teisipäev, 9. märts 2021

Minu lemmikmänguasjad!

 Ilmselgelt, kui on majas väiksed lapsed, on mänguasjade arv majas plahvatuslik. Eriti jõulude ja sünnipäevade ümbruses kasvab see number jõudsalt. 

Laste soovid on aasta aastalt olnud täpselt samad vankumatult. Mesilane tahab legosid ja Mutukas Barbiesid. Legosid on meil 2 hiigelsuurt kastitäit ja ta tõepoolest meisterdab neist muudkui jälle uusi lennukeid, autosid, laevu, mille juurde käib lõppematu Mesilase jutt "Emme emme, emme vaata seda ja Emme, tule mängime legodega" ja minu lõppematu jutt õhtuti, et palun pane oma legod kokku.

Barbiet minul endal lapsena ei olnudki ja eks see selgitab vist veits miks meil on praegu mingi 10 Barbiet ja 4 Keni. Ilmselgelt liiga vähe, sest ma muud ei kuule, et 

1 - emme tahan sellist ja sellist ka 

2 - emme, mängi minuga Barbiedega.


Legodega mängimisest ma enamasti nihverdan end eemale. Ausõna, mul lihtsalt ei tule seda vaimu peale, et oo, üks legotükike, saagu sellest auto. Poistel on ja härra abikaasa on tihtilugu Mesilasega pool õhtut põlvili põrandal ja meisterdavad miskit seal kastide kallal koos.

Barbiedest õnnestub mul harvemini eemale nihverdada. Mäng siis seisneb meil kahe peale selles, et koristame Barbie maja korda ja paneme kõikidele nukkudele riided tagasi selga, mida Mutukas üsna peatselt jälle hoolega ära võtab. 

Küll aga on paar mängu, mis mulle hullult meeldib mängida. Tõenäoliselt rohkem, kui mu lastele :)

Kunagi ammu, kui Mesilane oli alles beebilõhnaline kaisukas, olin ma üsna otsustuskindel värske ema, et mu laps mängib ainult harivaid mänge ja puidust mänguasjadega ja nii. Leidsin ksukilt Eesti veebipoest sellise mängu (silti karbil ei ole kahjuks säilinud, ma õiget nime ei teagi), kus palju väikest puidust geomeetrilisi kujundeid. Iga kujund ise värvi. Ja siis saab neist laduda mustreid ja muid põnevaid pilte. Vabandan tumedate piltide eest, aga me enamasti mängime õhtuti. Mina siis laun lilli ja mustreid, Mutukas teeb inimesi, majakesi ja muid vigureid.


Mulle hakkas see mäng niimeeldima ja nagu ikka, mänguhoos saavad klotsid otsa ning ei saa veel suuremat ja veel ägedamat mustrit laduda. Seega otsisin ebayst ja Aliexpressist (Eesti veebipoodidest otsing tulemusi ei andnud) ning leidsin samad klotsid teiste värvikombinatsioonidega. Tellisin nüüd juurde ja loodan, et mõõdud klapivad omavahel.

Teiseks suureks lemmikuks on mul hetkel GEOMAG.

Mesilane sai sünnipäevaks ühe komplekti ja usinasti hakkasime peale külaliste lahkumist nende magnetitega kujundeid ehitama. Selgus sama tõsiasi - olgugi, et pakendil on pildiks ja inspiratsiooniks erinevad kujundid, mida laps tahab kõiki järgi ehitada, siis karbis sees on erinevaid osasid ainult jao pärast ning kõiki neid kujundeid ei saagi ehitada. Seega olen nüüd nagu sõltlane peale esimest doosi vaikselt mõned komplektid juurde ostnud (sest Mutukal oli ka kohe sünnipäev ja sai "talle kinkida"). Ja ikka on vähe!!! Ja need komplektid on kuramuse kallid ka. Leidsin ühe välismaise veebipoes, Estonia oli riikid enimekirjas neil olemas, aga vormistamise lõpus ikkagi teatati, et ei saa. Kirjutasin veel ka kontaktmeilile ja ikka sian ei vastuse. Ühe teise välismaise veebipoega, kust tahtsin punaseid mummulisi nõusid tellida, oli sama olukord. Nemad kontaktvormi kaudu tegid kohe mulle maksmise ja saatmise võimalikuks. Pakk saabus Slovakkiast imekiiresti ja ma olen nii õnnelik oma ostude ja sellise personaalse lähenemise üle.

Niiet kui keegi teab soovitada mõnda veebilehte, mis välismaalt saadab Eestisse GEOMAG mänge ja tsipa soodsamalt, kui XS mänguasjades saadaval, siis jagage soovitusi! Üks emps siinpool ekraani tahab mängida :)







Poisid kaaperdasid mult mängu.
Maja ehitades sai Mesilane päris toreda tugevusõpetuse tunni,
et miks on vaja majale toetuseks palke ja talasid just nii nagu pannakse.
Sest muidu kukub maja kokku.


Eile õhtul võttis Mesilane ja konstrueeris magnetitest väga hästi laeva. Vaata ja imesta! Lahe, et selliseid mänge on olemas, mis panevad lapsed kaasa mõtlema, vaimustuma ja arendab neid. No ja lapsevanematega sama :)


esmaspäev, 8. märts 2021

Postitus vägevatele naistele!

Õige naine paneb majja nii taeva kui põrgu!
Minul on sarved täits aolemas, ka pildil :)

Head naistepäeva, tegusad, hakkajad, tugevad, ilusad ent õrnad naised. 

Foto: Valdek Laur /Liina Lelov
Ehted: Liina Lelov


Ma pean selle ehteteema pikemalt lahti kirjutama. Liina on minu lähedane sõbranna alates lasteaiast, koolis ühel esimesel septembril, kui meie mõlema varasemad pinginaabrid järsku enam pinginaabrid ei olnud, istusime siis kokku ja olime pinginaabrid kuni 9.klassi lõpuni. Sealt edasi läksin mina ära Tallinnasse teise kooli õppima.

Liina aga on kogu aeg olnud võimsa kunstilise andega. Ühel päeval üle 8 aasta tagasi oli Liina teinud otsuse oma elu pausile panna ja minna Austraaliasse. Ma olin oma elus ka tupikus ja tema plaan oli nii äge, et andis mulle uut hingamist. Ja Austraaliasse temale järgi ma ka läksin. Missest et seal me koos rändasime ainult mingi nädal ajagu, sets ta oli vahepeal peika leidnud ja tema Austraalia kujunes hoopis teistsuguseks. Me olime küll mõlemad Austraalias, kuid erinevatel rannikutel rändasime, aga koguaeg ühenduses.

Ja peale Austraaliast tõi elu mind varsti Peipsi äärde, kus Liina on mul palju palju kordi külas käinud. Ta inspireerus minu Peipsi armastusest ja minu samovaride vaimustusest. Vahepeal tagasi Eestisse jõudes asus Liina oma ammust unistust ellu viima ning suundus EKAsse ehtekunsti õppima. Nii on tema käe alt tulnud järjest põnevat loomingut. Seda tuli kusjuures juba enne Austraaliatki, niiet ma juba ütlesin Liinale, et mul on varsti vaja eraldi ehtekarpi tema nimega, kus autoriehteid vääriliselt hoida.

Samovaridest sündis Liinal väga äge ehteseeria HELSI, millest pärit kõrvarõngaid ma pildil kannan.

Rahvusvahelisel naistepäeval on vägagi paslik tänada, mäletada ja tunnustada vägevaid naisi me kõrval, kes olnud ja kes on praegu. Kõik minu kordaminekud, mis olnud ja mis veel tulemas, on pühendusega mu emale. Ja mul on südames nii suur piiritu tänutunne, et Liina ehetele just mu ema nime andis. Ma ei teadnud sellest enne, kui ta seda kajastas.


