kohutav kaks või hoopis kiiduväärt kaks?

Uhh, ma ei tea, kas tegemist on mõne kasvuspurdiga või mis, aga viimasel ajal on igal pool seltskonnas-lasteaias-vanaema juures-külas ideaalselt käituv Mesilane kodus üha rohkem oma jonni demonstreerimas. Ta on nüüd mõnusa köha-nohu tulemusena ka pea kaks nädalat kodus olnud ja vahepeal tunnen end nii aasta emana, kui jälle riidu läheme, st ma pean kurjustama lapsega, kes vist nimme teeb pahandust.

Kui Mesilane veel uhiuus oli, siis ma kuskilt leidsin faili ja jälgisin mõnda aega neid kasvuspurte. Peagi aga unustasin ja ei viitsinud enam. Ta oli siiski mul ju jubetubli ja hea laps ja nii koostööaldis meiega. Magas mühinal ja üleüldse. 

Nüüd on linnuuni. Kui ma öösel korraks vetsu hiilin (ise veendudes, et laps magab sügavalt), siis hiljemalt kümme sammu voodist ehk u vetsuni jõudnuna kuulen "emme? emmmmmeee? emmmeeeeäääää... ehk läheb nutuks kätte ära. Paar ööd on Mesilane praktiserinud sedagi, et vudib mulle vetsu järgi ja ronib sülle. Rõõm!

Lisaks öistele trallidele (oma voodist minu kaissu ja tagasi ja jälle oma voodisse. Kümneid kordi öö jooksul) on ka päevaunega jant. Nii, kui me koos magama jääme (sest noh, mul ka uni koguaeg, eriti et öösiti olen mina ju üleval) ja ma mingi aja pärast siis ära hiilin, et naaaatukenegi mingeid toimetusi teha, on hiljemalt 10 minutit hiljem plaks Mesilane üleval. Muidugi on Mesilane ka hästi emmekaks üleüldse muutunud. Sammu ka ei saa kõrvale astuda. Sülle tahab ka muudkui. On see haigusvimmast või millestki muust, ei tea.

Ma ise väga pelgan seda, kui Mutukas meiega liitub ja minu kaisus magama hakkab, siis Mesilane hakkab üle meie mõlemi traalima. Loodetavasti kardan asjatult.

Vahepeal on kannatus katkemas ka. Eriti, et mänguasjad on muudkui laiali. Minul kehtib see reegel, et kui enam ei mängi ja tahad teiste asjadega mängima hakata, siis tuleb eelmised ära panna. Vahepeal Mesilane on nii mõistlik ja ise paneb ära või siis minu viisaka palve peale. Ja siis on need "days from hell", kus ta 

a) vaatab otsa ega tee kuulmagi

b) ei vaata minu poolegi, veel vähem teeb kuulma

c) võtab mingi asja ja viskab minu suunas või viskab muus suunas või jookseb sellega teise tuppa ja viskab kuhugi sinna. Peaasi, et saaks asja visata, mida ma olen palunud mitte katki teha ja ära panna

Sellistel päevadel ma koristan neid samu miljonit klotsi juba seitsmendat korda maast üles ja kummardamine ei ole praegu sugugi mu meelistegevus. Noh, vähemalt hoiab vormis?

Mitu kuud rasedust pakud?
Härra kolm päeva tagasi tehtud pilt,
vihjeks punased kummikud.

Ja siis ilmselt minu tähelepanu hajutamiseks või mingil muul kõrgemal põhjusel on päevi nagu täna (kuigi ära hõiska enne õhtut eksole?), kus Mesilane avastas oma üüratust mänguasjalaost (sest kõik, kes külla tulevad, kunagi ei tule ju tühja käega. Eriti vanaema, kes varustab nii lahedate vanakooli puust mänguasjadega, mis aga tähendab oi kui palju erinevaid jubinaid, mida on minul rõõm kokku korjata) viieosalise matrjoška-komplekti. KAKS TUNDI oli lapsel põnevust muudkui lahti võtta ja kokku panna neid.  See muidugi ei tähendanud, et minul oleks kaks tundi aega olnud omi asju teha, ei ma pidin ikka kõrval olema, aga vähemalt laps püsis ühe mängu juures, tuba oli korras ja jonni ei olnud üldse.

Praegu see rüblik magab lõunaund, mis tähendab muidugi seda, et kui ma hiirvaikselt kõrvalt ära hiilisin, et diivanil telefoni scrollida, oli ta klõps jälle emmet otsimas, aga ta uuesti tuttu saades samas toas kriiksuva kapiuksega kapis sahmisin ja kolistasin, magas sügavalt. Hämming.

Igatahes saab see uskumatult nunnu hulluksajav rüblik kolme päeva pärast juba kahe-aastaseks. Ma ei tahaks seda kasvuspurti kuidagi levinud nimega nimetada (ehk kohutav kaks), sest sa saad, mida küsid eksole. Kuidas siis läheneda sellele? Kannatlikkust õpetav kaks? Karastav kaks? Kavaldav kaks? Või hoopis nt kiiduväärt kaks? Kirglik kaks?

No midagi sellist ühesõnaga :)

Issanda loomaaed on suur ja lai (ehk mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma oma vanemaid tsiteerima pean)

Eile õhtuks kutsusin kokku saunafestil osalenud saunade pererahva, et üheskoos muljetada ja vaadata saadud tagasisidet ning mõelda, et kuidas ja mis edaspidi. Mulle selle ürituse korraldamine õhinapõhiselt (sest olgem ausad, mingit kasumit siit ei tule, enda tegemise rõõm ja piirkonna turundamise üllas eesmärk. Hea on see, kui natuke kätte jääb, on olnud ka neid kordi, kui nibin-nabin nulli tuleme) täitsa meeldib, sest saan ise ka tuttavaks teiste piirkonna inimestega. Juba see on minu jaoks oluline. Ja osalesid meil kõik väga toredad inimesed, see kajastus ka osalejate tagasisides, et pererahvas oli igal pool sõbralik ja tore.

Niisiis, koosolekust. Pool sellest eilsest kogunemisest kulus sellele, kuidas üks härrasmees (minu härra tuttav) undas, et väga tore üritus ja kõikpuha, aga ta ei ole rahul. ÜLDSE. Et tema puhkemaja ei saanud meedias üldse mainitud. Ma selgitasin korduvalt ja veelkord, et mina omaltpoolt andsin igale poole nimekirjad osalejatest, kohalkäinud reporteritele tutvustasin kõiki saunu jne. Edasine ei olnud enam ju minu teha, kuhu nemad uudistama suunduvad ja mis minu tekstist kasutusele võetakse, mis mitte. Reportereid ju tõmbab sensatsiooni poole ja erinevad kodusaunad on seda kindlasti. Ilmselt poleks minu puhkemaja ka ridagi saanud, kui ma poleks korraldaja olnud!

Aga härrasmees ei saanudki sellest aru ja jätkas oma lauluga. Ma lõpuks juba püüdes siiski viisakaks jääda, mainisin, et järgmisel aastal tulgu mulle siis suhtekorraldajaks vms, et vaatame, kuidas ta ise infokorraldusega hakkama saab. Hästi lihtne on kritiseerida, aga siin kehtib reegel: tee ise paremini!

Ühest küljest ma saan temast ju aru. Kõik tahavad reklaami saada. Mina samamoodi. 2015.a lõpus oli nt Maahommiku viimane saade Peipsi külastusest ja näidati erinevaid kohti saates, aga meid mitte. Puhisesime ka härraga kodus, et mismõttes ja miks meid ei kaasatud jne. Loomulikult oli meidki saatetegijatele üles antud, aga lõpuks valivad nad ju ise, keda nad külastavad. Läks kolm kuud mööda, kui Maahommik meile ise helistas, et nägid FBs ühte põnevat meie pilti ja tahaks loo teha. Nii sündiski eksole. Mis me sellest õppisime? ISE tuleb pildis olla. Koguaeg ja võimalikult laia haardega. Välja pakkuda põnevaid elamusi ja teistmoodi asju. See huvitab inimesi. Mida me sest saadik teinud oleme? Non-stopp pilte, jutukesi, infot, pakkumisi jaganud FBs, kodulehel, koostööpartneritega suhteid loonud ja tugevdanud, ise üritusi algatanud jne jne jne. Ma võin julgelt praalida praegu, et ma tunnen, et see töö on ikka vilja ka kandnud ja natuke tagasi toonud. Meedia tähelepanu oleme ju saanud. (vt kasvõi siit: https://mesitare.ee/meist/) 

Selle härrasmehe puhkemaja FB lehte pole viis aastat sõnagagi täiendatud. Viimane postitus on aastast 2011. Kodulehte vast samamoodi. Sibulatee võrgustiku liige ta ei ole ja see pälvis ka ohkamist, et piirkonna infot temani ju ei jõua. Mitte et ise võiks vaadata piirkonnaga seotud võrgustike FB või kodulehti ja teaks täpselt toimuvatest üritustest jne?

Ma varem ei olnud tunnetanud selle härrasmehe puhul sellist käitumist ja olemust, aga eile õhtul siis küll. Jube ebaõiglane ka teiste suhtes, kes siis viisakalt ja kannatlikult meie dialoogi kuulasid. Aga kehtib ka see reegel, et on vedurid ja on vagunid. Ja mõni ikka väga ootab, et kogu töö tema eest ära tehtaks?

vaikelu

See nädal pidi olema selline laisklev rahulik nädal enne kui veebruarikuu algab. Naiivne nagu ma olen eksole. Muidugi astus uksest sisse härra Murphy, kes tervitas Mesilast võimsa köha ja koleda nohuga, niiet noormees mul lasteaiast kodune. Nii palju siis laisklevast nädalast. Et veel mõnusam oleks, nakatusin ma ise ka. Mõtlesingi juba rõõmuga, et uhh, jaanuar jäi selle raseduse puhul vahele viiruste-külmetuste-haige olemise osas. Ha-haa.

Olen märganud, kuidas päris paljud õhkavad kevade järgi ja eks vahepeal õues tundubki, et kevad käes. Aga jaanuarikuu ju! Ma alles ootan päris talve. Praegune olukord on nii nõme. Iga päev mõtle, et kas jääolud on veel rahuldavad või mitte. Ja et selline lugu ei juhtuks minu härraga.

Eesti naine :)

Ma täiega naersin neid Rakvere Eesti naise ja Rakvere Eesti mehe reklaame kunagi. Nüüd... nüüd oma veebriuarikuu graafikut vaadates mulle tundub, et see Eesti naine olengi mina. Et tööde vahepeal tahaks "sellega maha saada"...

Sibulatee võrgustiku eestvedaja täna kirjutas mitmetest veebruarisse planeeritud välismaiste ajakirjanike külastustest meie juurde + erinevad elamused, mida siis külalistele pakkuda jne jne. Plaanide lõppu küsis: "Ja millal sa sünnitad?"

Eks ikka siis, kui vaba päev tekib :)

maaelust

Ma olen 15 aastat elanud Pärnumaal vanematekodus. Kuigi kodu oli suuremas alevis, siis vägaväga palju aega ja kõik suved niikuinii veetsime maal vanaisa juures. See tähendab siis, et maaelu pole mulle teps mitte võõras ega ka mitte vesi kaevust/ pesemine saunas/ ahju kütmine ja tuba ikka väga soe pole jne asjaolud.

15-aastaselt suundusin õppima Tallinnasse ja noh, mida aastaid edasi, seda rohkem igasugu linnapreili tegemisi oli. Tallinnas elasin 16 aastat.

Nüüd olen tagasi "juurte juures". Mitte küll Pärnumaal, vaid täiesti tundmatus perifeerias eksole. Ma polnud Peipsi ääres mitte kunagi varem käinud enne, alles härraga tutvumise järel oli põhjust siia sõita. Nüüd mul on siin elatud juba kolm aastat.

Ma ei pelga seda hõreda maja tunnet (sest pole vana osa veel soojustada jõudnud ning uus osa on alles ehitusjärgus) ega igapäevast puude-ahjuga mässamist. Et tuba on soe, kui õues on soe. See on meil põhinali härraga. Ma ei pelga seda, et midagi väga käe-jala juures ei ole ja kui kord on linnasõidupäev, et siis reaalselt lähebki õhtuni välja erinevaid asju ajades ja toidupoes käies. Ma ei pelga maatöid ega ehitust ega muud sellist. Ma ei tee numbrit sellestki, et kõik mu sõbrad on Tallinnas. Sest olgem ausad, kõigil on pereelu ja lapsed ja tegemised, kokku saaksime ikka sünnipäevadel nagu praegugi.

Aga vot on üks asi, mille üle tahaks viriseda. Kuigi meil on toas vesi olemas, siis just see vesi ongi, mis mu elu pärsib. Meil polnud õnne kumbagi maja ostes saada maja/krunt, millel oleks kaev olnud. Kodu juurde kaevasime ise salvekaevu, aga sisse pressib soo- ja järvevesi ning see vesi on üleni pruun ja erinevaid aineid täis, nagu proovid on näidanud. Kõlbab nõudepesuks ja noh, vannis ennast pesta saab ka pmst. Turbavesi, hea siidine nahale eksole. Aga see ei ole puhas läbipaistev ega maitsev joogivesi. Söögi tegemiseks toome juba kolm aastat tünnidega puhast vett. Kuna vee parendamiseks on vahele pandud mingid filtrid ja soolad, siis ma juukseid pesta kodus ei saa. Juuksed on siis veel hullemad kui enne. Ja see ei meeldi mulle üldse.

Tares polnud ka kaevu ja saime naabri kaevust vett võtta. Kuniks naabriproua siit ilmast lahkus mõned kuud tagasi ja omaksed aiavärava lukku keerasid. Ei mingit kaevuvett enam. Arutasime härraga pikalt ja ma jäin endale kindlaks, et meie tares puhkemajaga edasi tegeleda, on esmatähtis sinna normaalse veega kaev rajada. Lasime teha puurkaevu ja see vesi on seal ok. Meie kliendid saavad jätkuvalt olemist nautida. 

Seega kodus peab uue (puur)kaevu rajamine jätkuvalt ootama, sest nii palju tuhandeid eurosid sukasääres rohkem ei ole. 

Olgu, virisemine lõppes :)

Lähen ja loen nüüd Postimehest ja Õhtulehest saunafesti reportaaže ja mõtlen, et mis ma siis nüüd oma päevadega peale hakkan? Kuidagi tühi on nagu, et midagi pole orgunnida hetkel...

järjekordne äge üritus (even if i say so myself) - tehtud!

Uhh, selja taga on järjekordne saunafESTi päev ja niiiiiiiiiiiiiiii palju emotsioone ja rahulolu! Sain sellise suure laengu energiat tänasest päevast, hoolimata sellest, et jubepalju oli toimetamist, suhtlemist ja tegelemist. Ülimõnus.

Meie saunasõbrad olid kõik ka väga lahedad ja rõõmsa tujuga inimesed, kõik olid rahul ja soovisid uue ürituse korraldamist. Saate, sõbrad! Nüüd hakkan tagasiside lehti lugema ja koondit koostama saunaperedele. Lisaks saunasõpradele olid kohal ka Õhtuleht ja Tartu Postimees, niiet meeleolukaid pildigaleriisid ja lugusid on oodata. Kanal2 osales meeskonnana ja lugu eetrisse ei tule :) Nemad tulid ja nautisid üritust.

