noh, mis uudist?

Siis, kui oleks emotsioone või juhtumisi, mida jagada - ei ole aega või võimalust. Mul oli arvuti vahepeal rivist väljas ja nagu alasti olin. Kõik kirjad seisid postkastis ja ootasid reageerimist. MA ülds ei taha telefonis sellega tegeleda, sest siis võib midagi olulist ära ununeda või endale jama kokku keerata.

Siis, kui on lõpuks aega ja võimalust korraks arvutis leelotada - ei ole enam meeles, mis ma kirjutada tahtsin või mis naljakat Mesilane ütles või mis hea vaimukas mõte mul oli. Emotsioonidest rääkimata.

Kuramus küll eksole.

Ja väga veider ikka, kuidas ma pealinnas kontoritööl käies võisin päevas paar kolm postitust vorpida, kuigi miskit väga elus ei toimunudki ju. Nüüd on vastupidi. Nii palju on teoksil ja mitte midagi ei ole kirja panna.

Mõned märksõnad siiski, muidu läheb aeg veel edasi ja mõttet ähmastuvad.

Viimased neli kuud olen ristirästirööpi rähelnud meie küla suurima ürituse Varnja kalalaadaga. See sai sel aastal jälle parem ja toredam kui eelmistel kordadel. Juba viiendat korda toimus see. Iga kord vahetult enne ma mõtlen, et see on viimane kord/ Mulle aitab / Ma ei jaksa enam üksinda teha seda. Ja teeb aasta ringi täis ja olen jälle samas punktis, võimlen ja möllan ja kirun, et kuidas ma end sellesse ometi mässisin. Ju mulle salaja ikka meeldib, aga tahaks kedagi appi ka.

Üks meie küla salaüritus toimus taas. Sellel oli neljas sünnipäev. Nimelt on siin kamp külaelanikke, suvemaja omanikke, naaberkülade mehi ja naisi, kes on kõik üks tore ja jabur ja eriti lõbus seltskond. 30. aprillil istuvad nad luudade asemel rataste selga ja väntavad pööraselt ühest küla otsast teise, vandaalitsevad natuke teibiga ja muudavad Varnja sildi ära Narnja sildiks. Neid pole nähtud, nägusid või nimesid ei teata. Nad on maskeerunud ja eranditult kannavad kõik vuntse. Pärast on kuskilt küla lõpust kuulda lõbusat jutuvada, ninna tungivad hea toidu lõhnad ja kumab lõkkevalgus. 

Härral on traditsioon käia kaks korda aastas meie uunikum supikatlaga Tallinna külje all Tagadi restauraatorite päeval/ vanavara laadal suppi keetmas. Juba kolmas aasta läheb samas rütmis. Sel korral oli esimene võimalus mul talle appi minna. Põnnid on mõlemad nüüd juba nii suured, et vanaema juurde tahavad jooksujalu minna ja ei tehta numbrit, kui emme tööle läheb. Nii ma härrale appi läksin, sest ma olen näinud neid mitmeid kordi, kust ta laupäeval poole öö ajal kodunt liikuma saab, öösel kohale jõuab, magamata olekus päev otsi üksi rahmeldab suppi keeta ja serveerida, et siis üleväsinuna poole öö ajal koju tagasi jõuda. 

Seega terve laupäeva valmistasime minekut ette. Keetsime supipuljongit jne. Kuigi plaan oli parem, saime liikuma ikka alles üsna hilja. Lapsed vanaema juurde, ise teele. Kohale jõudsime tsuti enne hämardumist, et kiiresti telk üles panna, lauad-toolid ja asuda liha kontidelt puhastama ja supi jaoks lõikuma. Alles ise kaasas olles sain aru, kuias see laadamelu päriselt käib. Pool ööd on sotsiaalne suhtlus teiste kohale tulnutega, magama saime u 2 ajal. Nii paganama külm oli, appi!!!! Mul oli seljas kaks kampsunit, mille peal mantel ja veel omakorda kasukas. Ikka oli külm! Kasuka sain seljast maha alles kl 11 ajal, kui päike suure angaari tagant viimaks ka meie supikatla poole pöördus. Äratus oli meil juba kl 5, sest lihtsalt ei kannatanud enam külma käes magada. Üliäge päev oli, suur supilaar sai otsa kaks tundi enne ürituse lõppu. Mis seal ikka, panime asjad kokku ja jalutasime laadal ringi.

Kui eesmärk oli tööd teha, siis koju saabusime... paari uue samovariga. Või kuue uue samovariga, khm. "Hakkab vist käest ära minema," tõdes härra. 

"Ei hakka, maja nende jaoks on vaja!" olen ma kaval neid samovare kokku koguma. 

Sest mäletatavasti, mul on see UNISTUS ja EESMÄRK ;)

Tund aega tagasi saatsin umbes viimasel tunnil teele projekti(eel)taotluse. Hoidkem nüüd pöidlaid ja varbaid, et selle taotluse abil saame jah sõnasid ja see unistus hakkaks täide minema. 

Et oleks rohkem põhjuseid Peipsi äärde siia meile külla tulla!