Liina ise kirjutab nii:

Lapsepõlvesõbra Herlingi tegemisi Peipsi ääres olen nii mõnigi kord jaganud ja kui ta oma Mesi Tare juurde Varnjasse ka Samovarimaja rajama hakkas ning me Valdekuga suvilast leitud samovari ka tema juurde vedasime, et koolitust saada hakkasid vaikselt liikuma mõtted sinna, et seda kõike võiks ehteseeriaga toetada. Siin nad siis nüüd on - HELSI ehted. Helsi nime kandis Herlingi ema kellele ka mina aeg-ajalt mõtetes tänusõnu saadan kui minevikule tagasi vaatan.

🤍🤍🤍


kolmapäev, 3. märts 2021

sünnipäevade hooaeg!

Sünnipäevade hooaeg on käima rullunud ja meie pere noorimad on oma tähtpäevad juba kätte saanud. Mesilane on nii äge poisikutt, teda ei huvita üldse mingid mängutoad, vaid ütles konkreetselt: tema tahab sünnipäevapidu Peipsi peal. Olgu siis nii! Karakatisõit, telk püsti, supp tulele, salatid ja tordid, kõik kaasa. Meie "rõõmuks" sattus olema päris krõbeda miinusega päev, niiet salatid, tordid ja snäkid said üpris jäätunud olemise lõpuks, aga see kõik ei võtnud emotsiooni vähemaks. Väga äge õuesünnipäev oli.

Preili Mutukas see-eest tahab kodust pidu. Tema mõned külalised on tulemas pühapäeval, niiet minu rõõmuks siis üks suuremat sorti koristamine enne ja pärast ootamas.

Väikese õe tähtsa päeva puhul sai Mesilane suureks poisiks. Markeeris päeva ära sellega, et tema esimene piimahammas tuli ära. Ta on ise nii uhke nüüd!





teisipäev, 2. märts 2021

plirts-plärts, käes on märts

Plirts-plärts, käes on märts!

See plärtsuv tunne saabus juba paar päeva enne märtsi tegelikult, kui ilm pöördus plusspoolele ja suure hooga hakkasid hoovid, teed ja põllud lumekihti kaotama. Ühtäkki on nii palju rohelist muru (ja veel rohkem pori) välja ilmunud. Käisin äsja Tartus ja nii veider oli, nagu teise maailma oleks sattunud. Lumest veel vaevu põgus mälestus, linnulaul ja kevadelõhn ümberringi. Ja nägin juba kohe ka poolpaljaid inimesi (paljad jalad ja käevarred, ihsand). Ma olin hommikul alles kasuka nagisse riputanud, peale jääväljal liuglemist ja kalameeste pealevedu. Või äkki oleme ise siin talvise ja jäise Peipsiga teises reaalsuses ja maailmas? :)

Nagu öeldud, Peipsil jää veel kestab ega kao siit veel nii kiiresti. aga jah, kadus lumi ja jää parkimisplatsilt, hoovilt ja kaldaäärselt. Ja välja tuli midagi uut. Midagi, mida ma teadsin oodata, samas lootsin, et ehk tänavu ei tule. Et äkki on inimesed paremaks muutunud, hoolivamaks. Ei, siiski pidin pettuma.

KÕIK kohad on suitsukonisid täis. See teeb mul südame tõsiselt täis. Ma geneerisin peas juba kurja postitust FB kalameeste foorumitesse, aga nii kiired päevad on olnud, et arvuti taha jõudes on emotsioon natuke lahtunud juba, aga ikkagi!!!

Meil on 2 prügikasti, üks kummaski parkla servas. Ja konid algavad otse prügikasti KÕRVALT! Mis puue takistab inimestel konisid prügikasti viskamast, aga ei takista seda maha viskamast? Kas need inimesed oma koduhoovi ja majaesist kaunistavad sama suure innuga? Miks nad näevad vaeva, et päevadeviisi tuules, külmas ja ka jäävihmas istuda, tonksutada õnge ja õnne korral ka mõne kala püüda, et siis neid samu kalu suitsukonidega toita? Sest ma ju näen ka järvel, paari km kaugusel Vene piirist, keset piiritut jääplatsi, suurel hulgal suitsukonisid. 

Lihtsalt jõuetu "Miks?" 

Ma hästi ei usu, et see sama tobitav kalamees suvepuhkuse ajal oma naisukese ja lastega puhkama saabudes hindaks muru ja parklat, mis konisid täis. See on lihtsalt nii ebaviisakas, ebahügieeniline ja looduse suhtes nii hoolimatu. Ma pigem usun, et paar lisasammu on suitsetavale kalamehele tervise jaoks hea, kui et võtab tüki küljest. aga ta ei tee seda sammu. Ta pigem viskab koni prügikasti kõrvale, kui et kustutab selle ja viskab prügikasti.

Ja siis ühel õhtul kalamehi järvelt tagasi kaldale tuues, vaatasin, kuidas na dmasinatelt ja kelkudelt oma kalavarustust ja kilekotikesi kaladega maha laadisid ning ei suutnud enam vaiki olla. Ühel kalamehel oli oma kelgukese peal pappkast, mis konisid täis. Ma lihtsalt võtsin ja tänasin teda, et ta suitsukonid kenasti kokku on korjanud. Ta ütles, et ta ei suuda jää peal konisid vaadata ja korjas üles, mis leidis. Ma ei jõudnudki täpsustada, kas ta ise ka suitsu teeb või korjaski teiste omi, aga nii tore, et ta seda tegi!

esmaspäev, 1. märts 2021

Looduse jõud

Ma pole kunagi varem nii palju loodust jälginud ja talle tähelepanu pööranud, kui sel talvel. Varasemalt, kui karakatisõidud olid ainult härra teema, siis ikka muretsesin kaasa, et jah, ilmad kehvemaks läinud, aga kodus diivanil väga mind ei sega, kas masin sõidab jääpragudest üle või vajub läbi. Ma olen alati looduse jõudu kartnud ja peljanud. Igasugu videosid on Youtubes piisavalt.

Nüüd pea igapäevaselt ise roolis olles, vaatan ja märkan nii paljutki. Kuidas ühel hommikul, nt 23.02 on kibekülm tuul ja mõne tunni pärast sajab taevast alla sellist jäävihma, et ise ka ei usu. Vaesed kalamehed ja veel vaesemad õpetajad, kes olid tulnud koolivaheajal kala püüdma. Nad külmusid ikka üleni ära. Ma ise pidin sel päeval korra Tartus käima. Elu pikim sõit!!!! Kui auto ei suuda esiklaasi ära soojendada ja kogu klaasile sadanud jäävihm külmus hetkega ära. Mitte midagi ei näinud ja igas teises bussipeatuses pidin tegema peatuse, et klaas puhtaks kraapima. Aga koju ma jõudsin, elusa ja tervena. Aitäh armsatele,kes mind pilvepiiril valvavad ja hoiavad. 

Ja kuidas siis järgmisel päeval (24.02 nt) on ideaalsed jäätingimused. Ootasime sel päeval külla Eveliisi oma perega, et neile natuke Peipsi talve maiku ka anda. Muidu naudivad siin ainult Peipsi suve ega tea muudest rõõmudest midagi. Väga äge päev oli (v.a kogu karakattide remonditrall, aga sellest mõni teine kord). 


Järgmisel hommikul, 25.02, pidin taas rooli istuma, et koos härraga viia järvele üks tore seltskond, kes oma talvepäeva soovis Peipsil veeta. Ja see sõit oli nii hirmus minu jaoks. Sest ma ei ole 20 aastat Peipsi järve õppima tundnud, nagu mu härra näiteks. Temaga koos tema kõrval istudes ma usaldan kasvõi pimesi Peipsile minna. Tema on mu kalju, mu turvatunne. Aga ise, üksinda roolis... Hirmus. Isegi, et sõidan härra järel tema masina jälgedes.... Ühe ööga oli sulailm toonud Peipsile megalt vett. Ma ei liialda, kui ütlen, et oli kohti, kus oli 5-10 cm vett peal. Masinaga sõites tundus, nagu suvises Peipsi lainetes autoga rüsaks sõita. Kojamehed ei jõudnud vahepeal vett klaasilt ära pühkida, nii palju oli lihtsalt. Kui Eveliis oleks päev hiljem tulnud safarile, oleks elamusi olnud rohkem, kui plaanitud :)


