Eelmisel nädalal oli palju Eestimaa avastamist.
Kõigepealt suundusime teiste omasugustega õppereisile Mulgimaale. Ma olen nii harjunud ja ilmselt selles osas ka ära hellitatud olema võrgustunud. Meil on maailmatoredaim Sibulatee (kus ma tõesti ei tunne, et me oleks konkurendid omavahel vaid hoopis sõbrad ja koostööpartnerid), Peipsi toidu võrgustik, lisaks oleme kaasatud ja käime ühte jalga Peipsimaa turismiga ning Sibulatee kaudu Eesti maaturismi ning Lõuna-eesti klastriga. Tartu külastuskeskus haarab maakonda kokku ja soovitab-turundab samamoodi. Mul on siin kus ma olen ja mis mateen - väga hea ja mõnus.
Ja siis on mulgid. Kes ei ole mitte üheski võrgustikus ja Mulgimaad kokkuvõtvad ühendust ka ei ole. Tänavu on neil Mulgimaa maitsete aasta (nagu meil oli 2017 Peipsimaa maitsete aasta) ja nende arendusseltsi projektijuht tunnistas, et väga raske on. Kõik tahavad ISE särada, mitte koos midagi teha. Mulgid ise ka ikka tunnistasid siinseal, et nad mulgid on - mulk ei olevat ka FBs, sest ta ei jaga midagi :)
Mulgimaa Elamuskeskusest olen ma mitu korda mööda sõitnud, nüüd käisime ka külastamas. Täitsa tore koht, rohkelt eurorahasid sisse pandud ja ilus moodne asi. Mulle meeldis ühtne disainilahendus, kus mulgi kuuevärve ja -detaile on kasutatud väga maitsekalt.
Isiklikult oli mu lemmikelamus Mulgimaal Riidaja külas Mäe-Koda, kus pererahval on toitlustuskoht ja täpina i peal Täpimaja. Mina ja mu täpisõltuvus!!!!
Morna külas Õnne talus käisime veinidegusteerimisel. Veinid on igaühe maitseasi, kuidas kellele miski meeldib, aga vaadata on seal palju.
Erinevaid seeni tarbisime Shroomwellis ja Karu kombuchas. Kui mulgid muud ei suuda välja mõelda, siis Seenetee nt (turismimarsruudina).
Holdre mõisa klaverimuuseum oli ilus kogemus. Mõis vajab veel palju palju investeeriguid maja renoveerimiseks, aga mis on külastamiseks avatud, on kaunistatud imeliste Eesti klaveritega. Üks meie kaasteelistest on klaverimängu õppinud ja nii saime ka kauneid palasid nautida. Akustika on super seal ruumides ja arusaadav, miks nad klaverimänguõhtuid ja -kontseret teevad.
Sillaotsa kodukohvik ei ole kahjuks püsiv koht külastamiseks, vaid meil õnnestus osa saada erivõimalusest. Perenaine on rännanud 1,5a Lõuna-Ameerikas ja toonud need maitsed Mulgimaa toorainesse. Oli üks väga maitsev elamus! Muigega tõdesime, et Mulgimaa igipõline komme hommikut kl 9 tekiilaga alustada, on täitsa tore. Sama perenaine asub aga tööle Noa restorani peakokasaali, niiet tema oskuseid saab edaspidi seal nautida.
Pikalt õppereisilt koju jõudes pakkisime kohvrid lahti ja uuesti kokku ning juba järgmisel päeval (enne käisime Kolkja muuseumi avamas peale 3 aastast renoveerimis- ja ehitustöid. On uhke värk!) asusime perega Käsmu sõitma.
Käsmu on u 9 aastat olnud meie sõpruskonna iga-aastane suvelõpupidu! Tänavu paksus lumesajus, vaated oli lihtsalt muinasjutt! aga sai siis sellele suvele lõpuks punkt pandud. Rohkelt nalja, süüa-juua, sauna ja lumme hüppamist. Mina lumme ei läinud, ma ei käinud see suvi isegi Peipsis ujumas....