Härral oli veel hullumeelsem päev, kui mul. Tema viis täna järvele kala püüdma 50 meest ja tõi nad pärast tagasi ka. Karakati peale mahub korraga 15-20 meest, seega kolm ringi hommikul ja õhtul. Meie hoov ja majaesine ja jupp maad tänavastki oli täis autosid - kes kalale, kes sauna. Ma lugesin kuskil 40 autot, siis läks lugemine sassi ja aega polnud ka rohkem :)

Sellised päevad on nii lahedad. Just inimestelt tagasiside saamine ja kõik see positiivsus ja rõõmsameelsus. Noh, ma sain lisaks nii palju kingitusi ka täna, mida ma ülde oodata ei osanud. See on veel boonuseks ;)

Annan 12 punkti Decorale :)

Haah!
Eile õhtul märkasin Decora uut reklaami ja no 5+. Mulle meeldib, kui ettevõtte turundusosakond teeb kvaliteeti ja kasutab ära mingit aktuaalset teemat.

pilt Decora FB lehelt

See on samast klassist, kui Norwegian tegi sooduskampaania lennupiletitele, sest Brad is single :)

pilt BBC lehelt

Sügisel läbitud mitmest internetiturunduse koolitusest jäi ka kõrvu, et üks kategooria head turundust on piiripealne hetkel kuuma teema ära kasutamine. Need mõlemad on seda! Loodetavasti leiab selliseid pärleid tihedaminigi.

10 korda kuulsamaks (või siis mitte)

Nädal tagasi neljapäeval, kui ma ise olin Ida-Virus, käis härra Ringvaate meeskonnaga järvel karakatiga järvesafarit sõitmas ja juttu ajamas kaamera ees (ma muidu ei usuks, kui härra poleks pilti teinud ja näidanud mulle :D). Seda lugu pole siiani Ringvaates olnud ja ma juba lõõbin härrat, et tüng tehti talle ja kaamerat sisse ei lülitatudki. Härra poetas mulle EILE siis, et no seal sõidu ajal vahepeal pandi kaamera statiivi peale üles jääle ja tugeva tuulega see üks hetk kukkus ümber. Ma ei imestaks praegu, kui kogu materjal kaduma läks sellega ehk et kaamera tõesti ei filminudki... Nii palju siis minu telestaarist härrat.

Mina seevastu olen sel nädalal kaks korda raadios intervjuud andnud. Esmaspäeval olin RingFM otse-eetris ja eile Kuku raadio soovis telefoni teel intervjuud. Esimest ma ise raadiost ei kuulnud, teist aga kuulasin küll. Tundus täitsa normaalne vestlus. Millegipärast telekasse intervjuud anda on olnud kökimöki, aga raadiole... süda kukkus saapasäärde :)

Kõik see trall siis meie laupäeval toimuva Sibulatee SaunafESTi ümber. Meediakajastust oleme üritusele saanud veelgi - kokku olen leidnud/lugenud praeguseks 7 kohalikku ja üleriigilist lehte, kus info on ilmunud. Olen täitsa rahul. Kõik see toimetamine - pressiteated, eelteated, intervjuud, läbirääkimised, korralduspool jne - on mulle uued kogemused. Õpin käigu pealt ja tehtud vigadest ja õnnestumistest. Tegemisi on nii palju, et õhtu saabub kiiremini, kui arvatud, aga väga tore on see ka. Muidu vist ju ei teeks?

niisama hala

Päevad on kuidagi rutiinsed. Eks natuke on mõju ka talveilmal, mistõttu ma just hea meelega nina õue ei pista. Viin-toon Mesilast lasteaiast, kui vaja asju ajada Tartus, siis õnneks saab autoga seda teha ja muus osas on põhitoimetused õues kõik härra kanda. Tema tegeleb karakatitsaga elamusreiside pakkumisega, suhtleb klientidega jne.

Seega minu päevad näevad välja kõik suht ühtemoodi hetkel - hommikul end üles ajada, et Mesilane riidesse panna ja härraga lasteaeda saata. Siis isiklik aeg arvutis ehk erinevad tööasjad teha. Kohe kukub ühe projekti esitamise tähtaeg ja no ei leia hetkel motivatsiooni sellega tegeleda. Seal vormil on nii nõmedad küsimused osad ja see paneb täiega bloki peale. Lisaks on vaja laupäevase Sibulatee SaunafESTi asjade ja turundamisega tegeleda, samal ajal juba vaatan edasi järgmise ürituse ehk Varnja Kalalaada poole ja registreerin kauplejaid. Neid õnneks juba vaikselt tuleb ja hetkel on u 50% eelmise aasta kauplejate koguarvust olemas. Sel aastal tahaks veelgi suuremat ja ägedamat üritust mõistagi.

Siis vahepeal millalgi peaks ahju kütma ja õhtusöögi peale mõtlema, Mesilasele järgi minema, kui härra ise ei saa. Siis ongi õhtu - tants ja tagaajamine Mesilasega, sööme miskit, veel autosid, mida kokku põrandalt korjata, vann ja suunamine teki alla, kuhu ise ka poen ja kiiremini kui Mesilane unne vajun.

Ööd on rasked. Viimane nädal aega juba ohkan, et ööd on raskemad kui päevad, sest noh, korra või nüüd juba pigem kaks tuleb suunduda tualetti ja loomulikult siis enam und ei tule, poosi on raske võtta, olemine on vaevaline. Jah, nüüd on minulgi hakanud tiksuma need mõtted, et ihsand, saaks juba beebi kõhust välja. Aga ei, u 30 ööd on veel ees.

