hetki maapoest

Ühes poes, kus ma siin Peipsi ääres tihtilugu käin, töötab tore kassapidaja nimega Õnne. Juhtumisi on tal ka tore tähendusega perenimi ja nii ma igakord sisemiselt muigasin rõõmustavalt, kui ta kassas oli ja ta rinnasilti lugesin. 

Ma ei tea, kas tal lõppes katseaeg või muutis pood poliitikat või ta väsis neist, kes nii salamisi sisemiselt ei muianud ja nime kommenteerisid, aga ühel hetkel oli rinnasildi tekst muutunud.

Nüüd ma olen veel rohkem põnevil kui tema kassas on. 

 ÕNNE
MÜÜJA

Kas pole mitte imeline? Õnne müüja müüs mulle täna leiba ja kohupiima. Ma kohe üldse ei kipu omale siidrikest ostma, kui tema tööl on. Ei taha seda nime nagu lörtsida või nii.

puhkepäev meie moodi

Kui taresse plaanitud terrassi ehituse kaheksas päev oli õhtusse jõudnud, palju tööd tehtud, AGA tulemus ikka mitte valmis veel (pühajumalkuikauavõibseelihtneasiaegavõtta????), oli aeg teha puhkusepäev.

Meie keeles tähendab see pikka autosõidupäeva reeglina. Seekord Petserisse ja Pihkvasse. Üks kord aasta algul tegime mõlemad härraga endale Vene viisad aastaks ja see põhimõtteliselt kohustab meid kord kuus üle piiri minema. Mulle see pikk autosõiduaeg meeldib. Saame rahulikult asju mõelda, planeerida, oli aega kalendreid sünkroonida jne. Härra nii vaimustuses ei ole tavaliselt, sest pikka kasvu mehena on tal raske sundasendis kaua istuda ja teiseks, tema oli terve päeva roolis.

Seekord saime piiri peal omajagu passida. Minnes natuke üle 2h piirijärjekorras ja tulles 2,5h. Sattusime muidugi vahetuse vahetusse, naiss. See tähendas asjade venimist. Kui lõpuks siis vene piirivalve suvatses tegutseda, saime toimetatud. Kaks meetrit edasi tolli poolses kontrollis aga oli ootuspärase torssis näoga tsinovniku asemel, kes sõnagi ei vaheta ja putkaakna kinni lajatab, hoopis lahke ja sõbralik tolliproua. Oskas viisakalt tere-aitäh-võtan teid enne ja siis teid järgmiseks öelda. Lõpetuseks ütles armsa aktsendiga eesti keeles head aega ka veel. Kui tore!

Eesti poolel haigutas samal ajal vaikus ja ulus tuul (vene poolel oli mitukümmend autot rivis ja ootel eksole). Liikusime piirivalvepunkti ja seal kabiinis ootas see torssis näoga ametnikuproua ees. Andsime oma dokumendid kontrolli ja ootasime akna all. Ühel hetkel tabasin proua muigamast ja kuna oli tekkinud silmside, muigas ta: "Ei, noh... Ma olen teid telekast näinud!"

Jeerum, kuidas ma naerma hakkasin. Kogu ootamise kanna(tama)tused ununesid silmapilkselt ja mu suunurgad olid üleval pool koduteed vähemalt.

Kuni härra autos kõik ära nullis:

"Ta rääkis minust!"

Aitäh, kallis abikaasa :)

Kui herz perega peole jõudis,

... oli pidu juba alanud ja lõppenud.

Või noh, selline tunne tekkis küll, sest mitte kedagi kohal ei olnud. Mis seal ikka, õhtukleidid ja ülikonnad üll, ootasime naabrite ja ülejäänud seltskonna ringreisi lõppu ja saime siis peoga uuesti ühineda. 

Väga mõnus on vahelduseks siin Peipsi ääres maaelu elades kalossid nurka visata ja õhtukleidi selga panna. Sest miks mitte? Sünnipäevalaps mõtles teha galaõhtu ja selle ka tegime.

