Härra abikaasal saabus enne aastalõppu ehitustuhin ja nii ta õues paatide varjualust üles paneb.
See nurk ootas härra ehitustuhinat 7 aastat.
Mind kamandati ka appi - ühte või teist prussi hoidma, loodima, mõõtma jne. Peamine ülesanne oli siiski paigal seista ja midagi püsti hoida. Ning ma ei suuda. Samal ajal käivad minu silmad muudkui ringi ja näevad IGA eset, sodi jne, mis hoovil vedeleb, aga peaks olema omal kohal või prügikastis. Ma ei saa aru, kuidas me selles osas härraga nii erinevad oleme. Tema laotab kõik suvaliselt laiali ja mina käin ja koristan (õiendan ka muidugi) tema järel. Ja juba 10 aastat nii. Esimesel paaril aastal ta nii ei teinud :)
See on meie põhiline tüliallikas. Et võtad asja, pane ta tagasi oma kohale. Ma olen juba lootust kaotamas, et mu hoovi oleks kunagi nii, et mitte ühtegi õlikanistrit, tünni, mootorit, käru, tööriista vms ei vedeleks töökoja ukse taga või hoovil laiali. Mehel on kaks töökoda, aga väidetavalt ikka ei mahu asjad ära. Nii frustreeriv mulle, kes ma armastan visuaalselt puhast ja korras kodu. Ma ei nõua lapp käes ringi käimist, vaid et asjad ei vedeleks. Lapsed võtavad eeskuju muidugi härrast, mitte minust.
Jutt läks nüüd veidi välja elamisele. Aga no ma pidin välja kirjutama selle kaose, mille võtab ilusti kokku üks pilt.
Töö ehitusega veel jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar