lapsed, lapsed

ETVs näitab juba mõnda aega Hercule Poirot sarja ja ma olen suur krimkade fänn. Kuna härra paneb arvutist ETV alati hommikusöögi kõrvale käima, siis peale Terevisiooni jään veel vaatama, kui Mutukat päevaunne panen.

Ja üks päev järjekordset osa vaadates mõtlen - ma ei ole üheski osas näinud, et kellelgi laps(ed) oleks. Kõik need abielupaarid ja suhtekolmnurgad ja 1930ndad ja... mitte ühtegi last. 

---

Juba mitu päeva imetluse ja heldimusega vaatan, kuidas Mutukas väga sihikindlalt tatsub igale poole. Siiani ta tõusis muudkui püsti ning toe najal astus või siis kukkus 2-3 sammu astudes käte vahele. Aga nüüd! Muudkui pänta-pänta-pänta läheb. Ülinunnu on vaadata. Ei ole Mesilasel enam privaatsust, Mutukas muudkui sabas.

--- 

Eile sattusin jällegi arvutist ETV pealt natuke vaatama Inglise kuningannast Elisabeth II tehtud dokumentaali. Monarhid, eriti prints Charles on mulle alati tundunud nii külmad ja eemalolevad, aga see oli nii soe film. Ema ja poeg vaatasid vanu filmijuppe Elisabethi lapsepõlvest ja mugistasid seal naerda. Charles pole mulle näiteks kunagi sümpaatne olnud, eriti Diana kohtlemise pärast, aga sealt filmist vaadates oli nii muhe sell, muudkui viskas kildu ja naeris ja muheles. Ikkagi inimesed :)

vana aasta pauguga teele

Homme ongi juba aasta viimane päev. 2017, sa päris meeldid mulle. Eriti, et veel viimastel päevadelgi nii palju rõõmu ja elevust tõid.

Ühesõnaga.

Jõulude lähenedes uuris härra kingisoovi. No mis sa oskad soovida eksole? Et kuuse alla oleks kinkekotti pakitud katusevahetus või tulevase elutoa kamin? Igapäeva elu hoian niiehknii mina jooksvalt ohjes ja ei ole vajadusi mingite nipsasjakeste järele. Seega soovisin midagi lihtsat. Ma ütlesin härrale muigega, et soovin kingiks saada tema nime.

Fast forward meie pere jõuluõhtusse. Pakime kingikotti lahti. Mesilane rebib agaralt pabereid katki, Mutukas ei jaga midagi, et mis sagimine lahti läks ning meie härraga assisteerime ja ahmime endasse Mesilase vaimustust.

Üks pakike on minu nimega. Avan selle ja... sain kingituseks härra nime eksole. Sõna sõnalt.

Ta oli vineerist välja saaginud nime ja selle mulle galantselt ära pakkinud. "Mine pekki noh," naersin esimese hooga ja kui ümber pöörasin härra poole end, siis ...

... ootas ta mind sõrmusega!

Kuigi ma ju ise viskasin soovi härrale õhku ja me oleme sel teemal varemgi vestelnud ja arutanud, siis ikkagi oli tohutu üllatus minu jaoks. Ja missest et mõtetes olen seda hetke korduvalt läbi mänginud ning vaimukaid vastuseidki välja mõelnud, kui see hetk kätte tuli - muidugi pisardasin hoopis härra embuses.

Niiet 2018, sa juba rokid!

Ja ilmselt on uuel aastal oodata mõnda pulma korraldamise teemalist postitust siia lastega elu ja ehitamiste kajastamise vahele ;) Ahjaa, liitusin ka #teamamht pekisõja üritusega, see tuli nii õigel ajal ja motivatsiooni ning ergutusi on väga vaja. Kõhupealne on viimasel ajal pehmeks ja ümaraks kiskunud, ma kavatsen seda olukorda muuta.

P.S. Ma just mõtlesin välja, et uue nime võtmise järel algavad meil Mesi-nädalad, mis ei lõppe. Hehee.

jõulutrallid

Selleks korraks jõulutrallid tehtud taas. 23nda õhtu veetsime neljakesi oma kodus oma kuusepuu ääres. Kaks päeva vaaritasin süüa teha, et põhimõtteliselt kahekesi härraga süüa-juua, ägiseda ja nüüd takkajärgi nädal vele neid toite tarbida. Aga narr oleks oleks olnud tühja laua taga passida ka. Seega ikka täiskupatus - sülditegu, turult keel ja potti, lihad ahju sütele, kartulid, kapsad pool päeva potti pliidile hauduma, verivorstid, kartulisalat ema retsepti järgi, üks roheline salat ka igaks juhuks, tarretised nii nagu ema igal jõuluõhtul tegi, kui ma veel laps olin, snäkid-puuviljad-pähklid. Kõrvitsad-kurgid-pohlamoosid niikuinii. Härra tegi ka veel pasteeti ja jõulud algasid.

Jõuluvanal oli tol õhtul hästi kiire, polnud mahti tuppa astuda, kolistas õues vaid. Seega läksid härra ja Mesilane õue teda otsima, aga leidsid ainult kingikoti eest. Ülejäänud õhtu veetsid nad koos ehitades ja mängides.

Hommikul pakkisime auto tavaari täis ja suundusime Tartusse. Läks nii, et pidime ikka paar tundi veetma Lõunakeskuses, mitte küll kinkide jahil, aga Mutukale oli juba hädasti vaja autosse turvatooli, sest häll enam ei passi talle. Seega käisime mitmes poes vaatamas-proovimas ja väljusime võidukalt uue tooliga. Mutukale tool meeldib hästi, magab seal magusasti kõik sõidud. Härra perega käisime surnuaedades küünlaid panemas ja siis suundusime kargest ööst ära tuppa sooja. Laud jälle lookas ja ka jõuluvanal oli rohkem aega. Saime luuletusi lugeda ja laulda. Öö oli lõputult pikk - härra ei raatsinud Mesilast vanaema tuppa võrevoodisse viia ja nii me magasime neljakesi koos u meetrilaiusel diivanil. Mul oli nii hea meel, et hommik saabus :)

Asjad jälle autosse (lastega reisimise rõõmud - pool elamist pluss lisandunud mänguasjamäed) ja suund Pärnumaale. Kolmanda õhtu veetsime minu perega. Veel kingitusi, veel tohutuhead sööki (noh, nt terve põrsas ja terve part ahjus ja... ), jõulusaun ja pool ööd klotsidega ehitamist. Minu pereliikmeid on Mesilane näinud harvem, kui Tartu omasid, aga loodan, et see muutub. Igatahes on Mesilane vanaisast-vanaemast võlutud, onu Jarx on lemmik, nagu ta juba teatas (minu suunamisel, et siis sai onuga traktoriga sõitma minna) ja koduteel autos ma muud ei kuulnudki, et varsti lähme jälle vanaisale külla. Pärnumaal oli öö jälle liiga lühikene :) Seal on minu toas voodi 2 x 2.20 ja ma magasin nii hästi :) Kõigil oli ruumi.

Nüüd tagasi kodus ja kodu uputab mänguasjadest. Pean hakkama neid peitma kuidagi (kuhu???? mul niigi kõik panipaigad punnis juba), et siis vahetada aegajalt ja lapsele rõõmu pakkuda "uutest mänguasjadest". Nii tore, et kohe saabuvad ka mõlemi sünnipäevad otsa, sest mänguasju meil kodus ju pole :)

2017 aasta märksõnad ja kokkuvõte

Kirjutasin seda postitust jupphaaval ja olin peaaegu valmis juba, aga ei jõudnud veel avaldamiseni. Hea ongi, sest tegelikult on ju veel terve nädal seda aastat veel jäänud ja nii mõndagi võib juhtuda. Eks ma siis täiendan sel juhul :)

MESILANE

2017.a peamine märksõna on kindlasti Mesilane, kes on nii tilluke ja suur üheaegselt. Rahmeldab ringi ja jutustab nii palju. Päeva lõpuks olen laip mina, mitte tema. Nii vahva on vaadata, kuidas tahab osaline olla ja aidata. Toob eeskujulikult Mutukale mähkmeid või riideid, söömise ajaks tema söögitooli või siis lemmiktegevus on keldrisse pugeda mahla või kurgipurgi järele. Tahab musutada ja kallistada, sh ka Mutukat, kes alati sellest vaimustuses ei ole. Nii uudishimulik ja nii tähelepanelik. Loob vahvalt seoseid ja autosõidu ajal märkab eranditult kõiki traktoreid, koppasid ja kraanasid. Mootorrattaid ka, kui on hooaeg - need on lemmikud. Toas mõnda aga mängib ka omaette ja siis muudkui juttu jookseb juurde. Raamatuid tahab ka ise "lugeda" - siis räägib neid lauseid, mis koos oleme raamatut vaadates arutanud. Sõnavara on ju piiratud, aga nii tahaks jutustada.

Oma sõpru loetleb mulle muudkui, need on ägedad vestlused. Muidugi on härra vend kõige suurem sõber. Kui vähegi saab, siis Ummiga läheks ta maailmalõppu ka. Praegu õpib nimesid. Korrutame siis koguaeg üle, mis kellegi nimi on. "A mis Ummi nimi on?" 