Kirjutama ajendas mind aga hoopis sünnipäevalaud. See oli maksimaalselt äge. Põhimõtteliselt oli laual pisike juhtmega keeduplaat ja sellel pott vee ja vürtsikate maitseainetega. Terve laud oli täis pisikesi kausikesi juurviljade, erinevate seente, kalmaarirõngaste, toore kanaliha, toore veiseliha, toore kala ja muuga. Kätte pulgad ja nii kõik ümber laua istusid ja soovitut oma pulkadega potis küpsetasid, et siis ampsti suhu pista (pst, tuline). Kuni lõpuks mõtlesime välja, et peoga üht, teist ja kolmandat sisse surada ja siis pulkade abil bingo lotot urgitseda on palju lõbusam :)

Väga äge sotsiaalne söömine. Ei mingit üle pugimist. Ma ei ole üldse suur seente sööja, aga ma ei tea, mis eile juhtus. Muudkui ampsasin neid seeni ja maitsvad olid!

Väga äge mõte igatahes. Ja kui meie pere lahkus, kestis pidu veel edasi :)

Kuidas härra lubas mulle puhkust, aga tegelikult?

Terve eelmise nädala oli härra kodunt ära õppereisil Portugalis (kus ta sai päikest nädala peale vähem, kui koju jõudes pühapäeval terve päeva jooksul koduhoovil...) ja nagu Murphy muiste, oli just eelmine nädal meil tares tohutu tempokas aeg. Ma ei mäletagi siin nelja toimetatud aasta peale sellist nädalat, kus iga päev on grupikülastused, majutused ja koristamised ühes päevas koos. Lisaks siis lastelogistika ja kodu ka eksole, 6 päeva jutti. (Ei kurda tegelt, ma teen lõpuks ometi seda, mis mulle meeldib!)

Pühapäevaks, mil härra varahommikul lennuki pealt koju jõudis, olin omadega juba paras laip. Härra lubas suuremeelselt, et nüüd algab minu puhkus.

Ainult et mul on to-do nimekirjas liiga palju tegemisi ees, enne kui see lubatud puhkus saab alata.

Kuna grupikülastused koguvad hoogu ja tare hoov on üles kaevatud, seega kuhu ma neid gruppe mahutan? Minu peas valmis plaan, et plaanis olev terrass tuleb kiiremas korras valmis teha tare juurde. Lugesin kokku veeringuid, sest kuidagi on kõik suured asjad kokku kuhjunud (ütleme nii, et täitsa pekkis, kui palju maksab kopamehe tund ja kui palju tunde kulub, et võserikust randa teha) ja arvasin, et saan immutatud terrassilauad ära tellida küll.

Härra kodus, hakkasin juttu tegema ning selgus, et tark ei torma. Meil on meie võlupööningul terrassilauad juba ammu ootel. Ta on mul selline, et kui kuskil midagi hea hinnaga saadaval, ostab varuks ära. Küll vaja läheb. Nüüd siis läkski. Ainult et need terrassilauad olid puhtad, ilma immutuseta. See töö tuli ise ette võtta. Ka antiseptik oli härral juba ootel (miks ma ei imesta?).

No mis see siis ära ei ole, mõtlesin.

Kolm päeva hiljem enam ei mõtle nii. Ükskõik, mis pidi ma arvutasin, sain vajaminevaks koguseks 80 suurt, rasket ja pikka terrassilauda. Härra arvutas üle ja sai sama tulemuse. Kelle mõte see küll oli 50 ruutmeetrine terrass teha (mu Tallinna korter on ka väiksem...) Ohkasin ja asusin tööle. Peale immutamist tuli kõik need üle õlitada, lisaks ka alustalad, mis meil samuti juba mitu aastat hoovil ootel. Loodan, et saame nüüd vähehaaval neid hunnikuid kahandada, mis hoovil igal pool on. Kõigepealt tõstsin ükshaaval neid terrassilaudu pukkidele, et immutada, siis tõstsin sealt ära kuivama. Siis tõstsin ükshaaval tagasi pukkidele õlitamiseks ja seejärel jälle kuivama. Neli korda tõstsin igat seda lauda.

Mu käed on nii väsinud, õlad kanged ja alaseljast ei räägigi. 

Kõik need veeringud, mis ma mõtlesin, et raske tööga säästsin, kulusid ära hoopis erinevatele toestussüsteemidele ja jalgadele, kruvidele jne. Ei ole teps mitte odav lõbu. Ehituspoodi viin ma kindlalt rohkem ja tihedamini raha kui toidupoodi. 