Seekord on rasedus läinud kiirelt, aga samas üldse mitte. Eelmisesse aastasse jäänud raseduskuud sisaldasid kõik vähemalt korra eriti jubedasse nohusse-köhasse jäämist. See tõik on asjaoluks hindamisel, et pole aeg kiiresti läinud midagi. Samas hetkel tagasi vaadata, siis 8 kuud on kadunud imekiiresti.

See päevane tööaeg mul on samuti raskemaks kujunenud. Ei kannata laua taga istuda, poolpikali diivanil veel vähem. Raske on olla igatpidi. Seega kui eile kõht veel valulikuks muutus ja igasuguse töötegemise välistas, suundusin lõunapikutust tegema. Et noh natuke puhkan. Kolm tundi hiljem avasin silmad. Et siis suunduda Mesilasele lasteaeda järele. On ka selliseid päevi ja hea tegelikult, et ma saan natuke puhkamist omale lubada ka. Aga tahaks ju olla asjalik. Ükskõik, kuhu ma toas pilgu suunan, tuleb meelde mingi asi, millega tegelema pidin. Noh, küll saab.

kiiret pole?

34.nädal ja me ei ole veel saanud mahti Mutukale vankrit otsida*. No pressure eksole, isegi et ämmaemand hindas, et alates 08.02 on reaalne juba väikest Mutukat siia maailma tervitada (see on 3 nädala pärast???).

Tegelikult on nii, et esiteks ma üldse ei viitsi guugeldada, et kesmiskus, aga teatud nõuded vankrile on mul küll. Ma tahan, et

- oleks kergelt manööverdatav siin maal.

- saaks turvahälli samale raamile tõsta. Mesilase vankril (ostsin kuulutuse peale, ei kontrollinud kohapeal) öeldi, et saab, aga tegelikkuses ei olnud see teps mitte nii. Kui mul aga on kaks suslikut vaja kantseldada ja nt poodi minna, siis ma tõesti ei taha võtta hälli käevangu ja Mesilast sülle vm.

- oleks seisulaud vankril Mesilase jaoks. Noormees on nii mugav muudkui, et "opaa-opaaaaaaa!"

- oleks lihtsalt kokku pandav ja autosse teisaldatav.

Kui kellelgi on enda kogemusest häid soovitusi, olen suur kõrv. Mulle meeldivad inimeste tagasiside oluliselt rohkem, kui kuskilt netist kuivi detaile ja võrdluseid lugeda.

* Mesilase vanker ei päde enam, sest ta on meil konstantselt siin varjuall seisnud ja niiskus on teinud oma töö. Ma ei taha küll tillukest Mutukat panna hallitavasse vankrisse.

talvised elamused Peipsil

Ma olen viimased päevad põhiliselt arvuti taga Facebookis veetnud. Ja instagramis ja ettevõtte kodulehel ja meilides ja... Ühesõnaga, kui loodus lõpuks annab seda, mida pikisilmi oodanud oled ja isegi veel rohkem, siis tuleb tööd teha. Härra töö on õues ja minu töö arvutis praegu. Sest mina ei oska sinna karakatti uusi istumispinke ehitada või seda juhtida :)

Mõnikord tuleb reklaam ise koju. Nt eelmisel varakevadel, kui postitasin ühe soopildi tare FBsse, mis müstilisel kombel sai eriti palju jagamisi ja mille peale Maahommik külla tuli. Teinekord, kui pakkuda on eriti imelisi elamusi, mis peaks nagu kärbseid liimile kutsuma, on vaikus. Ega ma pole sugugi erapooletu, mu arust on siin kõik koguaeg imeline ja ma räägiks seda särasilmil kõigile, kes kuulata jaksaks. Aga tõsiselt, sellist jääilu (nagu ka eelmises postituses näha sai) pole ma mitte kunagi näinud. Seda räägivad ka teised elanikud siin. Ja ma muudkui jagan teemavihjeid ja kutseid ühele ja teisele poole meediasse. Sihikindlus viib edasi eksole ja Ringvaade käis meil eile külas (ma ei tea isegi, kui palju kirju ma neile saatnud olen :D). Mul on tare kolmaastaku tegevusplaani kirjutatud turunduse alla üheks punktiks Maahommik-Ringvaade-Meie inimesed. Sellel aastal saab siis Ringvaate maha tõmmata? :P

Mind ennast kodus ei olnud, sest osalesin Peipsi arendamise foorumil. Seega ma ei tea, mida härra rääkis või mida filmiti või üleüldse. Täna peaks eetris olema või siis esmaspäeval...

Kui mu blogisõprade seas on talvefänne (või nt minusuguseid talvepelgureid, aga kes tahaks elamusi ja eriti ägedaid pilte, siis sobib isegi talvel nina õue pista...), siis päriselt ka. Soovitan nüüd ja kohe Peipsil karakatiga elamussafarit sõita, sest kunagi ei tea, kauaks loodus meile talve annab. Karakatisõit on kindlasti elamus, mida sellel talvel kogeda! Üldsegi, kõik on läbirääkimiste küsimus. Saame teha erinevaid ägedaid pakette vastavalt soovile - safari, telksaun otse järvejääl koos jääauguga, piknik järvejääl, fotosessioonid jne jne. Millisest elamusest unistad?

