inspiratsioonipuhang

Kuigi kogu viimase aja tempo peale on vahepeal kõik energiatasemed nulli jõudnud, siis eilne Peipsi toidu võrgustiku koolitus-kohtumine meie juures tares oli nii suur inspiratsioonipuhang, et ma lihtsalt tõusin kell viis täna hommikul üles, et sellest blogida.

Esiteks oli meiega uusi võrgustiku liikmeid ja sh ka üks blogilugeja, kellega me selle meediumi kaudu tutvunud oleme ja suhelnud (tsau, Sirle). Blogimaailm on toonud mulle nii palju toredaid inimesi ellu ja tutvuseid ja kohtumisi. Ei ole üldse harv enam viimasel ajal, et keegi astub ligi ja ütleb: "Tere, herz! Tervitused Mesilasele ja Mutukale!" (tsau, kallis blogilugeja Tartu KHK sööklast! | tsau, Maarja loomaaiapäevalt)

Teiseks üleüldse minu inimesed. See on ikka põnev ja tore ja arendav ja kokkusiduv, kui inimestel on ühine huvi või kirg. Ja toit on väga kirglik teema!

Kolmandaks oli meil tegemist tootearenduse teemalise koosviibimisega. Juba eelmise aasta Hiiumaa õppereisi järel olin ma totaalselt nõiutud ja inspiratsiooni täis ja kui nüüd tuli meie juurde Hiiumaalt Hiiu Gourmet (ja saja muu ettevõtmise) eestvedaja Heli, siis mis muu tulemus saigi olla? (vau, Heli on ikka päriselt ka supernaine, mida kõike ta ei jõua või oska teha). Ma tulin koju, vuristasin härrale ette kõik mõtted, mis mul tekkisid, et nüüd KOHE läheme limonaade ja vett villima ja võta nüüd telefon noh, ja helista meie piirkonna villijale, et kas saab ja mis teenus maksab :)

Minuga on see häda, et ma võtan kergesti tuld. Ideedest, inspiratsioonist jne. Tahaks kohe peale lennata ja tegema hakata. Sest kui see inspiratsioonimõju argilaviini alla mattub, siis ta lahtub ja no teadagi, mis siis edasi juhtub. Mitte midagi. Hiiumaal on 10 aasta jooksul kõvasti tööd tehtud omatoodete ja (toidu)suveniiridega, meil Peipsi ääres on ikka lausa piinlik olla selles osas. Võin natuke rahulolev olla, et mul mõned tooted siiski on tekkinud: Peipsi vobla, Peipsi keedusuhkur, Peipsi ivantšai, Peipsi piaprmünt, Peipsi angervaks ja Peipsi pärnaõied. 

Minu teine häda on see, et ma hullult tahaks teha ja välja mõelda tooteid, aga ma ei oska. Minul ei ole sellist annet, et mekin midagi ja siis mõtlen, et mmm, siit maitsest on midagi puudu... oot, väike rosmariin ja oot.... mmm täiuslik! No ei ole minuga nii! Härra riidleb minuga koguaeg, et kas ma süüa tehes toitu üldse ei maitse, sest nt soola on vähe (minu vastuargument on, et lapsed ei peagi soola sööma nii palju ja et soola saab alati juurde panna).Väja võin ma mõelda igasugu asju, sh ka viguriga ja kiiksuga asju, aga nö söödavaks peab keegi oskaja seda timmima. Või siis tegema mulle koolituse | õpitoa, et näe, sellest saab niimoodi tehes sellise asja. Edasi võin ma juba asjaga tegelema hakata!

Igatahes, eilset ülinaist kuulates ja tema tohutut tööpõldu vaadates (tal olid kõik oma loodud Hiiumaa tooted kaasas) hakkas mul ka mõte jooksma ja nimekiri peas tekkima, mida saaksin mina ära teha. Sest kes see teine ikka teeb, kui ise ei tee. Rohkem Peipsi toidusuveniire on vaja. Helil muidugi juhtus see, et ta asutas nii muuseas ka sadamasse käsitööpoe, kus seda kõike turustada, mina teen rohkem omalõbuks, et Mesi tares müügil oleks ja meie üritustel pakkuda ja võrgustiku kaudu erinevaid vahvaid kingipakke komplekteerida. Peipsi ääres on meil nii palju väga erilisi ja meile ainuomaseid tooraineid, mis senini täiesti alakasutatud. Ressursiraiskamine eksole. Kui vaid oskaks neist seda teha, mis mõttes on.

Nii, ma nüüd paiskasin soovi Universumile. Let's do it! Et igav ometi ei hakkaks!

P.S Sirle, Sibulatee jätkuna kala- ja|või kurgitee tuleb ära teha ;) Tere tulemast hullude sekka!