Nüüd terrassilauad kuivavad ning ma ootan homset päeva! Laupäeva hommikuks peab terrass valmis olema, siis saabuvad järgmised grupid (ikka Murphy, mitu gruppi ühel päeval). Härral on kaks päeva aega, et lahkuvate ja saabuvate külaliste vahel see ära teha.

Nagu elu on näidanud, see on ju lihtne (iroonia). Nagu vannitoa viimistlus, ainult kraanikauss paika ja peegel seina lüüa.

Nendel kolme päevaga olen saanud omale hullumeelse jume peale. Ma olen valgenahk (nagu kahjuks ka Mesilane), kes päikese käes läheb punaseks. Mutukas samas on täiesti härra tütar, märtsipäike pilve tagant korraks välgatab ja mõlemil on juba lõunamaine päevitus üll. Aga just selliste päikeseliste kevadpäevade tõttu armastan ma siin Peipsi ääres elamist ja toimetamist. Pruuniks teiseks juuniks on minu elu reaalsus, mitte laulusõnad, mille üle irvitada.

Täna kupatasin lapsed lasteaeda, sest emmel on palju tööd. Tegelikult ongi, peas jookseb jälle nimekiri, aga pärast kolme ülipikka päeva ma lihtsalt ei leia jõudu, et püsti tõusta. Olen 2 tundi niisama laiaks löönud ja koduaknad on juba kolmandat kevadet pesemata. Õudne :)

klient on kuningas? (väike torisemisepostitus)

Mõni aeg tagasi oli (vist marimelli blogis) aruteluks, kas ja kui kiiresti peaks blogija vastama saabunud päringutele, kirjadele, pakkumistele ja kommentaaridele blogis. Kas 6 minuti jooksul või tunni aja raames või päeva lõpuks?

See mõte jäi juba tookord peas ringi keerlema, sest sama küsimus on mul väikeettevõtja kohta.

Kui ma mõtlen väikeettevõtjale või turismitalule, siis (muidugi siinkohal kogemusest ka tulenevalt) ma võin arvata, et see on enamjaolt pereettevõte. Mis võiks arvata suurema tegutseja olevat, siis on kätepaar või mõni ka palgatud abiks. Aga üldiselt ma arvaks, et turismitalus on universaalsed inimesed. Ehk et üks inimene on kõike:

- koristaja
- kokk
- ettekandja
- õmbleja
- pesupesija
- manager
- omanik
- juhtkond
- kojamees
- turundaja
- PR osakond
- aministraator
- saunakütja
- aednik
- kraavikaevaja
- ehitaja ja remondimees
- instruktor
- raamatupidaja
- müügiesindaja
- giid
ja paljud lisarollid veel.

Kas ma peaksin olema koguaeg arvutis online, juhuks kui saabub võimalikult kliendilt kiri ning kohe vastama? Tegema puusalt pakkumisi ja olema nagu klienditugi 24h saadaval?

Või on õigus minul ka nädalavahetusel kirjadele mitte vastata? Riigiasutuste jt kontoriinimeste puhul me ei eelda ju, et reedel või laupäeval kirja saates kohe vastus tuleb. Pigem esmaspäeval või hoopis teisipäeval. Oi,kurja, kui ametnik üldse lähetuses on. Siis ei tule nädal aega vastust eks. Turismivaldkonnas on nädalavahetus tööaeg, mitte puhkus. Kõige kibedamad päevad on L-P, suvel lausa N-P

On mul õigus ettevõtjana omada lapsi ja mitte leida energiat või aega koguaeg arvutis olla? 

On mul õigus mõnda kirja kohe mitte avada? Sest olgem ausad, kõik kliendid ei ole kirsid tordil. Mõni on see matemaatika kodune ülesanne, mida kohe üldse ei taha torkida enne, kui lihtsalt juba peab.

Ma sain ühelt kliendilt etteheite, et tema kirjutas reede õhtul. Mina vastasin (mõelge vaid) neli päeva hiljem, nädalavahetus jäi sisse, kus ma olin Tallinnas. Tegemist ei olnud 3h pärast saabuva kliendiga. Kas ma peaksin hakkama kliendile vabandama ja põhjendama? Et vabandust, nädalavahetuseti on kiire või et vabandust, mul kord kvartalis tuleb isiklik elu ka sisse või vabandust, mul ei olnud soovi oma tuju nullida teie kirjaga nädalavahetuse eel?