Mis trots lastel selle magamise vastu on, mis? Ei ole üldse nõus minema magama, küll põgeneks sealt voodist koguaeg. Vaja rääkida, ringi rullida voodis, vetsu veel ja tagasi, raamatut lugeda, kui juba kõik loetud ja tuled kustu pandud. 101 põhjust mitte pead padjale panna. Sellest, et panen lapse magama ja ise veel natuke kvaliteetaega härra või ihsand halasta, iseendaga nautida saaks, võin vaid unistada. Sest see trikk, et vaata, emme juba magab, jää sina ka magama, töötab nii, et emme magabki enne, kui see laps unne suikub. IGA ÕHTU!

Selle aasta suur iseloomustus on Mesilase jonn ka. Muidugi mitte teiste juures, ei. Vanaemaga, onu Ummiga, lasteaias, sõprade juures - igal pool on Mesilane see armas asjalik Mumm, kes toimetab ja mängib ja jutustab lõppematult. Ja siis kodus minuga - jonnjonnjonn. On päevi, kus ma jaksan sellega tegeleda, lasen lapsel rahuneda, kallistan muudkui ja ootan, kuni mind kuulda võtab. Jaksan talle sadaseitseteist korda öelda, et palun pane [oma autod] ära. Ja siis on need teised päevad - kiire on, just koristasin kodu ära, õhtusöök kõrbeb ja mu närvid on juba nii otsa saanud, kui saabub kirss tordile - jonniv laps, kelle õudne ema ei luba tal õde lüüa, kommi süüa või keelab midagi kolmandat. Asjad laiali, kuigi palusin juba ära panna. Ma tõsimeeli ei mõista neid emasid, kes räägvad, et lapsed on neile kannatlikkust õpetanud. Ma tunnen end iga päev halva emana, sest jälle saabus majja jonn ja tüli lapsega ning mu süütenöör on päris tihti liiga lühike. Jah, ma vabandan lapse ees pärast riidlemist ja tema vabandab ka ja pisardame ja ta armulikult lubab, et ei jonni enam. Kuni järgmise korrani.

Öelge, et see läheb mööda? Ja et kolmene laps ei ole enam jonnipunn... :)

MUTUKAS

Minu väike nööbikene ei olegi aasta lõpuks enam nii väike. Juba mõnda aega on haruharva juhtunud 2-3 sammu naaldumisi ehk et sirutab käsi mu poole ja siis ma teda kinni püüdes loetlen ta 2 iseseisvat sammu ka ära. Nüüd mitu päeva juba teeb täitsa teadlikult samme. Seisab-seisab-seisab ja siis hakkab suure rõõmuga mu poole tulema või ihaldatud asja suunal liikuma (reeglina kuusk). Viis sammu on hetke rekord.

Veel on ta mu kaisus beebilõhnaline. See pisike udujuukseline peake, mida on niinii mõnus silitada ja nuusutada. Veel tõmbab end mannateraks mu kaisus, kui rinnal kõhtu täis mugib. Veel naeratab laialt ja all piiluvad 2 žilettteravat kikut. Üleval on juba neli, aga naeratusel need kuidagi nii silma ei torka veel. Minu särasilm ja rõõmupall või siis draamakuninganna. Tal ongi kaks režiimi. Kui miskit ei sobi, siis on nii dramamama. Näiteks peab ema süüa tegema ja mõelge - kasutama oma mõlemat kätt. See tähendab, et paneb oma Mutuka põrandale istuma. Draama!!!! 

Enamasti, kui Mesilasel on jonniperiood, Mutukas vaatab kõike vaikselt ja üllatunult pealt. Mõni teinekord ilmselt leiab, et vennale tehakse liiga ja et vend õigustatult laseb häälepaelad valla ja ühineb laulukooriga. Neil kordadel küll vaata ja naera. Milline imeline elu.

Ma alles eile avastasin, et 2017 on Kuke aasta :) Niiet siis Mutukas on mul (riiu)Kukk. Mida suuremaks ta kasvab, tahab ka rohkem Mesilasega mängida. Need idüllilised hetked, kus nad kahekesi nohistavad oma mänguasjade kallal külg-külje kõrval - need on iga ema unistus. Neid hetki muidugi on päevas kord või paar. Enamasti hädaldab Mesilane, et Mutukas kiusab teda. Nii kui Mesilane mingit asja näppima asub, kappab kohale Mutukas ja tahab ka just seda seda asja näha. Või vastupidi, Mesilane peab jumala eest saama oma kätte selle asja, millele Mutukas parasjagu keskendunud on. Eks me oma vennaga olime samasugused. Saan neid kaklemisi lahutada veel aastaid :)

Kui nad ei jagele parasjagu, siis Mutukas on suur oma venna fänn. Ning vice versa. See sära mõlemi silmis, kui nad on natuke aega omaette olnud ja emb-kumb pildile saabub. Mesilane käib Mutukat musutamas ja Mutukas kihistab naerda.

