Viru veri ei värise

Ma ei oska isegi pakkuda, mitu korda on mul siin Peipsi ääres külalised (nii Samovarimajas kui Mesi tares) küsinud, et kas ma olen siit (Peipsi äärest) pärit. Ma ei ole mõistagi ja kohe järgneb küsimus, et kust ma siis pärit olen?

Kuidas vastata selle küsimusele?

Kas inimene on pärit sealt, kus ta sündis ja kus ta väga palju oma lapsepõlves aega veetis (Kohtla-Järve/Jõhvi)?

Või on inimene pärit sealt, kus on tema isakodu (Vändra/Soomaa)?

Või hoopis sealt, kust ta viimati pikalt elas ja kust uude kohta, siia Peipsi äärde kolis (Tallinn)?

Ükskõik, milline neist variantidest, aga üks on kindel - minu juured ja minu sügavad tunded on kindlasti vähemalt poole südame ulatuses Ida-Võlumaal. Ja kuigi mu armas ja ainus vanaema lahkus siit silmast juba 10 aastat tagasi, on mul ikka klomp kurgus, kui ma Tartu poolt Jõhvi sisse sõites raudteeülesõidu taga vanaema maja näen. Tema aadress on mul siiani ajukeerdude vahel (Kaare 9-26) ja isegi telefoninumber veel ähmaselt võtab kuju. Mul on detailselt silme ees vanaema korter, kus ma nii palju oma lapsepõlves rõõmu veetsin. 

Minu teine Virumaa elukestev punkt on veel. Koht, kus ma ikka mitu korda aastas käin. Mu tädi Kohtla-Järvel. Viimane Virumaa ankur mu emapoolsest suguvõsast. Jah, eks on kaugemaid sugulasi ka, keda ma tunnen ja teretan, kui näen, aga keda ma nii sügavalt südames ei hoia. 

Minu viimane õlekõrs... juuksekarv, mis mind Virumaaga seob, katkes eile. Sama haigus, mis võttis mult ema, võttis nüüd ka tädi. Enam ei ole mul Minu Virumaad ja varsti, kui lõpptoimetused tehtud ja uks selja taga sulgunud, ei ole enam kedagi, kes mind Virumaal pikisilmi külla ootab. 

Ole tubli, Virumaa! Ma ei unusta neid mälestusi ja minu Viru veri ei värise.

Tähenduslik pilt.
Minu esimesed täpid!
Pildil emme ja mina mu lasteaia lõpupeol.
Kleidi kanga jagas lasteaed jao pärast igale tüdrukule, 
minu tädi õmbles sellest kleidi.