nokitsemise lainel

Olen siin nädal jutti iga päev vabadel hetkedel (kui põnnid magavad või omavahel mängivad) nokitsenud õmblustöid ning heegeldamisi teha. Kuna talvisel ajal ma nii väga õue ei kipu, siis on hea aega ratsionaalselt ära kasutada. Kevadiste ilmadega olen ka mina päikeseloojumiseni õues ja ahmin värsket õhku sisse. Aga mitte veel praegu :)

Seega, et kevadel-suvel ajaga kriitiliseks ei läheks, võtsin omale praegu töösse erinevad nokitsused, mida pulmapeo jaoks meisterdada plaaninud olen.

Kõigepealt sorteerisin oma suure kummuti sahtli ära, mis on mul erinevate heegeldatud linikute jaoks eraldatud. Sealt tuli lagedale terve hunnik erinevas suuruses ja kujus, mustritest rääkimata, heledaid heegeldatud linikuid. See projekt on mul olnud nö töös juba umbes kolm aastat. Ehket kunagi, kui ma omale voodile suurt heegeldatud katet otsisin, sain siit blogikommentaaridest hea soovituse väikseid linikuid kokku heegeldada. Et mul nii palju püsivust (eriti just ajalises mõttes põnnide kõrvalt) ei ole, siis olen nüüd aastate jooksul sekkaritest hea hinna korral kokku ostnud erinevaid heegeltöid. Nüüd oli aeg projekt lõpule viia.

Tegin projekti kaheks - ümmargused linikud ja kandilised linikud. Ja asusin kokku neid heegeldama. Kolm päeva laste kõrvalt aega pigistades kulus selleks, et saada sellised tulemused:

Kõik on pooleli alles

Hetke seis!
Peaaegu valmis, ehket ülemine äär veel teha.
Vaja mõned ümmargused veel juurde leida
ja siis piklike heegeldustega äär vormistada.
Ma olen ise NIIIIIIIIIIIIIIII rahul :)

Projekt kaks ehk kandilised linikud.
Klapitasin ja vaatlesin ja nuputasin ja kenasti sai lahendatud.
See vajab ka veel natuke lisanokitsemist,
ühe rea peaks alla veel juurde heegeldama.
Mul said hetkel linikud otsa,
pean minema sekkarite tuurile.

Järgmine projekt oli romantiliste pitslipukeste õmblemine. Mul on ju majaga kaasa tulnud tohutu kaasavara ja üks kirst täis erinevaid alles hoitud kardinaid ja pesusid. Seal kirstus on päris palju vanu heledaid pitskardinaid. Mõned kehvemas seisus kardinad (roosteplekkidega või mõndade muude plekkidega, kärisenud ja aukudega) olen ära kasutanud selleks, et neist lipukeste kolmnurki välja lõigata. Samuti olen siis elatud aastate jooksul siia-sinna ikka mingeid pitsikesi vajanud ja neid kardinaid on olnud hea selleks kasutada.

Olen muidugi surfanud aliexpressi ka, kust saaks lihtsasti tellida. Aga milleks, kui mul on kõik vahendid omal olemas? Jätkuvalt suured tänud Tikrile, kes mulle ükskord külla tulles lihtsalt Singeri masina lauale tõstis. Mmuahh!

Erinevate varasemate projektide tarbeks olen ostnud Abakhanist soodushinnaga kokku pitspaelasid, nüüd said nad kõik viimse jupini lipukesteks kokku õmmeldud. Ja kui pael otsa sai, aga väljalõigatud kolmnurki veel terve hunnik ootel oli, siis võtsin ette selle koleda kärisenud vana pitskardina ja lõikasin sealt juppe välja, õmblesin kokku ja jälle olemas. Nüüd on mul sadakond meetrit lipukesterivisid, et õigel päeval üks romantiline ja pidulik meeleolu luua nii siseruumi kui õue.

Fun fact: leidsin netis infot otsides pulmatarvikute rentimise teenust pakkuva lehe, kus 1.25m pikkune lipukeste rivi rent maksis 2€. Ma ei hakka parem kokku arvutama, mis minu vajadus/nägemus/soov RENDI korral maksaks...

Hetkel käsil olev projekt on pulmalipu meisterdamine.

Jällegi netist inspiratsiooni kogudes lugesin siitsealt pulmadest, kus on pulmalippu heisatud ja valvatud ning minu jaoks oli see uus info. Nendes pulmades, kus ma käinud olen, pulmalippu olnud ei ole. Aga tundus armas ja põnev mõte. Googeldasin ka pilte, need nüüd küll väga ei kõnetanud :) Googeldasin ka a la lipuvabrikuid ja sellist teenust täitsa pakutakse. Tehakse päris lipuriidest pulmalippusid. Kuna ma alles eelmisel aastal Mesi tare lippude kujundamise ja tellimisega tegelesin, siis ma tean neid hindasid ka. Need paarsada eurot tundus mõtetu lisakulutus, sest pulmade korraldamisel niigi iga uus mõte maksab jälle hästi mitu raha. Ja mul on u pool aastat veel aega planeerida eksole.

Seega otsustasin, et need pärislipud pärislipuriidest ei ole minu teemakohased niiehknii.Et mulle sobiks midagi rustikaalsemat ja tervikuga kokku sobivat. Ostsin kangapoest natukene kotiriiet, pitskardinaid ju kodus veel jagub ning panin käärid tööle. Tuleb lihtne ja armas lipp, härra ka kiitis heaks. Kogumaksumus 6 eurot.

Et ma tahan seda pulmapeo paika hästi helgeks, romantiliseks ja pitsiliseks kaunistada, siis tahaks lae alla tõmmata ka heledaid kangaid. Kangapoes vuaali ja organza hinda vaadates mõtlesin natuke ümber :) Kuni ühel öösel mõtlesin välja! Ma ikka kipun mingi asja ootustuhinas või planeerimisfaasis öösiti ka sama teemat unes nägema ja siis natuke teki all pimedas pikutades asju välja mõtlema. Et miks ma peaksin ostma mingeid lisakangaid, kui sinna sobiksid väga hästi ka kõik need vanad pitskardinad? Ma olin jälle nii rahul oma avastuse ja mõttega. Kaevusin siis oma kirstu ja sorteerisin kõik kardinad välja, mis mul seal veel alles olid. Selgus, et neid nii palju ikka ei olegi alles enam, kui ma arvasin. Tõele au andes olen ma muidugi neid nii taresse kui kojugi akende ette pannud ning kasutanud erinevateks õmblustöödeks. Pean nüüd oma sõpru hakkama pinnima, et kas kellegi emal või vanaemal seisab kapinurgas vanu heledaid pitskardinaid, mida enam tegelikult vaja ei ole. Sekkaritetuuri tegin ka Tartus, aga saak oli üsna leige. Õnneks veidi aega on veel, aga mul on to-do list, mida ma tahan hoolega täita ja asju maha kriipsutada, et need asjad on tehtud-varutud-õmmeldud-kogutud. Võin ju siia ka siis hõigata - kui on vanu pitskardinaid, no selliseid veneajast veel pärit (vt ka seda lipukeste pilti), siis võib mulle pakkuda. Ämma jutule pean ka minema, äkki talgi oma varandusetoas midagi leidub.

Tegelikult ma peaks arvutis igasugust turundustööd ja projektikirjutamist tegema, aga no nii tuhin on sees käsitööga :)

Pulmadeks saab terveks!

Jumal joodikuid hoiab eksole?

Nädalavahetusel laste sünnipäeval käies andis härra mulle ka oma aega ja sain naistega õues kümblustünnis regilaule laulda. Oli äärmiselt äge kogemus. Lapsed olid selleks ajaks juba tünnist tuppa aetud, kui emad selle üle võtsid. Setokeelseid ja venekeelseid ja eestikeelseid regivärsse muudkui tuli ja ülejäänud leelotasid kaasa.

siis üks hetk ma ei jaksanud enam liguneda ja suundusin sauna poole. Astusin tünnist välja ja see trepp oli niiiiiiiiii libe, et puhta kainena ma kukkusin sealt sellise pauguga alla, et oli tunda igas ihuliikmes. Mitte keegi teine ei korranud minu nalja ja mina olin kaine eksole.

Tänaseks on kaunis värvide mäng:

Pulmadeks saab terveks? See lause on küll omandamas väga isiklikku tähendust. Parem oleks, et ma selliseid nalju kevadel-suvel ei tee :)

pulmade inspiratsioonipostituse jätkuks

Kui juba inspiratsiooni jagamiseks läks, siis ühte ägedat mõtet kohtasin internetis veel:

Alles hiljuti kirjutasin, et tahaks kodu natuke kunstiga kaunistada ja see oleks küll eriti äge - oma pulmadest maal seina peal rippumas. Kui mõni mu siin blogis lugema käivatest sõpradest tahab pulmaüllatusi teha, siis vot üks maaliv kunstitudeng võib küll olla ;)

pulmapostitus

Võib olla ole mina kiiksuga, aga mul on komme planeerida oma peas ette erinevaid üritusi. Võib minna aastaid enne, kui ürituseni jõuan, aga siis on juba igasugu detailid ja soovid välja mõeldud ja sellevõrra lihtsam tegutseda. Seega ka, kui ma netis mõnda vahvat ideed või pilti kohtan, siis salvestan omale arvutisse ideedekaustadesse ära. Aegajalt vaatan niisama ja kui mõni teemaüritus lähenema hakkab, ammutan sealt kaustadest jälle nii palju inspiratsiooni.

Seega ei ole ilmselt üllatus, et mul on üks kaust ka pulmade tarbeks eksole. 

Nüüd, kus planeerimine on täies hoos, on hea tõdeda, et ma olen juba eelnevalt palju tööd ära teinud. Võibolla on asi ka küpsemaks (khm, et mitte tuua mängu vanust vms) saamisel või lihtsalt maitseküsimus, aga ma vaatan, et mu inspiratsioonikaust on kõik üsna üheteemaline. Ei ole pudru ja kapsad, et oo merepulm ja siis oo, talvepulm ja ohhoohhoohhooo, pulmad Itaalias lossis oleks ka nii lahe. Ei, tundub, et mu maitse on ikka kindlalt ühes suunas.

Sellegipoolest ei lennanud ma kohe härrale peale oma ideedega, vaid tegime avatud mõtete vooru. Et kõik on võimalik eksole. Härrale meeldiks väga Peipsi järvel pulmi pidada. Ma iseenesest ei ole vastu. Kuid naisena pidin osutama kõikvõimalikele erroritele sellega seoses. Peipsi on megalt lainetav ja ma ei oska õige sõnaga praegu kirjeldada, aga need lained tulevad kuidagi risti ehk et paadis on alati "lõbus". Peegelsiledat Peipsit on ka, see on üliäge. No vaata:

Aga seda ilma ei saa tellida kahjuks. Teiseks on paadis, laevas, parvel väga limiteeritud kohtade arv. Kolmandaks, lapsed! Raudpolt on üks kuni mitu ühel hetkel üle parda. Neljandaks, kogu olme - tualetid, tantsuplats, bänd, nõud, söögid-joogid, jne. 