Kleidikandjana olen ma oodanud seda aega, et oma preilile kleidikesi selga panna ja nüüd juba seda teen ka. Ta on nii nunnu oma pisikestes kleitides püsti seistes. Nagu ma talle juba korduvalt öelnud olen, siis teadku, et praegune vanus on ainus aeg, mil ma emana luban tal nii lühikesi kleite-seelikuid kanda :))

HÄRRA

Kui me härraga kurameerima hakkasime ja kaugsuhtes erinevates linnades elasime, siis see igatsus ja armastus oli niinii suur. Kokku saades oli nii hea tema soojas turvalises kaisus olla. Praegu on põhimõtteliselt samamoodi. Härra on 30 cm kaugusel voodis nii kättesaamatu :) Mutukal on kohe pea püsti ja viuviu, kui ma grammikese härrale lähenen voodis. See on lausa reegel, et andur läheb tööle. Ma saan ühe minuti kaisus olla, kui juba nõutakse mind tagasi. Nii me siis igatseme aega, mil Mutukas oma voodisse kolib ja meie saame oma voodi endile tagasi (naerukoht).

Ma olen jätkuvalt niinii õnnelik ja tänulik, et just tema minu härra on. Viis aastat koos täitus poolteist kuud tagasi ja see aeg on läinud nagu sõrmenips. Ma alles hiljaaegu mõtlesin selle peale, et mu Tallinna pesa saab kohe kümne-aastaseks, mis tähendab, et 10a tagasi läksime eksiga lahku ja ostsin oma pesa. Selle blogi algusaeg siin. Ja u viis aastat oli vallaliseelu ja trilltrall ning huumorit täis seiklused. See aeg läks nii kohutavalt aeglaselt. Missest et on toredad sõbrad ja seigad ja asjad. Kui hinges on üks pusletükk puudu, siis muu on teisejärguline tegelt. Võtsin muidugi elust maksimumi, aga härra, mu puuduolev pusletükk, alles näitas, mis ma tegelikult tahan. Sealt maalt on aeg lihtsalt lipanud koos temaga.

MESI TARE

2017 on olnud ka tõsine töötegemise aasta. Kahe põnniga on see olnud paras väljakutse. Ma tahaks palju-palju rohkem panustada, aga lihtsalt ei jõua kahe lapse kõrvalt. Kuid sellele vaatamata on meil olnud toimekas ja edukas aasta.

Nii väikse tegijana, nagu meie oleme, on iga reklaam kullahinnaga. See, mis me ise maksame, kui ka see, mis tuleb nn tasuta - meedia, sotsiaalmeedia ja turustamine teiste ettevõtete kaudu (visitestonia, sibulatee, Lõuna-Eesti turism jt). 2017 on selles osas olnud väga hea aasta. Meie toimetusi on kajastanud "Ringvaade", "Meie inimesed" saade, üritustest kirjutanud Postimees, Õhtuleht, Maaleht, Delfi, ETV+, oleme käinud eetris RingFMis ja Raadio2s. Külas on käinud TV3 ja Vooremaa leht ning estonianwithabackpack blogi Eveliis. "Eesti mäng" saatesse sattusin ju ka ja kolmes saates osalesin ning tutvustasin Peipsit ja meie tegemisi. Ootame siis, kas uuel suvel Anu Saagim peaauhinna võitjana meile ööbima ka tuleb :) Gaute Kivistik, "Eesti mängu" saatejuht muide oma perega käis meil kohe peale saateid külas.

Re:TV võttegrupi viis härra sohu jõhvikaid korjama, kuid see lugu TallinnaTVle ikkagi ei sobinud ja eetrisse ei läinud. Näha saab youtubest :) Maahommik helistas ja soovis teha lugu ivantšai tegemisest, aga novembrikuus saab ivantšaid küll juua/tõmmist keeta, kuid korjamine ja kuivatamine jääb siiski juulikuusse. Lisaks veel juunikuine sääsepüüdmise üritus, mida kajastasid väga paljud meediakanalid ning millest valmib dokfilm ETVle ka (sellest kõik tegelikult alguse saigi). Ootame siis, millal see eetrisse saab.

