kiiksud ja traditsioonid

Totaalselt sipsiku postitusest inspireeritult (kes asus looma oma pere isiklikku vana aasta õhtu traditsiooni) tahan ka samal teemal kirjutada. Uurisin kohe oma härralt, et meil võiks ju ka OMA vana aasta õhtu traditsioon olla ja mis see oleks. Noh, kiiksuga meie moodi.

Härra vastas, et mina olen kiiksuga ja see ongi meie pere traditsioon :))

No tegelikult jäin siis veidi mõtlema ja jõudsin selleni, et meil on oma traditsioonid küll. Me oleme mitumitu aastat olnud väga kodukesksed ja veetnud selle mõne sõbraga meie kodus siin Peipsi ääres (ma vahel kirjutan kokku ja vahel lahku, ise ka ei suuda otsustada. Kuna mõlemad variandid on õiged, siis nii ongi :D Peipsiääre on meie valla nimi). Me teeme vana aasta õhtul alati suitsusauna, laud on kaetud ja vähemalt 12 toitu laual hommikuni. Kesköötunnil kolime korraks õue ka tänavat piiluma, sest neid naabreid ikka leidub, kes raha taevasse lasevad. Ei midagi erilisemat, kui paljude teiste eesti perede vana aasta õhtu.

See-eest peab minu kiiksu kohaselt eriline olema uue aasta esimene päev. Ma olen sellest ka mitmel korral kirjutanud siin blogis - minu kiiks on, et ma usun, et selline, nagu on mu aasta esimene päev, selline tuleb ka terve aasta. Niiet käisin härrale välja, et me homme midagi koos perega teeksime. Plaan hetkel lahtine, aga jooksvalt mõtleme välja. Sellised me olemegi, läheneme asjadele tihti loovalt jooksu pealt ja sellised me koos oldud aastad ka olnud on. Mulle meeldib igatahes.

Tare osas on ka minu kiiksu kohaselt kõik kindlustatud. Meil on tares külalised ja nad on ka homme veel meie juures. Seega külalisi uueks aastaks on oodata aasta läbi ;)

Ja üks uusaastakiiks on mul muidugi seotud pildimajandusega. Kindel on see, et teeme uusaastahommikul perepildi.

Ilusat säravat õhtut teile ja kohtume uuel aastal!

P.S. Lihtsalt ülestäheldamise mõttes kirjutan, et aasta viimasel päeval saabus vist terve pere väsimus. Kusjuures äratuskell (loe: Mesilane) on ka rikki läinud. Härra veel nohises magusasti ja Mesilane ilmutas esimesi ärkamise tunnuseid, mina olin mõnda aega lihtsalt mugavusest kaisus pikutanud ja unistanud tulevikust, kui uksel valjud koputusteseeriad kajasid. Ajasime end siis voodist üles, et avastada, et sellisel "varajasel hommikutunnil" kell pool üksteist olid meie naabrid Eestlased saabunud Peipsi äärde ja meile külla. Huvitav, et seda und nii palju tänasesse hommikusse anti? Muidu ikka u 9 ajal hiljemalt oleme köögis teed keetmas.

2016 märksõnad

Ma vist eelmine aasta tegin ka aasta kokkuvõtte selles võtmes, et mis nii kodumaal kui mujal maailmas toimus ja millega aasta meelde jäi. Üritan siis ka sel aastal meelde tuletada aasta suurimad märksõnad (ma loodan, et kõik nad ei ole negatiivsed :D)

- Aleppo. Järjest ja järjest teateid selle Süüria suuruselt teise linna kohta, kus jõhkralt ja süstemaatiliselt kõiki tapetakse.

- Nizza ja Berliini terroriaktid veoautorünnakutena. Istanbuli lennujaama rünnak. Mõned allakukkunud lennukid.

- presidendivalimised Eestis. Midagi piinlikumat annab teha. Ma olen tegelikult tulemusega rahul, kuigi ma ei teadnud enne seda nimegi, siis praeguseks on osutunud väga sümpaatseks inimeseks oma mõtete, ütluste ja tegudega. Lihtsalt see, KUIDAS president lõpuks "valiti", on nii tülgastav.

- Esimene naispresident Eestis. See siis eelmise punkti jätkuks.

- presidendivalimised Ameerikas. Tegelikult veel piinlikum kui Eesti versioon. Ja see tulem? Mu isa on nii kaua kui ma lapsest saati mäletan, öelnud, et Ameerika on lollidemaa. Nüüd hakka või uskumagi.

- Keskerakonna sisevõitlused ja Savisaare kukutamine. Vot seda ma poleks julenud loota, aga näe, imesid juhtub.

- Reformierakonna kukutamine valitsusest. Seda ma ka ei osanud oodata. Mulle meeldis üks nali, mida FBst lugesin: (novembris) oli väljas nii libe, et isegi valitsus kukkus.

- paljude tuntud inimeste surm. Keegi meist ei ela igavesti.

- Kelly Sildaru suursaavutused. Või oli see juba eelmise aasta lõpus?

- Avati uus ERM

- Islandlaste võimas etteaste jalgpallis (kuna ma ise spordifänn ei ole, siis uudiseid lugesin ikka)

- Brexit (oli see sel aastal või juba eelmisel?)

- Eestlaste medal olümpial.


See mälu on nii üürike. Kindlasti oli veel sündmuseid, mis vääriks ära märkimist. Millega jääb 2016 teile meelde?

jõulud vol.1-4

Jõulud jõudsid meie perre ikka ka. Kuuske ehtisin sel aastal väga lihtsalt. Kõik mu kallid veneaegsed klaasehted jäid peitu ja kuusele said kaunistuseks Mesilase-kindlad hõbedaseks spreitatud käbid, puidust jõuluehted pisipisikesed punased jõulusokid, mis ma ostsin aasta tagasi lauale nugade-kahvlite hoidikuteks. Kuna neid oli komplektis palju, jõudsid osad nüüd kuusepuule.

Härra arvas, et puidust ehted on nii plass, aga nõustus, et Mesilase (ja peagi Mutuka) tõttu mõned aastad jäävad värvilised klaasehted peitu.

Õnneks on Mesilane olnud kuusepuu suhtes üsna mõistev. Võibolla arvab temagi, et liiga plass puu, mis tast ikka näppida. Külas olles on ta pallikesi patsutanud küll.

Jõulutaat oli lahke ja eilne õhtu meil perega väga tore ja armas. Nüüd siis vol. 2 kohekohe ja homme vol.3 ja vaatame veel, kas ülehomme vol.4 viitsime teha :)

Ja pühad hiilivad muudkui lähemale...

Eile (ma tean, ma tean. nii paljudel oli kuusk juba novembris toas...) käisime perega kuuske toomas ja täna (kohe-kohe, kui Mesilane ärkab) alustame ehtimist. Lisaks sai Mesilane oma isikliku pisikese kuuse, mille ehtis ära meie tare juurde. 

Et see kuuse toomine jäi nii viimasele minutile, saime ka (tare) jõulutervituse photoshooti alles täna hommikul ette võtta. Mesilane sai selga ikka sobituva outfiti (härra ca 35 a vana jänesekasukas) ja nii tubli poseerija on ta, kui mul väga vaja. Nüüd ma ei oska kõige ägedamat pilti välja valida ja seega kasutan omavoli siin blogis see postitus piltidest üleujutada :)

Häid pühi, sõbrad!

(P.S. kuigi lund ei ole ja jõulumeeleolu ka viibib, siis vaikselt ikkagi annab nagu tunda... sest iga päev on postis nii palju vahvaid kaarte. Mmuaah ja aitäh! P.S sipsik ja KrisV, taaskord nii ägedad kaardid ja eriti adressaadid :D)

jõulu-Murphy kiusab

2.5 aastat tagasi kinkisin härrale sünnipäevaks alkomeetri. Ikka peab selline vidin käepärast olema, et hommikul veenduda, et õhtune saunaõlle on otsustanud lahkuda eksole. Ma ise pole 3+ aastat alkoholi mekkinud, seega see ainuisikuliselt härral kasutusel.

Kui meil novembris oli Pärnus oma tähtpäeva tähistamine, jäi alkomeeter kadunuks. Iga nädal ma sain korra või mitu härrale vastata, et mina ei ole tema kallist vara ära paigutanud ja ta ise on ikka lohakas olnud. Härral oli igatahes suur mure selle kaotamisega ja ilmselgelt liigitus mure jõuluvana-kirjaks.

Jätsin selle hankimise üsna viimasele minutile enne jõulu. Reedel käisime koos ühe autoga Tartus ja et enne jõule Tartusse asja mul rohkem pole, siis pidin olukorra kuidagi reedega lahendama. Tellitult tekkiski mulle pooletunnine oma aeg autoga, mis tähendas, et kingitus sai soetatud. Kuna Tartust sõitsime otse Tallinna nädalavahetuseks, siis peitsin muudkui seda kotikest autos, et härra ei leiaks. 