Ühesõnaga, peo pidamiseks ujuvalus ei ole päris see.

Minu unistus juba väga pikka aega on aga küünipulm. Hakkasime mõtlema variante, kus saaks. Ühed meie sõbrad ostsid hiljuti meiega ühte valda omale maakodu, häärberi :) Ja lisahooneid on mitu, erinevad aidad ja rehetoad, väga-väga ägedad. Mõtlesime,et aitame talguid pidada, ühe kõrvalhoone korda teha ja saaksime seal pulmi pidada. Kahjuks need hooned sellises seisus ikkagi ei ole ja see plaan kukkus ära, kui päevavalges härra hooned üle vaatas.

Aga olin mõelnud juba vargsi plaan B, plaan C ja plaan D peale asukoha mõttes. Tänaseks tundub, et plaan B on saanud lukku. Kõik on juba läbiräägitud, roheline tuli saadud, me lihtsalt peame päevavalges minema koha üle vaatama taaskord. Aga mul on juba usku sellesse plaani.

Peas ketran juba detaile. Kaunistusi, tegevusi, mänge. Õnneks aksessuaaridega on see hea asi, et väga palju asju on meil endil kodus või tares olemas ja need saab asukohta transportida. Kindlasti on ka seal kohapeal meile sobilikku atribuutikat, sest temaatika on ju sama ;) Ja  need asjad, mida ma plaanin juurde soetada (ning hästi palju ise meisterdada), saan ma kõik tare juures üritusi korraldades ära kasutada-  laualinad, toolikaunistused, lipukesed, viidad, aasalilled.

Sest noh, inspiratsioon on vaat selline:

Suvel tuleb sebima hakata erinevaid punutud korve, puupakke küünalde alla ja küünaldeks. Samuti otsida heinapakke, kust saaks. Selline hubane õuenurk on nii kutsuv. Loodan, et antakse vihmavaba päev.

Pisimured ei olegi mured eksole (noh, need erinevad aksessuaarid ja tegevused-mängud). Hoopis suuremad mured on 

1. pulmaisa

2. bänd

3. fotograaf

4. tort

5. catering

Muigasin omaette, et kui härra sõrmuse sõrme pani, siis edasi järgnesid teavitamist perele, mõnele lähemale sõbrale ja perefotograafile. Tol hetkel teavitasin, et arvestagu meie peoga suvel ja kui nüüd täpsemad kuupäevad andsin, pole kinnitust veel saabunud. Ihsandjumal, kui ta ei saagi tulla? Fotograaf on minu raudnael selle ürituse püsti hoidmisel :)

Nii palju, kui erinevaid pulmaisasid oleme läbi helistanud, on kõigil juba kuupäev kinni. Sest Eesti suvi on lühike, nädalavahetusi (loe: laupäevasid) veel vähem. Ilmselt oleme oma "pool aastat planeerimiseks" tegevuskavaga ikka väga naiivitarid? Pulmaisad võtavad juba kes 2019, kes 2020 broneeringuid vastu. Igatahes ühe kandidaadiga, kes veel broneeritud ime läbi ei olnud, teeme täna õhtul maraton-telefonivestluse. Et kuidas klikk on ja mis mõtted ja praegu tundub, et see, kas ta eelarvesse ka sobitub, on täiesti teisejärguliseks muutunud. Härra arvab, et ma võiks mõne oma sõbranna peiksi paluda õhtut suunata, aga ma ei oska selliseid teeneid paluda. Üleüldse olen ma hinnaläbirääkimistes väga pehmo. Ma ei armasta ÜLDSE kaubelda (tere, türgi või egiptus eksole), lunida või üleüldse teematki tõstatada. Ma ei tea, mis kiiks see selline on. Alati on nii, et kui midagi meeldib või vaja, siis kokkulepped sobima ja no küsib, misküsib hinda. Olen loll ja maksan, et siis eestlasena pärast ohkida :D 

Bändi leidsime, kes meeldib ja kel oleks kuupäev vaba hetkeseisuga, aga hind nõks krõbe. Kirjutasin neile härra telefoninumbri :D Selline ma olengi.

Loomulikult on mul kaustades ka unistuste tortide pildid. Ma ei tea, mitu pulma või mitu torti oma pulma ma peaks tellima? Kõik on nii ägedad ja valida raske. Võtsin siis ühelt tegijalt, kes ka Peipsi toidu võrgustiku liige, pakkumised. 35 euri kilost tundub ikka palju (pluss transport). Või on see ok?

Üleüldse tundub, et on mitu kategooriat siin elus, millele ühe liite ette pannes, saab hinna kohe 2-3 kordseks lükata.

Laste-(sisesta toode). Oi, kui palju kohe asjad maksavad. Riided, jalanõud samas hinnaklassis täiskasvanutega. Ostsin Mutukale mütsi 60 eurot. Eks veits lappama läks ka kuskil midagi, aga 60 eurot mütsi eest? Ja nii nendelt lastevanematelt raha kooritaksegi. Laste pealt.

Pulma-(sisesta toode) on teine kategooria. Pulmasoeng (samamoodi lihtsalt pidulik soeng ju?),  pulmameik, pulmatort, pulmabänd, pulmacatering, pulma....blaaaaah. 

Põnev oli see, et nimetatud pulmatordi hinnapakkumine kehtis 3 päeva. Igatahes ma praegu ootan ühe külaproua vastust, kas ja mis hinnaga tema meile tordi teeks, sest eelmisel aastal lasime tal teha Mesilase sünnipäevatordi ja see oli nii imemaitsev ja teiseks, no vaadake:

Tort, mis maksis ulmelised 20 eurot. Jah, päriselt!!!

Aga pulmatordi inspiratsiooni ka:

Kuigi ma võin detailide ja kaunistuste osas minna täiesti hulluks, siis on kindlalt asju, millest ma üldse ei hooli. Sõrmusepadi, pulmaküünal, pulmapokaalid (milleks? mis nendega pärast teha,kui kodus olemas imelised kristallpokaalid, komplektid?), spetsiaalseid tordilabidaid. Ilutulestikku ning hiina laternaid ei taha, pigem armsad puupakkudest tehtud õueküünlad. Pruudiröövi ka ei taha ning lootuses, et päris bridezillaks ei muutu, siis pulmamängude osas on ka oma nägemus ja nimekiri olemas. Et oleks selline hästi lõbus, aga mitte alandav või lame pidu.

Ja tegelikult on plaanis teha üldse vimka ning abielluda täiesti kahekesi. Nautida MEIE-päeva, juua vahuveini, teha ilupilte ja olla kaisus. Paadi peal, mis on härra soov. Pidu tuleb järgmisel päeval koos pere ja sõpradega.

Selline kurikaval plaan paneb aga jällegi pead murdma - kuidas siis kõike peokohas ettevalmistada? Kõik need lilled ja valgusketid (ei hakka juurde ostma, loodetavasti leidub sõpru, kes laenavad), lipukesed, heinapakid jne paika sättida, kui ka eelmine päev kulub juba pulmadele ära? 

Pulma korraldamine on ikka paras pusle mäng pruudile. Olen lugenud internetti igast otsast juba ja äkki siis veab sellise pulmaisaga, kes ise ka ettevalmistustesse panustab.

Ja kleiti pole ma ju veel salongidesse otsima saanud minna. Oma unistustes tahaks midagi sellist:

Ja kuidas kõige selle juures teha pulmapidu paari-kolme tuhandega (sest härra arvab, et selle raha eest võiks hoopis reisile minna), ilma tasuta asju lunimata/ kuulus blogija olemata, teab keegi? :)

Tagasi kodus, juhhei.

Tagasi kodus, juhhei.

Nagu nii mõnigi sõber või pereliige deklareeris, et oma kodus on ikka kõige parem. On. On! Saan ise süüa teha, koristada, kraamida, veel kraamida, kantseldada, pesusid pesta, kraamida... oli veel midagi?

Ehk et tagasi argipäevas :)

Kui haiguse tõttu oli Mutukas nii loid ja läbi omadega, siis ilmselgelt ta magas oma uned kõik ette ära ja nüüd on energiapomm. Ja mingeid krutskeid täis. Hiilib mulle vaikselt ligi. Algul nii armsalt, võtab ümber jala kinni nagu kõnniks karkudega ja siis... naksab oma hirmteravate hamstrihammastega mul sääremarjast. Või õlast, kui olen ta puusale tõstnud. Või nibust söömise ajal. Oi kurja, kui valus....

Nagu väike sadist. Ja ise naerab nii kurjakuulutavalt ja võidurõõmsalt.

Kiired ajad on ka hetkel. Korraldan siin korraga kodust elu, kodus olevaid lapsi (sest lasteaed teatas sarlakitest) ja tulevaid üritusi. Sibulatee saunafEST ja Varnja kalalaat ja ... mehele tahaks ka sel aastal minna. Niiet taustal lastekilked või jonn/nutt või "emme, tule mängi minuga...emmmeeeee...", saadan välja muudkui päringuid ja kirju ja pressiteateid ja vorbin sotsiaalmeedia postitusi ja mõtlen pulmakaunistusi ja planeerin eelarvet ja koostan pulmade to-do nimekirja. Kui saame oma pulmakoha ära kinnitatud lähipäevil, siis vast teen ühe mõtiskluste-unistuste postituse ka selle teemaga seoses.

Lihtsam oleks vist kontoritööle tagasi minna :)

mõtisklusi internetist

Eile lugesin Postimehest Daki kirjutist milleeniumilaste lapsepõlve kohta, mida tänapäeva lapsed juba ei tea - udupaberid, salmikud ja raadiost lindistatud lauludega kassetid.

Mul on kusjuures kõik need kolm veel vanematekodus täitsa alles ja oma laste(laste)le saan rääkida ja ettegi näidata, et vat mis kõik oli siis, kui (vana-)ema laps oli. Mille peale kindlasti saabub naer, sest see on mõeldamatu, et ema kunagi laps võis olla. Ma küll kunagi lapsena ei uskunud ega suutnud ette kujutada, et ema või veel vähem vanaema kunagi laps oli. Kuigi nad muudkui püüdsid seda sisendada :)

Jäin mõtisklema, et ok, lapsepõlvest saab rääkida käega katsutavatest asjadest eksole, aga mismoodi ma tõestan oma laste(laste)le ühel päeval oma noorusaega internetis? Et noh ORKUT ja MSN ja ihsand, Hoti jutukad?