Niiet meedia poolelt on olnud igati kihvt aasta. Kuigi vahepeal on teletupsu tunne ja minu teine identiteet riigiasutuse ametnikuna soovib hoida madalat profiili, siis oma asja ajamiseks on vajalik võimalikult palju pildis olla. Nagu viimati külas käinud Kaupo Kikkas märkis - vaja on vaid üht The Guardiani ajakirjanikku ja lugu, et meil buum toimuks. Toogu siis 2018 uusi põnevaid ja rahulolevaid külastajaid meie taresse, nii siitmailt kui mujalt. Kasvõi EV president ja The Guardian ja kes kõik veel (näe, saatsin soovid teele. Sest soovidega tuleb ettevaatlik olla eksole).

Otsustasime härraga, et kui me ikka maal elame ja oma asja ajame, siis see peab olema elustiil. Ei ole mõtet poolikult asja teha.

KODU

Ehituste poole pealt on 2017 põrganud taas kodu-väravasse. Lõpuks ometi. Eelmised kaks aastat toimetasime üksnes tarega ja nüüd saime mitu olulist projekti ka kodus ära tehtud: vundamendi soojustus, poole maja voodrilaua paigaldus, härrale ehitatud töökoda ning kõige viimasena puukuuri projektid. Peale jõule ja vana aasta õhtut võtame eesmärgiks hakata pihta ettevalmistustega teise maja poole renoveerimiseks. Vajalik on tühjaks kolida praeguste eluruumide pealne pööning, et siis ilusamate kevadiste ilmade korral saaks vana katuse maha võtta ning tegeleda kiirelt uue katuse paigaldamisega. Seejärel uued aknad, seinte soojustamine ning laudisevahetus. Loodetavasti suve lõpuks saavad need suured tööd tehtud ja siis tuleb tõsiselt käsile võtta maja teise poole välja ehitamine, sest lapsed kasvavad, (mängu)asju muudkui kuhjub ja mina frustreerun, kui need kõik jalus on. Mul on vaja elamises õhku ja asjadel peab olema oma koht silma alt ära. Niiet ma väga loodan, et 2018 jätkub liikumine unistuste kodu suunal.

Härrale on vaja garaažid ehitada. Mul mõlgub sellega seoses mõttes üks plaan B, vaatame, mida elu toob.

Suve poole taaskord härra kaisus porisedes töömeeste kadumistrikki kirudes, kostis härra, et teised inimesed ehitavad maja omale 10 aastat keskmiselt. Et mis ma tahan 3 aastaga valmis saada või? Ma vastasin, et ma pole nagu teised inimesed :) Aga noh, neli aastat oleme juba siin toimetanud ja ehitanud. Kaugel see 10 enam on... Ei, see mõte ei meeldi mulle üldse. Ma tahan kohe ja kiirelt ja parem oleks, kui juba eile oleks valmis saanud.

SÕBRAD

Mitu aastat järjest kirjutan seda juba et sõpru nägin vähem, kui soovinud oleks. Suvisel ajal oleme me Peipsi ja ettevõtlusega hõivatud ega pääse liikuma liiga tihti (ning eriti nädalavahetustel). Seega ootame alati sõpru omale külla. Mõned kord aastas ikka jõuavad ka, mõned teised tihemini. Eks kõigil on tegemised ja väikeste laste emana mõistan seda vägagi hästi. Oleme sõpradega öelnud, et kolmekümnendad on kodune kümnend laste kasvatamisega. Kui me neljakümpsisteks saame, siis rokime taas nagu kahekümnestena.

HETKED

Oi, elamusi ja väärt hetki on sel aastal olnud omajagu. 

- Rammstein!!! Sõnu ei jagu lihtsalt. Minu ammune salaunistus ja millise ootamatu üllatusega seda kõike vip tsoonist kogeda ning hiljem lava taga bändiga aftekal olla. Niiiiiiii super! Tol hetkel küll mõtlesin, et pahandus, et mul on 3-kuune beebi rinnapiimal väravate taga ootamas. Oi, ma oleks tahtnud veel rohkem rokkida :)

- 34. sünnipäev - see jääb ka meelde. Kukkuda settekaevu, et kiirabiautoga otse opilauale sõita, siis peale oppi ärgata oma 1-kuuse beebi kaisust vereloigus, sest minu kanüül tuli paigast ja verd lahmas ning opijärgsel hommikul sõita koju enda ja härra ühissünnipäevapeole, kuhu minu kutsutud sõpradest tuli üksainus sõber üheks tunniks minuga juttu ajama. Sellest järgmisel hommikul oma lahtise haavaga kolisin hoovi rämpsust puhtaks, sest loetud tundide pärast tuli ETV "Meie inimesi" filmima. Nüüd, kui saadet järgi vaatan, ei saa arugi, et ma istuda-astuda ei saanud või mis valudes olin :)

- toiduelamused - Peipsi toidu aasta on andnud ägedaid elamusi. Käisime Hiiumaal ja Lätis ja üleüldse. Maailmapilt on nii palju avanenud ja uusi tutvuseid tekkinud.

- Meie viiendad jõulud koos on jõulud, mis jäävad meelde! Vägaväga erilised hetked!

Lapsesuu #1

Oi, ma olen oodanud aega, et kuulda oma peagi 3a saava Mesilase suust huumorikilde. Hakkab vaikselt tulema.

Jutustame enne tuttu jäämist teki all.

Mesilane (igatsevalt sõbra mänguasjade peale mõeldes): "Mul ei ole suurt tuletõrjeautot. Ma ostan suure tuletõrjeauto omale."
Mina: "Oma raha eest võid osta."
Mesilane: "Minul ei ole raha... Emmel ja issil on raha..."
Mina: "Kust raha tuleb?"
Mesilane: "Emme käest."

Et siis issi raha tuleb ka emme käest :)

jõulurõõm vol.2 ja vol.3

Iga päev tuleb postkasti mitu-mitu ümbrikku ja ma oleks nagu ise laps jõuludeajal (muig). Nii põnev on avada neid ja vaadata, et kes meile postkaarte ja mis luuletusi või soove on teele saatnud. Ma olen oma sõpru ikka kümmekond aastat juba treeninud ja neile ise päris kaarte päris postiga teele saatnud. See on ikka nii tore postkasti juurde kõndides sealt midagi eest leida. Ja mitte siis arveid eksole.

Aitäh, Ritsik, sulle ka vahva üllatuskaardi eest! Ma kohe huviga hakkasin lugema "Tere herz" juurest, et kesse-kesse-kesse? :D Lisaks sellele, et ise ka vaatasin, et nagu meie hoov oleks pildil ;) Ja kusjuures, meil mitu päeva juba sajab lund. Täna terve päeva tuiskab. SEE ÕIGE JÕULUTUNNE on hiilinud südamesse. MA ei jõua juba ära oodata, et paar päeva veel edasi lippaks ja juba saaks siis lihad-vorstid särisema panna ja kingikoti kuuse alla peita.

Mesilane jäi eilsest ka kodusele jõulurežiimile. Küpsetasime kahekesi uue laari piparkooke, siis "emme" koristas muudkui, tõime kuusepuu tuppa, "emme" taas koristas ja hakkasime Mesilasega kuusepuud ehtima. Vahepeal tahtis kuusepuu ümber vajuda, siis pidin hoovi peale lume alt külmunud kive otsima minema, et kuusepuud toetada veidi. "Emme" sai jälle koristada :)

Kuusepuu sai aga hästi armas. Mul on mitme aastaga kogenud arvestatav kogus puidust ehteid ja vildist ning heegeldatud motiive ka, kuusepuu sai hästi külluslik. Ootan veel paar aastat, et siis oma armastatud vanakooli klaasehteid ka välja tuua, aga selleks peab Mutukas ka asjalikumaks kasvama. Mesilast juba saan usaldada.

Kui kuusepuu sai jõulurüüsse, blokeerisime Mesilasega puu täiesti ära, ainult nupp paistab. Mutukas paar katset juba tegi kuusepuud vallutada, seni oleme invasioone suutnud tõrjuda tagasi.

Maja on mandariini, kuusepuu ning piparkoogi lõhna täis. Jõulutuled säravad toas ja väljas ka. Lund sajab. Oh, milline idüll!

Juba aasta tagasi nägin kuskil blogis ägedat isetehtud jõuluehet, noh et kuuli sisse panna, mida süda lustib, ja mõtlesin, et tahan. Sel aastal tuli see vahetult enne jõulu nüüd meelde ja kui nädalavahetusel Tallinnas käisime, üritasin siit-sealt otsida ka, aga ei midagi Siis sain paar head vihjet, aga polnud enam mahti ise Tartusse sõita. Aga õppinud ma ju kogemustest olen! Räägi inimestega eksole. Niisiis, võtsin FB lahti, sest mul oli nende kuulidega seoses üks plaan ja kirjutasin meie Peipsi Toidu võrgustiku eestvedajale, et võrgustiku ja Peipsimaa maitsete aasta nimel tuleb ju jõulusoovid välja saata ja mis teil plaanis on. Rääkisin oma idee ära ja selgus, et ta hakkas paari tunni pärast minu asulasse liikuma, seega jõudis Tartus kahte poodi väisata ja leidis ka otsitud kuulid. Nii super!

Peipsi Toidu jõulutervitus ;)

Peipsi toit katab jõululaua ning ehib kuusepuud!

jõulurõõm

Nädalavahetuse veetsime taaskord pealinnas sõpradega koos ning nii tore oli. Pühapäeval tegime väikese Eesti Vabaõhumuuseumi külastuse, mis andis mulle terveks päevaks nii palju rõõmsaid emotsioone. Täiesti eelnevalt kooskõlastamata kohtusime seal preili Mi ja ta perega, nii sain mitu kärbest ühe hoobiga - kvaliteetaeg sõpradega, Mesilasele tegevust ja loomi (EVMi hobused ja kitsed) ning kui anda lapsele ette teisi lapsi koos hunniku mänguasjadega, siis saab ema ka üle mitme aasta juttu ajada nii, et keegi vahele ei sega. Jõuluimed!

Pühapäeva pärastlõunal läksime külla härra endisele kursavennale, kelle kaasa on juhtumisi ühe minu sõbranna kaksikõde. Ma olen sõbrannalt ikka kuulnud õe käekäigust, aga nüüd üle pikkade aastate ma kohtusin ka temaga viimaks. Ja nende kodu on lihtsalt nii ilus. Oi, kui palju tööd seal 8 aasta jooksul tehtud on. Vaatasime ja imetlesime ja hiljem koduteelgi veel ahhetasime härraga. Et kui palju peab ikka sihikindlust ja tahtejõudu olema tööpäeva lõpus tulla ehitama veel kuni öötundideni välja. Ja nii mitu aastat jutti. Perele oli see kindlasti üsna ränk aeg.

Vahepeal tuli taas veidi lund maha ja selleaastase tare jõulutervituse saime teha vähemalt lumise pildi. Seekord juba kaks marakratti pildil. Et Mesilasel on nüüd kolmas aasta järjest (ja nüüdseks siis parajaks saanud vana jänesekasukas... härra lapsepõlvest pärit, mille ta sai nüüd oma pojale pärandada) sama kasukas, siis oli vaja ka Mutukale samast ajastust kasukat. Õnneks tuli osta.ee appi ja nibin-nabin jõudis ka pildistamise ajaks kohale. Mutukale ülisuur ja nagu kubujuss nägi välja, aga mis teha :D

Olge rõõmsad ja õnnelikud ning ilusat jõuluaega!

viis aastat jõule Peipsi ääres

Jõulud omas kodus... Ealised iseärasused eksole, aga mitte midagi paremat ei oskakski tahta. Jäin üks päev mõtsiklema ja lugesin kokku, et juba viiendad jõulud siin Peipsi ääres tulevad.

Mäletan seda kõige esimest. Me olime novembri lõpus maja ostnud ja kohe tulidki advendid ja jõulud peale. Ma saabusin Brasiilia-USA reisilt ja härra oli maja mu tulekuks ette valmistanud. Tuppa astudes (härra kandis üle läve) ootas toas seina peal jõulutuledest tehtud süda. Oli taaskord lumevaba aasta ja jõulukuuske metsast tuues jäime täiesti porisse kinni autoga. Kapitaalselt. Härra valge auto oli üleni pruun. Pärast paaritunnist nalja saime siis kahekesi ikka metsast tulema ka.

Maja oli täpselt selline nagu ta oli. Täna tagasi mõeldes tuleb tibutagi isegi peale. KUI PALJU tööd meid ees ootamas oli, et jõuda tänasesse punkti (ja kui palju meil siin veel täna edasi minna on, et jõuda me unistuste koduni...)

Tegime meie suurde vene ahju tule alla ja hiljem panime kõik jõuluroad spets pottidega ahju sütele. Ootamatult kiiresti said söögid valmis ja oi, kuidas nad maitsesid. Nii imeliselt head. Kuuse all istudes avasime kingitusi ja need olid imeliselt vahvad jõulud täiesti kahekesi. Ei mingeid sugulasi ega mööda Eestit jooksmisi. Tol aastal olime täiesti kahekesi. Tegime seal kuuse all istudes kahekesi ka pildi ja sellest sündisid kõik meie pildiseeriate traditsioonid. Sh ka kuuse all pildi tegemise traditsioon.

Järgmised jõulud tulid nii kiiresti. Või siis pigem, remont ei valminud piisavalt kiiresti. Kuid jah, lõpuks oli nii, et 23.detsembri hommikul õlitas härra kõik põrandad üle ja panime ukse selja taga kinni. Suundusime üle Eesti risti-rästi sõitma mõlemi perega koos olema. Tagasi tulles sain hakata viimaks ometi kodu lahti pakkima ja tõime kuuse ka tuppa. Pilti tegime ka, meid oli juba 2 ja pool pereliiget, Mesilane toksis hoolega kõhtu, sest kitsas.

