Projekt "Maja" - kuuekümne neljas peatükk (katus)

Kevadel jäi me majaprojekt seisma seal, kus pool maja sai uuesti karkassina üles ehitatud, sest vana enam ei pädenud. Täiesti mäda ja pude oli.

Suvi otsa rahmeldasime kümnel muul rindel ja nüüd oktoobris said isa ja venna meile taas appi tulla. Kaasa võtsid ühe kolleegi ka ning nende tiim oli nii väle, et kahe päevaga pandi aluskate, reikad, katus ja katuseaken! Ma olen ütlemata tänulik oma perele, et nad meid nii palju aidanud on. Omal käel ei oleks me täna kindlasti nii kaugel asjadega, nagu tänu neile. Vahepeal, kui tundus, et mu pere ei jõua siin enne talve saabumist ikkagi töö ja muude tegemiste kõrvalt appi tulla, siis härra võttis paar pakkumist ka, et kui tuleksid paigaldajad raha eest. Hind: tonn. 

Mind täiesti marutab, kuidas ehitus nii kallis on. Iga asi on tonn, väiksemat numbrit keegi ei tunnegi. Katusematerjal - mitu tonni. Katuse paigaldus - tonn. Kaevu süvendamine - tonn. Teeviidad (nt tarele oleks vaja) - tonn. Jne. Ahjaa, kivivilla pakkumise võtsime täna - pool tonni. Oh, kui väiksed numbrid eksole.

Igatahes, mu meistrimehed saabusid ja töö läks lahti. Kes saagis, kes kandis materjali ette, kes "tulistasid" naelu katusel siia-sinna.

Katus sai seega eelmine nädal peale, väiksemad nokitsemised jäid veel teha. Härral pole vahepeal aga ühtegi puhkehetke veel olnud, seega alles täna sai uuesti katusele ronida ja praegu seal naabripoisiga toimetavad. Loodetavasti saavad tehtud need asjad, mida eelmine nädal ei jõudnud. 

Nagu näha, jäi katusematerjali valikus peale härra soov plekk-katuse osas. Ma jätkuvalt ei ole sellest vaimustuses ja ütlesin talle ka, et ma kavatsen tulevikus, kui see koliseb ja muud hädad on (suvel palav nt), talle nina alla hõõruda, et "ma ju ütlesin"! :)

Aga lasin siis härral peale jääda hetkel, mul on sisetöödes ja muudes valikutes olulsemaid teemasid, mis, kui peaks vaidlemiseks või valimiseks minema, saab minu poolt trumbiga lauale käidud, et tema sai katuse ja seega mina pean saama oma muud soovid.

Selline naiselik kavalus siinkohal eksole.

Hoovi poolset katusepilti ei pane enne, kui seal on aknad ka ette pandud.

Ja päris kohutav on tegelikult vaadata võrdlusena neid kahte katust. Vana osa pealt on näha, et kui palju ikka vana katus alla on vajunud. Järgmine aasta tuleb ka ülejäänud pool maja uue katuse alla saada, senini pean sellise jubeda kahekatuselise majaga leppima :)

kuidas ma peipsi sibulat vanikusse sõlmisin

Oma elu esimese vaniku tegin ma aasta tagasi, ilma igasuguse instrueerimise ja juutuubita. Lihtsalt hakkasin tegema ja miskit sealt kokku tuli ka.

Oma teise vaniku tegin ma üleeile. Enne kolmanda tegema hakkamist õhutas härra takka, et vaata ikka õpetust ka netist. On olemas üks video, kuidas siit naaberkülast üks proua õpetab punuma. Oolrait. Kui härra tahab, et ma koolituse läbiksin, siis olgu nii. Vaatasin video läbi, jätsin õpetuse meelde, hakkasin tegema. TÄIELIKUD KÄKID tuid, üldse mitte vaniku moodi ka mitte. Härra siis võttis üle, et teeb paremini ja ei teinud sugugi :)

Seejärel ta nõustus, et mu intuitsiooni-põhised vanikud olid paremad ja et ma jätkaku.

Täna hommikul siis võtsin kätte ja Mesilane ei kooskõlastanud. Uus katse (koos Mesilasega mu kõrval, kes mu sibulaämbrit muudkui ümber ajas ja sibulat särasilmil süüa järas) õhtupoolikul ja vanikud hakkasid tulema. Nagu vanarahvas teab rääkida, harjutamine teeb meistriks. Eks nad mul äbarikud on veel, aga lootust on.

Müügiks ma neid ometi ei teinud, hakkavad täitma palju olulisemat ülesannet ehk kaunistama taret.

Abiks ikka :)

... ja minu aed

Külaelaniku mereteemalisest aiast inspireerituna siis vastandiks minu aed:

Minu lillepaat.
Kuna ma alles juuni esimesel nädalal tulin selle peale,
et lilli tahaks väga-väga,
mis viis mind seemnete mulda kühveldamiseni,
siis hetkel need kastid-potid sugugi ei õitse veel.
Aga vähemalt tärkab seal ühtteist,
lootust on.
Tegelikult üks pott, kus kõrgemad varred paistavad, on juba õiepungadega,
tema on mu lemmik praegu :)

Siin potsikus peaksid mul olema rukkililled.
Üldse ei paista sedamoodi.
Kahtlustan,
et peale umbrohu seal küll midagi muud ei ole.
Aga ma ei julge rohida ka,
äkki ei ole ikka umbrohi?

Vähemalt till ja salat mind alt ei vea.

Ikka Peipsi sibulat ka.
Rohimine on nii tänamatu töö.
Ma kolme päeva vabadel hetkedel hullasin siin,
aga juba pressib umbrohi jälle peale.

Selja taha ma väga vaadata ei taha. Seal on liiga palju mulle mitte meeldivat kola - küll ehitusmaterjalid, küll puitmaterjal ja mind frustreeriv kolanurk - see, kuhu kõik metallijublakad (mida hädasti vaja on mittekellelgi), plastmasskastid, telliskivid, muu jura. Ma iga päev loodan, et äkki nüüd millalgi saab see ära koristatud ja sodi jäätmejaama ära viidud... See kõik käib remondi ja maaelu juurde ju, et tekivad sellised nurgad, aga mulle üldse kohe ei meeldi.

mereteemaline aed

Mesilasega pikki jalutuskäike tehes olen ma küla teises otsas näinud ühte aeda vilksamisi. Seal on suur-suur aed ees, sisse piiluda võimatu, aga paaril korral on hoovis toimetamisi olnud parajasti kui me möödume, mis tõttu on värav avatud olnud.

Mulle on see aed jätnud salasoovi seal pilti teha :)

Üks päev aga oli vaja härrale natuke appi minna ja laenutada redelit. Just sealtsamast majapidamisest. Härra minu rõõmuks küsis mulle luba, et ma saaks pilti teha majaesisest. Peremees oli aga hoopis õnnelik, et tegi mulle terve aia ringreisi, mis kätkes hoopis rohkem üllatusi, kui ma vilksamisi tänavalt näinud olin. 

Oli see alles aardeid täis. Panen mõned pildid, tegelikkuses jagus seal vaatamist veelgi rohkem. Vaene perenaine, kes nii palju lilli peab istutama. Mehe hobi on see "lillepottide" korraldamine. Üritan härrale sama hobi külge pookida, mõni neist oli nii äge mõte, et ma tahan oma aeda ka!

Seda ankrute-aeda ma tänavalt näinud olingi.
Üliäge.
Kes mida kogub eksole.
See peremees kogub ankruid.

Pole ka midagi imestada tegelikult,
siitkandi üks suurimaid kalureid-ärimehi.

No kes ei tahaks sellist purjekat oma aeda?
Mina küll tahan.
Selle ma lasen küll üks päev,
kui tahaks "vabamalt hingata",
härral projekti korras nokitseda.

Üks lillepaat mul on aias,
see sobiks juurde kenasti.

Üks ülisuur teetass ka.
Väga nunnu ju kuskil terrassil, majatrepil või mõne põõa all.

Veel ankruid.

Taustal veel ankruid.
Esiplaanil sõukruvid.
Tõeline paadihuviline peremees.

Roolirattad meeldivad mulle ka juba ammusest ajast.
Endale tahaks ühte tummist puidust ratast.
Aga ma tean ka,
palju sellised asjad antikvariaatides maksavad :(

mehed lilli ei söö?

Tegelesin täna sellise asjaga:

Kõigepealt ajasin hommikul piki külatänavat taga sireleid, mis ei oleks veel õitsemist lõpetanud. Siis keetsin suhkrusiirupi ja asusin õisi ükshaaval lahti noppima. Püüdsin olla kaval, et mitte neid ka ükshaaval siirupisse kasta vaid et prooviks sõelaga näiteks? Ei olnud sõelast suurt tolku, seega panin peoga õisi otse siirupipotti, sõrme või puulusikaga kastsin neid sisse ja noppisin siis välja kuivama. 

Ma loodan, et nad nüüd kuivavad selliseks suhkruseks nagu siin õpetuses on (ma tegin seda viimast varianti... aga peaks vist munaga ka proovima?). Muidu pean selle postituse taaskord "so nailed it" rubriiki ümber kandma :) Praegu aga ma näen küll vaimusilmas, kuidas ma need mõnusad suhkrused õied ilusasse klaaspurki panen, pitside ja lehvidega kaunistan ja siis talvel uhkelt kooke nendega kaunistan.

Härra vaatas protsessi skeptiliselt, kuid ei sekkunud ega takistanud. Las naine teeb, mis naine tahab, peaasi et naine rahul on :)

Projekt "Maja" - viiekümne kuues peatükk (lammutamine)

Palju olime muudkui ettevalmistunud ja mu tandemi isa-venna liikuvast graafikust tingituna olnud stardivalmis. Nüüd siis start on antud.

Reedel ennelõunast saati hakkas mehi (ja naisi) saabuma ja saag läks käima ühesõnaga. Kolmandik maja võeti maha nagu naksti. Kas oli  tegemist lihtsama tööga, vähema tekkiva sodiga, võimekamate meeste või tohutu hea tempoga - igatahes õhtuks oli see kõik maas ja peaaegu koristatud ka. Ajakavasse oli planeeritud 2 pikka päeva selleks, seega kohe stardis läksime ajakavast päevaga ette.

Väga kummaline on vaadata oma maja praegu - nagu väike klots ainult. Enne oli suur klots :) Ja kohe väga-väga on kogu hoov tänavale avatud, kõik silmad siin. Nii kui vähegi madistamiseks läheb, hakkab passijaid kogunema. Veidi tüütu. Ma olen siiski eestlane ja tahaks rahulikult nokitseda, mitte üle tee elavat külajoodikut-slash-parimat (loe: vastupidine) töömeest maailmas Gusi muudkui tõrjuda. Too on muudkui silmini lakku täis, aga varmas õpetama, kuidas ehitama, lammutama, vundamenti valama peab. Kui maja sarikaid alla tõmmati, no nimme ronis just siis ette. Napikad, et kuskile alla ei jäänud.

Praegu algab teise osa remondi viies täispikk päev ja see Gus on mind nii välja vihastanud juba. Üledoos.

Aga kõigest piltide näol ikka ka.

Nii me tareke välja nägi.

See ait ja tema seinad ei päde aga enam sugugi.
Kui halvas seisus ta tegelikult oli,
saime aimu lammutamise käigus.
Isa mul kordas mul muudkui imestust,
mismoodi see üldse püsti seisis.

Juba hakkab siitsealt valgust läbi andma.

See oli minu jaoks väga oluline leid :)
Kusjuures see poolteist aastat,
mis me siin elanud oleme,
polnud ma kordagi tähele pannud,
et aidaukse kinnitus (kaigas ees)
käib hobuseraua külge.
Me olime köögiremonti tehes leidnud ja kõrvale pannud kolm rauda,
mis nüüd on kööki seinale kinnitatud
ja tähistavad meid härraga ja Mesilast.
Tore, et leidsime ka neljanda ;)

Üks hetk olid seinad ümberringi läinud,
jäänud katus.
Ma vaatasin,
et oohhoo, et niimoodi suur terrass oleks ka äge...
Aga seda siiski privaatsemas ja soojemas kohas :)
Mitte vaatega tänavale.

Katus maha.

Gus ka kohal

Läinud!!!

Kolmandik maja läinud!
See uks seal toob köögist otse tänavale nüüd.
Nii veider tunne.

Vend rentis kopa ja see oli tohutuks abiks. Maa seest hakkas tulema nii palju suuri kive, et neid käsitsi olekski jäänud välja kaevama ja minema veeretama. Lisaks nagu muuseas sai kopaga sisse visatud kraav vundamendi valamiseks. Aga see eraldi postituses.