pantvangis

See oli esimene suvi elus, kus ma tundsin, et ootan nii väga septembrit!

Mitte et mulle suvi ei meeldiks. Ma olen sajaga suveinimene. Pigem olgu palav kui 100 kuhvti seljas eksole. Ja suvi, mis tänavu 2 kuuks saabus, võrratu. Ma olen ikka ja jälle käinud sellist suve Lõuna-Euroopas otsimas, aga nüüd tuli koju kätte.

Mitte et sellest mulle suurt kasu oleks olnud, ei. Ma olen olnud Varnjas pantvangis umbes maikuu algusest saati. Isegi Alatskivile, a la poodi või paki järele sõita on olnud ilgelt suur logistika ja poole tunni näpistamine, sest lihtsalt selline töösuvi on olnud. Mis on olnud ju ka tore, muidugi.

Ma ei tea, kas see on ainult meie pere mõttemaailma muutus või teistel ka, aga 2 aastat koroonajama on viinud selleni, et me räägime omavahel härraga: "Teeme selle ja selle broneeringu ka ära, rabame veel. Kes teab, millal jälle lukku läheb või millal grupibroneeringud ära kukuvad" Ehk et me oleme KÕIK, mis tuleb vastu võtud ja ära teinud, ilma ühegi puhkepäevata. Ok, luiskan. Üks päev siiski oli, kui me õhtuks Tõstamaale sõitsime ja hommikul kohe jälle tagasi Peipsi poole suuna võtsime. Sest armaskallis sõbrants jätab Eestimaa mõneks ajaks maha ja kolib tööle Brüsselisse. Niiet teelesaatmispeole pidime iga hinnaga jõudma. 

Siis üks poolik päev oli veel vaba, kui me Rally Estonial käisime. Ma võitsin rallipassid neljale ja seda ei saanud ju raisku lasta. Ise olen ka üllatunud, sest ma ei võida mitte kunagi midagi. Nüüd võitsin :) 

Jep, rohkem vabu päevi pole olnud. Mul on olnud rohkelt sõpru, kes on halastanud ja ise Peipsi äärde tulnud. Seega vabu õhtuid sain ma ikka korraldada tare terrassil või meie oma hoovis, et sõpradega pikalt laialt juttu ajada, aga hommikud ja lõunad on olnu alati samad - hommikusöögid külalistele, koristamine, Samovarimaja, ivantsai, kasvuhoone, rätikutepesu jne. 7 päeva nädalas iga nädal. Ja seda kõike veel mitme töötaja abiga. Kui me oleks ainult kahekesi härraga olnud, ma ei kujuta ette!

Ka septembris jagub veel rassimist, aga juba veidi vähem. Nädalavahetused minu valikute juures tähendavad tööpäevi ja siin pole nuriseda midagi. Ise valisin nii, ise teengi nii!

Nüüd on viimaks aega mõelda ka hoidistamistele, sest ega kelder ise ei täitu ja hommikusöökide ning muude toitlustuste jaoks on vaja alati keldrist ju midagi haarata. Esimene laar moosi on keedetud - hekiploomimoosid. Võtan hoogu, et tegeleda kreegimoosidega, need on mu lemmikud! Pihlakaid peaks hakkama korjama, sest pihlakasiirup on nii hea ja kui seda segada veel mõne teise mahlaga, piparmündi oksake ka kannu lisada, siis oi, kui head morsid sealt tulevad....

Ja olgem ausad, Sibulatee puhvetite päev on veel tulemas (11.sept), ei ole siin veel mingit rihma lõdvaks laskmist. 

Ma vaatan oma kodus ringi ja näen, et ma pole umbes juunikuust koristanud (siis, kui Maakodu käis pildistamas :D), pesusid pesen, aga kõik ootavad triikimist ja sahtlisse sorteerimist. Ma ei saa aru, kuidas need lapsed mul sellise kuuma palava suvega nii palju riideid suutsid läbi tuuseldada? Pesukorv ajab lihtsalt üle ja ma ei vaata ta poole, sest mul on küll päevas 36h, rohkem kui teistel, aga natukene jääb siiski puudu...

Niiet andke veidi veel armu, lihtsalt pole aega olnud tulla jutustama siia. Ja oma peas neid blogipostusi valmis mõeldes avastasin - ma kirjutan üha samadest asjadest, samadest üritustest, samadest ilmingutest. Mustrid korduvad ja no mis ma neist siis enam kordan. Nii ongi olnud pigem vaikus. 

Aga meie hoovil on hunnik aknaid ja ehitusmaterjale kogunenud suve jooksul. On lootust, et sügisel nüüd saab oma koduks oleva maja kallal natyuke jälle nokitsetud ja see saab kindlasti ka blogitud! Ootan ise juba vägaväga!