Projekt "Maja" - kaheksakümne kuues peatükk (katuse vahetus)

2018. aasta pidi olema suur ehitusaasta. Mul oli vanemahüvitist saada üle poole aasta ja seda kõrvale pannes oleks saanud teha palju töid ära.
No esiteks tulid pulmad ja kui juba, siis mingit säästuasja ma teha kohe kindlasti ei tahtnud. Vanemahüvitis libises teise fondi sujuvalt.

Teiseks oli nii metsikult kiire Mesi tare aasta. Koguaeg rakkes ja ausalt, molutanud me ei ole. Soojad ilmad tulid ja läksid ning ehitustööde algamisest polnud mingit märki.

Kolmandaks oli selle töö jaoks kindlasti vaja minu perekonda - isa ja vendi, kes aga on Soomes tööl koguaeg. Ja kui Eestis, siis vaja oma majapidamises hädapäraseid töid teha ja nii muuseas ehitavad ka Hiiumaale maja isale ja isa elukaaslasele. Niiet Peipsi oli nende to-do listis siiski üsna kaugel.

Lubatud oktoobrist sai november, millest sai jõulud. Ja ma väga enam ei lootnudki, et 2018 midagi juhtuma hakkab.

Sis aga saabus telefoni teel kinnitus - jõulude ja uue aasta vahel läheb tööks. Meil olid nii katusefermd kui plekid tellitud ja kohal, ammuilma ootel. See oli hea uudis!

Ainult, et:

Väljas oli kaunis jõuluilm, kümneid sentimeetreid lund ja talveilu. Seda kõike ka majakatusel mõistagi.

Esimene päev:
Härra eemaldas lume katuselt ja võttis alla eterniidiplaadid. Järgi jäi vana pehkinud laastukatus ja siit enam tagasiteed ei olnud.

Laastud:

Teine päev:

Juhtumisi oli jõulu teine püha ja me andnud jah-sõna osaleda EV100 tasuta matkade korralduses. Nii tegi härra vanausuliste külade vahel jalgsimatka ja mina valmistasin ette samovare, et pärast teed juua. Matka lõppedes saabus ka kohe üks ameeriklaste grupp, kellele samuti teetseremooniat tegin, niiet olin pimedani tööl. Lapsed olid algul härra venna hoida ja siis mingi hetk pealelõunal saabus ehitustiim. Nemad ei lasknud ühtegi hetke raisku, juba pimedas tegelesid ettevalmistustöödega. Üks fermidest võeti ette otsaseina ehituseks. Fermide suur eelis ongi see, et kõik kõik saab maa peal ette valmistada ja ehitada, et siis kõik almis detailid lihtsalt paika tõsta. Nii ei pea kõrgustes turnima ning vaeva nägema prusside-kipsi-talade jne materjalide üles käristamise, hoidmise, mõõtu saagimise jne töödega. Ohutu ja mugav.

Otsaseina ehitus.

Kolmas päev.

Läks lahti möll. Minu isa ja vennad ei lase ühtki minutit raisku. Lahti läks selline ehitusmöll. Kell 7 oli hommikusöök ja hiljemalt kl 8 oli kogu tiim juba õues, saed ja trellid mürisemas. Mina olin köögitoimkonnas ja muidugi lastevalvur, aga aegajalt ikka silkasin ka uudistama ja jäädvustama, et oleks ajalooline mälu ka meil ehitustegevusest.

Veel on pimedavõiu väljas, aga meestel tohutud prožektorid, mis andsid piisavat valgust töödega alustamiseks.

Saag juba töötab ja majast ei jää suurt midagi järele.

Ehitusjärelvalve.

Ehitusjärelvalve viilib.

Kui kaks esimest rivi vanast katusest sai niisama maha saagida ja alla kukutada, siis rohkem ei saanud. Olks kukkunud lae peale ümber ning hävitanud meie esimese korruse remondi. Kahjustusi natuke saime ikkagi, hoolimata ettevaatlikust toimetamisest. Mõned praod krohvis ja ühes kohas lae peal ka leke ja pruun laik. Ikkagi 2 ööd ilma katuseta olime ja mõningane lumesadu siiski oli. Aga õnneks ei midagi sellist, mida üle värvida ei saaks, siis kui lagi üleni ära kuivanud on. 

Teine kahju oli veel. Saagimise ja väristamise tulemusena kukkus seinalt alla ja klaasikildudeks meie ikoon. Loodan, et see nüüd ei tähenda midagi.

Katuse alla võtmiseks helistas härra kohale tõstukauto. Õnneks leidis lähikonnast mehe ja õnneks sai ta kiirelt tulla ka. Tööseisakut ei tekkinud.

Härra sai appi oma hea sõbra, kellega tegelesid muu sodi kokku korjamise ja äraveoga. Vennad ning nende kolleeg, kes sai ka natukeseks appi tulla, võtsid maha katust ja paigaldasid ferme. Isa koos elukaaslasega oli maapealses abitiimis, saagisid ette vajalikke juppe, andsid üles ning varustasid kruvide, naelte, klambrite, tööriitade ja millega iganes vaja. lisaks ehitasid valmis vajalikke osi, mis fermidega koos paika pandi.

Tõstuk tõstis paika ka ühe fermi, mille järgi kogu süsteem paika looditi. Siis tõstuk lahkus. Mina liikusin ka tuppa ära, et vaadata, mis need lapsed seal vahepeal korda on saatnud. Ühed lammutasid maja väljast, teised seestpoolt. Kupatasin väiksed röövlid magama ja pikutasin korraks nende kõrval. Kui silmad avasin, oli väljas juba pimedaks läinud ja mehed tegid imesid. Nad juba panid katseferme paika ehk et sarikaid kerkis nagu seeni pärast vihma. Jeerum, oli see alles vaatepilt. Käsitsi ajasid üles neid. Kaks-kolm tükki jäi panemata, sest kell sai 20 ja tööpäev sai selleks korraks läbi. 

Neljas päev:
Hommikul kohe saabus taas tõstukauto ja tõstis paika viimased kaks fermi pluss otsaseina, mis oli juba hoovi peal valmis ehitatud.

Räästakastid tegi ka isa juba valmis, needki tõsteti paika ja tehtud.

Meestel ei olnud nende päevade jooksul mitte ühtegi hetke, mil nad oleks istunud. Ausalt! nad ei söönud muide ka lõunat, sest siis ei jaksa ju tööd teha. Täiesti müstilised oelndid. Pildil ainulaadne hetk, kus peatuti, et suitsu teha ja nõu pidada

Roovitus peale.

Julgesin korra üles ronida.

Vaade tulevasele magamistoale. Oi, ma juba näen seda tuba!

Viies päev:
Kogu roovitust ei jõudnud eelmisel päeval valmis.

Ja siinkohal katuse paigaldus lõppes. Plekki peale ei pandud veel, sest meil tulevad katuseaknad ka ja isa-venna kolleeg, kes seda teha oskab, ei saanud sellel päeval tulla appi. niiet praegu kaeti katus kvaliteetse presendiga, et kevadeni vastu pidada. 

Oleks tahtnud muidugi jutiga kõik valmis saada, aga juba praegu on katust ilus vaadata. On lõpuks ometi ühel joonel, enne oli näha, kuidas vana katus on sisse vajunud. Venna tõdes, et ime, et veel nii kaua püsis katus meil, suurema tormi ja raskema lumekoormaga oleks sees olnud. 

Igatahes saame nüüd juba katusealuseid töid tegema hakata. Esimese asjana on vaja seest kogu sodi, põhk ja laastujäägid ära koristada, et saaks villaga soojustada laepealset. 

Õuest olen maja ümbruse samast sodist ja mustast lumest juba nii hästi kui sain, puhtaks teinud. 

Hetkel siis elame kilemajas.