Nädalavahetusel toimus kevadine Tagadi laat (ametlik nimi Tagadi Restauraatorite päev), mis on megasuur vanavara pakkujate ja huvliste kohtumispaik Tallinna külje all. Olin juba ammu endale plaani võtnud sinna härraga minna. Siis aga saabus härrale välkkutse õppustele (no ähvardusi oli juba enne saabunud, siis tuli ka kutse lõpuks), Mesilane sättis end ära sõbra juurde külla ja ööbima ning me Mutukaga olime kodused. Laupäeva hommikul võtsin vastu toreda grupi külalisi Samovarimajas ja seejärel olin lubanu dappi minna talgutele. Teeme ära raames oli üle Eesti palju talguid välja kuulutatud, üheks neist sõprade juures paari km kaugusel koristustalgud. Sõber ja Peipsi Toidu tänava eestvedaja Tauno on oksjoni korras ostnud krundi koos majaga, kuhu ta on esimeste sammudega loonud Mesinduse Hobikeskuse. See on põnev ettevõtmine - kes tahaks teada ja kätt katsetada, kuidas see mesinduse värk käib, aga ei taha kohe koju mesilasi võtta - nemad saavadki tulla Mesinduse Hobikeskusesse ja Tauno käe all suvi otsa oma taruga tegeleda. Kihvt!
Aga see kõnealune hoone oli vaja koristada eelmiste üürnike jamast kõigepealt. Ja ma kasutan siin vägagi hellitavaid sõnu. Kohapeal oli ootamas ees päris korralik ****. Abilisi oli veelgi, nii me kambaga vedasime majast välja kihtide viisi riideid, rotisitta, tehnikaid, juhtmeid ja kõike muud ka. Seal ei olnud aastakümnete jooksul koristatud, kõik oli kuskile kokku lihtsalt ladestatud. Õudne lihtsalt!
Saime suure hulga tööd kambaga ära tehtud ning sodi sorteeritud. Nüüd on Taunol vaja masinad tellida, et iga asi ka õigesse kohta jäätmejaamas jõuaks. Hunnikud olid kolossaalsed. Ja maja ise ei paistnudki nii suur!
Meie õhtu oli küll väga lõbus ja puha naiste päralt. Meie lahendasime veine ja ühte ei suutnudki lahendada, sest korki ei saanud maha. Murdsime kamba peale isegi korgitseri korgi sisse ära. Mutukas tundis end vabalt ja tegi meile kostüümišõud - avastas Ida kostüüme, tegi meiki endale ja käis ette näitamas. Dexter kiusas ja kass oli ahju otsas peidus. Nii me õhtu möödus.
Magama suundudes teatasin Eveliisile, et hommikul peame kl 8 juba Tagadis kohal olema. Isegi siis oleme ilmselt hiljaks jäänud. Eveliis ei uskunud :)
Kell 8.09 umbkaudu sisenesime Tagadis parkimisalale. See oli paksult autosid täis! Eveliis ikka veel ei uskunud ja imestas, et mis mõttes nii vara selline möll juba käib.
Mina olin samovaridejahil mõistagi. Üks samovar, mis huvi pakkus, oli juba broneeritud. Neid, mis olid kl 6 ajal juba ära ostetud, ma ei saagi teada ega südant valutada õnneks. Oli samovare aga, mis mul südame kiiremini põksuma panid ja 1,5h tunni jooksul ma neli imelist samovari ära skoorisin. Oli veelgi samovare, aga osa oli ikka liiga krõbeda hinnaga mu jaoks.
Mitte et ma vöhe raha oleks kulutanud. Seda ma ei saa kohe kinldasti öelda. Sest samovare, mis mind kõnetavad tänaseks päevaks, on jäänud järjest vähemaks on keerulisem leida. Seetõttu ma Tagadi laata armastan, sest tean, et sinna tulevad müüjad ka Lätist-Leedust ja Soomestki, seega on alati midagi, mis mulle huvi pakuks.
Kuna mu enda elevus on nii suur, siis ma seda ikka ilmarahvaga jagama. Pildil olev suur kuldne samovar on see, mis esimesena sai ära ostetud. Laadal oleku aeg 7 minutit. Ca 60 liitrine samovar on tänaseks mu kogu suurim. Seni hoidis rekordit 20L samovar, mis nüüd uue kõrval seistes on nagu poisike. Olin nii suurt samovari ammuilma igatsenud, otsinud ja lootnud. Nüüd ta on koju jõudnud :)
![]() |
| Suuruste vahe. |
Veel skoorisin kaks mitte vene samovari, mis on tore! Mul on eraldi sektsioon muu maailma samovaridest ja seegi vaikselt täieneb. Üks imeilus samovar tuli koju veel ja nii me siis Eveliisiga kahevahel nendega parkla poole rühkisime. Tugevad Eesti naised!



Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar