Juba natuke üle aasta on meie pere silmatera olnud kass Kusti. Ega härra abikaasa röömust just hüpanud, kui beebikass meile koju tuli. Vastu ka ei olnud, niiet kui Kustile kodu ei leidnud uut, jäigi meile.
Härra räägib aegajalt oma lapsepölve kassi-traumadest, kus kortermajade rajoonis Tartus nende akende all ja kuuride juures käis kassikoloonia. Korterajade rödudelt visati kassidele süüa alla ja nii nad kontrollimatult seal paljunesid, kräunusid ja kusesid ka igale poole. Sellest tulenevalt ei ole härra abikaasa eriti suur kassisöber olnud.
Kui ta ei teadnud, et ma peale satun, siis nunnutas härra mul Kustit küll. Eks Kusti on meil ka iseloomuga ja aegajalt näitab hambaid-küünistab, aga oleme suhteliselt üheks pereks saanud.
Suur oli minu üllatus, kui härra pikemalt teemaks vöttis, et vötame ühe kassi veel ja siis selle kassiga ka koju tuli. Mina olin vastu teisele kassile. Sest noh, rohkem tegelemist ja ma olen viimaks ometi saavutanud lastest ja kassibeebidest iseseisvaks saamise, et saan ka vahepeal ära käia reisimas. Seda vabadust ei tahaks jälle ära anda.
Esialgu töi härra kassibeebi meile näha ja no kui sa oled imenunnut karvapalli näinud, kuidas sa ei ütled?
Ühesönaga siis, meil on nüüd Kustil väike öde Kitti!