Ja siis. Pühapäeva hommikul asusime sõprade juures end kodu poole sättima, kui Mesilasele tema kotist sokke otsisin (need lõputud marypoppinsilikud kotid eksole) ja mis mulle näppu hakkas? Kadumaläinud alkomeeter!

Noormees Mesilane oli Pärnus väga hoolas sehkendaja ja selge pilt - nii ka selle alkomeetri ta silma alt meil ära pani... Thanks, poeg.

Ja see on ikka reegel, et kadunud asi ilmub välja päev (või kaks) pärast uues ostmist. 

Ma olen nüüd nii nördinud :) Sest nüüd ei ole jõuluvana kotti ju midagi panna. Uus alkomeeter õnneks tühjalt seisma ei jää, härra vennal on päev enne Mesilast sünnipäev ja kingime selle talle hoopis.

Mul oli valik kahe kingi vahel, mida härrale jõuluvana kotti poetada. Üks neist oli alkomeeter ja teine meriinovillane pikk pesu. Sest talvel tal ikka õues toimetades pikki päevi on külm ja seda oleks ka hädasti vaja. Aga nii palju kui ma googeldanud olen, saab tellida e-poest (tavalist poodi ma pole suutnud tuvastada) ja noh, täna on 21.detsember eksole. Hästi ei usu, et 24ndaks härrale see e-poest kingikotti jõuaks :(

Eks tuleb teha nii nagu eelmine aasta siis. Vautšer. Eelmisel aastal kinkisin härrale naelapüstoli (mille abil meil terve aasta ka ehitused ja toimetused edenesid, sest hoiab ikka metsikult aega ja ka raha kokku, kui kõiki neid laudu oleks ükshaaval kruvinud...), aga et ma iseseisvalt ei tahtnud riskida seda õiget välja valida ja härral polnud mahti poodi minna koos minuga, siis läks kingikotti oma käega kirjutatud vautšer. Sama siis sel aastal.

Kuradi Murphy.

nädalavahetuse kvaliteetaeg

Veetsime nädalavahetuse pealinnas ja oli tore kvaliteetaeg. Et mindud sai juba reede lõunal, siis oli esimesena plaanis poisid omaette jätta meie sõpradega aega veetma (tsau, Mari) ja ise kiirustasin kolleegide jõulupeole. Jäin stiilselt tund aega hiljaks, aga seda enam oli täpselt õige aeg saabuda. Meeletu kitsas majaesine oli tihedalt autosid täis pargitud ja nii ma ukerdasin seal veel meie hiiglasliku pereautoga. Aga! Õnn oli minu poolel, sest just lahkus üks suurem buss maja eest ja mulle vabanes parkimiskoht meetri kaugusel peauksest. No kas on midagi paremat tahta? :)

Teiseks ei pidanud ma läbima kadalippu, samuti tuntud nime all "pidulik tervitus ja jaguneme nüüd laudadesse ja hakkame siis kõik sööma". Suur töö oli juba tehtud ja sumin käis. Kuidagi juhtus nii, et kahekorruselise peomaja esimene korrus oli tantsuks ja teine korrus söömiseks. Seega, kui ma titaniculikust trepist üles saabusin, hakkas suures rahvamassis silma kohe mu kaks kolleegi, kes ka mind märkasid ja oma lauda viipasid. Üks neist mu endine ülemus (enne, kui mind asutuses ümber tõsteti teise bürosse naisülemuse alluvusse), teine Disko.

Disko oligi tegelikult süüdlane, et ma peole läksin. Tema kutsus ja saatis info mulle. Enda arust sai enamvähem kinnitatud ka, et ma tulen siis, kuna asjaolud sobivad, aga ju siis meesterahvale on vaja kolmekordset jah-sõna andmist või midagi. Igatahes oli Disko nii üllatunud ja ülirõõmus. Veel järgmine päev chattis mitu tundi FBs, et kui rõõmus ta oli, et ma tulin ja et kuidas ta ikka mind igatseb (järgnes kiire selgitav täpsustus, et eraelu jäägu härrale). No sellised ovatsioonid on igati tujutõstvad, kui sa tead, et sind väga tagasi oodatakse.

Aeg lendas ulmekiirusel. Nii palju "minu inimesi" oli kohal! Tunne oli, et ma polegi 2 aastat ära olnud (Disko ajaarvestuse järgi 3 ja seegi pidavat võrduma 10 aastaga). Aeg muudkui lippas imekiirusel ja kui kell hakkas lähenema keskööle, tundsin, et on aeg lahkuda. No mul tuleb varakult uni peale ja eks ma natuke kahtlesin ka, kas härra on Mesilase tuttu pannud.

Viisin ühe kolleegi koju ja sain läbi totaalselt uduse linna seigelda. Jõudsin "koju" (sest Mari ja Allani pesa on nagu oma kodu juba, me pea alati ööbime nende juures, kui pealinna asja on) ja et mulle olid isiklikud võtmed kaasa usaldatud, hiilisin tuppa. Vaikselt saapad-mantlid seljast ja kuulan oma poiste vestlust pealt, "Emme?" küsib juunior ja "Emme varsti tuleb" vastab seenior. Mõlemad teki all kõhuli ja seljaga minu poole, ei mingit und.

Vastasin seepeale, et emme juba tuli ja oh seda rõõmu mõlema silmis :) Üks neist puges tihedalt kaissu ära ja jäi kohe magama. Arvake, kumb?

Laupäev oli perepäev. Ja kuidagi kujunes nii, et veetsime poole päevast Vabaõhumuuseumis. Põhjus, miks ma sinna esiteks minna tahtsin, oli selles, et olin ca nädal varem näinud uudislugu, et neil ilmus Peipsiveere vanausuliste teemaline trükis ja et müüakse ainult Vabaõhumuuseumis. Tulenevalt minu, khm hobist, on kõik Peipsi, Peipsi toidu, vanausuliste jm seonduv mulle hästi huvipakkuv ja olen taga otsinud ja soetanud endale erinevaid selleteemalisi trükiseid (kui kellelgi midagi pakkuda on või viidata, siis olen suur kõrv). Nii endale koju kui ka taresse külalistele lugemiseks. Sest kõike infot ju maja üle andes ei jõua ära rääkida ja teiseks kuna telekat ega wifit meil seal pole, siis on inimestel aega ise piirkonna vastu huvi tunda.

Seega suundusime EVM suveniiripoodi ja mina võtsin ette nende raamaturiiuli. Seal oli kõikvõimalikke Eesti vähemusgruppide kohta käivaid raamatuid, nii elulaadi, ehitiste, käsitöö kui köögi kohta. Muhulased, setud, võrod jne. Ja selle kõige kõrval Evelin Ilvese värskelt ilmunud lasteraamat. Kas näete küsimärke mu silmis???

Mida ma ei leidnud, oli tagaotsitav vanausuliste teemaline raamat. Pöördusin sealse teenindaja poole, kes polnud sellest kuulnudki ja pöördus omakorda teiste kolleegide poole. Ka nemad raputasid kõik pead. Jäin ise lolliks, et millest ma räägin! Hetk hiljem nende teiste teenindajate selja taga riiulis vaatasid vastu trükised ja värskeim neist vanausuliste ja setode eluolu teemaline. Mida ma just küsisin.

Siis ma tundsin küll, et no misasja? Aga see on ka mu ainus etteheide kogu Vabaõhumuuseumile, sest ülejäänud päev oli võrratu.

Minu teine soov laupäevaseks perepäevaks oli Mesilast viia kuhugi, kus oleks loomi, kellega ta saaks mürada. Või noh, pai teha. Ja EVMis on Peipsivene majas kaks vabalt patseerivat kitse. Oi seda rõõmu. Mesilane muudkui jalutas neil järel ja tegi pai ja härra õpetusel pakkus heinakõrsi matsutamiseks. Meil kulus seal päris palju aega. Lisaks olime pika autosõidu ajal arutanud tare plaane ja seda, et kuidas kujundada valminud seminariruumi. Teatavasti on meil igasugu eluolu ja kalurielu aksessuaare nii tares kui meil kodus pööningul uskumatutes kogustes ja ilmselgelt kõike me välja panna ja eksponeerida ei saa. Lihtsalt ei ole selleks ruumi ja poleks maitsekas. Peaks ehitama lausa eraldi maja muuseumiks sel juhul. Aga minema visata kohe kindlasti ei tihka. Mina pakkusin autosõidul välja, et tuleks leida mõni muuseum, kuhu saaks viia.

Ja seega, kui me seal Peipsivene majas olemist nautisime, tärkas meil üheaegselt mõte - see oleks ju õige koht, kuhu pakkuda? Kuna nad reklaamivad seda maja kui Peipsivene vanausuliste kaluri elamut, siis härra uuriski perenaistelt, et kas neil kalurivõrke ja mõrdasid jne ka on? Sest välja pandud ei ole. Tuli välja, et ega neil väga olegi. Igatahes pakkusime oma varandust neile ja teadurid pidi siis soovi korral ühendust võtma. Ma küll väga loodan, et nad soovivad esemeid, sest ma tõesti ei raatsiks neid ajaloolisi mõrdasid lõkkesse heita, aga neid on tõeliselt suur hunnik meil pööningul. Ja me oleme päris palju neist naabritele ära andnud, sest Vene mees on kutseline kalur ja teise portsu juba oleme taresse vedanud ja välja pannud. Pööningul ei tekkinud isegi vaba auku sellest koristustööst :)

Mesilane sai veel ka hobuvankriga sõita ja uudistasime erinevaid majapidamisi. Käisime koolimajas lauluproovis, erinevates taludes pühadetoimetusi uurimas ja samal nädalavahetusel oli EVMis ka Jõuluküla avatud. Seega erinevad talud pakkusid müügiks kõikvõimalikku käsitööd ja sööki-jooki. Külapoest sai magusat põske pistetud ja kuskilt haarasime ka kuuma teetopsi. Hästi mõnus olemine. Veel toredam oleks olnud, kui ilm ei oleks olnud uduvihmane vaid mõnusalt krõbedalt lumine ja talvine.

Ma elasin Tallinnas üle 16 aasta ja ega ma EVMis polnud varem väga käinud kord või kaks enne Tallinnast ära kolimist. Miks küll? Seal on nii palju tegemist ja vaatamist ja üleüldse muhe koht.

Ühes Lääne-Eesti talus toimus jõulupulm, maja oli sagimist täis. Nii lahe. Kui me seal olime, siis just saabus noorpaar hobuvankriga oma laulatuselt :) Meie aga põikasime sisse talu hoovis olevasse suitsusauna, mis parasjagu tossas mõnuga ehk et oli kütmisel.

Reedel enne Tallinna sõitu käisime härraga ERMis toimunud Suitsusauna teemalisel seminaril. Seal räägiti vanadest traditsioonidest ja kombestikust. Üks toiming, mida suitsusaunas vanasti tehti (peale sündimise, suremise, ravitsemise ja ihu pesemise) oli posimine. Vot sellest ma ei olnud teadlik varem. Ja nüüd seal EVMis suitsusaunas tehtigi posimist parasjagu.

Kaks saunanaist ennustasid uut aastat soovijaile. Kõigepealt astus sauna härra ja tema sai teada, et järgmine aasta on pulmad. Kui ma järgnesin talle, siis saunanaine uuris, et kas mina olen see õnnelik naine ja härra vastas, et võib olla küll nii :) Mina sain teada, et minu järgmine aasta on suurt õnne täis. Kõik, mis teen, on edukas ja väga suurepärane aasta tuleb. Kui saunanaine kõhtu märkas, tuli küsimus, et kas mul on kõrvits kuhvka all? Jaatava vastuse saanud, teatas, et laps tuleb terve ja õnnelik ja väga tark ja ka suure õnnega koos. No ainult ülivõrdes kõik :)

Kui saunast väljusime, muigasin härrale, et noh, pulmad siis jah? Härra vastus: mis see siis ära ei ole?

:)

No saame näha. Igatahes, kui Marile sellest posimisest õhtul muigasin, jõudsime järeldusele, et me siis härraga kihlusime vist. Õhtul oli Mari alkovaba vahuveiniga platsis, et meie "kihlumispidu" tähistada. 

Ma siiski jään ootama, millal härra päriselt sõrmusega kosima tuleb. Teadagi see "naised saunas rääkisid" eksole :))

Igatahes Vabaõhumuuseumist olen jätkuvalt vaimustuses. Isegi, kui nad suveniiripoes ei tea, mis neil müügil on :)

Õhtul jõudsime läbi käia ka vanalinnast Raekoja platsilt. Ma tahtsin väga kuuske näha ja natuke jõuluturul jalutada. Mesilane oli laval toimuvast kontsertist (või tüdrukutest?) lummatud.

Mina jäin mõtlema selle üle, kui suure karuteene võib nn müügiesindaja tootele teha. Vahetult enne Raekoja platsile jõudmist nurga peal on äge maa-aluste koobaste ja käikude makett ing kaks neiut jagavad flaiereid. Ma esiti ütlesin ära, aga siis tundus nii lahe asi, et tahtsin ikka. Tegemist Tallinna Legendidega. Ma ei olnud sellest kuulnud ja tundus väga lahe koht, mida külastada. Härra küsis neidudelt, et kus asub, mis maksab, millal avatud, aga ei saanud mitte ühtegi vastust. Lihtsalt neiud eemaldusid ja vestlesid omavahel (vene keeles). Ok, ma saan aru, et peamine sihtgrupp võib välismaalane olla, aga siis saab vastata inglise või vene keeles ju. Igatahes jättis hästi ebameeldiva mulje jällegi. Samas see koht tundub äge ja mõni teine kord Tallinnas ma sinna tahan minna ikkagi. Nende koduleht

hoiatus! hästi päkapikune postitus

Kui ma eelmine aasta Mesilasega pidulikult piparkooke küpsetasin ja pärast pool päeva kööki küürisin, lubasin, et noh, mõneks ajaks viskan selle mõtte kõrvale edaspidi. No juhtus nii, et uued jõulud hakkasid kätte jõudma ja ma kirjutasin Mesilase seiklustest uue raamatu, aga illustreerivaid päkapikupilte ei olnud ja oma lemmik/perefotograafiga olime küll kokku leppinud ,et jooksvalt vaatame ilma järgi pildistamisseanssi, aga see kuidagi ei jõudnud kätte üldse, sest ilm ei olnud lumesaju moodigi ja noh, pidin siis minema riskile. Et meie Mesilasega kahekesi teeme piparkooke ja ma siis ise oma jahuste sõrmedega klõpsin mõned jäädvustused ka. 

Oht, et sel korral küürin kööki kaks päeva, oli maksimaalne.

Tegelikult oli Mesilane nii usin köögiabiline, et mitte ühte segadust ei tekkinud juurde. Ainus mure oli taignarullimise jahu köögipinnalt ära pühkida. Lihtsalt võrratu Mesilane.

Ja nii äge, kuidas ta kõigepealt sõi hunniku tainast niisama ära (minusse!!!), siis rullis hoolega, siis valis lemmikvormi (mõmmi!) ja asus taigna kallale.

Kui plaaditäis piparkooke ahju suundus, oli korraks paanika lahti. Sest mõmmid läksid ahju!!! Seejärel käi olukorda hindamas, ootas valmimist ja oi, kui suur rõõm oli glasuuri kallale asuda. Endal põsk punnis. Huvitav küll, millest? ;)

Mida toob 2017 aasta?*

*kõlab nagu Edda Pauksoni või Mangi horoskoop eksole :)

Tegelikult ma ei taha siinkohal üldse mingit horoskoobi juttu ajada ega ka uusaastalubadusi välja käia, vaid hoopis täheldada üles erinevaid töid ja tegemisi, mida ma olen plaaninud ja loodan uuel aastal teostada.

- meiega liitub terve, armas ja rõõmus preili Mutukas [rubriik: kodu]

- härra töökoja ehitus [kodu]

- härra ettevõtte loomine [härra]

- saunapaadi ehitus [tare]

- tarega seotud maaküsimuste lahendamine meie kasuks [tare]

- (sõltuvalt eelmisest punktist) rannaala korda tegemine [tare]

- edukad piirkonna üritused - kalalaat, kaluritepäev, saunafestid, sibulatee puhvetite päev, peipsi toiduaastaga seotud üritused jm [tare]

- üks äge uus saun tare juurde [tare]

- taotleda projektirahastust ning selle toel läbi viia mitmeid üritusi või teha vajalikke soetusi [tare]

- edukas Peipsi toiduaasta turundamine [tare]

- liituda Saunatee võrgustikuga [tare]

- jätkata koduremondiga [kodu]

- täiendada tare tehnikaparki (retrorattad jne) ning välja mõelda ning töösse rakendada uusi lisateenuseid.

Näis, mis nendest suurtest plaanidest 2017. aasta lõpuks tehtud saab.

2016 - meie aasta Peipsiääres

Kuna juhtumisi on mul täna täitsa omaette olemise päev ja vähemalt praegu ei meenu midagi kriipivat to-do nimekirjast, siis on hea hetk olukorda ära kasutada ja aasta kokku võtta. Tsipa ehk vara, sest 16 päeva on seda aastat ju veel, aga võibolla mul hiljem enam nii lihtsalt vaba aega ei teki.

MESILANE

Aasta algul sai Mesilane 1-aastaseks ja on olnud terve käesoleva aasta selline vahva kaaslane ja asjataja. Kuna meie aasta algus läks tohutu ehitustralli tähe all (sest Maahommik teatas küllatulekust ja siis oli motivatsioon laes pooleliolevad asjad ära teha), siis Mesilasel ei jäänud muud üle, kui ehitusele käed külge lüüa. Küll käis ta haamri ja kruvidega ringi, küll nillis akutrelli. Pidevalt võis teda leida mõnelt redeli kõrgemalt astmelt, sest redelid on tema lemmikud.

Ma ausalt öeldes ei teagi täpselt, kuidas meil see suvi ja muud hooajad mööda läksid, sest koguaeg oli tohutu tempo peal ja nii palju asju teha ja üritused ja kliendid tares ja Mesilane sai vist ise hakkama?Hästi tubli sotsiaalne asjataja on ta. Ei rippunud väga mul jala küljes, vaid ajas omi asju. Eks muidugi neid hellusehetki oli ka ja pigem nüüd sügistalve poole. Praegu on hästi kleepekas, tahab muudkui opa ja kaissu. Aga mulgi on nüüd rohkem aega (loe: vähem jaksu ise toimetada, seega lapsele hea saak sülleronimiseks) ja pikutan tihemini diivanil, kuhu saavad need kiired jalad kiiresti kõrvale vudida,

Ja kui toredasti Mesilane juba jutustab. Palju on küll oma sõnu tal, aga meil on teineteise mõistmine ja kuulan huviga, kui ta räägib oma päevast - auto, tete (tädi), tita või auh (koer). Teinekord nõuab ninna (kindad) või ssee või tuutu (sokid). Loomasõber on jätkuvalt ja väga terava silmaga. Ma ise tihtipeale ei märkagi kuskil pakendil või artiklis imetillukest pilti, aga juba noormees näitab mulle, et seal on aa (kala), auh (koer), tss (kass), põda (põder), mõmmi või emmm (jänes). 

Me jätkame Mesilasega igakuist traditsiooni, et teeme tast tema kaisukarudega samas kohas pilti. Tegime nn minisünnipäevadel esimesel eluaastal ja sellest sai kokku väga nunnu kollaaž. Juba teist aastat teeme seda ja sünnipäevaks saab vanaemale taas kollaaži kinkida. Tegelikult mulle endale meeldib ka aegajalt vaadata, kuidas ta kuust kuusse järjest suuremaks ja asjalikumaks kasvab. Ja kui ta muidu võib ikka rohkesti veiderdada või eest joosta pildi tegemise ajal, siis need igakuised mõmmidega pildid on väga olulised tema enda jaoks ka. Võtab poosid sisse ja ootab, kuni ma klõpsud tehtud saan, et siis minu sülle vudida ja koos kaamerast tehtud pilte vaadata.

Ja uskumatu, kui palju ta tegelikult jutust aru saab. Nii äge lihtsalt. No muidugi saab aru siis, kui tema seda tahab. Teinekord täidab täpselt mu soovi või isegi ilma soovimata (nt eile õhtul vaatasin heldinult, kuidas ta põrandalt kõik oma autod mänguasjadekasti ära pani ilma, et ma oleks tal seda palunud teha), samas järgmine hetk vaatab otsa ja ei tee kuulmagi, mis ma ütlen. 

Ja õhtused traditsioonid on need kõige ägedamad. Kui ma räägin, et on tuduaeg, siis vudib kiiresti voodisse teki alla, mõmmi kaissu ja jääb mind ootama. Kui ma kaissu lähen, sisi poeb nii lähedale kui saab ja hakkab mõmm-mõmm Karumõmmi unelaulu laulma. Vihje mulle, et ma pean siis laulma, tema kanda on refrääni osad: mõmm-mõmm ja ää-ää :)

Tahaks veel ja veel kirjutada, sest neid igapäeva pisiasju on nii palju. Ma olen tohutult tänulik, et Mesilane meid välja valis ja et meie päevi rõõmustab (no eks ma vahel ikka pahandan ja kärgin ka, aga rõõmu on ikka palju rohkem).

MUTUKAS

Mutukas ei ole veel meie juurde jõudnud, aga tore on teada, et ta on teel. Ka tema on väga-väga oodatud ja planeeritud algusest peale nagu Mesilane oli. Eks mu aasta on olnud sedavõrra raskem, kui Mutukas kõhus, aga Eesti naise jaoks kindlasti mitte võimatu. Aasta teine pool (al juulist) on olnud tervisega pidev häda. Ka praegu on järjekordne lõputu õudus nohu näol. 

Mesilanegi ootab Mutukat väga, muudkui räägib tita ja näitab mulle kõhupeale. Käib pluusi või kleidisaba üles tõstmas, et titale musu anda või pai teha. Mesilasele meeldib Mutukat lõbustada ka ja kui juba saab musu teha, siis on vaja ka kõhtu puristada, nagu mina tema kõhtu puristan :)

HÄRRA

Võibolla mitte nii roosamannavahuline, kui meie esimesed aastad, aga kaua sa seda jaksad eksole :) Argipäev ja toimetused ja Mesilane, kõige kõrvalt ei jaksa muudkui ninnunännutada ja lilli kinkida. Viimati sain ootamatud lilled paar kuud tagasi :)

Maailma parim kaisukaru on ta jätkuvalt ja nii armas ja vaimukas ja osav ja kallis mulle. Ma olen nii tänulik, et just tema mu kõrval on ja mu tulist iseloomu välja kannatab.

Klišeelik kindlasti, aga see, kuidas ta Mesilasega toimetab ja jutustab ja lollitab ja meesteasju ajavad, seda on kõrvalt nii südantsoojendav ja seksikas vaadata. Kui ma öösel ikka ei viitsi Mesilasele vett juua tuua, siis nügin härrat ja ta toob ise. Või kui näiteks mul on mingi tähtis asjaajamine, aga keegi peaks Mesilasega kodus olema, siis pole härra jaoks probleem oma tööd kõrvale jätta selleks.

Loomulikult on ka neid hetki, kui meiegi tülitseme. No ma ei jaksa lihtsalt koguaeg koristaja olla ja härra võiks juba teada, kus meil vannitoas mustapesukorv on või söögitegemise järel köök ise ära koristada (nõud masinasse, purud ära pühkida). Väiksed asjad küll, mida ma endale lubasin, et kunagi ei hakka mehele nina peale hõõruma, no siiski hakkavad mingi hetk häirima. Õnneks neid hetki on ikkagi vähem, kui toredaid hetki ja ma tean, et ta on mul väga tubli ja püüab kõigest väest. Lihtsalt, rase naine vahel võib peast soojaks minna :)

ÄMM JA ÄI

Lihtsalt võrratud. Ma olen blogis ka hiljuti seda teemat kajastanud, aga väärib kordamist. Ma olen tänulik nende tugivõrgustiku eest ja et nad pea alati on olemas ja abiks ja nii särasilmsed.

KODU

Läänerindel muutusteta. Siiski jätkuvalt lemmikkoht siin maailmas, kus olla. Eks ma annan endale aru, et kõike korraga ei jõua ja oleme valinud praegu nr 1 prioriteediks tare ehitused ja täiendamised, sest see on oluline ka ettevõtluse arendamise seisukohast ja meie sissetulekuallikas. Ja koht kus elada ja olla on ju olemas, kuigi mitte veel täies mahus. Äkki uuel aastal? Sest juba üle aasta on ootel härrale töökoja ehitamine, mis oleks esimene samm oma koduga edasi liikumiseks. Meie pööning ja muu ehitamisel olev osa on praegu lao rollis, mille saaks lõpuks härra töökotta ümber kolida ja siis ehitusega jätkata.

TARE

Kindlalt võin öelda, et 2016.a peamine märksõna on meie tare. Me oleme nii palju sellega tegelenud, ehitanud, renoveerinud, üritusi korraldanud, külalisi vastu võtnud, jälle renoveerinud. Kuigi praegu peaks olema hooajaliselt rahulikum aeg, on tegelikult jätkuvalt tempo peal. Homme-ülehomme saab valmis sisehoovi ehk tulevase seminariruumi (või oleks ägedam nimetada seda kaminasaaliks?) põrand. Siis on kogu ehitamise pool viimaks valmis! Jääb üle laud ja toolid meisterdada ning mina saan jätkata sisekujunduse teemadel ehk oma aksessuaare välja laduda. Ei jõua ära oodata.

Mis me tares sel aastal teinud oleme:

- pööningutuba ehk olemasolevale neljale voodikohale lisandus kuus juurde. Kokku 10.

- soome sauna renoveerimine.

- väliköögi ehitamine

- puukuuri ehitamine

- kümblustünni ehitamine

- indiaanisauna ehitamine

- lastenurga rajamine hoovile

- seminariruumi renoveerimine

- erinevad üritused: kalalaat, avatud talude päev, saunafestid, sibulatee puhvetite päev

- kirjutanud mitmeid projekte ja äriplaane, saanud ka rahastust! Selle aasta viimane projektitaotlus sai välja saadetud eile. Äriplaan läheb nädala jooksul teele. Üks teine projektitaotlus, millele mina olen kirjutaja, taotleja on teine, on pooleli. Peab saama valmis selle aasta jooksul.

- kodulehe järjepidev uuendamine, FBs ja instagramis pidev turundamine

- oma kaev. see on praegu veel pooleliolev projekt. st kaev on valmis puuritud, ootame veeanalüüside tulemusi. siis tuleb kaevumaja ehitada ja hoov taas korda teha, praegu suur mullahunnik ja kopajäljed keset hoovi.

- saunapaadi renoveerimine - talgute korras jõudsime pool tööd ära teha, pool tööd on veel ees.

Lisaks on tare viinud mind kokku paljude toredate külalistega ja teinud tuttavaks erinevate võrgustike ja turismiala inimestega. Olen saanud osaleda väga paljudel infopäevadel, seminaridel, koosolekutel, koolitustel. On olnud äärmiselt hariv ja töökas aasta. 

Väga palju oleme tarega sel aastal tööd teinud ja ma ise tunnen suurt rahulolu. Ma loodan, et oleme suutnud meie külalistele pakkuda elamust, mida me reklaamime ja mida inimesed on tulnud otsima. Nii mõnigi projekt, mõte või ehitustöö on jäänud sel aastal veel tegemata, mida tahaks järgmisel aastal ära teha. Luban, et meil on, millega üllatada ja millepärast meile (taas) külla tulla.

REISIMINE

Oojess. Saime ju korra välismaal ka käia! Minu nimekirjas koht nr 52 (st 52 riiki olen nüüdseks külastanud 197st) - Küpros! Reisiblogis on selle kohta pikk reisikiri ka piltidega olemas. Väga mõnus vahelduseks käia ja ringi vaadata (ja hinnata majutuskohti eksole :D). 2017 ilmselt jääb taas reisimise koha pealt vahele, aga siis sealt edasi kavatsen ma jätkata uute riikide avastamist. Vana arm ei roosteta, ei ta roosteta.

MUU ELU. SÕBRAD. KOHVIKUD-KINOD. EESTIMAA

Ega muuks eluks ausalt öeldes väga aega jäänudki. Sõpru tahaks palju rohkem näha. Mul on hea meel kõigi nende kordade üle, kui mul tekkis vaba aega ja keegi sõpradest mätšis oma toimetustega, niiet saime kokku või läksin külla. Väga super on alati vastu võtta sõpru, kes meile külla tulevad. Aitäh, et meid ära pole unustanud!

Kohvikusse sain ka nii mõnelgi korral. Isegi kinno! Ja spaasse. Eestimaal nii väga ringi sõita polnud mahti - mitu visiiti Pärnusse, veidi Lõuna-Eestit (mis elus enne härrat oli minu jaoks vägagi avastamata maa, aga nüüd on Võru-Põlva-Haanja nagu teine kodu juba), mõnel korral Ida-Virumaale tädile külla. Tallinnasse jõudsin ka nii mõnelgi korral, mille üle on väga hea meel. Polnud varem Olustveres käinud, kuid nüüd seoses ühe koolitusega käisin lausa kaks korda.

KODUSED TOIMETUSED

Lisaks tarele oli sel suvel suur rõhk ka hoidistamisel. Ma mäletan end muudkui kurke sisse soolamas, moosi keetmas, kõrvitsaid marineerimas, õunamahla keetmas. Kelder on mõnusalt pungil heast-paremast ja nii mõnus on muudkui käia uut moosipurki või hapukurki võtmas. Enda meelest tegin rekordkoguse hapukurki sisse, üle 70 kg. Aga keldririiuleid vaadates kaovad nad sealt nii kiiresti. Härra, kasnäed, on ka mu kurkide suur fänn ja muudkui pakub külalistele :)

Ma arvasin, et olen kaval, sest ei tea ju ette, mida suvi 2017 toob. Et kas Mutukas on samachill ja rahulik magada nohistav beebi kui Mesilane? Kas jõuan kahe mõngli kõrvalt hoidistega üldse tegeleda? Kas tares on külalisterohke suvi? jne. Et teen ette ära, siis järgmine aasta ka mureta. Jaa, muidugi...

Nagu juba korra mainisin ka, siis kodu on muutunud mu lemmikkohaks. Kuigi vahepeal tekib sisse motoorne rahutus, kui pole saanud vahepeal auru välja lasta ja sõpru näha, siis niipea kui läheneb kuupäev, kui oleme lubanud/planeerinud kuhugi sõita ja minna, lendab peale ka tunne, et miks mul nüüd seda vaja oli ja ma üldse ei tahagi kodunt kuskile minna... :)

Selline õnnelik, kiiresti möödunud, toimetusi täis 2016.aasta oli!

Ma olen FBs näinud mõnda oma sõbralisti liiget jagamas järjekordset piltteksti stiilis "tulgu 2017 parem kui 2016" või "nii halb aasta, mine juba ära". Ka mul on selliseid aastaid olnud ja kõigile ongi antud aastad erinevalt. Mina võin küll kinnitada, et 2016 on olnud äärmiselt tore ja õnnelik aasta. Ja 2017 tuleb veel parem, sest ma ei jõua ära oodata oma Mutukat! Mmm need kleidikesed, millest see põnn algul kindlasti ei hooli :)

Aitäh kõigile teile, mu blogisõbrad. Ka teie olete osa minu aastast ja alati nõu või ideede (või nõukaaegsete lauanõudega) või heade soovidega toeks olemas. Loodan, et ka teie aasta oli rõõmu täis ja õnnelik!

väike porisev postitus. ärge pange tähele.

*See postitus on rohkem iseendale tulevikuks lugemiseks, et millega ma siin päevi sisustasin. Ja et noh oma porisemist ära poriseda.

Mainisin korra varem, et härra esitatud äriplaan lükati esimese hooga tagasi, toodes välja rida puuduseid. Härra konsulteeris sellepeale ka oma äriplaani juhendajaga, kes hindas äriplaani esimesel kaitsmisel väga tugevaks ja eeskujulikuks ning palus äriplaani oma edasiste koolituste tarbeks hea äriplaani näiteks, mida esitleda, ja too juhendaja arvas neid puuduseid lugedes, et tegemist on norimisega.

Olen nüüd püüdnud mitu päeva härrat äriplaani parandamise ja täiendamise osas aidata. Aga tohutu tõrge on sees. Sest noh, nii vihaseks teevad need välja toodud puudused.

Näiteks, et äriplaanist ei selgu konkurentsieelis. Ma loen seda äriplaani ja pea igal lehel on kirjas ja eraldi välja rõhutatult vähemalt üks lõik konkreetse konkurentsieelisega. Kui diagonaalis seda äriplaani loetud on, tekib küsimus?

Kümnete puuduste seas on eriline lemmik punkt, kus heidetakse ette, et konkurentide info juures puudub põhjalik konkurentide teenuste lahtikirjeldus ja teenuste kasutamise analüüs. 

???

Ma vist olen rumal või puudub mul loogiline mõtlemine, aga kust selle info nagu saama peaks? Härra peaks minema konkurendi juurde ja koos valmistavad peatüki ette? Et millised on konkurendi teenusteprotsessid ja statistika külastajate lõikes jne? Päriselt? Väga põhjalikult on härral äriplaanis välja toodud, mille poolest konkurent tugev on ja miks ning samas miks tema teenused eristuksid või mis talle eelise annaks. Mida veel vaja on?

Neid punkte oli veel ja veel ja veel.

Ma olen oma loomult selline, et ma lolle ei salli :) Ja veel vähem sallin ma asjade ületegemist, kui minu hinnangul on tehtud suurepäraselt. Selliste norivate põhjustega tagasiside on lihtsalt nii nõme, et mul kohe kuidagi ei tekkinud pikka aega motivatsiooni härrat aidata, kes ka sellega jännis oli. Ma nüüd olen päevade viisi toetavat statistikat guugeldanud ja leidnud ka, niiet nagu ma härrale ütlesin: daipohh, see äriplaan ikka veel kõlbulik ei ole :)

Nii, porisemise lõpp. Härra tõi mulle just mu abi ja pingutuse tänutäheks hunniku mandariine. Mmm, ta vist armastab mind väga :)

13.12

Samal ajal, kui ma multitalentselt pean meeles erinevaid üritusi ja kuupäevi ja tarega seotud broneeringuid jne, tasakaalustab aju mälu kasutust lihtsamates küsimustes. Näiteks, et kuhu ma panin valmis meisterdatud jõulukaardid? Või mis on sõbrannade perekonnanimed? No ei tule meelde!!!

---

Mutukal on kõhus vist kitsaks jäänud. Lihtsa togimise asemel nüüd näen ja tunnen, kuidas ta käsi või jalgu punktist A punkti B lohistab üle mu kõhu. See on ikka nii veider tunne. Ja kui ma mõtlen, et tal on u 2 kuud veel vaja vastu pidada kõhus, siis... kuhu ta mahub küll?

Vahepeal olen võrrelnud märkmetes oma kaalu Mesilase ootuse ajal vs praegu Mutukat oodates. Ma olen u 3 kg plussis, st et kaalun 3 kg vähem kui samal ajal Mesilast oodates. Äkki seekord õnnestub nii, et Mutukas nii suureks ei kasva kui Mesilane oli sündides (4628g).

---

Väike hommikuhuumor härraga:

(Et iga raseda rõõm on kord kuus uriiniproovi anda, siis pidin oma analüüsi härraga saatma, sest paari päeva pärast ämmakavisiit ja enne ei õnnestu endal linna minna).

mina: "Musu, kas sul oli meeles mu analüüs hommikul ära viia?"

härra: "Jah. Viisin enda oma :D"

Selliseid totakaid nalju me teemegi omavahel.

---

Ma loodan, et ma kunagi ei mandu tõredaks ja kiirustavaks lapsevanemaks. Iga kord, kui Mesilasel lasteaias järgi käin, näen teisi lapsevanemaid, kes sisse-välja tuiskavad ülikiirel sammul mornil ilmel. Haaravad lapse või mitu, kähku-kähku tõreledes riidesse ja autosse.

Mina astun rühma sisse, Mesilane jookseb laia naeratusega sülle, et mind sõrmest tirida oma poolelijäänud pusle või põneva auto juurde. Me kallistame, natuke lobiseme seal koos, suundume riidesse panema ja siis Mesilane naerdes esitab mulle väljakutse, kes jõuab jooksuga esimesena autoni.

Ma ei tahaks, et see rõõm kaob meil kummalgi kaob.

Saan samas neist vaadeldavatest lastevanematest ka aru. Pikk tööpäev, mitu (vbla jonnivat) last, tahaks koju, lapsel võtab kõik nii kaua aega, mis ta venib nagu tigu jne.

---

Mesilasel on uus komme. Õhtuti teki alla pugedes kui ta on valmis tuttu jääma, hakkab Karumõmmi unelaulu ümisema. Noh, kahte esimest mõmm-mõmm'i. Edasi pean mina laulma muidugi. Aga see on nii armas. 

Iga paari päeva tagant esmaesitleb ta mõnda uut sõna oma sõnavaras. Valdavalt on need tema enda leiutatud mugandatud sõnad ja praegu on see meie kahe salakeel. Härra ka ei tea kõikide sõnade ja mõminate definitsioone. Ilmselt mõne aasta pärast, kui ma vaatan praeguseid videoklippe, ei saa ma enam sellest salakeelest aru. Aga laivis hetkel on väga tore, kui palju ta juba jutustab.

startupday

Käisin eile sTARTUp day'l. Nii hea mugav, kui üritused toimuvad su lähedal eksole. Ja Tartu on lähemal kui Tallinn. Algselt pidime minema koos härraga, aga kuna Mesilane ei ole veel lasteaia kõlbulik ja vanaema oli veel hullemas seisus haigena kodus kui Mesilane, siis ei riskinud neid kahte kokku viia. Härra jäi Mesilasega koju.

Ma ausalt öeldes pole varem pikalt süübinud sellesse, mis asi startup ettevõtte täpsemalt on. Uudistes ja meedias muudkui startupidest (ehk eesti keeles idufirma) räägitakse, aga entsüklopeedia definitsioon on puudu olnud minu jaoks. Seega tõmbasin ise paralleele, et mingi it-ga seotud ettevõtluse vorm või siis vähemasti eriti hightech teaduslahendused vms.

Eile sai natuke selgemaks :) Et tegelikult on muud ettevõtted ka startupid (aga enamasti kasutatakse jah it ja tehnoloogia valdkonna firmade puhul seda) ja isegi ei pea olema tootmisettevõte, mille tulemusena on mingi reaalne materiaalne asi sul ees/käes. ComedyEstonia on nt startup, TradAttak on startup jne. Ja nagu ma veel lahti mõtestasin enda jaoks, siis startupi tunnusteks on kiired otsused (kas on mõtet asjaga edasi minna või tuleks mõte kõrvale heita) ja kiire kasv.

Hästi põnev päev oli. Me küll startup ei ole, aga seminaril jagatud näpunäited ja tarkused kuluvad ära küll ja päris mõni kord tõdesin endamisi, et ahhaa, ma teen ka nii nagu see startup looja seal kõneleb.

sääsed, jõulud ja Mesilane

Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga meie juures siin Peipsis oli see suvi suuremat sorti sääskede suvelaager. Tavaliselt on nii, et juulikuus kaovad sääsed ära, sest algab veel õudsam parmude aeg. Mkm, mitte 2016 Peipsi sääsed. Veel septembris toimetasid nad siin.

Siis ühel oktoobrikuu hommikul ärkas Mesilane üles nii, et ühel kannikal oli hunnik punaseid kuppusid (ta on väga osav öösel tekki pealt ära pusserdama, et siis pepu püsti õndsalt und näha). Et ma olin toas näinud paari sääske chillimas, siis selge. Algas sääskede ringlusest eemaldamise jaht. Ja ma ei liialda. Ma olen nüüd kahe kuu jooksul iga päev kätte saanud 1-3 sääske. Mis toimub? Kust nad tulevad? Miks nad siin on? Tänagi öösel leidsin kolm sääske ja hommikul veel kaks. Minu arvutuste juures pidi neid olema ju mõned sääsed ja nad peaks juba käes olema. Ei?

---

Kuidagi nukker on, et mul ei ole üldse jõulutunnet peal. Kuigi nii paljud ilmaennustused lubasid pikka käredat talve, siis halloo! Õues sajab jälle vihma, lund ei kusagil. Mesilane iga päev õue minnes näitab käega nõudlikult kelgu poole, aga mida ma siin kelgutan pori sees? Tuba ka ei ole väga ehtinud, natuke jõulutulesid ja natuke jõulusokke siinseal. Jõulukaartide tegemine jäi soiku ja uut motivatsiooni pole peale tulnud. Jõulukingitus on olemas ainult Mesilasele, kellele ma olen ju sünnist saati igasugu vahvaid arendavaid mänguasju või raamatuid ostnud, et siis õigel ajal neid talle anda või kinkida. Ämmaga leppisime kokku, et sel aastal saavadki kingid vaid lapsed. Väga õige mu meelest ja ammu oli aeg selleni jõuda :) Härrale peaks ka midagi vajalikku vaatama, aga pea on mõtetest tühi.

Piparkoogitaigen ootab külmkapis. Ma ei tea, millal mul tunne peale tuleb. Tahtsin lumesajus Mesilasest pilte lasta teha jõuludeks (ja selleaastasesse jõuluraamatusse), aga mida pole, on lumesadu. 

---

Eelmine nädal mõtlesin (ja lootsin, et ära ei sõnu), et ihsand, kui imeline Mesilane ikka on. Et kui hästi me läbi saame ja kui tublisti ta enda järelt koristab ja teavitab potile minemise vajadusest ja üleüldse. Kuidas iga paari päeva tagant üllatab uue sõna kasutuselevõtuga. Ja siis, muidugi. On täiesti kohutav nädal käsil, kus ma pean muudkui pahandama :) Ei lähe ta ilusti tuttu enam, vaid käib selline närvesööv triangel muudkui. Küll on vaja juua, siis juua juurde ja veel kolmas kord ka. Siis hakkab potile nõudma, kus midagi ei juhtu. Tagasi voodisse, et uuesti potiargument välja käia. Siis vahepeale on vaja nõuda, ei jonnida, et autosvideosid vaadata, mida ma teha ei luba, sest autod juba tuduvad eksole. Muudkui jonn x viis. Kuhu mu pai Mesilane kadus? :)

---

(praegu siin blogides lendas sääsk nina alt läbi. Noomisasja?)

"olen hästi tubli ja teen n+1 asja ära, aga tegelikult..."-postitus

Härra sõitis natuke asju ajama ja ma ripsmeid volksutades andsin Mesilase (kes on paar päeva kodus nüüd nohuga olnud) kaasa, sest "ma saan siis tare ära koristada ja triikida ja tööasju teha jne". Ühesõnaga nimekiri, mis ma kõik praeguse vaba ajaga tegema peaks, on üüratu.

Ja siin ma olen, diivanil. Sest "eiviitsi".

Okei, ma rassisin paar tundi taret tõesti koristada ja sellega sai peaagu valmis ka. Nüüd ma lihtsalt olen rase ja kasutan seda trumpkaarti, et kasutult vedeleda. Arvuti on eksole kõhu peal, aga tööasju ka ei viitsi teha. Kohe kuidagi ei viitsi mõelda hetkel ja näe, blogileht tuli lahti ja...

Kaks päeva oleme tares seinu ja lagesid peitsinud. Eile panustas härra küll oluliselt rohkem kui ma, aga see tulenes Mumm-faktorist,

Nii äge on juba. Nüüd on veel mõned palgid jäänud linaõliga üle teha, et kontrastsus esile tuleks, nöörid liistudeks panna ja põrand ära teha. Siis saan hakata ruumi sisustama ja ma ei jõua äragi oodata seda. Meie nn seminari- või siis peoruum tuleb paadikuuri stiilis, et oleks jätkuvalt autentne, kodune ja äge.

Aga enne, kui põrandat tegema saame hakata, tulevad vahepeal taas kliendid, seega hetkel veel ajutiselt kivipõrand ja vaibad peale. Tolmu ja prahi koristamist jätkub ka hoolega, et ruum viisakaks teha. Peoruum õnnistatakse sisse enne, kui see veel päris valmis saab :)

veel mõlgutusi

Sa ju oled ka guugeldades näinud, et otsingu esimesed paar-kolm vastet on üldiselt reklaamtähisega eksole. Nurgas on selline pisike kastike ad/ reklaam, oleneb, mis keeles arvuti sinuga räägib.

Kuidas sina käitud? Kas sa klikid seda otsinguvastet või pigem mitte?

Minul on mingi tõrge. Vot neid reklaammärgiga leide ei taha kohe mitte klikkida. alati hakkan otsingutulemusi uurima alates siis nn päristulemustest. Samas olen ise nüüd saanud ohtralt internetiturunduse alaseid koolitusi ja see Google Adwordsi kasutamine on ettevõtte tulemuste eespool kuvamiseks super tööriist. Aga siis ma mõtlen, et kas inimesed on pigem sama mõtlemisega kui ma (et reklaamil ei taha klikkida) või siis vastupidiselt minule klikivad ikkagi meelsasti, sest ometigi on see reklaam tulnud ju esile minu sisestatud täpsete otsingusõnade peale?

---

Umbes-täpselt kohe kaks aastat tagasi (10.dets 2014 kui faktides täpne olla) oli mul viimane tööpäev. See aeg ikka möödub tõesti kiiresti. Kui ma vanaema jutu postituseks otsisin vana postituse linki, jäin oma blogi ise ka lugema. Ja ma lugesin, kuidas kord nädalas vähemasti ma kirjutasin töö juures olnud hullumajapuhvetist ja sellest, kuidas mulle juhtimisotsused üldse ei meeldi. Mitte mu töö vaid just juhid ja nende suhtumine ja käitumine. Ma ei ole oma tööasjadest praegu sugugi teadmatuses, ikka sõbrad/kolleegid jagavad infot olukorra kohta, mis alati algab sõnadega: mitte midagi pole muutunud, ära tagasi kiirusta.

Praegu kodus olles on süda ja meel nii rahulikud, mõtted rõõmsad. Nii hea on olla, kuigi tööd teen ma ju ikka. On kiireid aegu, on pingelisi (ise endale seatud) tähtaegu, on palju tööd ja vahel pikki päevi, aga kõik on enda taktikepi järgi ja iseenda heaks.

Ja kui ma neid vanu postitusi lugesin, siis tulid kõik need olukorrad ja emotsioonid ja rahulolematus nii selgesti meelde taas. Nii hea oli blogi kinni panna ja mõelda, et mul ei ole veel kiiret sinna tagasi. Ma saan veel "puhata".

---

Aga mu kolleegid on jätkuvalt toredad. Vot neid ma igatsen küll. Alles hiljuti lobisesin Diskoga FBs (Disko on vene noormees, kes peale mu Austraaliast tagasi tulemist ja tööle naasemist oli mu kabinetinaaber). Disko teatas, et kontoris levivad head uudised (mu kasvava kõhu kohta). Uuris, kes tuleb ja sai vastuseks, et Mutukas on tüdruk eksole.

Disko: Minu unistus ja (su härral) täitub :)

(väike paus ja kiire täpsustus)

Disko: Minu unistus on tütar, mitte tütar sinuga...

:)

Oi, ma naersin. Selliseid sõnamänge ja kahetimõistmisi leidis kontoris aset iga päev ohtralt. 

kodulehest natuke

Kui me härraga kolm+ aastat tagasi algse ideena kodumajutuse teenuse peale tulime ja selles suunas liikuma hakkasime (noh, ostsime maja, millest tegelikult sai kodu), sai tehtud ka esimene koduleht. Kuna sellega aitas mind endine kolleeg ja ta ehitas selle jaava peale üles, siis mina iseeisvalt ei osanud seal muffigi teha. Tekstiga sain veel hakkama, aga pilte kustutada ja lisada küll ei osanud. Ja kuna sinna said üles meie kodu esimesed pildid ehk siis esiteks vale maja, teiseks väga hirmsalt koledad ja remontivajavad toad, siis oli vaja neid kindlasti vahetada. Kuna see aga tähendas endisel kolleegil turjal istumist ja iga sõna ette näitamist, miskus jne ja ikka ei olnud päris see, mis vaja, siis oli vaja teha uus kodukas.

Seega kolisin wordpressi põhjale ja asusin ise õppima ja nokitsema selle kallal. Muidugi ei ole mu enda tehtud kodukas sugugi professionaalne nagu netis palju siiski leida võib, aga ma ise olen praegu enamvähem rahul. Mulle endale meeldib lihtne ja arusaadav lehekülg, kus kogu info leitav. Jaa, tore oleks, kui lehelt vaataks vastu kastikesed, kuhu saab klikata, mis viivad edasi täpsema infoni, aga noh, las ta jääb.

Ainus, mis mulle esimese koduka juures äärmiselt meeldis, oli see, et kodukas oli neljas keeles ja kõikides keeltes ühesugune, st ka erinevad tabid.

Wordpressis soovitati mulle erinevaid keelte-pluginaid selle jaoks. Hakkasin siis wordpressi rohkem veel lahti harutama ja nägin, et see on nn kolmes versioonis. Tavaline eh tasuta põhi, Premium ja Business. Maksin siis raha ja võtsin Premiumi. Business lihtsalt tundub mulle liiga kallis. Loomulikult selgus ikkagi, et Premium on suht mõttetu. Google Analyticsit peale panna ei saa. Pluginaid panna ei saa. SEOd oma soovi järgi ei saa. Jne. Nopekkinoh.

Nii ma siis olin oma eestikeelse lehega ja vaagisin ikka väga pikalt, kas maksan ikka juurde, et saaks erinevad keeled kodukale lisada.

Kuni ma siis tulin teistsugusele lahendusele. Tegin erinevad keeled lihtsalt kodukal olevateks tabideks/lehtedeks ja nüüd on tare koduleht 8 erinevas keeles. Eesti keeles kõige põhjalikum info, inglise ja vene keeles ka kokkuvõtvalt detailne (sest neid keeli ise ka valdan ja on sõpru, kellelt vajadusel täiendavat abi küsida). Teistes keeltes üldine tutvustav info, mis on vast ikka parem kui mitte midagi? Ma usun, et välismaalased pigem otsivad bookingu, airbnb või tripadvisori kaudu, aga ega see ka paha tee, kui kodukal üldinfo olemas on. Kuna kaks suve toimetamist on näidanud, et piirkond on äärmiselt populaarne saksa ja hollandi jalgratturite seas, siis hollandi keeles võiks ju ka olla? Ja prantsuse, sest nii prantslasi kui belglasi külastas meid sel aastal päris mitu peret. Aga noh, ma ei tea kedagi, kes mind nende keeltega aidata võiks ja nii väga ma ka neid ei vaja, et tõlkefirmat tahaks palgata.

Pikk lugu lühidalt on siis see, et ma ise olen taaskord rahul, et kodukale sai erinevaid keeli kirja.

Projekt "Külalistemaja" - 36

Härra veetis paar päeva kaminatagust müüri ladudes ja üks suur töö sellega seoses sai taas tare juures tehtud. Kamin paigas ja no nii äge on. Veel on jäänud tüütuid nokitsemisi - liistukesed ja sinna, kuhu liistusid ei saa või ei sobiks, nöörid vedada. Peitsida valgeks kogu kupatus (ma ei tea, kes seal lae all värvib, sest mina küll ei ulatu ja no ei kipu ka selle kõhuga turnima), härrat ootab ees veel kivipõranda ülesvõtmine ja laudpõranda tegemine. Seejärel pika laua meisterdamine, elekter ühendada ja noh, valmis. Ahjaa, seminaritehnika püha kolmainsus (projektor, ekraan ja kolmjalg paberi ja markeritega) tuleb ka soetada.

Tahtsin panna ka pildi ruumi hetkeseisust ja üldvaate, aga unustasin seda täna suures koristustuhinas teha.

vanaema jutt

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin vanaemadest. Täna tahan ma seda teemat taaskord üles võtta.

Kui me härraga tutvusime ja suur armastus järjest suuremaks muudkui kasvas, oli samas see imeilus aeg ka üks raskemaid. Ma ei ole seda teemat kunagi blogis lahanud, aga härra eks ei tahtnud sugugi aru saada, et ta eks on ja arvas heaks härra emale igasugu jama ajada. Ühe vürtsika telenovela jagu draamat on olnud. Ühepoolse info tulemusena pidas ka härra ema härrale igasugu pikki (ja vahel vihaseid) loenguid ja seega ma pelgasin meie esimest kohtumist. Olime härraga oma roosamannamullis olnud juba üle aasta enne kui ma oma ämmaga esimest korda kohtusin. Seetõttu ma arvasin ka, et kui meie suhe kunagi jõuab pereloomise tasandile, siis vanaema või tugivõrgustikku mu lapsel ei olekski.

Minu ja ämma esimene kohtumine toimus 2.jaanuaril. Me olime härraga napilt enne jõule meie kodu ostnud ja see oli selles kehvas vana maja seisus nagu ta oli. Meie jõulud ja aastavahetus veetsime me täiesti kahekesi oma majas ja pidusöökide vahele muudkui koristasime ja kraamisime ja sorteerisime. Sellel 2.jaanuari hommikul olime me suundunud meie pööningule, mis nagu ülejäänud majagi, oli igasugu kraami ja aardeid ja eelkõike tolmu ja sodi täis. Olime mõlemad härraga parajad tolmused tondid, kui saabus delegatsioon. Härra oli küll korra maininud, et ta pere (vist) tuleb millalgi, aga ma olin selle toimetamisetuhinas ära unustanud. Ei mingit ideaalset minia-kandidaati, kes on kolm päeva ämma tulekuks koristanud ja küpsetanud.

Nii ma siis pööningult üleni tolmusena ja mingis vanas kaltsjopes alla ronisin, et hinge kinni hoides "tere" öelda. Ämm hoopis embas tugevasti ja pikalt ning suure delegatsiooni saatel suundusime tuppa ära. Delegatsioonil oli kaasas ka mitu kotitäit söömapoolist ja laud sai looka. Selline mu ämm juba on. Tuleb meile sööma, aga ise toob pooled toidud kaasa. Hoolimata sellest, et nüüd ma ikka valmistun külaliste tulekuks hoolsamalt :)

Hiljem oli päris muhe vestlus härraga. Tema uuris veidi ebalevalt, et noh, kuidas ema tundus ja siis edastas telefonivestluse ämmaga ka, kes oli samamoodi uurinud, et no mis mina temast arvanud olin :) Väga kiiresti sai ämmast lähedane perekond, keda ma olen igatsenud ja keda ma arvasin, et mul ega mu lastel olema ei saa. Tuleb välja, et ma olin jätnud sügava särava mulje endast. Et ei ole linnapreili ega karda tolmust tööd teha. Vot siis :)

Ja täna ma olen niinii tänulik, et härra pere on ka minu pere. Ja et nad on meile nii lähedal. Et ei ole mingi küsimuski, kui vaja meile appi tulla või Mesilast päevakeseks või mõnel õhtul enda juurde võtta, kui meil asjaajamised või tahaks kinno või mõnele peole minna. Või isegi nädalaks reisile. Ja kui mingi aeg, kui Mesilane väiksem oli, ta alati hakkas vanaema-vanaisa nähes nutma esimese hooga, siis täna on ta nii chill. Jookseb kallistama-musu andma. Hea meelega toimetab koos vanadega ja nende maja ette jõudes läheb silm särama. Kui meil oktoobris oli tares SaunafEST ja ämm-äi ka appi tulid ning siis mingi hetk lahkuma sättides pakkus ämm, et nad võtavad Mesilase endaga kaasa, et me saaks üritusega rahulikult toimetada, siis hea, et pisar silma ei tulnud. Mesilane läkski rõõmsalt vanadega kaasa, jäi ööseks ja toimetas veel järgmisel päevalgi vanaemaga asju ajada, kui me talle järgi sõitsime. Ma olen nii tänulik ja õnnelik, et mul ei jagu sõnu lihtsalt. Ja kuigi ma ei aja materiaalset poolt taga, siis see on ka väga südantsoojendav, kui ämm mõnest sekkarist helistab, et kas Mesilasele seda-teist-kolmandat oleks vaja? Et ta tahaks osta talle. Kuna ma ise Mesilasega väga poodidesse ei kipu (mul on õnneks internet), siis on see jällegi nii tore, et ämm viitsib mõelda ja kaasa aidata.

Ja ämm on selline tõeline vanaema tüüp. Välimus küll hoolitsetud ja linnaproua (nagu oli ka minu vanaema), aga ükskõik millal me talle etteteatamata külla lähme, ta just parasjagu vaaritab midagi köögis. Alati on laual kolm erinevat rooga ja juurde tuleb muudkui küsimusi, et kas sa vorsti/salatit/sülti/rulaadi/maeiteamidaveel tahad, mul on ..oot, ma kohe toon lauale. Nagu me härraga naerame, et endal miinimumpalk kui sedagi (viimased paar kuud pole töökoht palka maksnud, jumal teab, mis sellest üldse saab edasi), aga külmkapp alati süüa täis!

Ja kui ämm veel meie reisi ajaks haiguslehe võttis, et Mesilasega kodus olla, siis ei olnud minu jaoks küsimuski, et ma andsin talle "lapsehoiuteenuse" eest raha. Oleks veel rohkemgi andnud, aga ta ei tahtnud esiti sedagi vastu võtta. Nüüd ise naerab, et minu antud rahast elabki.

Peab tunnistama, et ämmadega on mul elus vedanud. Kõik mu eks-ämmad olid ka väga toredad hoolivad inimesed. Olen kuulnud sõbrannadelt igasuguseid hullude ämmade jutte ja mul on vedanud, et minu jaoks need legendid on. Hoolimata keerulisest algusest on mu Mesilasel kuldaväärt vanaema. Justnagu mul endal oli. Lapsele on oluline, et tugivõrgustik tema elus aktiivselt osaleb ja juba ennast korrates - ma olen selle eest nii tänulik. 

(ja tänaseks on ämm vabandanud, et ta omal ajal niimoodi reageeris ja "minusse suhtus" ja on ise esimene, kes härra eksi osas silma rullib :D)

1.detsember

Teeme nii, et lihtsalt tänane päev on nõme ja alla igasugu arvestust ning see ei määra sugugi ülejäänud detsembri saatust.

- Sain PRIAlt kõne, et nad tulevad homme meid meie projekti raames kontrollima. Valmistasin täna dokumente ette ja see võttis üle poole päeva aega. Masendav. Ma väga loodan, et homme mingeid probleeme ja ettekirjutusi ei kerki, kuigi elu on näidanud, et kõik kontrollid PEAVAD midagi leidma eksole.

- Täna oli see päev, mil kell 9.00 hakati müüma kevadist kalapüügiluba. Mul oli isegi see teada, aga meeldetuletus jäi panemata. Kell 10.00 härra avastas, et täna on ju SEE PÄEV ja noh, mitte ühtegi luba enam muidugi saadaval ei olnud. Need müüakse läbi kolme esimese minutiga... Ma loodan, et saame naabrimehest kalamehega kaubale ja tema käest siis kevadel särge, et voblat teha. Tänavu on olnud tohutu voblanõudlus ja see oleks eriti nõme, kui meil järgmine aasta on lihtsalt tühjad pihud.

- Kell 9.00 (kui härra oleks pidanud avastama kalapüügiloa müügi) avastas ta hoopis midagi muud. Rääkisime just hommikusöögi kõrvale päevaplaane ja mis kõik vaja täna ära teha, kui härra lõi lahti oma märkmiku ja fakke hakkas lendama. Selgus, et ta oli unustanud ühe tähtsa koolituse, mis kohekohe oli algamas. Nii ta siis minema tormas.

- Töömees, kes meil on veidi abis olnud tare nn sisehoovi remontimisel, helistas, et talle tuli õhtul meilile kutse töövestlusele ja et ta ei tule meile appi. Päevaplaanid pekkis vol.2.

- Täna pidi kohale saabuma kaevumeistrite brigaad. Tares meil oma kaevu ei ole, oli kokkuleppe naabriprouaga, et tema kaevust tohime ise ja meie külalised ka joogivett võtta. Aga siis proua hiljuti lahkus siinsest elust ja pärijad keerasid aiavärava lukku. Vett enam ei saa. Seega ei anna meil oma muret kuhugi edasi lükata ja tellisime kaevumeistrid. Mitte sugugi odav lõbu esiteks ja teiseks - mitte mingit garantiid, et tulemuseks on joogivesi. Lisaks sellele kõigele kell 15 pole veel meistritest kippu ega kõppu.

- Härra esitatud äriplaan sai eitava vastuse. Vägagi mittesobiv lahendus meie jaoks. Äärmiselt tobedad norivad puudused olid välja toodud ja eriti nõme töö nüüd hakata neid likvideerima. Eiteaküll kes seda tegema peab?

Niisiis, kirjutame tänase päeva korstnasse ja anname detsembrile võimaluse end muuta.