Ma tean, et ei pea. Aga just selline tõrvatilk jääb pikaks ajaks mõrutama.

Projekt "Külalistemaja" - 44 (hoov. lõputu lugu)

Kui ma eelmisi postitusi tegin, lappasin samal ajal ka vanu kaustu arvutis ja kõvaketastel ning leidsin hunniku tare algusaja pilte. Küll on jube neid vaadata! Samas on natuke tore ka, sest tuletab meelde, mis kõik on ära tehtud. Aga kas ma uuesti tahaksin sellega nullist pihta hakata? Ilmselt mitte. Saaks need praegused kaks majagi üleni korda lõpuks, oleks hea.

Mesi tare hooviga on mul selline armastuse-vihkamise suhe!

Kõigepealt alustasime sellisest punktist:

Asusime tegudele. Peale saagimisi, silumisi, kopatöid, rehitsemist, lõputut juurikate sikutamist jne, sai ta selliseks:

Siis hakkas muru kasvama (ja saunakatus sai uueks ja väliköök tekkis juurde jne).

Vahepeal oli muidugi mitmeid kannatusi, kui härra tellis vajunud kohtade tasanduseks koormatäie mulda veoautoga hoovile ja kogu koorem kulus veoauto jälgede välja saamiseks!!! Oi, ma mäletan, kui kuri ma tookord härra peale olin. See oli nii nõmedalt loll töö, mida teha :)

Mitmel korral on olnud külalisi, kes ei osanud autot maja ette parkida vaid sõitsid hoovile. Veel toredaid rööpaid.

Aga üldjoontes oli tore ja ilus hoov meil. Murune!

Ja praegu on jälle kohutav. Aga seekord natuke ikka teadlikult, sest vannituba nõudis seda. Kuigi ma lootsin, et kopp ei mölla ikka päris tervet hoovi ära, siis noh vaadates ta suurust... läks ikka nii nagu kardetud.

Muru on külvatud, ootan imet!

Kuna härra on olnud nädal aega puhkusel (minu lahkel loal), ei ole ka ükski ootel olev töö kaugemale liikunud. Loodetavasti saame juba mõne päeva pärast uue hooga jätkata, sest hoovi tuleb esimese asjana nüüd ära ehitada ka terrass, kohe maja seina äärde. Googeldan siin erinevaid ettevõtteid, kes terrassilaudu müüvad, et kus on soodsaim hind. Kogemusi? Tahan härjal sarvist haarata, et mitte lasta härral põiklema hakata :) Sest noh, ootan juba põnevusega ise ka, et seda uut peatükki näha ja tutvustada.

Samuti on 100 kilo muruseemet vaja rannapoolele ära külida. Huuhhh!

vannitoatarbed - koledad või kallid

Uus vannituba esiteks kohustab ja teiseks kutsub vannitoaaksessuaare ostma. Ja see teeb mind nõutuks (ja vaeseks). Ma ei saa ometi olla ainus või üks vähestest, kes tahaks koju (või noh oma valdustesse) ilusaid aksessuaare? Miks ometi on valdav osa vannitoa tarbeesemetest koledad ja plastmassist? Oi, kuidas ma ei taha selliseid asju (võdistan õlgu korraks).

Kui visualiseerida silme ette tüüpiline poest saadaolev wc-hari, mis pilt sulle silme ette tuleb?

Just nimelt! Plasmasskärakas, valge või mõnda muud värvi. Minu silmale ei meeldi sellist vaadata. Või nt vedelseebi dosaatorid? Täpselt sama lugu, astud sa sisse siis H&M koduosakonda, Jyski või muusse poodi. Pieris ei ole vannitoatarbeid üldse, Home4You's ka mitte. Kus siis on saada ilusamaid ja disainitumaid?

Kaubamajas eksole. Hinge võtab kinni, et wc-hari maksab 39 eurot. Versus jyski 2-eurone. Või on mõni koht, kust ma pole osanud otsida?