---

Üht uudist lugesin veel. Mark Zuckenberg teatas, et kohevarsti enam Facebookis firmade info enam feedi ei jookse, sest nemad hakkavad hoopis pärissuhteid väärtustama pere ja sõprade vahel. Siin on nüüd kaks varianti :) Kas Facebook paneb ka mõne aasta pärast oma pillid kotti ära, sest kõik kolivad sealt ära (sest ettevõtete-blogide-käsitööliste jne jaoks on see suur turunduskanal ja kui see enam ei tööta, pole ju mõtet hängida?) või siis hakkavad kõik firmad end Facebooki isikuteks ümber vormistama. Ma olen siiani silmi rullinud nii mõnegi ettevõtmise koha pealt, kes ei ole osanud organisatsiooni lehte FBs teha, vaid on teinud end isikuks ja kui sa tahad tema uudiseid jälgida, siis pead temaga sõbraks hakkama, mitte ei vajuta lihtsalt "leht meeldib" nuppu. Ma arvan, et nüüd hakkab päris palju selliseid "isikuid" tekkima FBsse.

Oi, kuidas tahaks nüüd järgmisel poolaastal mõnel internetiturunduse koolitusel käia, et mis siis sellises muutunud situatsioonis uued lahendused on. Põnev, põnev, põnev. Eks see on ju hoop mulle ka. Praegu saab kõik üleskutsed, pildikesed, uued teenused välja hõigata FBs. Ülipaljudel firmakestel pole päris kodulehte olemaski ju. Ma isiklikult pea kunagi ei pöördu sellise tegija poole, kel kodulehte ei ole. Pean vist hakkama siis kodulehele uudisvoogu suurema hoolega tekitama.

kunst on kunstis kunsti näha

Vahepeal, kui Mutukas puhkab ja keegi parasjagu ei nõua uute rohtude andmist või järjekordsete protseduuride tegemist, saan korraks kiirelt ka arvuti lahti võtta.

Ma ei ole suurem asi kunstiteadlane. Minu teadmised piirduvad maailmakuulsate maalikunstnike nimede ja tuntumate tööde tundmisega. Gümnaasiumis sai läbitud kunstiajaloo ained ja see on minu baas nö. Mõnel reisil olen ikka kunstimuuseumides ka käinud, nii mats ikka ei ole. Firenzes ja Pariisis ja Sankt-Peterburis ja Miamis ja... Aga üldiselt võin kunstiteemad kokku võtta enda jaoks sõnadega, kas pilt meeldib või ei meeldi, pole vahet, kui kuulus või kallis selle autor on.

See pisike osa meie kodust, mis renoveeritud ja eluruumidena kasutusel on, on heledate seintega. Kuna ma ei ole suurem asi kunstifänn ning et kodu on mul hetkel niigi kitsuke, ruumipuudusega asjadele panipaikade osas, siis need heledad seinad annavad tasakaalu kodule ja nö avarust ja puhtust, mida asjadega ülekallamine toob. Seega ei luba ma härral isegi telekat seinale panna, sest see rikub avaruse ja teeb seinale augud eksole. Ja pealegi on meil mitu ikooni seintel, needki on kunst ja vajavad hingamisruumi. Ei saa ega taha tihkelt täis pressida kokkusobimatuid elemente.

Aastavahetuse veetsime me härra sõprade juures Mehikoormas. Vana remontimata maja, nii nagu meie majagi algselt oli. Ja seal oli igas seinas tumedal vanal tapeedil maal või joonistus raamitult. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja... meeldis. Nii palju mõnusamaks tegid selle olemise seal need kunstiteosed seintel.

Nüüd mõnda aega on need mõtted minus settinud ja kuskilt hüppas välja otsus- ma tahan omale koju seintele graafikat. Rääkisin härrale ka ja tema arvas, et meie kodu pole üldse nii moderne, et graafikalehti seintele raamida. Ma arvan, et ta eksib :) Vana maja ossa ma ei tahagi panna, aga kui me saame teise poole majast ka kunagi ehitatud, siis see ju tuleb stiililt samasugune ja sinna kaminaruumi võiks ja peaks seinale midagi hingele ilusat panema. Ma olen ka suur fotode fänn, aga fotode jaoks on köögis meil üks vana ratas, mille kodarate küljes ma pilte aegajalt vahetan.

Niisiis, otsus tehtud, aga kust ja kuidas üldse kunsti ostetakse? Ma võiks küll tahta omale ju Okast või Wiiraltit või ok, Navitrollat, Priit Pärna, Kiwa, Hugo Hiibust, Edgar Valterit, Jüri Arrakut või mõnda muud tuntumat nime, aga ma ei ole nii suur kunstifänn, et maksta tuhandeid eurosid lihtsalt nime eest. Ma tahan pilti/maali/joonistust/eelkõige graafikat, mis mind kõnetaks. Pilti, mis meeldiks ja mis oleks kuidagi ka meie piirkonna ja asukohaga seotud. Järv (või meri), Peipsi, paadid, sadamad, kalavõrgud, sibulad, loodusvaated, loomad, kohaliku tänava motiivid. Juba läkski keeruliseks ära eksole.

Osta.ee kammisin läbi, seal ka liigub asju. Netis koperdasin ka e-kunstisalongi lehele, aga seal olid tõesti toredad hinnad. Ma arvan, et ilmselt ma hakkan edaspidi vanavaralaatadel hoopis teise pilguga ringi käima ja loodan leida mingeid vahvaid graafikaid. Kiiret ju pole (räägib kannatamatu jäär, kes tahab oma ideed alati ju KOHE ellu rakendada), neid seinugi veel pole, kuhu ma kunsti väljapaneku olen planeerinud.

Aga te võite ka kaasa mõelda ja kirjutada oma suhtest kunstiga. On kodus seintel ühtteist? Kust soetanud olete?

pisikesed beebid ja koledad lood

Veel üks haiglapostitus, aga vast ehk viimane?

Eestlasele kohaselt ei tormanud ma seinataguse beebi emaga kohe sõpsi panema ja tsättima, vaid lasin pilkudel terve ööpäeva kohtuda enne, kui juhuse tekkides küsisin, et "Mis Teie beebi mure on?"

Oleksin äkki pidanud vaikiv eestlane edasi olema, sest vastus tegi nii nukraks. Beebi ema vastas, et lihtsam oleks küsida, mis ei ole mureks. Kõik, mis võimalik, on lapsel mureks. 

Kuna infot tuli nii palju, siis ma ei suutnud kõike salvestada. 8-kuune beebi ei ole oma koju veel jõudnudki, vaid viibinud kõik see aeg haiglas torude otsas. Ei hinga ise, südames auk, mingid 2 infarkti (äkki oli mingi muu sõna...?) ja et kolmas tapaks beebi ära.

Ma alles ahmisin seda infot jahmunult, kui beebi ema poetas, et 40 päeva tagasi suri abikaasa ära. Ja pole teada, kas lapski elama jääb, ootab südameoperatsiooni juba 8 kuud. Seejärel pööras meie vestluse "positiivsemaks" ja rääkis lapsest, kellega mõni aeg tagasi sama palatit jagati. Et oli olnud lastekodust toodud laps, ajuhalvatusega. Ei liiguta ega kunagi hakkagi. Arstidki ei tea, kas laps näeb või kuuleb midagi ja et haiglasse toodi palavikku alla saama, sest muud temaga lihtsalt teha ei saagi. 

"On veel hullemas seisus lapsi, kui minu oma," võttis siis beebi ema jutu kokku.

Ja nüüd ma siin siis kallistan enda Mutukat ja mõtlen nukralt nende teiste beebide peale ja et miks selliseid asju juhtub. Miks peavad nii pisikesed beebid selliseid asju läbi elama? Selliseid lastega toimunud lugusid elan ma nii raskesti läbi. Tahes tahtmata mõtled oma laste peale ja mis kõik võib siin ilmas neid ohustada.

õppida teiste vigadest?

Mõnikord saab õppida teiste vigadest :)

Oleme Mutukaga praegu siin lastehaigla jälgimisetoas, mis on olemuselt avatud uksega suur õdede tuba ja meie kasutada üks osa sellest toast, mis on osaliselt seinaga eraldatud... seinas on lisaks muidugi ka suur aken, et õed saaks veel lihtsamalt silma peal hoida. Seega nö privaatsust ei ole.

Seina taga ruumi teises otsas ja täpselt aknast piilumiseks asub üks võrevoodi imetillukese beebiga, kelle ema ka vahel natukeseks sisse jalutab.

Üks voodi on ruumis veel ja see asub seina taga täpselt akna all. Täna omistati see ühele Läti pisipoisile ja tema vanematele. Ma ei tea, mis murega lätlased pöördusid, kuid kuulsin arste omavahel rääkimas, et minna lapsega välisriiki ilma reisikindlustuseta, mis neil arus küll oli. Ravikindlustuskaarti neil ka polnud.

Me oleme ka põnnidega Lätis käinud. See ju nagu polegi välismaa eksole. Aga kui lapsega juhtub midagi, trauma või viirus või ükskõik mis, on ju ikka vaja arstiabi kohapealt, mitte 3h kauguselt Tartust. Niipea, kui Mutukas tuttu jäi ja ma sain rakendada käed vabaks süsteemi, logisin eesti.ee sisse ja tellisin Euroopa ravikindlustuskaardid ära. Olin täitsa ära unustanud sellise pisiasja. Abiks ikka, kui peaks vaja olema.

murphy vs elu

Uus aasta, grandioosne plaan. Liitusin #teamamht väljakutsega ja jõudsin esimese trenni ära teha. Salatimaterjal kapis ootas valmis meisterdamist. Blogisse oli planeeritud uusi postitusi, et noh, iga päev nt. 

Ja siis Mesilane korjas üles jälle vahvad sõbrad nohu ja köha ning ta ei ole mul kade laps. Tutvustas ka Mutukale ja Mutukas mul inspireerub liiga kergesti suurest vennast. Ka kõrge palavik tuli meie perre külla ja täna on Mutukal viies päev palavikus.

Palaviku kolmandal päeval helistasin perearstile ja sõitsin 100 km edasi-tagasi, et 3 min last arstile näidata. Midagi ette ei võetud, sest noh, kolmas päev ja peaks hakkama üle minema. Aga kui ei lähe siis minge lastehaiglasse.

Öö oli Mutukale raske, palavik laes. Varahommikul kutsusime välja kiirabi, kes vaatas lapse üle, midagi ette ei võetud ja et kui üle ei lähe, siis minge lastehaiglasse.

Päev otsa oli Mutukas nii loid ja üldse mitte minu preili moodigi. Nutta ei jaksanud, liigutada ei jaksanud, hingata ka väga ei jaksanud. Suundusime lastehaiglasse ja siin me nüüd kahekesi oleme. Tunne on, et oleme piinalaagris, sest öö otsa on Mutukat  protseduuritatud, analüüse tehtud, verd võetud, masinate külge aheldatud, nina sekreedist tühjendatud, kraaditud, auru tehtud, lisahapnikku antud jne jne. Vaene väikseke lõpuks andis alla ega jaksanud vastupanu osutada. Paar tundi tukkus mu süles (11 kilo!!! Mu käed on surnud), et siis jälle otsast alata. Ise olen ka magamata, aga peamine on lapse tervis korda saada. Päeval küll natuke vihastasin, kui päevane õde kuidagi eriti jõuliselt järjekordselt voolikuid surus ja minuga pahandas, kui laps "vuntsid" paigast nühkis. Nagu lase lapsel rahuneda! Küll me need voolikud siis jälle paika paneme, aga ei. Kirsiks tordil oli see, kui sama õde hommikul kõik voolikud ja andurid välja vahetas, rapsis omajagu aega ja kui ma Mutuka maha olin rahustanud ja ta unne suikus, siis u 10 min hiljem tuppa astus pahandades, et laps magab? Aga kõrvaarst??? Ajas Mutuka üles taas, kakkus voolikud maha, käisime kõrvaarstil ära, saabusime palatisse tagasi, jäle voolikud-andurid külge ning rahustasin taas last. Suikus mu väikseke taas kiiresti ja oh üllatust. Kes seejärel taas tuppa astus? Nüüd oli väga vaja (ja jälle jõuga) silmi puhastada. Neid episoode oli veel!

Õnneks saabus ka aeg, kus tal lasti magada. Koristajat ma päriselt ei lubanud palatisse, sest las laps magab. Mingil hetkel saabus jälle lemmikõde, süstal käes. Mutukas oli parasjagu mul süles ja ma arvasin, et tahab suukauddselt rohtu talle manustada. Ei, ta läks lapsele ninna surkima ja kui Mutukas rahmelddama hakkas, sain mina pahandada, et õde ei saavat nii toimetada. No ütle siis, mis sa täpselt tegema hakkad?

Mul on kuidagi väga halvad emotsioonid täna ühe persooni osas, kuigi ma tööd teevad nad siin ausalt ja väga tore, et laps saab kõrgendatud tähelepanu ja abi!!! Nüüd koliti meid üldsegi jälgimistuppa, sest kõiksugu jamasid on ja näidud pole need, mis vaja. Õnneks enam selle õega kokku ei puutu.

Emana olen ma hellik ka. Ma absoluutselt ei suuda vaadata-kuulata, kui laps hädas on. Just sellistel hetkedel, kui jõuga peab kinni hoidma käsi-jalgu-keha-pead. Ja suruma rohtu või kanüüli või midagi kolmandat. Ma niigi näen, kui raske lapsel on olla haige ja siis veel ärritada teda lisaks... Ja ei tea, kaua meil siin haiglas elada tuleb. Peaasi, et laps terveks saaks.

Sellal, kui just jälgimistuppa ümber kolisime, tuli telefoile kõne härralt. Vastu võttes selgus hoopis, et helistab nuttev Mesilane. Kuidas ta pisike mulle läbi FB Messengeri helistada oskas? Esimese kõne magasin maha, kusjuures. Härra oli korra peatuse teinud autoga ja läinud autost välja sõbra juurde. Mesilane jäi autosse härra telefoni näppima, kuid pissihäda tuli peale. Nii ta mulle helistaski. Täitsa lõpp, kui tubli poiss. Rahustasin siis korraga kahte last ja juba härra saabuski Mesilase juurde tagasi.

Tiiruga tagasi jõudes trenni juurde, siis seda ma teinud ei ole. Mul on üks väike koaalakaru mu süles juba päevi ning niimoodi just õue jalutama ei lähe.

I've created a monster!

Kui ma väike alles olin, oli meil vanematega igalaupäevane traditsioon käia külasaunas. Mehed-naised eraldi. Kassaluugi juures pingike, kus saunast tulles naised oma mehi ootasid. Meestel läheb alati saunas kauem. Laval istudes kuulsid läbi seina, kuidas mehed kõrval (sest ahi ilmselt üks, aga sein kenasti vahel) laval jõmisesid.

Pesuruum suur, rohkelt kivipinke täis tipitud. Ühel pingil ootel tsinkkausid, kuskil nurgas dušš ja siis üks kraan eraldi seinas, kust siis tsinkkaussidesse järjekorras vett võeti.

Nii me käisime iga nädal, peale pesu riietusruumis end vanakooli kaalul üritades kaaluda ja neid raskuspomme õigesti sättides ning seejärel pool tundi vähemalt kassaluugi ees silma rullides, et miks isal nii kaua läheb. Vend saadeti alati enne välja ja siis läks isal ikka veel aega.

Seal külasaunas käisime alati jalgsi. Umbes kilomeeter maad oli sinna kodunt, aga tundus nagu terve igavik oleks jalutanud pimedas. Koju jõudes oli saunaõhtul alati kartulisalat viineritega. ALATI. Mmm, lapsepõlv.

Hiljem tekkis mingeid muid saunasid, kus laupäeviti käisime ja mingil ajal hakksime käima maal vanaisa juures saunas. Siis juba olid autosõidud ka.

Praegu on meil seitse sauna siis Peipsis, aga vot mõnikord on ei viitsi lihtsalt ise kütta ja siis härra küsib tagasihoidlikult, et kas naaberkülas olevasse külasauna läheme? Muidugi läheme, sest see on peaaegu täpselt samasugune, nagu mu lapsepõlve mälestus Vändra nn ühissaunast (ainult sellist kaalu ei ole ja kivipinkide asemel on puidust pingid). Ja nüüd, kuna härra teab ka, et saunaõhtule järgnes meil kodus alati kartulisalat, uurib ta vargsi: "Kas kartulisalatit teed?" No selge, panin seega just kartulid ja porgandid keema. Varsti siis sauna.

Projekt "Maja" - kaheksakümnes peatükk (mõõdupuu)

Selle aasta esimene remondipostitus :)

Mõte ja soov ja visioon olid olemas juba 3 aastat tagasi, aga noh, mõni asi võtabki kaua aega :) Nt härra motivatsiooni tekkimine, isegi kui ma iga poole aasta tagant meelde tuletan, et kuule, teeme lastele seina peale koha, kuhu igal sünnipäeval nende pikkused märgime.

Nüüd jõudis see õnnis aeg kätte ja võttis aega u tunnikese. Härra pidi natuke kaselaua taha jäävat piita ka saagima, sest too oli vaba käega tahutud seal.

Vat siis!
2017a näitab, et Mesilane on 91 ja Mutukas 55 cm. Peaaegu kahekordne vahe.
Paari aasta pärast see vahe kaob.

Ma Mesilast oodats nägin või lugesin kuskilt, kuidas mingi pere pidi lapsepõlvekodust välja kolima ja siis pereisa võttis ühest vähestest asjadest kaasa laste kasvamise mõõdupuu. Nii kurb, samas nii ilus mõte oli. Tahtsin oma lastele ka, mida neil endalgi oleks meie kodus põnev uudistada ja oma kasvamisi jälgida. Kohe-kohe saame juurde märkida Mesilase ja Mutuka uued mõõdud, sest sünnipäevad lähenevad! Sellest saab üks tore uus meie pere sünnipäevatraditsioon.

sinimustvalge kleidi mure

Peipsisse maja ostmise ja seejärel kolimisega said alguse erinevate fotoseeriate tegemiste traditsioonid. Üheks neist on vabariigi aastapäeval fotoseeria tegemine sinimustvalgete värvikombinatsioonidega riietes/aksessuaarides. 

Noh, peale mitut aastat on mul nüüd garderoobil ring peal ja ideed hetkel otsas, aga kohe-kohe ju on EV100. Seega vaatan lahtiste silmadega ringi, et ühte ilusat sinimustvalget kleiti osta. Äkki mõnele mu lugejale on ka midagi silma jäänud (poes või veebis)? Kõik vihjed on oodatud ;)

Ebayd ja Aliexpressi vaatasin ma ka. Noh, seal ei saa kunagi kvaliteedis kindel olla ja ausalt öeldes ei julge maksta ka 100 raha kleidi eest ilma proovimata. Samas, kui ma juba kleiti ostan, tahaks teda kanda rohkem kui üks kord pildi jaoks. Elan ise oma elu keeruliseks :)

Aliexpressis 75 raha.
Oi, ma ei julge tellida, aga nii ilus!
Kas ta aga ka mu seljas ilus on ja põlvii ulatub? Lühikest vaevu kanni katvat kleiti ma ei taha.
Ja kõik hiinakad on just sellise pikkuse. Kes neid kannab????

Ebays 20 raha, aga saatmine 30 peale veel.
Ja number on väike, mitte minu mõõt.

Tere, 2018!

Mulle meeldib uusaastaööl õnne valada ja ennustada selleläbi uut alanud aastat. Ka sel aastal peale ilutulestiku vaatamist, paari lonksu Martini Astit ning tuppa tagasi kiirustamist tegime pliidi alla tule ja valasime õnne. Esimest korda Peipsis elamise ajal ei veetnud aastavahetust kodus vaid läksime sõpradele külla. Sama järv, aga linnulennul 50 km kodunt eemal.

Enne aastavahetuse saabumist jõudsid naised saunas ära käia. Et saun, pisike terrass ning kümblustünn asusid otse veepiiril, siis oli tünnis kell 23 väga põnev vaade ööpimedusele, jäätunud järvele ja Venemaale. Jah, ilutulestik algas.

Õnne valasime tervele perele, sest muidu poleks jagunud teistele peredele ka. Mul oli 3-4 juppi valamiseks ja mingi ütluse järgi peaks valama igale pereliikmele eraldi. Aga me ei ajanud nii täpseks seda asja.

Õnn tuli seekord selline: Kaks eraldi osa pluss veidi puru ka. See viimane tähendavat raha. Hea, et natuke sedagi alanud aastal on :)

Härra sõnul see vasakpoolne olevat täiesti koera moodi, eriti, kui seda käes keerutas. Parempoolne paistab nagu nokkiv kana? Või dinosaurus? :) Jeerum küll, ma pole veel valmis selliseks maaeluks, et vastutada ka igasugu loomapidamise eest.

Ja esimese jaanuari usku olen ma jätkuvalt ka. Sel aastal nägi meie aasta esimene päev selline:

- ärkasime sõprade juures

- sõitsime palju autoga

- külastasime palju sõpru ja sugulasi

- pere kvaliteetaeg spaas

- viimaks pimedas koju jõudes suundusime hoopis naabritele külla, kus oli veel sõpru juba ootel

- oma koju jõudsime pool tundi enne südaööd

Selline siis tuleb ka uus 2018 aasta - pere ja sõpradega koos.