Kui taresse plaanitud terrassi ehituse kaheksas päev oli õhtusse jõudnud, palju tööd tehtud, AGA tulemus ikka mitte valmis veel (pühajumalkuikauavõibseelihtneasiaegavõtta????), oli aeg teha puhkusepäev.
Meie keeles tähendab see pikka autosõidupäeva reeglina. Seekord Petserisse ja Pihkvasse. Üks kord aasta algul tegime mõlemad härraga endale Vene viisad aastaks ja see põhimõtteliselt kohustab meid kord kuus üle piiri minema. Mulle see pikk autosõiduaeg meeldib. Saame rahulikult asju mõelda, planeerida, oli aega kalendreid sünkroonida jne. Härra nii vaimustuses ei ole tavaliselt, sest pikka kasvu mehena on tal raske sundasendis kaua istuda ja teiseks, tema oli terve päeva roolis.
Seekord saime piiri peal omajagu passida. Minnes natuke üle 2h piirijärjekorras ja tulles 2,5h. Sattusime muidugi vahetuse vahetusse, naiss. See tähendas asjade venimist. Kui lõpuks siis vene piirivalve suvatses tegutseda, saime toimetatud. Kaks meetrit edasi tolli poolses kontrollis aga oli ootuspärase torssis näoga tsinovniku asemel, kes sõnagi ei vaheta ja putkaakna kinni lajatab, hoopis lahke ja sõbralik tolliproua. Oskas viisakalt tere-aitäh-võtan teid enne ja siis teid järgmiseks öelda. Lõpetuseks ütles armsa aktsendiga eesti keeles head aega ka veel. Kui tore!
Eesti poolel haigutas samal ajal vaikus ja ulus tuul (vene poolel oli mitukümmend autot rivis ja ootel eksole). Liikusime piirivalvepunkti ja seal kabiinis ootas see torssis näoga ametnikuproua ees. Andsime oma dokumendid kontrolli ja ootasime akna all. Ühel hetkel tabasin proua muigamast ja kuna oli tekkinud silmside, muigas ta: "Ei, noh... Ma olen teid telekast näinud!"
Jeerum, kuidas ma naerma hakkasin. Kogu ootamise kanna(tama)tused ununesid silmapilkselt ja mu suunurgad olid üleval pool koduteed vähemalt.
Kuni härra autos kõik ära nullis:
"Ta rääkis minust!"
Aitäh, kallis abikaasa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar