maasikaväljade unistused

Üks, mis juhtus juulis ja mida ma elu sees ei uskunud, et sel aastal aset leiab ,on maasikaväli! Mul endal ei ole maasikaid, aga naaberkülas tuttaval perel on vana põld, mid anad enam aastaid ei hari, aga kus niiduks muutunud põllult ikka saab suvel ämbritäite viisi maasikaid korjata. aga tänavu on olnud ainult vihm ja päikest ei midagi.

Seda suurem oligi üllatus, et ühel reede hilisõhtu tunnil sain sõnumi - maasikad on valmis, tule korjama! ja muidugi ma läksin. Pangede viisi korkasin maasikaid, võtsin isa ja venna ka kaasa. Isa on siiani imestunud, ütleb, et kui ise poleks seal heinamaal maasikaid korjanud, raiuks vastu, et sellist asja ei saa olla!

Sain oma selleaastase maasikaisu täis söödud. Mul on veres rauda vähe, mistõttu arst on öelnud mulle, etpeaksin võimalikul tpalju juba punaseid toite sööma, kus rauda rohkem- maasikad, peet,liha jmt. Ja reaalselt nii ongi - härra mul sööb peotäie maasikaid heal juhul, rohkem ei taha. Mina seevastu võin terve 10L ämbri tasapisi ära lõhverdada.

Toormoosiks läks viimase satsi pool pangetäit, sest hakkasid kiirelt käest minema, aga natuke ka ahju maasikakrõpsudeks. Muidu lihtsalt sõime.

See kõik ongi nii tore kogukonnaelu võlu - ümberringi on nii toredad inimesed, kes aiatavad üksteist, jagavad, nõustavad ja on olemas. Kutsuvad maasikale või annavad kala. Nii meiegi oleme oma inimestele alati olemas.