vabakutseline ja ajatajuta

Ma meelitan end viimasel ajal oma tööst mõeldes nimetusega vabakutseline. See on siis seoses pereettevõtte ja Peipsi ja turismiga. Sest kuigi endale mulle tundub, et ma nagu koguaeg teen tööd, siis tegelikkuses ma kantseldan lapsi, koristan-koristan-koristan, värvin, ehitan, meisterdan, koristan, pesen pesusid, teen süüa, koristan ja siis vabadel hetkedel tegelen arvutitööga. Postitan-jagan-töötlen pilte-kirjutan projekte- eelarvestan- excelid- turundan- kirjutan aruandeid- küsin hinnapäringuid-vastan saadud päringutele- teen arveid- maksan arveid- uuendan bookingut-kodulehte-linkedini (leia mind sealt ;) )-tripadvisorit - postitan instagramis+ kõik muu, mis arvutis (ja telefonis) tehtav.

Seega ei ole haruldus, et ma saadan kirju välja nt reede öösel või laupäeva hommikul kell 5. Ma olen jaanuarist saati planeerinud aastaaruande materjalide edastamist raamatupidajale, sain selle lõpuks tehtud eile varahommikul kl 6. Kogu mu ajaarvamine on ka täiesti sassis. Ikka juhtub, kui oled 3+ aastat jutti kodus ja oled oma aja peremees. Eriti, et aeg kulgeb meil siin hoopis teises tempos ka. Nii ongi, et pühapäevaks mulle tundub juba, et see oli sajand tagasi (no nädal vähemalt), kui ma mingi kirja saatsin ja ikka ei ole veel vastust. Noh, teised inimesed nimetavad seda nädalavahetuseks, mil ei tegele töömeilidega eksole.

Kuigi ma tänaseks olen jõudnud juurte juurde tagasi, on mul hästi hea meel 10+ aasta üle riigiametis. Kogu see vatt ja vaev ja saadud kogemused. Aja jooksul ülemused muutusid, struktuurid vahetusid, liikumised osakondade vahel jne. Üks kogemus teise järel. Üks ebameeldivamaid ametikohti andis parimad ellujäämisoskused: "kes vastutab" ja "kõik peab olema taasesitataval kujul". Eriti just viimane on nii sisse juurdunud, et siiamaani iga telefonikõne peale panen kogu vestluse meilile ja saadan teele. Siis on alati, millele viidata hiljem või toetuda, kui vaidluskoht tekib. Ja inimsuhetes ikka tekib.

Tahtsin lihtsalt välja kirjutada, et ootan ja imestun siin pooleliolevate asjade üle, aga on ju alles pühapäev :)

---

Seda siin kirja pannes ilmus akna alla jälle "lemmik" külamees. See, kes alati nii tüütu on ja kõige ebasobivamaid hetki valib kohale ilmumiseks. Alati on tal siis vaja maast ja ilmast rääkida ning lahti tast ei saa. Paar korda oleme härraga ka vea teinud, et teda mingile tööle palgata. Tavaliselt tingib kellegi appi palkamine ikka see, et asjaga on kiire. Muidu teeks ju ise ära eksole. Ja tema, tema siis avastab, et latikas on rannas ja vaja hoopis kalale minna teadmata ajaks. Tookord, kui oli vaja puupinde puhastada kiiresti ja ta kalale läks, ma vihastasin ja tegin kogu töö üksi ära. Kui ta nädal hiljem tagasi ilmus, oli väga hämmingus. Noh, palk ilmselgelt jäi ka saamata tal.

Panin täna tähele ta nokamütsi peal olevat teksti. Nii kümnesse:

"Proud to be a problem!"

mõnus huumor Tõstamaa koolimaja klassiseinal