kolmapäev, 17. mai 2023

Projekt "Külalistemaja" - 64 (kiiksud)

See oli vähemalt 2016. aastal, kui mitte varem, kui sai Mesi taresse tehtud muinasjutupuu. Sellel oli omalugu ka. Meil on seal krundinurgas suur saarepuu, mis on kaheharuline. Ja et Sibulateel on paljupalju kiiksuga hoove, suusaaed, oli mänguasjaaed, rehviloomad, tassipuud mitmes kohas ja mitmel kujl ja palju muudki, siis olin ka nõuks võtta siia sulanduda nning teiseks  - külalistele on alati vaja midagi pildistamiseks. et oleks instagrammable eksole. 


Nii see puu sündis. Siis läks natuke aega mööda ja puu teisele harule tulid pesakastid nagu ridaelamuboksid.

Kokkuvõtvalt oli selle loo moraal: ela nii muinasjutulise skohas kui tahad, alati tuleb lõpuks uusarendus sulle kõrvale.

Nii see puu meil oli üle seitsme aasta!!!

Aga tänavu kevadel vaatasin, et on ära väsinud. Pleekinud, lagunenud, pudenenud koost lahti. Oli aeg värskendusteks.

Nüüd on meil pitsipuu!


Ehk nii juhtub, kui perenaine satub heegeldamisega hoogu. Nelja meetri kõrgusel maa ja taeva vahel õõtsudes on muide väga lõbus heegeldada, pea alaspidi. Mitte.

Aga mulle meeldb ja on mõneks ajaks jälle midagi uut ja kiiksuga siinmail avastada ja pildistada.

neljapäev, 11. mai 2023

NARNJA

Tähelepanelikumad inimesed on märganud, et kui nad Peipsi äärde Sibulateele tulevad, siis Tartust Varnjasse sisenedes on asula nimesildil hoopis midagi muud kirjas. Kui ma olen mõnikord oma gruppidelt küsinud, et kas nad panid tähele, mis me asula nimi on, siis tegelikult nad märkasid, aga ei registreerinud ära.

Meie külanime sildil on nimelt kirjas NARNJA.

See on üks pättus, mida me oma kogukonnaga teeme. Tänavu juba kaheksandat aastat jutti kogunesime siinsete peredega jalgratastel, et sõita küla ühte ots aja siis teise ning kleepida väike teibijupp V tähe ette, et sellest tekiks N täht.Seda me teeme alati 30.aprilli õhtul, mil on maagiline aeg. See on meie kõigi isiklik võlumaa siin, seega Narnja.

Pärast võtame aega, istume, sööme-joome-lobiseme. Sest alati on ühel või teisel kiire, aga see on kindel päev aastas, mil peab aega võtma enda ja kogukonna jaoks. Olema kohal!

Esimene kord, kui tembutama läksime, oli Mesilane alles beebikene! Nüüd on lapsi igas suuruses, kõik juba ise ratastel ja õhtul eraldi lastelauas, kus omad jutud ja omad naljad. See on üks äge traditsioon meil!

2016 kui alustasime

2023

Vunstikleepsud on meil alati ees sellepärast, et olla anonüümsed :)

Varnja (m)elu

Veel üks ponnistus sai vahepeal ära tehtud. Kohe pärast Sangaste safarilt koju jõudmist läks väga kiireks, sest me oleme härraga 2016.aastast saati Varnja Kalalaata korraldanud ja see aeg oli jälle käes. Nii tore oleks öelda, et toimus kaheksandat korda, aga tegelikult alles viiendat. Sest koroona-aastad olid vahel, mil rahvaüritusi teha ei lubatud. Kuigi 2022 aprilli lõpus juba lubati. Maaeluministeeriumi korraldatav avatud kalasadamate päev lendas laivi 2022 umbes 2-nädalase ette teadmisega ja see sai toimuma küll. Kuid laada jaoks on mul siiski rohkem ettevalmistusaega vaja - kuulutada välja ja registreerida kauplejaid, korraldada kooskõlastused, välitualetid, meelelahutus ja mis kõik veel. Seega me eelmisel kevadel läksime seda teed, et aitasime Varnja sadamal nende osa ära teha ehk avatud kalasadamate päeva. Ning olemasolevatest laadakauplejate kontaktidest tegime pisikese valiku ning kutsusime privaatselt kohale, et natuke melu juurde tekitada. See siiski ei läinud Varnja Kalalaada nime alla.

Nüüd tänavu sai jälle hakata suuremalt tegema. Kuidagi vaevaline oli minu jaoks protsess. Kauplejaid tuli tilkhaaval registreeruma ning võrreldes koroonaeelse seisuga ehk siis viimati toimunud laadaga 2019.aastal oli tänavu täpselt poole vähem registreerinud laadakauplejaid. aga tänava saime ikkagi kaetud, melu oli ja sadamaterritooriumile tekitasime lastealasid ja õpitoad, lisaks toidukraami. Sai tore ja minu meelest väga vahva päev.

