatud kalasadamate päevaga Varnja sadamas. See oli äärmiselt hea mõte meil need kaks asja ühendada. Sest vaata, mis Maaeluministeeriumi numbrid on külastatavuse kohta. Meist rohkem külastajaid kogus vaid Pärnu. Ülivõimas. Ja me korraldasime oma üritust KAHEKESI!

See ongi tegelikult meie analüüskoht ka. Olles väike pereettevõte ikkagi, siis ressursipuudus. Jah, teeme kogu töö ise ära ja siis ürituste korral püüame peret ja sõpru appi saada. Kasvõi et keegi lastega toimetaks, et ise saaks tööd teha. Muidugi tuleks kedagi appi palgata, aga see on üks teine jutt üldse, kuidas niigi väheseid ressursse veel palkadeks maksta.

Nii oligi, et laupäeva hommikul kell viis jätsin lapsed magama vanaemade ja tädide hoole alla ning suundusime härra, tema venna ja paari sõbraga tänavale liiklust korraldama, helitehnikat üles seadma ja kõike muud ka. Eks oli ka väikeseid sekeldusi, kus mõnele tema määratud plats ei sobinud, mõni laiutas teise kohal ja tuli neid küsimusi lahendada. Ligi 20 kauplejat otsustas kohale saabuda ilma etteregistreerimata ja piiratud alaga laadal, mis oli üleni välja müüdud, oli päris põnev mõtteharjutus neid seal ummikus kiiresti kuhugi paigutada. Lisaks sõitis üks auto lihtsalt mul üle kanna, wtf? Meil kõigil olid kollased vestid seljas, liikluskorralduse muudatuse märgid tee peal, autoderivi ootel ja sellal, kui ma juhtnööre ühele andsin, üks auto sõitis selja tagant mulle otsa. Ma ei kuulnud teda üldse lähenemas ja kõrval seisnud naabrimees ütles, et auto ei pidurdanud, tuli suure hooga ja muidugi ei peatunud ka otsasõites. Hit and run! Õnneks, ÕNNEKS midagi ei murdunud ega muljunud, aga mõneks ajaks lonkama võttis küll ja just see emotsioon - mida kuradit, eks? Kust mõned oma mõistuse ja|või load saavad?

Teine põnev lugu oli veel. Laadaüritus täies hoos, osa külatänavast liikluseks suletud (jällegi, liiklusmärgid olemas, ümbersõidusuund tähistatud jne), rahvast ja telke tänavalõigul murdu. Liigun korraldajana piki tänavat ja näen, rahva vahel kulgeb auto. Selline auto, millel on rahamaitse juures. Peatan auto kinni, et kuhu nüüd? Kas te liiklusmärke ei näinud, et tänav kinni. Nemad tahavad oma maja juurde minna. Küsisin majanumbrit. Tol hetkel ei registreerinud kohe oma peas ära, aga see oli meie naabermaja, mis on pikalt tühjalt seisnud ja müügis olnud. Kuulsime just hiljuti, et olla vist ära müüdud lõpuks. Palun väga, tutvusin just oma uute naabritega ja ausalt öeldes, sellist asja nähes, vangutasin hiljem pead. Jällegi, kuidas on autojuhiload saadud? Ümbersõit oli täiesti olemas ja just selleks, et kohalikud inimesed oma kodudeni jne saaks ilma et laadaterritoorumil rahva vahel sõidaks.

Järgmine hommik ehk pühapäeval peale kalalaata oli täielik zombie olla. Aga meil ei olnud võimalust kodus chillida, sest et toimus II Peipsi Toidu Suur Pidu Mäetagusel Ida-Virumaal. Ja sealt puududa ei olnud võimalik. Seega osa ettevalmistusi jõudsime õhtul teha, osa tuli veel hommikul kiiruga teha ja suundusime teele, lapsed kaasas muidugi. Ka seal oli suur melu ja väga äge üritus. Kahju, et kõike ette läbi ei jõudnud mõelda, sest üks üritus korraga :) Näiteks said meil supilusikad otsa vahepeal, nii palju rahvast oli lihtsalt. Ja kohalikus poes ei olnud müügil. Õnneks, ÕNNEKS teatas triin, et on teel üritusele ja jõudsin reageerida abihüüdega. Lusikad saabusid, juhhei.

Esmaspäev oli volbriöö ja see tähendab juba meie küla kogukonna traditsiooni - saabub NARNJA paralleelmaailm. See on üks äge üritus meil tekkinud, mil me peredega koguneme jalgratastel küla keskmesse ja muudame kleepsuga külasildid ära. Hiljem volbrilõke ja nõiajoogid ja mõnus koosveedetud aeg oma kogukonnaga. Meie inimesed. Seekord oli taaskord uusi tulijaid, sest küla on vahepeal täienenud uute ägedate inimestega, kes on omale pesa ostnud. Küll nad varsti näevad, et saab ka aastaläbi elada, mitte ainult suvitada. Meid oli kokku 34 inimest. Ülilahe. 

Tavaliselt on olnud eestvedaja Voronja, kes seekord aga kahjuks tulla ei saanud. Seega võtsin ikka ohjad enda kätte ja veel üks üritus korraldada, mis seal's ikka. Aga nagu ikka, head mõtted tulevad liiga hilja. Kuna ürituse juurde käib fotode tegemine, oleks tahtnud volbriööle särtsu lisada värviliste tossupommidega. Aga kust neid kiirelt saada Tartus. Ei leidnudki, ainult e-poed leidsin netist. Härra sai kuskil ilutulestiku poest valged tossupommid, mis tööle ei hakanud. Juba  tellisin ära netist, et järgmisel aastal olemas oleks.

Teisipäev ja 1.mai! Mingil hetkel olime härraga otsustanud et osaleme maaturismiettevõtete avatud talude päeval. Panime end kirja ja siis vaatasime kalendrisse. Oh jeerum, kõik üritused ühes jutis. 

Kui avatud kalasadamate päev oli EL kalastusfondidest doteeritud ja reklaami igal nurgal (mis hästi ka kalalaada külastatavust tõstis), siis avatud talude päeva infot mina küll väga kuskilt kätte ei saanud. Natuke FBs ja kõik. Ja ega ma isegi muu mõllu kõrval jõudud seda kajastada või jagada. Seega meid külastas umbestäpselt 30 inimest. Pakkusime silme all praetud Peipsi tinti ning tutvustasime oma maja tegemisi. Oli natuke rahulikum päev.

Täna ja homme on meil tares üritused-grupikülastused ja siis saan mina korraks hinge tõmmata. Härra seevastu jätkab samas rütmis Kaitseliidu õppustel osalemise ja Tagadi laada toitlustamisega. Ja sealt edasi kohe jätkub intensiivne programm Saaremaal. Ühesõnaga, esimene vaba päev on 11.mail.

Seega kahjuks pole mitte ühtegi remondipostitust teha. Kõik tööd on ootel :(