Koju kunagi siia ostsin ka Kaubamajast, ilus keraamiline ja punast värvi oli. Oli, sest niipea, kui Mesilane jalad alla võttis, oli see kildudeks. Nüüd lahendasin nii, et hari on ja topsina kasutan pisimõõdus plekkmannergut, sobib ka meie stiiliga. Aga taresse tahaks just puidust harja ja topsi.

Seebialuse ja hambaharjatopsi leidsin puidust (või noh bambusest), müüb Koduekstra. Vedelseebi dosaatorit ei leidnud. H&M koduosakonnast ostsin ühe nunnuka pisikese puidust kasti, kuhu sisse vannitoatarbed tares panna. Vannitoa prügikastid on ka reeglina päris jubedad, siinkohal lähenesin loomingulisemalt ja Koduekstrast skoorisin punutud korvi kaanega, mis täidab oma eesmärki.

Kui leiaks vähe mõistlikuma hinnaga harja ka, oleks kirss tordil olemas. Soovitusi?

Projekt "Külalistemaja" - 43 (vannituba)

Eile õhtul tõmbasime joone alla pikale veninud tare vannitoa-projektile. Enam ei mäletagi, novembris millalgi hakkasime pihta ja emadepäeval, mis siin ikka muud teha, nokitses härra viimaseid pisiasju teha.

"Pisiasju" on ta nokitsenud juba paar nädalat. Mis minu silmis oli "kraanikauss paika", "nõudepesumasin paika", "peegel seina", nipet-näpet veel, osutusid muidugi ilgelt nõmedateks jebimisteks. Ja kui kõik paias oli, septik maasse kaevatud ja hoov tasandatud, selgus, et vesi ei jõua kaevust tuppa. Appimaivõinoh!

Eks paar asja on veel vaja nokitseda, aga üldiselt ma kuulutan nüüd meie vannitoa valmis olevaks.

Kui me selle maja ostsime, nägi ruum välja selline:

Koristasime sodi ära, pesime põranda puhtaks ja Lenini teosed kapi otsast said ka uue asukoha. Riiulid ja kapp jäid sisse ja sellest konkust sai meie nn ladu. Kõik, mis kuhugi vaja eest ära panna, leidis tee sellesse ruumi.

Aga siis tekkis vajadus vannitoa järele.

Minu arust sai nunnu.

pruutidest ja emadepäevast

Üks kallis sõbranna hakkab mehele minema. Laura ja Janek, kellega me seiklesime kolmekesi kaugel Austraalias koos ja kes juba 7 aastat tagasi (kui ma polnud härratki veel kohanud, lastest, majadest, abielust rääkimata) olid selleks ajaks koos olnud terve igaviku, on nüüdseks üle 15 aasta koos olnud ja jõudmas abieluranda. Ei taha muidugi ära sõnuda, sest neid ja nende tempot tundes... kolm korda üle õla eks.

Janeki moto on muide vaikimisi "aega on". See seletab paljutki :) Austraaliaski oli minusuguse kärsitu aktivisti jaoks tohutu piin oodata, mil need kaks ärkavad ja end koguvad, et liikuma saaks.

Aga mitte sellest :)

Kui on oodata pulmapidu, on vaja pruut enne ka abielukõlbulikuks tunnistada. Täielik pähkel, sest me tahtsime teda üllatada, aga tema on tuntud ülemõtleja ja ette muretseja. Nii ta kogus vihjeid ja püüdis asju läbi hammustada.

Saime lukku kuupäevaks 11.mai. Püüdsime üht ja teistpidi talle leida põhjust või tegevust, et ta sel päeval kodus oleks, aga no ei võtnud ta vedu. Nihverdas end ette söödetud plaanidest muudkui ära ja ei jäänud mul muud üle, kui talle teada anda, et ma talle laupäeval kl 12 külla tulen teed jooma.

Mis tähendab eksole väga kahtlaseid asjaolusid. Sest ma ei ela ju mõnda aega juba pealinnas ja kui ma seal juba olen, siis järelikult midagi toimub. Nii ta ütles ka oma vennale, kes uuris laupäevale järgneva pühapäeva plaane, mis oli tuntud ka emadepäeva nime all. 

