Kuidas härra lubas mulle puhkust, aga tegelikult?

Terve eelmise nädala oli härra kodunt ära õppereisil Portugalis (kus ta sai päikest nädala peale vähem, kui koju jõudes pühapäeval terve päeva jooksul koduhoovil...) ja nagu Murphy muiste, oli just eelmine nädal meil tares tohutu tempokas aeg. Ma ei mäletagi siin nelja toimetatud aasta peale sellist nädalat, kus iga päev on grupikülastused, majutused ja koristamised ühes päevas koos. Lisaks siis lastelogistika ja kodu ka eksole, 6 päeva jutti. (Ei kurda tegelt, ma teen lõpuks ometi seda, mis mulle meeldib!)

Pühapäevaks, mil härra varahommikul lennuki pealt koju jõudis, olin omadega juba paras laip. Härra lubas suuremeelselt, et nüüd algab minu puhkus.

Ainult et mul on to-do nimekirjas liiga palju tegemisi ees, enne kui see lubatud puhkus saab alata.

Kuna grupikülastused koguvad hoogu ja tare hoov on üles kaevatud, seega kuhu ma neid gruppe mahutan? Minu peas valmis plaan, et plaanis olev terrass tuleb kiiremas korras valmis teha tare juurde. Lugesin kokku veeringuid, sest kuidagi on kõik suured asjad kokku kuhjunud (ütleme nii, et täitsa pekkis, kui palju maksab kopamehe tund ja kui palju tunde kulub, et võserikust randa teha) ja arvasin, et saan immutatud terrassilauad ära tellida küll.

Härra kodus, hakkasin juttu tegema ning selgus, et tark ei torma. Meil on meie võlupööningul terrassilauad juba ammu ootel. Ta on mul selline, et kui kuskil midagi hea hinnaga saadaval, ostab varuks ära. Küll vaja läheb. Nüüd siis läkski. Ainult et need terrassilauad olid puhtad, ilma immutuseta. See töö tuli ise ette võtta. Ka antiseptik oli härral juba ootel (miks ma ei imesta?).

No mis see siis ära ei ole, mõtlesin.

Kolm päeva hiljem enam ei mõtle nii. Ükskõik, mis pidi ma arvutasin, sain vajaminevaks koguseks 80 suurt, rasket ja pikka terrassilauda. Härra arvutas üle ja sai sama tulemuse. Kelle mõte see küll oli 50 ruutmeetrine terrass teha (mu Tallinna korter on ka väiksem...) Ohkasin ja asusin tööle. Peale immutamist tuli kõik need üle õlitada, lisaks ka alustalad, mis meil samuti juba mitu aastat hoovil ootel. Loodan, et saame nüüd vähehaaval neid hunnikuid kahandada, mis hoovil igal pool on. Kõigepealt tõstsin ükshaaval neid terrassilaudu pukkidele, et immutada, siis tõstsin sealt ära kuivama. Siis tõstsin ükshaaval tagasi pukkidele õlitamiseks ja seejärel jälle kuivama. Neli korda tõstsin igat seda lauda.

Mu käed on nii väsinud, õlad kanged ja alaseljast ei räägigi. 

Kõik need veeringud, mis ma mõtlesin, et raske tööga säästsin, kulusid ära hoopis erinevatele toestussüsteemidele ja jalgadele, kruvidele jne. Ei ole teps mitte odav lõbu. Ehituspoodi viin ma kindlalt rohkem ja tihedamini raha kui toidupoodi. 

Nüüd terrassilauad kuivavad ning ma ootan homset päeva! Laupäeva hommikuks peab terrass valmis olema, siis saabuvad järgmised grupid (ikka Murphy, mitu gruppi ühel päeval). Härral on kaks päeva aega, et lahkuvate ja saabuvate külaliste vahel see ära teha.

Nagu elu on näidanud, see on ju lihtne (iroonia). Nagu vannitoa viimistlus, ainult kraanikauss paika ja peegel seina lüüa.

Nendel kolme päevaga olen saanud omale hullumeelse jume peale. Ma olen valgenahk (nagu kahjuks ka Mesilane), kes päikese käes läheb punaseks. Mutukas samas on täiesti härra tütar, märtsipäike pilve tagant korraks välgatab ja mõlemil on juba lõunamaine päevitus üll. Aga just selliste päikeseliste kevadpäevade tõttu armastan ma siin Peipsi ääres elamist ja toimetamist. Pruuniks teiseks juuniks on minu elu reaalsus, mitte laulusõnad, mille üle irvitada.

Täna kupatasin lapsed lasteaeda, sest emmel on palju tööd. Tegelikult ongi, peas jookseb jälle nimekiri, aga pärast kolme ülipikka päeva ma lihtsalt ei leia jõudu, et püsti tõusta. Olen 2 tundi niisama laiaks löönud ja koduaknad on juba kolmandat kevadet pesemata. Õudne :)