Veel järgmisel hommikul, 26.02 ehk reedel, ootas meid järgmine ettevõtte talvepäev Peipsil ja taas sõitsime järvejääle. Eelmise päeva suur tuul, mis ka reedel jätkus, oli KOGU LAHTISE VEE järve pealt ära ajanud (jääaukudesse ja konarustesse). Sile uisujää terve Peipsi ulatuses. Lihtsalt müstika!

Ma päeval ei jõudnudki jääoludest pilti teha,
aga on klõps südaöisest kuuvalgest romantikast härraga.
See on järgmise postituse teema :)

Reedel aga oli nii maru tuul, et kui me naaber poleks õigel ajal õiges kohas olnud, oleks meie suur karakatikelk Venemaale põrutanud. Üksinda, ilma juhtiva masinata. Meil on kaks suurt kelku, kuhu kummalegi mahub peale ca 16-18 meest ja mida tühjana on umbes 3 mehe jõudu rakendades võimalik nihutada. Ja kui me kelku ei kasuta, on ta ranna äärde ootele pargitud. Juhtumisi oli tuul õige nurga all, niiet võttis aga kelgu teele (ja oli imeline äärmiselt libe uisujää eksole) ja pani sõitu. Kui härra naabri ähmi täis hüüete peale karakatiga kelgule järgi pani, sai ta järgi talle alles umbes 3 km kaugusel keset järve. Härra filmis ka kelgu omapäi tegutsemist ja gps näitas kiiruseks tal 23 km/h. On ainult ime, et ükski kalamees kelgu teele ette ei jäänud. Päris huvitav oleks olnud nende ATV ja saanimeeste nägusid näha, kes rahulikult oma masinaga kalale sõidavad ja kõrvalt ilma juhita kelk mööda kihutab...

Kuvatõmmis härra tehtud videost.
Kui mahti saan, 
siis püüan videot natuke kärpida,
seal tal fookusest väljas kohti mitmeid.
siis saan lisada ka, kuidas kelk perutas.

Ilus, ilus talv on olnud. Me oleme ääretult ja piiritult tänulikud loodusele, et ta talve tänavu saatis. Oleme seetõttu saanud tööd teha ja see on toonud lisaks karakatisõidu huvilistele ka ööbijaid. Nüüd sulailmadega, kus 2 päevaga kadus kogu talvine ilu hetkega, veel Peipsil jää kestab. Sest järvel on jääd ca 40 cm, aga eks kevadine märtsipäike ja plusskraadid teevad ikka oma tööd. Juba on näha pragusid, mis veel pisikesed kriipsud laiuse mõttes (pikkuselt panevad kaldast teise kalda poole ajama) ja teised lahvandused, mis vahepealsete külmadega ära jäätunud, niiet võimalik üle sõita. Aga kaua see rõõm ei kesta, sest kaldaääred on peagi kollased, st pehmed ja hakkab keeruliseks muutuma. Loodetavasti nädala veel peab ikka vastu ja ehk natuke pealegi. Lubab taas miinuskraade ja see on ainult hea, et kalamehed särge püüdma saaks minna. 


Sest olgem ausad, ma hea meelega raban praegu tööd teha, sest pole teada, kauaks seda rõõmu antakse. Jätkuv viiruselugu, piirangud, reeglid... Ja kui jää on läinud, on läinud ka külalised. Kevaded on alati pigem vaiksed siinkandis. Kui grupireise ka toimuda ei saa (õppereisid jmt), siis ongi jälle keeruline. Aga elame praegu üks päev korraga.

Kui jäähooaeg läbi saab, teen postituse ka telgitagusest elust (et mitte hooaja lõppu ära sõnuda). Ehk masinatest ja remondist.