Peipsi talved

Kui me härraga alles tutvunud olime ja noh, kurameerisime, siis härra rääkis mulle oma suurest Peipsi-armastusest. Üks repliik jäi eriti kõrva ja mällu. Et Peipsi järvel on iga aasta ja aastaajad kõik eri nägu. Et iial ei kordu sama kevade :)

Suured sõnad, intrigeerivad lausa. No tahaks näha, mõtlesin ma. Nüüd ma olen mitu-mitu aastat siin koos härraga aastaid ja aastaaegu vaadelnud ja ma pean tõdema, härral oli vägagi õigus.

Eriti tahaks just talvesid võrrelda. Mul ei ole kahjuks kõiki pilte käepärast ja väga ei viitsi hetkel kaevetöid tegema minna. Toetun FBsse laaditud piltidele, mis küll aasta aastalt järjest vähemaks on jäänud (FBsse panemine siis).

2012

Viimaste aastate pilte ma pole FBsse pannud ja pildile pole ise ka väga jäänud enam. Aga erksad mälestused on mul 2013 ja 2014 talvedest. 2013 käisime härraga järvejääl patseerimas ja ühtäkki kuulatasime. Terve järv praksus. Jää oli küll tugev ja kandis kenasti, aga see erinevate helidega praksumine ümberringi, see oli nagu õudusfilmist. Kuna oli ilus karge talv ja kevade lähendes päike tugev, siis jäässe tekkisid pinged ja nii see värk töötab. Ka härra polnud vist sellist asja varem kogenud. Tõeline ulme oli.

2013

2014 talvel käis mul ->e vabariigi aastapäeva hakul Peipsis külas ja muidugi sündis momentaalselt (juba külaskäiku kokku leppides) fotosessiooni plaan. Ja järv tollal oli just selline nagu pildil. Peegel. St kaetud 5-10 cm veekihiga, seega kulgemine järvele ja tagasi oli suhteliselt koomiline vaatepilt. Ja siis, grandioosne garderoobide vahetus ja muudkui pildistamine. Väga äge üritus oli ja pildid said vahvad. Ei erista taevast ega maad. Mul olid jalas härra 6 numbrit suuremad uisud, mitte just kõige fotogeenilisemad :)

2014

2015 pilti peaks veel tuhnima...

2016 kui lõpuks külma tegi, oli jällegi imeilus karge ja oi kui külm järvel olla. Minust küll kalameest ei saa, seda ma võin öelda.

2016

2017 käisime täna härraga jääluuret tegemas. Vaatepilt oli lihtsalt uskumatu. Loodus on imeline ja kuidas inimene seal jääl liigeldud saab, on küll inimese enda mure.

poiss annab ilu, tüdruk võtab ilu

Tundub, et rasedus on kohale hiilinud. Kui ikka tassist paari veelonksu joomine või voodis külje keeramine võtab nii hingeldama, et raske olla, siis peab tunnistama küll, et olen vist rase. Mitte, et üks pall kõhu peal midagi reeta võiks, mkm.

Veel ma mõtlen, kas pilt ennustab õigesti või ei. Kas saan võrku püüda ühe Kala või tuleb ikkagi Veevalaja (nagu Mesilane)...

Lapsest saati olen kuulnud üht ütlust, mida ma ka siis uskunud olen. Ema rääkis alati, et tüdruk võtab ilu (emalt), poiss annab ilu. Kuna mina olin esimene laps ja vennas teine, siis mul oli alati ema pärast hea meel eksole, et venna talle ilu tagasi andis. Ühtlasi oli sealtmaalt ka mul veendumus, et peabki olema tütar esimene ja poeg teine, siis on kõik bueno. No mul sündis poja enne eksole. Ja kui ma nüüd võrdlen ennast raseduste ajal, siis võib täitsa nõus olla selle ütlusega. Mesilast oodates mu juuksed kasvasid mühinal ja olid nii ilusad tugevad ja paksud. Mis muidugi imetamisega kadusid võluväel ja Mutukat oodates pole juustega küll enam imesid juhtunud. Mesilase ootuse aegu oli müstiline see, kuidas kõhu kasvades ma ise alla võtsin. St ma võisin külje pealt oma ribisid lugeda ja käevarred olid piitspeenikesed, rangluu väljas. Kuigi praegu on kaal samas rütmis tõusnud ja ma loodan ka sel korral minna sünnitama +10 kiloga võrreldes raseduseelse ajaga, siis nagu pildilt näha, käed ja õlad on ikka oluliselt potsakamad ja pehmemad. 

Et siis tüdruk võtab emalt ilu :)

kuidas teha plaane, kui plaane teha ei saa

Täitsa müstiline, kuidas nn offseason ei ole sugugi magamise ja hingetõmbamise aeg, nagu võiks arvata. Kui oktoobrist hakkas meil külalisi vähemaks jääma, siis kasvas muudkui erinevate koolituste, konverentside jm koosolekute arv, pluss tares hakkasime remonti tegema, pluss erinevate projektide kirjutamise aeg, pluss 2017 alguse ürituste planeerimine ja korraldamine. Kogu aeg on tempo.

Hommikul arutasime härraga veebruari plaane, et mis üritused tulemas ja kuhu kindlalt peab minema osalema ja nüüd siis ma tunnen ennast pidurina. Ma ei julge veebruari teise poolde üldse mingeid plaane teha, sest ma ei tea ju, millal Mutukas ise või arstid otsustavad, et ta nüüd tuleb. Aga nimme muidugi on just veebruaris ja sh ka teises pooles nii palju piirkonnale ja sh meile iseenda reklaamimiseks olulisi üritusi - Kolkja Kelk 2017, Tourest 2017, Kallaste Karakatitsa, Kalaküla jne. Rääkimata tare broneeringutest ja lõpuks ometi on lootust paari päeva jooksul saada Peipsi järvel liikumise luba (senini kehtib järvelemineku keeld), mis tähendab suurt rahvasterännet ja järve vallutust. Meile tähendaks see karakatitsa rakendamist ja järvesafareid, kalameeste transporti järvele jne.

Saame näha, kuidas kõrgema tasemega multitasking ja ajaplaneerimine välja tuleb :)

---

Härral on juba mitu aastat unistus minna kuskile suusareisile ja uuris mult hommikul muigega, et see oleks ju ok eks, kui ta päev peale mu sünnitust suusatama sõidaks. Et ma saaks hakkama küll? Ma ei ole mingi vangivalvur, ei keela tal minna. Ma ise niiehknii ei ole üldse suusatamise fänn. Kui tahab, mingu jaanuaris, aga veebruaris olgu nagu viis kopikat mu kõrval :)

mis siis kui...

Millegipärast olen ma täna lugenud vähemalt 3 blogija postitusi hirmust, et sõda tuleb. Ma küll olen muianud nende sari-postituste üle, kus kõik samal teemal kirjutavad, aga see teema tuletas meelde mulle ühte õhtut detsembrikuus ja sealt painama jäänud mõtet: mis siis kui... Ma olen kuu aega mõelnud sellest blogisse kirjutada ja täna siis kirjutan endast välja. Loodetavasti ka enda mõtetest lõplikult ära :)

Detsembris siis ühel õhtupoolikul, kui kell ei olnud sugugi veel palju, aga teatavasti väljas ilma lumeta pime nagu öö, kõlas mu uksel koputus. Olime Mesilasega kahekesi toas, härra toimetas tare juures. Ukse taga oli täiesti võõras mees. Mitte et ma peaks kõiki inimesi maailmas tundma, aga päris-päris ukse taha jõuavad mulle siiski kas naabrid või sõbrad, sest enamasti inimesed ei tule välisuksest kaugemale. Meil aga on õue ja toa vahel omajagu navigeerimist väljaehitamata majaosas.

See mees otsis härrat ja ma suunasin ta teise maja juurde. Aga mingi klõks käis peas. Ei tea, kas mulle tundus ta natuke hirmuäratavana või mis, aga koheselt trügisid pähe mõtted, et kui see koputus uksele oleks tähendanud näiteks küüditamist? Et relv üle õla ja teised mehed veel kuskil läheduses, mina padurase ja väikese lapsega. Kui oleks öeldud, et nüüd minek. Kuhu, miks, kui kauaks? Väga väga kõhe hakkas. Et kas mulle oleks antud tund aega asjade pakkimiseks või oleks pidanud õue astuma nii nagu olin? Mis ma oleks üleüldse kaasa pakkinud? Kas ma oleks härrat kaitsnud ja mitte reetnud, kus ta on? (300m eemal...)

Vastikud mõtted. 

Isekeskis oleme me nalja teinud, et kui peaks olukord hulluks minema, siis me siit Peipsi äärest paadiga sõidaks Venemaale. niiöelda vanakuradi selja taha. Aga tegelikult ma tean, et härra ei mängiks peitust. Tema läheks kodumaad kaitsma ja mina muretseks end katki.

Üleüldse. Ma loodan, et ma ise ja mu lapsed ja nende lapsedki mitte kunagi ei pea elama sõjaolukorras või okupeeritud riigis. Maailm ei saa nii hukka minna.

55 päeva või vähem

Kui Mesilase ootamine kulges kiiresti, sest tegemisi oli palju ja ma ei teadnud, mida oodata (noh kõik need kaunid lapseootuse sümptomid ja lõpus vaevused, veel enam, et kuidas elu muutub lapsevanemana), siis Mutukaga on aeg läinud samuti kiiresti (sest jätkuvalt palju on olnud tegemisi), samas ka mitte. Naljakalt vastuoluline. Mu kõht on Mutukaga oluliselt kiiremini kasvanud, alguseiiveldus oli oluliselt hullem (aga võibolla see ainult tundus hullem. ega kesse täpselt enam mäletab ja võrrelda oskab) ja minu meelest väsimust on ka rohkem. No ja voodist välja rullimist.

Kuna Mesilane oli vägilase mõõtu, pidi ta esilekutsumisega ca 2 nädalat varem oma kõhupesast välja kolima ja suurde maailma tulema. Mutukaga olen Mesilase tõttu eriti hoolsa järelvalve all, käin muudkui analüüse, UHsid ja glükoositeste tegemas. Midagi tuvastatud ei ole ja lõpuks jõudis ämmaemandki tõdemuseni, et vist on siis ema-isa geenid... Aga küllaltki reaalne on, et ka Mutukas peab tähtajast varem oma pesast välja kolima.

Kui ma ühest küljest ei jõua ära oodata, et ta tuleks (sest noh, vedeleda on juba päris raske, kummardamisest rääkimata), siis teisalt vaatan kalendrisse ja tare tegemiste to-do liste ja hirmuga mõtlen, et ei tohi aeg nii kiiresti minna. Nii palju üritusi on vaja ära organiseerida ja asju ajada. Ja ma ei tea ju, kas ma olen nii "hea laps" olnud, et saan teise kuldselt magava rahuliku nunnu beebi veel või saab Mutukas olema minusse? Mesilane on küll täitsa härrasse ja selle üle on mul vaid hea meel :)

Mingil ulmelisel põhjusel oleme võtnud 2017 aasta eesmärkideks veel paar suurt ägedat üritust algatada oma külas ja neid korraldada ja läbi viia. Väljakutsed ühesõnaga.

Tulles tagasi pealkirja juurde, siis kindel on see, et rohkem kui 55 päeva mul oodata ei tule. Pigem võib juba u 40 päeva pärast imetleda uut pisikest preilit. Ja mul pole absoluutselt aimugi, kuhu suunda elu jälle muutub. Kuidas me neljakesi voodisse ära mahume, sest Mesilane on kavalpea ja muudkui öösel nohistab kaissu pugeda oma voodist. Kuidas Mesilane lepib sellega, et üks pisike tita, keda ta muudkui käib paitamas ja musitamas, nüüd tuli meile ja ära ei lähegi enam? Kuidas ma suudan end jagada Mutuka ja Mesilase vahel nii, et mõlemad saaksid võrdselt palju kallistusi ja hellust, ilma et armukadedust tekkiks? Kuidas veel leida aega härrale, kodule, tarele ja iseendale?

Need on need küsimused, millega ma heitlen. Mitte armastuse küsimus. Armastust jagub mul tervele perele ja palju.

Et siis 55 päeva. Või vähem.

kadugu mõistus ehk raseduse rõõmud

Ma veetsin praegu hea kaks tundi oma blogi kahe aasta taguseid postitusi lugedes, sest otsisin üht konkreetset lugu viite jaoks. No ei leidnudki üles. Aga vanu juhtumeid lugeda oli tore. Ja nii palju remondipostitusi oli siis, sest käis usin töö Mesilase saabumiseks kodu valmimise osas. Ja tohutu külmavärin ka, et kui õudne ikka alguses maja oli ja kui palju ära oleme teinud. Metsik.

Püüan praegu kodus ringi käia silmaklappidega. Ei vaata seda ootel olevat 3/4 majast, mis ka kõik remontimist tahab. Äkki 2017 saame oma koduga edasi minna? Nüüd, kui tares on pea terve maja korda tehtud...

Aga rääkida tahtsin tegelikult hoopis teisel teemal. Raseduse rõõmudest.

Ma mäletan selgesti, kuidas kaks aastat tagasi mind sama "rõõm" tabas. Mul oli tol korral vaja teha üks väga tähtis ülekanne arvutis ja ID-kaart, mida ma olin kasutanud aastaid igapäevaselt ja PIN koodid pealuusse kulunud, ühtäkki sai bloki peale. Sest mul ei tulnud enam PIN meelde ja kolm korda sisestasin valesti. Ja oligi täielikult peast pühitud. Oi, kui nõme.

Sama toreda võlutriki tegi mu aju eile, kui mul oli väga vaja kontole raha panna ja pangakaardi PIN ei tulnud meelde. No täiesti peast pühitud. Ma olen AASTAID sama koodi kasutanud ja see on lausa automaatselt käe sees. Ja palun - automaadi ees seistes null.

Rohkem katsetusi ei teinud, lootuses, et paari päeva jooksul tuleb meelde. Siiani ei ole tulnud. No nii tigedaks teeb, et kuidas mu mälu mind sellise asjaga alt veab, ah?

tõdemus 2

Sain eile öösel pika pildiseeria esimesed tiiserid ja vist kõige hullemad outfitid ei saanudki :)

tõdemus

See on siis nüüd juhtunud. Nad räägivad, et see juhtub koduste emadega eksole. Ma olen end käest lasknud. 

Kutsusin meile homseks meie kõige ägedama perefotograafi taas külla (sest keegi, khm, tahab oma kõhtu igavikuliselt jäädvustada) ja mul on null outfitti ja aksessuaari läbi mõeldud/ ette valmistatud. See on ikka äärmiselt madal tase minu jaoks.

Ja noh, mulle mahub selga mul kapis peituvast ligi 50 kleidist täpselt kaks. No selliselt, et ma rahul olen ja väga emalaeva moodi välja ei näe. Ja mõlemad kleidid on musta värvi.

Isegi eeltööd Pinterestis pole teinud. Seega saame siis pildile meie kaadritagustena. Dressides või midagi :)

Aasta esimene päev vol 2017

Tere 2017!

Nagu ma mitmeid ja mitmeid kordi olen kirjutanud, siis minu jaoks on esimene jaanuar oluline ja tahan seda alati toredasti veeta, mitte kodus magada pohmakat välja.

2016 kohta sai kirja pandud siin postituses. Lugesin üle ja no just, selline aasta oligi. Tegus ja sotsiaalne.

Tänase päeva järgi otsustades 2017 aastal:

- jagub meile sõpru külla käima;

- jagub süüa;

- palju aega perekeskis;

- aega kodu korrashoiuks;

- kvaliteetaeg vanavanemate ja teiste sugulastega;

- aega iseendale lõõgastumiseks (käisime V spaas saunatamas ja massaažis);

- ootamatud kohtumised sõpradega;

- rohkelt Tartus käimisi.

Öösel valasime õnne ka ja mida minu õnn ütleb?

Tundub, et ma saan lapse. Millised üllatused kohe aasta esimestel minutitel :)