Ja kuna ta nii tugevasti kahtlustas minu külla tulekut, siis sai otsustatud. Teeme talle tünga. Ma lähen külla, ajan juttu ja tõusen püsti, et lahkuda. Ilma pruuti kaasa võtmata. Ja kallis Laura tunnistaski uksel, et ta oli nii kindel, et täna miskit toimub, sest erinevad tähelepanekud, aga et noh, ma lähengi ära. Lohutasin siis, et küll tuleb see õige aeg ka, aga täna olid mul tõesti teised plaanid linnas olemiseks.

Ja lahkusin.

Koridori uksest alt lasin aga sisse Laura vennanaise, kes võttis operatsiooni üle. Laura oli megaüllatunud vennanaist uksel nähes ja meie üllatusmoment läkski korda!

"Kuramuse herz!" oli Laura põhiline slogan sel õhtul :)

Edasi läks ägedaks. Ikka kõik need tüdrukute asjad, mida tehakse. Meie siis tegime ühtkomateist korralikus vihmasajus, aga mis sest ikka. Ei lasknud endal ega pruudil tujul langeda!

Koju sain emadepäeva lõunaks. Härra ja põnnid ootasid juba köögis kaetud laua ja pannkookidega. Plaan oli teha natuke viimaseid nokitsemisi Mesi tares, enne kui härra õhtul nädalaks ära sõidab, et veel midagi toredat perega koos teha. Minna nt veekeskusesse või midagi. Tegelikkuses läks nagu ikka. Väiksed nokitsemised kestsid õhtuni, sest ühe asja korda saamisel hüppas välja kohe mingi järgmine error. Selmet peeglit uude vannituppa lihtsalt seinale paika tõsta, otsustas peegliraam ära laguneda käte vahel ja peegel pudenes välja. Õnneks mitte kildudeks, aga see tähendas liimimist ja liimi kuivamist jne. Õhtu lõpetasime kümblustünnis, kus mu kaks hülgepoega muudkui hullasid ja mürasid, niiet tuppa voodisse jõudes langesid mõlemad niipea, kui pea patja puutus. 

Laura tüdrukuteõhtu - check!

Emadepäev (küll ilma lilledeta, aga pannkoogid) - check!

Nüüd ma olen nohune ja hullupööra väsinud, lisaks nädal aega üksikvanem. Tahaks lihtsalt magama keerata, aga peagi saabuvad esimene ja kohe otsa teine grupp külalisi, niet töö-töö-töö.

ükski heategu ei jää karistuseta

Nn linnapäev täna, asjaajamised ja juuksur ja poeskäik kiirelt. Maximas end järjekorda võttes satub minu järgi kohe omakandipoiss. No kus mujal eksole omasid inimesi trehvad kui mitte Tartus (või välismaal nt). Jutustame ja vaatan, et minu ees olev paarike ei saa mitte oma ostuprotsessi lõpetatud. 

Neil on käsil teise kui mitte kolmanda päeva hommik, mistõttu on mul üdini raske nende vanust määratleda. Tunduvad siiski minuealised olema. Kae nüüd seda Ossinovskit eksole, ilmselt on jälle aktsiisid tõsunud või mis värk, igatahes neil on hädasti vaja kolme õllet, aga sente napib taskus. 20 veeringut jääb puudu. 

Mul kell tiksub, sest kodus on vaja mudas mütata ja üles kaevatud hoov kiirelt veel õhtuks enne lasteaia emadepäeva kontserti korda saada, sest homme on juba tares külalised ja siis läheb härra pikemaks ajaks kodunt ära ja... Ühesõnaga, aeg tiksub ja poetan kassapidajale need sendid.

Viga.

Selmet sellest paarikesest kiiremini (ja valutult) lahti saada, hakkab ta veel ülevoolavalt külje alla vajuma. Siis vaatab, et oo sa mehega koos, läheb "mu mehel" kätt suruma. Jumal kui piinlikuks see asi veel kisub. Püüan poetada, et las olla ja võta nüüd oma õlled, ei, vaja teist korda veel mulle ligi tikkuda.

Nii piinlik on ja rullin silmi ja loodan kiiresti oma sadaüks asja lindilt kätte saada. Ütleme nii, et edaspidi hoian sendid oma taskus.

Projekt "Külalistemaja" - 42

Ranna saamine ja tegemine on niinii pikk protsess. Märtsist saatis oleme sellega võimelnud ja veel rohkem võimleb-maadleb-higistab kopamees muidugi. sest kogu vesine löga, mis ta kopaga kokku tõstab, peab vahepeal nädala või paar tahenema, et saaks jätkata.