Viimastel aastatel oleme võtnud eesmärgi laupäevakul alati ka natuke kultuuri tarbida. Olgu siis matkarajad, muuseumid, muud ümberkaudsed avastamist väärt kohad. Ja saatuse tahtel käisid mul Samovarimajas just nädal varem Kolga muuseumi töötajad, kes soovisid oma uue avatava lusikanäituse jaoks natuke vürtsi lisada ja seega osa Samovarimaja samovare, keedusuhkrut ja teed rändaski Kolgasse koos minult saadud õpetussõnade ja töötubadega. Lahkuma asudes Kolga muuseumi perenaine Ulvi siis küsis: "Ja millal te meile külla tulete?"
Ma usun, et mu sõbrad on mult juba õppinud! Minuga ei tasu sõnu loopida, ma kohe teengi. Nii nagu soosoojaks sai Pranglil Eveliisiga Istanbuli piletid ostetud, nii ma ütlesin proua Ulvile, et nädala pärast tuleme sõpradega. Ja tulimegi! 9 suurt ja 7 väikest kultuurisõpra autodesse ja kohal. Kolga on Käsmust vaid 25 km kaugusel.
Ma ütlen ausalt - läksin suht madalate ootustega. Ja olen võlutud. Kuna ma tean, et inimesed tulevad minu juurde täpselt samamoodiu Samovarimajja madalate ootustega ja siis on pahviks löödud. Olgugi, et mul on väike ruum, mida tutvustada, siis püüan seda kompenseerida lugude ja naeratustega, võtan külalisi vastu alati soojade tervitustega. Ja just seda saime me ka Kolast. Muidugi muuseum oli suur, meeletult palju ruume ja kambrikesi teemade kaupa välja pandud ja Ulvi lood ja tutvustused väga, VÄGA põnevad. Lisaks viis Ulvi meid kõrvalasuvasse Kolga mõisa. Kes ei teadnud, siis see on Eesti suurim mõis, hoone on massiivne ja samuti mõisale kuuluvad maad - üle 50 hektari. Selles mõisas on filmitud meeletult palju Eesti filme, lisaks umbes kõik Kättemaksukontori kummituslood.
Ulviga oleks seal veetnud veel tunde, ausalt. Aga minu isiklik ihuvili virises ja virises ja nii me siis otsad kokku tõmbasime. See elamus ja emotsioon on minu sees siiani. Ja huvitaval kombel oli Kolga muuseumi põlve otsas tehtud ekspositsioonis täiuslik lina kasvatamise ja ropsimise jne lugu ja esemed, erinevalt Mulgimaa Elamuskeskusest, kus kõik oli väga steriilne, ekspositsiooniks vaid linavihk.
Ma poleks elu sees tulnud selle peale, et Kolgat minna avastama. Mul on nii hea meel, et kutsuti ja et me täiesti juhuslikult olime just sinnakanti minemas.
Kolgast tagasi jõudes asusid mehed kööki ja minu härra peakokana võlus ahjust välja täiusliku täidetud latika. See oli lihtsal tnii hea, et me peame selle oma toiduürituste menüüsse võtma.
Meel hea, varbad soojad, teatati meile, et käes on aeg õue minna lastega kelgutama ja Käsmus on advendiküünla süütamine ning glögi plaanis. Olgu, suundusime õue. Laste rõõmuks oli kohal jõuluvana, kes andis kommipakke ja meie lapsed kõik said samuti rõõmu kui palju. Heiti Hääl ja Alexela panid jõuluvanale õla alla, Heiti Hääl ise koristas glögitopse ja juhendas asjaajamist. Mesilane õppis järjekorras seistes kiiresti mult luuletuse pähe ja rõõmu jagus lastele terveks õhtuks.
Kojusõit oli jällegi ilus lumine! Kuigi lume kühveldamist on meeletult, on silmal ikkagi ilus vaadata.












Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar