maaelust

Ma olen 15 aastat elanud Pärnumaal vanematekodus. Kuigi kodu oli suuremas alevis, siis vägaväga palju aega ja kõik suved niikuinii veetsime maal vanaisa juures. See tähendab siis, et maaelu pole mulle teps mitte võõras ega ka mitte vesi kaevust/ pesemine saunas/ ahju kütmine ja tuba ikka väga soe pole jne asjaolud.

15-aastaselt suundusin õppima Tallinnasse ja noh, mida aastaid edasi, seda rohkem igasugu linnapreili tegemisi oli. Tallinnas elasin 16 aastat.

Nüüd olen tagasi "juurte juures". Mitte küll Pärnumaal, vaid täiesti tundmatus perifeerias eksole. Ma polnud Peipsi ääres mitte kunagi varem käinud enne, alles härraga tutvumise järel oli põhjust siia sõita. Nüüd mul on siin elatud juba kolm aastat.

Ma ei pelga seda hõreda maja tunnet (sest pole vana osa veel soojustada jõudnud ning uus osa on alles ehitusjärgus) ega igapäevast puude-ahjuga mässamist. Et tuba on soe, kui õues on soe. See on meil põhinali härraga. Ma ei pelga seda, et midagi väga käe-jala juures ei ole ja kui kord on linnasõidupäev, et siis reaalselt lähebki õhtuni välja erinevaid asju ajades ja toidupoes käies. Ma ei pelga maatöid ega ehitust ega muud sellist. Ma ei tee numbrit sellestki, et kõik mu sõbrad on Tallinnas. Sest olgem ausad, kõigil on pereelu ja lapsed ja tegemised, kokku saaksime ikka sünnipäevadel nagu praegugi.

Aga vot on üks asi, mille üle tahaks viriseda. Kuigi meil on toas vesi olemas, siis just see vesi ongi, mis mu elu pärsib. Meil polnud õnne kumbagi maja ostes saada maja/krunt, millel oleks kaev olnud. Kodu juurde kaevasime ise salvekaevu, aga sisse pressib soo- ja järvevesi ning see vesi on üleni pruun ja erinevaid aineid täis, nagu proovid on näidanud. Kõlbab nõudepesuks ja noh, vannis ennast pesta saab ka pmst. Turbavesi, hea siidine nahale eksole. Aga see ei ole puhas läbipaistev ega maitsev joogivesi. Söögi tegemiseks toome juba kolm aastat tünnidega puhast vett. Kuna vee parendamiseks on vahele pandud mingid filtrid ja soolad, siis ma juukseid pesta kodus ei saa. Juuksed on siis veel hullemad kui enne. Ja see ei meeldi mulle üldse.

Tares polnud ka kaevu ja saime naabri kaevust vett võtta. Kuniks naabriproua siit ilmast lahkus mõned kuud tagasi ja omaksed aiavärava lukku keerasid. Ei mingit kaevuvett enam. Arutasime härraga pikalt ja ma jäin endale kindlaks, et meie tares puhkemajaga edasi tegeleda, on esmatähtis sinna normaalse veega kaev rajada. Lasime teha puurkaevu ja see vesi on seal ok. Meie kliendid saavad jätkuvalt olemist nautida. 

Seega kodus peab uue (puur)kaevu rajamine jätkuvalt ootama, sest nii palju tuhandeid eurosid sukasääres rohkem ei ole. 

Olgu, virisemine lõppes :)

Lähen ja loen nüüd Postimehest ja Õhtulehest saunafesti reportaaže ja mõtlen, et mis ma siis nüüd oma päevadega peale hakkan? Kuidagi tühi on nagu, et midagi pole orgunnida hetkel...