Tasa ja targu on saanud sellisest märtsist:

selline mai:

Kujutle nüüd ette, et kõik see, mis  on pildil musta mulla värvi, on ühel päeval (äkki juba juunis-juulis) roheline muru. Kõik sõltub sellest, millal kopp omapoolsete töödega valmis saab ja millal meie muruseemne tellitud ja külvatud. See kevadkülv jääb küll meelde... sammumist saab olema omajagu.

Õppevideo, kuidas teha hästi tihedat külvi, on siin:

Projekt "Maja" - kaheksakümne seitsmes peatükk (katusevahetus, osa 2)

Jõulude ja aastavahetuse vahel jäime katusevahetusega siinkohas pooleli. Osa 1 saab lugeda siit.
Ei läinud poolt aastatki, kui maikuu esimestel päevadel mu isa ja bend koos abilistega bussidega hoovile sõitsid, hoov hetkega ehitusplatsiks muutus ja nad 2 päeva ainult katuseid mööda käisid.

Meenutuseks:
2012.a

2019.a jaanuar

2019.a mai

Oleks üks ehituslugu meil rääkida selline, et tellisin/ostsin asjad ja kui töömehed tulid, siis kõik sai tehtud. Sest kõik jupid olid olemas ja täpselt õiges mõõdus, õiges koguses, õiges värvis.

Ei!

Katuseplekk oli meil ostetud juba oktoobris, aga kõik venis ja alles nüüd maikuus harutas härra paki lahti, et hakata katusele tõstma. Mis selgus?

Esiteks, harjaplekid on puudu!

Teiseks, vihmaveerennid saadeti tellitud kandiliste asemel ümmargused, mistõttu ei sobitunud omavahel.

Võibolla oli midagi veel, mille ma maha magasin kõrvalt, sest ega mul polnud seekord mahti olla koguaeg kõrval.

Ahjaa. Neli aastat tagasi ostsime katuseaknad korraga ära, kui maja teise osa maha võtsime ja uuesti ehitasime, sest nii läbi mädanenud oli omadega. Tollal sai nn uuele osale kohe katus ka peale ja katuseaken samuti. Ostsimegi siis kohe terve maja aknad ära, hea hinnaga pakkumine oli ja et oleks olemas, kui neid vaja läheb.Kolm ette ostetud aknast olid sama mõõduga, mis juba ette pandud aken. Neljas aken, mis hoovi poole läks, oli väiksem!!! Nagu miks ja kuidas? Ostsime orraga ja ÜHESUGUSED!!! Pekki küll. Seda muidugi enam neli aastat hiljem kuhugi vaidlema ei lähe, eriti kui töömehed kõõluvad katusel, saag käes, et akna asukohta auk teha.

Nüüd siis ootame jälle puuduvaid juppe, et katuselugu lõpuni viia.

Aga vähemalt on suurem töö tehtud!!! Ja nüüd võin hakata unistama, et saab lõpuks ära soojustada ka maja väljast ja lõpetada voodrilaua projekt. Kaua ma seda õudust siin vaatan. Ja veel olulisem, nüüd ei ole enam mingeid vabandusi, miks ei saa hakata seest majaremonti tegema. Noh peale nende klassikaliste ettekäänete, et vaba aega ei ole ning raha ka mitte, sest iga sent kulub Mesi tare arendamisele :)

Hoovivaade

noh, mis uudist?

Siis, kui oleks emotsioone või juhtumisi, mida jagada - ei ole aega või võimalust. Mul oli arvuti vahepeal rivist väljas ja nagu alasti olin. Kõik kirjad seisid postkastis ja ootasid reageerimist. MA ülds ei taha telefonis sellega tegeleda, sest siis võib midagi olulist ära ununeda või endale jama kokku keerata.

Siis, kui on lõpuks aega ja võimalust korraks arvutis leelotada - ei ole enam meeles, mis ma kirjutada tahtsin või mis naljakat Mesilane ütles või mis hea vaimukas mõte mul oli. Emotsioonidest rääkimata.

Kuramus küll eksole.

Ja väga veider ikka, kuidas ma pealinnas kontoritööl käies võisin päevas paar kolm postitust vorpida, kuigi miskit väga elus ei toimunudki ju. Nüüd on vastupidi. Nii palju on teoksil ja mitte midagi ei ole kirja panna.

Mõned märksõnad siiski, muidu läheb aeg veel edasi ja mõttet ähmastuvad.

Viimased neli kuud olen ristirästirööpi rähelnud meie küla suurima ürituse Varnja kalalaadaga. See sai sel aastal jälle parem ja toredam kui eelmistel kordadel. Juba viiendat korda toimus see. Iga kord vahetult enne ma mõtlen, et see on viimane kord/ Mulle aitab / Ma ei jaksa enam üksinda teha seda. Ja teeb aasta ringi täis ja olen jälle samas punktis, võimlen ja möllan ja kirun, et kuidas ma end sellesse ometi mässisin. Ju mulle salaja ikka meeldib, aga tahaks kedagi appi ka.

Üks meie küla salaüritus toimus taas. Sellel oli neljas sünnipäev. Nimelt on siin kamp külaelanikke, suvemaja omanikke, naaberkülade mehi ja naisi, kes on kõik üks tore ja jabur ja eriti lõbus seltskond. 30. aprillil istuvad nad luudade asemel rataste selga ja väntavad pööraselt ühest küla otsast teise, vandaalitsevad natuke teibiga ja muudavad Varnja sildi ära Narnja sildiks. Neid pole nähtud, nägusid või nimesid ei teata. Nad on maskeerunud ja eranditult kannavad kõik vuntse. Pärast on kuskilt küla lõpust kuulda lõbusat jutuvada, ninna tungivad hea toidu lõhnad ja kumab lõkkevalgus. 

Härral on traditsioon käia kaks korda aastas meie uunikum supikatlaga Tallinna külje all Tagadi restauraatorite päeval/ vanavara laadal suppi keetmas. Juba kolmas aasta läheb samas rütmis. Sel korral oli esimene võimalus mul talle appi minna. Põnnid on mõlemad nüüd juba nii suured, et vanaema juurde tahavad jooksujalu minna ja ei tehta numbrit, kui emme tööle läheb. Nii ma härrale appi läksin, sest ma olen näinud neid mitmeid kordi, kust ta laupäeval poole öö ajal kodunt liikuma saab, öösel kohale jõuab, magamata olekus päev otsi üksi rahmeldab suppi keeta ja serveerida, et siis üleväsinuna poole öö ajal koju tagasi jõuda. 

Seega terve laupäeva valmistasime minekut ette. Keetsime supipuljongit jne. Kuigi plaan oli parem, saime liikuma ikka alles üsna hilja. Lapsed vanaema juurde, ise teele. Kohale jõudsime tsuti enne hämardumist, et kiiresti telk üles panna, lauad-toolid ja asuda liha kontidelt puhastama ja supi jaoks lõikuma. Alles ise kaasas olles sain aru, kuias see laadamelu päriselt käib. Pool ööd on sotsiaalne suhtlus teiste kohale tulnutega, magama saime u 2 ajal. Nii paganama külm oli, appi!!!! Mul oli seljas kaks kampsunit, mille peal mantel ja veel omakorda kasukas. Ikka oli külm! Kasuka sain seljast maha alles kl 11 ajal, kui päike suure angaari tagant viimaks ka meie supikatla poole pöördus. Äratus oli meil juba kl 5, sest lihtsalt ei kannatanud enam külma käes magada. Üliäge päev oli, suur supilaar sai otsa kaks tundi enne ürituse lõppu. Mis seal ikka, panime asjad kokku ja jalutasime laadal ringi.

Kui eesmärk oli tööd teha, siis koju saabusime... paari uue samovariga. Või kuue uue samovariga, khm. "Hakkab vist käest ära minema," tõdes härra. 

"Ei hakka, maja nende jaoks on vaja!" olen ma kaval neid samovare kokku koguma. 

Sest mäletatavasti, mul on see UNISTUS ja EESMÄRK ;)

Tund aega tagasi saatsin umbes viimasel tunnil teele projekti(eel)taotluse. Hoidkem nüüd pöidlaid ja varbaid, et selle taotluse abil saame jah sõnasid ja see unistus hakkaks täide minema. 

Et oleks rohkem põhjuseid Peipsi äärde siia meile külla tulla!