kolmapäev, 10. jaanuar 2018

murphy vs elu

Uus aasta, grandioosne plaan. Liitusin #teamamht väljakutsega ja jõudsin esimese trenni ära teha. Salatimaterjal kapis ootas valmis meisterdamist. Blogisse oli planeeritud uusi postitusi, et noh, iga päev nt. 

Ja siis Mesilane korjas üles jälle vahvad sõbrad nohu ja köha ning ta ei ole mul kade laps. Tutvustas ka Mutukale ja Mutukas mul inspireerub liiga kergesti suurest vennast. Ka kõrge palavik tuli meie perre külla ja täna on Mutukal viies päev palavikus.

Palaviku kolmandal päeval helistasin perearstile ja sõitsin 100 km edasi-tagasi, et 3 min last arstile näidata. Midagi ette ei võetud, sest noh, kolmas päev ja peaks hakkama üle minema. Aga kui ei lähe siis minge lastehaiglasse.

Öö oli Mutukale raske, palavik laes. Varahommikul kutsusime välja kiirabi, kes vaatas lapse üle, midagi ette ei võetud ja et kui üle ei lähe, siis minge lastehaiglasse.

Päev otsa oli Mutukas nii loid ja üldse mitte minu preili moodigi. Nutta ei jaksanud, liigutada ei jaksanud, hingata ka väga ei jaksanud. Suundusime lastehaiglasse ja siin me nüüd kahekesi oleme. Tunne on, et oleme piinalaagris, sest öö otsa on Mutukat  protseduuritatud, analüüse tehtud, verd võetud, masinate külge aheldatud, nina sekreedist tühjendatud, kraaditud, auru tehtud, lisahapnikku antud jne jne. Vaene väikseke lõpuks andis alla ega jaksanud vastupanu osutada. Paar tundi tukkus mu süles (11 kilo!!! Mu käed on surnud), et siis jälle otsast alata. Ise olen ka magamata, aga peamine on lapse tervis korda saada. Päeval küll natuke vihastasin, kui päevane õde kuidagi eriti jõuliselt järjekordselt voolikuid surus ja minuga pahandas, kui laps "vuntsid" paigast nühkis. Nagu lase lapsel rahuneda! Küll me need voolikud siis jälle paika paneme, aga ei. Kirsiks tordil oli see, kui sama õde hommikul kõik voolikud ja andurid välja vahetas, rapsis omajagu aega ja kui ma Mutuka maha olin rahustanud ja ta unne suikus, siis u 10 min hiljem tuppa astus pahandades, et laps magab? Aga kõrvaarst??? Ajas Mutuka üles taas, kakkus voolikud maha, käisime kõrvaarstil ära, saabusime palatisse tagasi, jäle voolikud-andurid külge ning rahustasin taas last. Suikus mu väikseke taas kiiresti ja oh üllatust. Kes seejärel taas tuppa astus? Nüüd oli väga vaja (ja jälle jõuga) silmi puhastada. Neid episoode oli veel!

Õnneks saabus ka aeg, kus tal lasti magada. Koristajat ma päriselt ei lubanud palatisse, sest las laps magab. Mingil hetkel saabus jälle lemmikõde, süstal käes. Mutukas oli parasjagu mul süles ja ma arvasin, et tahab suukauddselt rohtu talle manustada. Ei, ta läks lapsele ninna surkima ja kui Mutukas rahmelddama hakkas, sain mina pahandada, et õde ei saavat nii toimetada. No ütle siis, mis sa täpselt tegema hakkad?

Mul on kuidagi väga halvad emotsioonid täna ühe persooni osas, kuigi ma tööd teevad nad siin ausalt ja väga tore, et laps saab kõrgendatud tähelepanu ja abi!!! Nüüd koliti meid üldsegi jälgimistuppa, sest kõiksugu jamasid on ja näidud pole need, mis vaja. Õnneks enam selle õega kokku ei puutu.

Emana olen ma hellik ka. Ma absoluutselt ei suuda vaadata-kuulata, kui laps hädas on. Just sellistel hetkedel, kui jõuga peab kinni hoidma käsi-jalgu-keha-pead. Ja suruma rohtu või kanüüli või midagi kolmandat. Ma niigi näen, kui raske lapsel on olla haige ja siis veel ärritada teda lisaks... Ja ei tea, kaua meil siin haiglas elada tuleb. Peaasi, et laps terveks saaks.

Sellal, kui just jälgimistuppa ümber kolisime, tuli telefoile kõne härralt. Vastu võttes selgus hoopis, et helistab nuttev Mesilane. Kuidas ta pisike mulle läbi FB Messengeri helistada oskas? Esimese kõne magasin maha, kusjuures. Härra oli korra peatuse teinud autoga ja läinud autost välja sõbra juurde. Mesilane jäi autosse härra telefoni näppima, kuid pissihäda tuli peale. Nii ta mulle helistaski. Täitsa lõpp, kui tubli poiss. Rahustasin siis korraga kahte last ja juba härra saabuski Mesilase juurde tagasi.

Tiiruga tagasi jõudes trenni juurde, siis seda ma teinud ei ole. Mul on üks väike koaalakaru mu süles juba päevi ning niimoodi just õue jalutama ei lähe.

8 kommentaari:

Sipsik ütles ...

Einoh, püha taevas! Mis krdi aasta algus see on! Juba mitmes laps minu tuttavate seas, kes arstide kõrgendatud tähelepanu vajab...
Eks seal haiglas nad ole nagu nad ole, kuid vähemasti on nad tõepoolest oma ala profid ja laps saab abi. Küll jah - mis hinnaga...

Mina ka 9-kuusega sealsamas Lastehaiglas olin täiesti häiritud ja vihanegi, kuna suhtlemine oli puudulik ja laps ju veel ei rääkinud. Kui nüüd kevadel 4-aastasega samas olin, oli palju lihtsam - laps suhtles ja temaga suheldi. Aga see aeg, kui väike 9-kuune oli koaalana klammerduv ja teda muudkui torgiti ilma minuga suhtlemata, siis....

Oehh... Kujutan ette, kuidas sa end praegu tunned ja saadan kõiksugu head soovid ja mõtted teele! Õnneks läheb nüüd vaid paremaks :)

Tikker ütles ...

Pai! Hoian siin pöidlaid ja varbaid, et kõik saaks kiiresti korda... Ja saadan palju häid mõtteid teie poole teele.

Kylli ütles ...

Ohh ....hirmus palju jõudu teile sinna! Pöidlad peos, et korda saaks. Kui peate pikemaks jääma, katsuge vahepeal härraga vahetada (olin kunagi lapsega kaks nädalat talna lastehaiglas karantiinis, palatistki ei tohtinud väljuda ja lõpuks arvasin, et lähen lihtsalt sirgelt hulluks seal :S)

Anonüümne ütles ...

Loomulikult soovin mina ka lapsele ainult ja ainult kiiret paranemist! Haiglaprotseduurid on tihti ebamugavad nii suurtele kui väikestele. Tean neid asju kahjuks nii õdede kui emade poole pealt. Ehk on tänane päev teil juba tibake parem. H Saaremaalt

Kadri ütles ...

Ma olin väiksema poisiga (2-aastane) vahetult enne aastavahetust nakkushaiguste haiglas oksendamisest tekkinud vedelikupuuduse tõttu. Oh, seal ka torgiti ja tehti aga kuidagi valutult läks. Ma muidugi iga õe ja arsti käest muudkui uurisin, et mida edasi ja mis täpselt ikka viga jne. Aga oli samamoodi, et kodus asi üle ei läinud ja kui enam ise lapsele vedelikku kuidagi sisse ei saanud, sõitsin haiglasse temaga. Võeti kohe sisse, ei mingit küsimust, sest poiss oli juba loiuks jäänud. Nii kahju oli ja kuidagi nagu läbikukkunud emana tundsin end (no suuremaga sama rada tehtud, teooria on kõik teada aga lihtsalt ei saanud sellest üle).

Haiglaseinte vahel ja eriti nakkushaiguste omas, kus palatistki välja ei tohi minna, ajab peale teist päeva olemise ikka natuke pahaks. Igal juhul kolmandal päeval välja saades oli ikka rõõm väga suur mul.

Ma loodan, et pisikesega saab kiirelt kõik korda! Palju tervisi talle ja palju jõudu sulle! Emad on tugevad :) Trenn pole siinkohal üldse nii tähtis - kui lapsed on terved, saab selle juurde sujuvalt tagasi tulla :) Palju häid mõtteid ja tervist veelkord!

herz ütles ...

Aitäh-aitäh! Need pisikesed on nii abitud ju, eriti kui on haiged. Minu energiapommist Mutukas ainult lebab pikali või magab kaisus. Eks iga päevaga saab natuke parem.

Endale ainult ei taibanud rohkem vahetusriideid võtta (nii palav ja higine lugu siin) :)

soodoma ja gomorra ütles ...

ja, minu kogemus oleks juba peale kolmandat päeva lastehaiglasse läinud. vere peaks igal juhul korra võtma,et teaks, mida põletukunäit teeb. liiga kaua vindub, siis ongi hiljem rohkem vaevlemist. ma tõesti imestan, et perearsti juures seda ei tehtud.

ole tubli ja võta rahulikult ning mõtle, et see on torkimine on tegelikult nohu selle kõrval, et nad lapse terveks ravivad.

ritsik ütles ...

Varesele valu, harakale haigus!
Ja elagu #amht ka 😊