Ametlik laadapäeva algus oli kl 9 ning veel peal ekella kümmetki vaatasin, et huvilisi on nii vähe. Ilm oli ilus, kuigi tuul jahe, aga see on alati nii Peipsi ääres. Ja siis järsku läksid kuskil väravad lahti ja rahvamass muudkui voolas ringi. Eks pered võtsid laupäevahommikut rahulikult ja saabusid siis ennelõunal.

Oleme teinud laadapäevast natuke enamat kui lihtsalt ühe järjekordse külalaada. Meie jaoks on oluline, et saame sündmust siduda mitme muu tegevusega piirkonnas. Nii oli selgi korral Avatud kalasadamate päev smaal päeval (see üritus alustas tegemist peale seda, kui me olime Kalalaata juba tegema hakanud ja nii tore oli, et nad valisid sama päeva ehk aprillikuu viimane laupäev. Ilmselt ka samadel alustel valitud kuupäev - et oleks kala, et ei oleks konkureerivaid üritusi, madalhooaeg ja kevadeüritus). Samuti alustas Sibulatee võrgustik toetava ürituse läbi viimist ehk toimub Sibulatee kalapuhvetite päev. see annab piirkonda 3 kalateemalist üritust ühele päevale ja minu arust nii vahva!

Lisaks tänavu vahetas Kivi Kõrts pererahvast ning tuli uue hingamisega välja. Nende avapäev oli samuti 29.aprillil.

Seega kui ma vahepeal käisin uurimas parkimisolukorda, siis oli meeletult autosid külaservas ja muudkui tuli juurde. Rahvast oli palju liikvel ja kõik kohaletulnud laadakauplejad jäid päevaga rahule. Meil ka hea meel! Alati on ju väljakutse kõik tasakaalu saada - et oleks palju valikut ja palju kauplejaid ja et oleks ostjaid-külastajaid. Et mõlemad pooled oleksid rõõmsad!

Mina jäin rahule, kuigi see neli kuud ürituse korraldamist olid minu jaoks piin, Vandusin, et rohkem mina seda enda õlule ei võta.

Siis aga nägin neid kõiki rahulolevaid inimesi, kuulsin sooje sõnu ja tagasisidet, kohtasin hunnikut tuttavaid ja sain paari päeva pärast valla kultuuritöötajalt kirja, et nii saunafEST kui kalalaat on valitud Tartu2024 lisaprogrammi nende tiiva ja kajastuste alla... ja noh, tuleb ka järgmisel aastal nad jälle ära teha, sest rahvas ju soovib! Ja alati peale pingutust ja vaevanägemist on nii hea power ja tunne sees, mis iseenesest annab suust välja lubadusi, et järgmisel aastal jälle!

Kuidas see jälle nii läks, ah?

Üks intsident oli ka. Ühele laadakülalisele oli vaja kutsuda kiirabi ja kaupleja, kell etelgi ees intsident toimus, andis mulle teada. Jäin siis ootama kiirabit, et juhendada teda edasi.

Meil oli külatänav kirikust sadamahooneni liikluseks suletud, sest tänav kauplejaid ja külastajaid täis ja sealt ei saanud autodega ilmselgelt läbi. See lõik aga on hea laada jaoks seetõttu, et täpselt algus- ja lõpppunktist saab teha väiksese tänava kaudu ümbersõidu. Nii olimegi stoppmärgid, ümbersõidu suunamisega märgid, parklamärgid jm paika pannud, liikluse vastavalt korraldanud ning otseloomulikult kõikide asutustega kooskõlastanud just selle jaoks, et KUI on intsident, siis teatakase, kuidas liiklusoludest liigelda. 

Ootan ja ootan sadama ees kiirabit, kes oleks pidanud ümbersõidutänavast tulema. Väga pikalt ootasin seda autot. Ja siis ta tuli. LÄBI kuramuse laada!!! Juhendasin ta, kuhu vaja ning ootasin, et kui lahkuma hakkab. Siis mainisin, et palun minna läbi Vestnita, mitte laada. Ja sain sõimata kiirabilt!!! Et miks ma korraldan nii, et sõita ei saa! 

Tule ******** taevas appi! Kas ma mitte just sellepärast ei pea neid pikki kooskõlastusringe ja teavitusi ametiasutustega tegemagi? Täitsa pekkis! See on kindlasti teema, mida ma kavatsen veel edasi jaurata ja üles võtta, sest kus on inimeste mõtlemisvõime või kuidas sa load said, et ei oska liiklusmärke lugeda?

Ka hommikune liikluse juhendamine ja kauplejatele nende märgitud platside osutamine oli vaevarikas protsess. Näitan liiklusskeemilt, et palun mine ümbersõidusuunaga teelt, sest sinu asukoht on sadama territooriumil. Et a ei peaks läbi laada sõitma. Vastuseks jajah mhm muidugi ja 5 autot kuuest sõitsid ikka keelumärgi alt läbi laadatänavale. See on nii uskumatu lihtsalt. 

Parkijad muidugi ka. Kuigi mul oli eraldatud heinamaa parkimiseks ja sai ka tee äärde panna autosid, siis ikka olid terve hunnik inimesi, kes ei suutnud lisa kahtekümmet sammu teha ja sõitsid autodega laadale välja ning parkisid oma suured masinad bussipeatusesse. Reaalselt oli peatus nii kinni pargitud, et liinibuss sealt läbi sõita ja ümber pöörata ei saanud. Ja küla sissesõidul parklamärkid ejuures oli mul tipphetkel NELI helkurvestidega inimest abiks liiklus korraldama. Ma isegi käisin seal abiks ja täiesti mõttetu. Sõideti mööda nagu postist. Ma ei tea, pean vist järgmisel aastal politseipatrulli kohale kutsuma trahvima neid, kes bussipeatust ummistavad? sest mina vastutan selle eest, et liinibuss oma tööd teha ei saa.

Või mis te arvate?

Luurel käik

Kuna me ise pakume aktiivtegevusi, elamusi ja seikluseid, siis muidugi on vaja ju kursis olla teiste pakkujatega ka. Tuleb käia luuramas :)

Nii sai härra abikaasale sünnipäevaks kingitud Sangaste safari. Ta on tegelikult mitu aastat sellest rääkinud, et tahaks minna. Teiseks on Sangaste safari meie koostööpartner, kes talvisel ajal on oma kliente meie juurde ka toonud, seega "luure" on rohkem naljaga öeldud. Alati on tore ja värskendav näha, kuidas mingi asi teistel on lahendatud ja sain paar head nippi ja mõtlemisainet küll. Oli ka asju, millele ma muidugi vaatasin otsa, et MINA nii ei teeks või et ma teen paremini. Noh, selline väike professionaalne kretinism ikka ka. Aga summa summaarum oli väga vahva. Eriti muidugi pori osa, kuhu me kinni jäime, saime teiste autodega vintsida, pori lendas igale poole. 



Kuna ma algul tahtsin teha härrale üllatust nii, et ta autosse panna ja silmad salliga kinni nagu mina pidin olema, et siis Sangastesse kohale sõita ja voila- sõpru ette näidata, aga see ei õnnestunud, kuna ühist aega leid aoli jube keeruline. Siis sai härra ise kuupäeva paika panna ja sõpru kohale korraldada. Eveliis ja Marek on vahepeal saanud meie pereliikmeteks ja olid nemadki kohale kamandatud. Ainult et Eveliis otsustas hoopis tööle minna ja tuli Marek ise koos sõbraga. Ta ise kirjutas ka sellest lähemalt. Ega me Mareki ja härra abikaasaga kadedad olnud. Päev läbi saatsime talle pilte ja videosid, et aga vaat mis me nüüd teeme. :D Kohe näha, et vanad sõbrad, ütleks filmiklassika.

Ma olen ääääääääääärmiselt algaja video-tuunija, seetõttu üks eriti kehv fail siinkohal jagamiseks. Sangaste ise pani meie seiklusets kihvti klipi kokku, aga ma ei saa seda kuidagi jagada, sest see oli FBs postituse kommentaarides ja ei andnud kuidagi jagamislinki sealt. Või siis ma ei oska.


Peale heade sõpradega veedetud kihvti päeva ja safarielamusi tekkis härral meil kohe visioon Mesi tare uue teenuse jaoks ja hõikas välja soo-safari paatidega. Niiet kui kedagi kõnetab, siis andke märku. See on tõesti põnev uus päev meie kandis, sest Peipsi on suur ja lai, aga Emajõgi, Emajõe suursoo ja muud jõed-järved, mis siin kõik peidus on, see on avastamata pärl veel. Niiet on veel endalgi palju palju avastada.

kolmapäev, 10. mai 2023

talgud ja Tagadi

Nädalavahetusel toimus kevadine Tagadi laat (ametlik nimi Tagadi Restauraatorite päev), mis on megasuur vanavara pakkujate ja huvliste kohtumispaik Tallinna külje all. Olin juba ammu endale plaani võtnud sinna härraga minna. Siis aga saabus härrale välkkutse õppustele (no ähvardusi oli juba enne saabunud, siis tuli ka kutse lõpuks), Mesilane sättis end ära sõbra juurde külla ja ööbima ning me Mutukaga olime kodused. Laupäeva hommikul võtsin vastu toreda grupi külalisi Samovarimajas ja seejärel olin lubanu dappi minna talgutele. Teeme ära raames oli üle Eesti palju talguid välja kuulutatud, üheks neist sõprade juures paari km kaugusel koristustalgud. Sõber ja Peipsi Toidu tänava eestvedaja Tauno on oksjoni korras ostnud krundi koos majaga, kuhu ta on esimeste sammudega loonud Mesinduse Hobikeskuse. See on põnev ettevõtmine - kes tahaks teada ja kätt katsetada, kuidas see mesinduse värk käib, aga ei taha kohe koju mesilasi võtta  - nemad saavadki tulla Mesinduse Hobikeskusesse ja Tauno käe all suvi otsa oma taruga tegeleda. Kihvt!

Aga see kõnealune hoone oli vaja koristada eelmiste üürnike jamast kõigepealt. Ja ma kasutan siin vägagi hellitavaid sõnu. Kohapeal oli ootamas ees päris korralik ****. Abilisi oli veelgi, nii me kambaga vedasime majast välja kihtide viisi riideid, rotisitta, tehnikaid, juhtmeid ja kõike muud ka. Seal ei olnud aastakümnete jooksul koristatud, kõik oli kuskile kokku lihtsalt ladestatud. Õudne lihtsalt!

Saime suure hulga tööd kambaga ära tehtud ning sodi sorteeritud. Nüüd on Taunol vaja masinad tellida, et iga asi ka õigesse kohta jäätmejaamas jõuaks. Hunnikud olid kolossaalsed. Ja maja ise ei paistnudki nii suur!



Õhtul võtsime Mutukaga suuna Harjumaa suunas. Kuna Tagadi laat toimub püapäeviti, siis selle asemel, et poole öö ajal väikse nööbiga sõitma hakata, viskas härra mul enne metsa põgenemist mõtte õhku, et aga mine Eveliisi juurde. Mõeldud-küsitud ja teel me olimegi!

Meie õhtu oli küll väga lõbus ja puha naiste päralt. Meie lahendasime veine ja ühte ei suutnudki lahendada, sest korki ei saanud maha. Murdsime kamba peale isegi korgitseri korgi sisse ära. Mutukas tundis end vabalt ja tegi meile kostüümišõud - avastas Ida kostüüme, tegi meiki endale ja käis ette näitamas. Dexter kiusas ja kass oli ahju otsas peidus. Nii me õhtu möödus. 

Magama suundudes teatasin Eveliisile, et hommikul peame kl 8 juba Tagadis kohal olema. Isegi siis oleme ilmselt hiljaks jäänud. Eveliis ei uskunud :)

Kell 8.09 umbkaudu sisenesime Tagadis parkimisalale. See oli paksult autosid täis! Eveliis ikka veel ei uskunud ja imestas, et mis mõttes nii vara selline möll juba käib. 

Mina olin samovaridejahil mõistagi. Üks samovar, mis huvi pakkus, oli juba broneeritud. Neid, mis olid kl 6 ajal juba ära ostetud, ma ei saagi teada ega südant valutada õnneks. Oli samovare aga, mis mul südame kiiremini põksuma panid ja 1,5h tunni jooksul ma neli imelist samovari ära skoorisin. Oli veelgi samovare, aga osa oli ikka liiga krõbeda hinnaga mu jaoks. 

Mitte et ma vöhe raha oleks kulutanud. Seda ma ei saa kohe kinldasti öelda. Sest samovare, mis mind kõnetavad tänaseks päevaks, on jäänud järjest vähemaks on keerulisem leida. Seetõttu ma Tagadi laata armastan, sest tean, et sinna tulevad müüjad ka Lätist-Leedust ja Soomestki, seega on alati midagi, mis mulle huvi pakuks. 


Kuna mu enda elevus on nii suur, siis ma seda ikka ilmarahvaga jagama. Pildil olev suur kuldne samovar on see, mis esimesena sai ära ostetud. Laadal oleku aeg 7 minutit. Ca 60 liitrine samovar on tänaseks mu kogu suurim. Seni hoidis rekordit 20L samovar, mis nüüd uue kõrval seistes on nagu poisike. Olin nii suurt samovari ammuilma igatsenud, otsinud ja lootnud. Nüüd ta on koju jõudnud :)

Suuruste vahe.

Veel skoorisin kaks mitte vene samovari, mis on tore! Mul on eraldi sektsioon muu maailma samovaridest ja seegi vaikselt täieneb. Üks imeilus samovar tuli koju veel ja nii me siis Eveliisiga kahevahel nendega parkla poole rühkisime. Tugevad Eesti naised!