Veel üks haiglapostitus, aga vast ehk viimane?
Eestlasele kohaselt ei tormanud ma seinataguse beebi emaga kohe sõpsi panema ja tsättima, vaid lasin pilkudel terve ööpäeva kohtuda enne, kui juhuse tekkides küsisin, et "Mis Teie beebi mure on?"
Oleksin äkki pidanud vaikiv eestlane edasi olema, sest vastus tegi nii nukraks. Beebi ema vastas, et lihtsam oleks küsida, mis ei ole mureks. Kõik, mis võimalik, on lapsel mureks.
Kuna infot tuli nii palju, siis ma ei suutnud kõike salvestada. 8-kuune beebi ei ole oma koju veel jõudnudki, vaid viibinud kõik see aeg haiglas torude otsas. Ei hinga ise, südames auk, mingid 2 infarkti (äkki oli mingi muu sõna...?) ja et kolmas tapaks beebi ära.
Ma alles ahmisin seda infot jahmunult, kui beebi ema poetas, et 40 päeva tagasi suri abikaasa ära. Ja pole teada, kas lapski elama jääb, ootab südameoperatsiooni juba 8 kuud. Seejärel pööras meie vestluse "positiivsemaks" ja rääkis lapsest, kellega mõni aeg tagasi sama palatit jagati. Et oli olnud lastekodust toodud laps, ajuhalvatusega. Ei liiguta ega kunagi hakkagi. Arstidki ei tea, kas laps näeb või kuuleb midagi ja et haiglasse toodi palavikku alla saama, sest muud temaga lihtsalt teha ei saagi.
"On veel hullemas seisus lapsi, kui minu oma," võttis siis beebi ema jutu kokku.
Ja nüüd ma siin siis kallistan enda Mutukat ja mõtlen nukralt nende teiste beebide peale ja et miks selliseid asju juhtub. Miks peavad nii pisikesed beebid selliseid asju läbi elama? Selliseid lastega toimunud lugusid elan ma nii raskesti läbi. Tahes tahtmata mõtled oma laste peale ja mis kõik võib siin ilmas neid ohustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar