nädalavahetuse kvaliteetaeg

Veetsime nädalavahetuse pealinnas ja oli tore kvaliteetaeg. Et mindud sai juba reede lõunal, siis oli esimesena plaanis poisid omaette jätta meie sõpradega aega veetma (tsau, Mari) ja ise kiirustasin kolleegide jõulupeole. Jäin stiilselt tund aega hiljaks, aga seda enam oli täpselt õige aeg saabuda. Meeletu kitsas majaesine oli tihedalt autosid täis pargitud ja nii ma ukerdasin seal veel meie hiiglasliku pereautoga. Aga! Õnn oli minu poolel, sest just lahkus üks suurem buss maja eest ja mulle vabanes parkimiskoht meetri kaugusel peauksest. No kas on midagi paremat tahta? :)

Teiseks ei pidanud ma läbima kadalippu, samuti tuntud nime all "pidulik tervitus ja jaguneme nüüd laudadesse ja hakkame siis kõik sööma". Suur töö oli juba tehtud ja sumin käis. Kuidagi juhtus nii, et kahekorruselise peomaja esimene korrus oli tantsuks ja teine korrus söömiseks. Seega, kui ma titaniculikust trepist üles saabusin, hakkas suures rahvamassis silma kohe mu kaks kolleegi, kes ka mind märkasid ja oma lauda viipasid. Üks neist mu endine ülemus (enne, kui mind asutuses ümber tõsteti teise bürosse naisülemuse alluvusse), teine Disko.

Disko oligi tegelikult süüdlane, et ma peole läksin. Tema kutsus ja saatis info mulle. Enda arust sai enamvähem kinnitatud ka, et ma tulen siis, kuna asjaolud sobivad, aga ju siis meesterahvale on vaja kolmekordset jah-sõna andmist või midagi. Igatahes oli Disko nii üllatunud ja ülirõõmus. Veel järgmine päev chattis mitu tundi FBs, et kui rõõmus ta oli, et ma tulin ja et kuidas ta ikka mind igatseb (järgnes kiire selgitav täpsustus, et eraelu jäägu härrale). No sellised ovatsioonid on igati tujutõstvad, kui sa tead, et sind väga tagasi oodatakse.

Aeg lendas ulmekiirusel. Nii palju "minu inimesi" oli kohal! Tunne oli, et ma polegi 2 aastat ära olnud (Disko ajaarvestuse järgi 3 ja seegi pidavat võrduma 10 aastaga). Aeg muudkui lippas imekiirusel ja kui kell hakkas lähenema keskööle, tundsin, et on aeg lahkuda. No mul tuleb varakult uni peale ja eks ma natuke kahtlesin ka, kas härra on Mesilase tuttu pannud.

Viisin ühe kolleegi koju ja sain läbi totaalselt uduse linna seigelda. Jõudsin "koju" (sest Mari ja Allani pesa on nagu oma kodu juba, me pea alati ööbime nende juures, kui pealinna asja on) ja et mulle olid isiklikud võtmed kaasa usaldatud, hiilisin tuppa. Vaikselt saapad-mantlid seljast ja kuulan oma poiste vestlust pealt, "Emme?" küsib juunior ja "Emme varsti tuleb" vastab seenior. Mõlemad teki all kõhuli ja seljaga minu poole, ei mingit und.

Vastasin seepeale, et emme juba tuli ja oh seda rõõmu mõlema silmis :) Üks neist puges tihedalt kaissu ära ja jäi kohe magama. Arvake, kumb?

Laupäev oli perepäev. Ja kuidagi kujunes nii, et veetsime poole päevast Vabaõhumuuseumis. Põhjus, miks ma sinna esiteks minna tahtsin, oli selles, et olin ca nädal varem näinud uudislugu, et neil ilmus Peipsiveere vanausuliste teemaline trükis ja et müüakse ainult Vabaõhumuuseumis. Tulenevalt minu, khm hobist, on kõik Peipsi, Peipsi toidu, vanausuliste jm seonduv mulle hästi huvipakkuv ja olen taga otsinud ja soetanud endale erinevaid selleteemalisi trükiseid (kui kellelgi midagi pakkuda on või viidata, siis olen suur kõrv). Nii endale koju kui ka taresse külalistele lugemiseks. Sest kõike infot ju maja üle andes ei jõua ära rääkida ja teiseks kuna telekat ega wifit meil seal pole, siis on inimestel aega ise piirkonna vastu huvi tunda.

Seega suundusime EVM suveniiripoodi ja mina võtsin ette nende raamaturiiuli. Seal oli kõikvõimalikke Eesti vähemusgruppide kohta käivaid raamatuid, nii elulaadi, ehitiste, käsitöö kui köögi kohta. Muhulased, setud, võrod jne. Ja selle kõige kõrval Evelin Ilvese värskelt ilmunud lasteraamat. Kas näete küsimärke mu silmis???

Mida ma ei leidnud, oli tagaotsitav vanausuliste teemaline raamat. Pöördusin sealse teenindaja poole, kes polnud sellest kuulnudki ja pöördus omakorda teiste kolleegide poole. Ka nemad raputasid kõik pead. Jäin ise lolliks, et millest ma räägin! Hetk hiljem nende teiste teenindajate selja taga riiulis vaatasid vastu trükised ja värskeim neist vanausuliste ja setode eluolu teemaline. Mida ma just küsisin.

Siis ma tundsin küll, et no misasja? Aga see on ka mu ainus etteheide kogu Vabaõhumuuseumile, sest ülejäänud päev oli võrratu.

Minu teine soov laupäevaseks perepäevaks oli Mesilast viia kuhugi, kus oleks loomi, kellega ta saaks mürada. Või noh, pai teha. Ja EVMis on Peipsivene majas kaks vabalt patseerivat kitse. Oi seda rõõmu. Mesilane muudkui jalutas neil järel ja tegi pai ja härra õpetusel pakkus heinakõrsi matsutamiseks. Meil kulus seal päris palju aega. Lisaks olime pika autosõidu ajal arutanud tare plaane ja seda, et kuidas kujundada valminud seminariruumi. Teatavasti on meil igasugu eluolu ja kalurielu aksessuaare nii tares kui meil kodus pööningul uskumatutes kogustes ja ilmselgelt kõike me välja panna ja eksponeerida ei saa. Lihtsalt ei ole selleks ruumi ja poleks maitsekas. Peaks ehitama lausa eraldi maja muuseumiks sel juhul. Aga minema visata kohe kindlasti ei tihka. Mina pakkusin autosõidul välja, et tuleks leida mõni muuseum, kuhu saaks viia.

Ja seega, kui me seal Peipsivene majas olemist nautisime, tärkas meil üheaegselt mõte - see oleks ju õige koht, kuhu pakkuda? Kuna nad reklaamivad seda maja kui Peipsivene vanausuliste kaluri elamut, siis härra uuriski perenaistelt, et kas neil kalurivõrke ja mõrdasid jne ka on? Sest välja pandud ei ole. Tuli välja, et ega neil väga olegi. Igatahes pakkusime oma varandust neile ja teadurid pidi siis soovi korral ühendust võtma. Ma küll väga loodan, et nad soovivad esemeid, sest ma tõesti ei raatsiks neid ajaloolisi mõrdasid lõkkesse heita, aga neid on tõeliselt suur hunnik meil pööningul. Ja me oleme päris palju neist naabritele ära andnud, sest Vene mees on kutseline kalur ja teise portsu juba oleme taresse vedanud ja välja pannud. Pööningul ei tekkinud isegi vaba auku sellest koristustööst :)

Mesilane sai veel ka hobuvankriga sõita ja uudistasime erinevaid majapidamisi. Käisime koolimajas lauluproovis, erinevates taludes pühadetoimetusi uurimas ja samal nädalavahetusel oli EVMis ka Jõuluküla avatud. Seega erinevad talud pakkusid müügiks kõikvõimalikku käsitööd ja sööki-jooki. Külapoest sai magusat põske pistetud ja kuskilt haarasime ka kuuma teetopsi. Hästi mõnus olemine. Veel toredam oleks olnud, kui ilm ei oleks olnud uduvihmane vaid mõnusalt krõbedalt lumine ja talvine.

Ma elasin Tallinnas üle 16 aasta ja ega ma EVMis polnud varem väga käinud kord või kaks enne Tallinnast ära kolimist. Miks küll? Seal on nii palju tegemist ja vaatamist ja üleüldse muhe koht.

Ühes Lääne-Eesti talus toimus jõulupulm, maja oli sagimist täis. Nii lahe. Kui me seal olime, siis just saabus noorpaar hobuvankriga oma laulatuselt :) Meie aga põikasime sisse talu hoovis olevasse suitsusauna, mis parasjagu tossas mõnuga ehk et oli kütmisel.

Reedel enne Tallinna sõitu käisime härraga ERMis toimunud Suitsusauna teemalisel seminaril. Seal räägiti vanadest traditsioonidest ja kombestikust. Üks toiming, mida suitsusaunas vanasti tehti (peale sündimise, suremise, ravitsemise ja ihu pesemise) oli posimine. Vot sellest ma ei olnud teadlik varem. Ja nüüd seal EVMis suitsusaunas tehtigi posimist parasjagu.

Kaks saunanaist ennustasid uut aastat soovijaile. Kõigepealt astus sauna härra ja tema sai teada, et järgmine aasta on pulmad. Kui ma järgnesin talle, siis saunanaine uuris, et kas mina olen see õnnelik naine ja härra vastas, et võib olla küll nii :) Mina sain teada, et minu järgmine aasta on suurt õnne täis. Kõik, mis teen, on edukas ja väga suurepärane aasta tuleb. Kui saunanaine kõhtu märkas, tuli küsimus, et kas mul on kõrvits kuhvka all? Jaatava vastuse saanud, teatas, et laps tuleb terve ja õnnelik ja väga tark ja ka suure õnnega koos. No ainult ülivõrdes kõik :)

Kui saunast väljusime, muigasin härrale, et noh, pulmad siis jah? Härra vastus: mis see siis ära ei ole?

:)

No saame näha. Igatahes, kui Marile sellest posimisest õhtul muigasin, jõudsime järeldusele, et me siis härraga kihlusime vist. Õhtul oli Mari alkovaba vahuveiniga platsis, et meie "kihlumispidu" tähistada. 

Ma siiski jään ootama, millal härra päriselt sõrmusega kosima tuleb. Teadagi see "naised saunas rääkisid" eksole :))

Igatahes Vabaõhumuuseumist olen jätkuvalt vaimustuses. Isegi, kui nad suveniiripoes ei tea, mis neil müügil on :)

Õhtul jõudsime läbi käia ka vanalinnast Raekoja platsilt. Ma tahtsin väga kuuske näha ja natuke jõuluturul jalutada. Mesilane oli laval toimuvast kontsertist (või tüdrukutest?) lummatud.

Mina jäin mõtlema selle üle, kui suure karuteene võib nn müügiesindaja tootele teha. Vahetult enne Raekoja platsile jõudmist nurga peal on äge maa-aluste koobaste ja käikude makett ing kaks neiut jagavad flaiereid. Ma esiti ütlesin ära, aga siis tundus nii lahe asi, et tahtsin ikka. Tegemist Tallinna Legendidega. Ma ei olnud sellest kuulnud ja tundus väga lahe koht, mida külastada. Härra küsis neidudelt, et kus asub, mis maksab, millal avatud, aga ei saanud mitte ühtegi vastust. Lihtsalt neiud eemaldusid ja vestlesid omavahel (vene keeles). Ok, ma saan aru, et peamine sihtgrupp võib välismaalane olla, aga siis saab vastata inglise või vene keeles ju. Igatahes jättis hästi ebameeldiva mulje jällegi. Samas see koht tundub äge ja mõni teine kord Tallinnas ma sinna tahan minna ikkagi. Nende koduleht