Eile õhtuks kutsusin kokku saunafestil osalenud saunade pererahva, et üheskoos muljetada ja vaadata saadud tagasisidet ning mõelda, et kuidas ja mis edaspidi. Mulle selle ürituse korraldamine õhinapõhiselt (sest olgem ausad, mingit kasumit siit ei tule, enda tegemise rõõm ja piirkonna turundamise üllas eesmärk. Hea on see, kui natuke kätte jääb, on olnud ka neid kordi, kui nibin-nabin nulli tuleme) täitsa meeldib, sest saan ise ka tuttavaks teiste piirkonna inimestega. Juba see on minu jaoks oluline. Ja osalesid meil kõik väga toredad inimesed, see kajastus ka osalejate tagasisides, et pererahvas oli igal pool sõbralik ja tore.
Niisiis, koosolekust. Pool sellest eilsest kogunemisest kulus sellele, kuidas üks härrasmees (minu härra tuttav) undas, et väga tore üritus ja kõikpuha, aga ta ei ole rahul. ÜLDSE. Et tema puhkemaja ei saanud meedias üldse mainitud. Ma selgitasin korduvalt ja veelkord, et mina omaltpoolt andsin igale poole nimekirjad osalejatest, kohalkäinud reporteritele tutvustasin kõiki saunu jne. Edasine ei olnud enam ju minu teha, kuhu nemad uudistama suunduvad ja mis minu tekstist kasutusele võetakse, mis mitte. Reportereid ju tõmbab sensatsiooni poole ja erinevad kodusaunad on seda kindlasti. Ilmselt poleks minu puhkemaja ka ridagi saanud, kui ma poleks korraldaja olnud!
Aga härrasmees ei saanudki sellest aru ja jätkas oma lauluga. Ma lõpuks juba püüdes siiski viisakaks jääda, mainisin, et järgmisel aastal tulgu mulle siis suhtekorraldajaks vms, et vaatame, kuidas ta ise infokorraldusega hakkama saab. Hästi lihtne on kritiseerida, aga siin kehtib reegel: tee ise paremini!
Ühest küljest ma saan temast ju aru. Kõik tahavad reklaami saada. Mina samamoodi. 2015.a lõpus oli nt Maahommiku viimane saade Peipsi külastusest ja näidati erinevaid kohti saates, aga meid mitte. Puhisesime ka härraga kodus, et mismõttes ja miks meid ei kaasatud jne. Loomulikult oli meidki saatetegijatele üles antud, aga lõpuks valivad nad ju ise, keda nad külastavad. Läks kolm kuud mööda, kui Maahommik meile ise helistas, et nägid FBs ühte põnevat meie pilti ja tahaks loo teha. Nii sündiski eksole. Mis me sellest õppisime? ISE tuleb pildis olla. Koguaeg ja võimalikult laia haardega. Välja pakkuda põnevaid elamusi ja teistmoodi asju. See huvitab inimesi. Mida me sest saadik teinud oleme? Non-stopp pilte, jutukesi, infot, pakkumisi jaganud FBs, kodulehel, koostööpartneritega suhteid loonud ja tugevdanud, ise üritusi algatanud jne jne jne. Ma võin julgelt praalida praegu, et ma tunnen, et see töö on ikka vilja ka kandnud ja natuke tagasi toonud. Meedia tähelepanu oleme ju saanud. (vt kasvõi siit: https://mesitare.ee/meist/)
Selle härrasmehe puhkemaja FB lehte pole viis aastat sõnagagi täiendatud. Viimane postitus on aastast 2011. Kodulehte vast samamoodi. Sibulatee võrgustiku liige ta ei ole ja see pälvis ka ohkamist, et piirkonna infot temani ju ei jõua. Mitte et ise võiks vaadata piirkonnaga seotud võrgustike FB või kodulehti ja teaks täpselt toimuvatest üritustest jne?
Ma varem ei olnud tunnetanud selle härrasmehe puhul sellist käitumist ja olemust, aga eile õhtul siis küll. Jube ebaõiglane ka teiste suhtes, kes siis viisakalt ja kannatlikult meie dialoogi kuulasid. Aga kehtib ka see reegel, et on vedurid ja on vagunid. Ja mõni ikka väga ootab, et kogu töö tema eest ära tehtaks?
2 kommentaari:
Ära seda härrat küll südamesse võta, mõni lihtsalt on selline "lilleke pasameres". "Keegi" peaks tegema, "keegi" oleks pidanud... Otsigu siis endale "keegi", kes teeks. Kõike ei saa hõbekandikul kätte tuua lasta, ikka ise tuleb tööd teha.
Osalesime mõned aastad tagasi väga tihedalt vabatahtlikus töös. Aga tõmbasime seal osalemise koomale. Õigemini see hakkas konkreetselt minu tööd segama, sest ülesandeid aina anti ja anti. Kogu töö pandi tuumiku õlgadele ja teised käisid pärast näpuga vibutamas, kuidas oleks võinud ja kuidas peaks tegema.
Nüüd oleme antud valdkonnas lihtsalt toetajad. Selle kogemuse peale ma ütleks, et kõik ootasid sealt oma kasu. No meie ka, aga see pole võrreldav sellega, mis me vastu andsime. Tänaseks on antud organisatsioon väga vaikseks jäänud, põhimõtteliselt ei toimu enam midagi. Oleme nüüdseks leidnud ka teise, isiklikuma väljundi, kuidas antud valdkonda arendada. Ilma, et peaks targutusi kuulama :) kuidas peaks-võiks.
Postita kommentaar