Edasi on jõulud nii kiiresti läinud. Esimesed jõulud koos Mesilasega meie kodus meie kuuse all. Ja teised jõulud koos Mesilasega ka (+ Mutukas kõhtu agaralt toksimas).

Viiendad jõulud tulevad taas imelised. Meie neljakesi kuuse all. Loodetavasti Mutukas ei tõmba kuuske ümber (rohkem kui kaks korda nagu Mesilane). Sel aastal saame kuuske minna tooma juba neljakesi, ka see on osa traditsioonist.

Projekt "Maja" - seitsmekümne üheksas peatükk (puukuur valmis)

Kell on mõned minutid neli läbi. Kümme minutit tagasi oli veel valgem tegin kiired klõpsud telefoniga. Nüüd on kottpime. Umbes pool tundi tagasi sai meie (ajutine) puukuur valmis, juhhei! Töömehed olid veel nii toredad, et härra saetud pliidipuud vedaid ka uude kuuri sisse ära. See lauavirn, mis mind häiris, sai seega samuti hoovilt likvideeritud. Häirivaid sabasid on veel, ala ti ju on, aga peaaegu võib rahul olla. Sel aastal VIST rohkem ei ehita, niiet mehed saavad jõulurežiimile minna. Omalt poolt pakkisin neile ühe jõulukoti ka kaasa, enne kui lahkusid. Mind küll vihastas korduvalt tänavu suvel see, et nad nii mitmeks kuuks ära kadusid, aga kui nad uuesti tööle ilmusid, siis tegid oma tööd hästi ja lõpuks ka kohusetundlikult jälle. Niiet sõjakirves sai maha maetud :)

Uue kuuriga ka väga rahul, nagu peakski nii olema.

Puukuur sai valmis.

Suurem plaan ka. Nüüd on üks külg ehitisi täis.
Maja+puukuur+härra töökoda nö modernsemad rootsipunased 2ehitised
ja suitsusaun+väliköök vahepeal vanakooli palkehitis.
Mulle meeldib, et kokku moodustavad armsa terviku ikkagi.

Esiplaanil oli üks hirmus lauavirn,
mis läks küttematerjaliks.
Härra karakatitsad vallutavad hoovi.

Vaade teisele poole ehitistest.
Ausalt öeldes need lauahunnikud seal ka mulle ei meeldi.
Nende varju jäävad ka härra paadid.
Kuna ehitamisi meil jagub veel ja veel,
siis niipea need lauavirnad hoovilt ei kao.
Mul oleks väga hea meel, kui mul oleks üks hoov veel härra tehnika jaoks
ja koduhoov oleks iluaed,
aga maa siin Peipsi ääres on vägagi piiratud ja naabrid lähemal,
kui eestlane tahaks.
Pole härrat kuskile kolida ka :)

Üks panoraam ka.

EV100

Päris palju on meedias juttu EV100st ja eestlaste kingitusest Eesti Vabariigile. Küll tehakse raamatuid, näituseid, eriti suur lipp, torte, noh kõike, mida pähe tuleb eks.

Hästi ammu, aasta tagasi kui mitte rohkem oli üks üleskutse ka seoses EV100ga. Kaupo Kikkas kutsus üles eestlasi saatma sooviavaldusi ja lühikirjeldusi endast, et siis teha sajast eestlasest portreefotod ja panna need kokku raamatuks. Kirsiks tordile tehakse neist samadest portreteeritavatest ka sümfoonia, mis kantakse suurel laval ette.

Ma saatsin ka sooviavalduse härra nimele. Aga et see oli nii ammu, siis ma enam ei mäletanudki hästi enam ja ilmselt olin kandnud ka mõtte maha juba, et ju siis ei osutunud valituks. Võta näpust! Kuna sinna avaldusse sai kirja härra telefoninumber, siis juba mõnda aega käib fotograafi ja meeskonnaga kuupäevade klapitamine ja mõne päeva pärast nad meile külla saabuvad. See on tegelikult hästi tore, sest minu arust on härra mul üks suurepärane inimene ja ehe Eesti mees (ning see on minupoolne tunnustus talle, et ma teda nii kõrgelt hindan, et tahan teistelegi kuulutada). Minu Hunt Kriimsilm 7 ametiga. Kõike oskab ja teeb. Seega on päris keeruline vist välja mõelda see amet, milles teda siis portreteerida.

Üks teine EV100 raames tehtav Eesti inimeste portreede raamat oli veel tegemisel suvel. Meie sõbrad suunasid tegija meiega ühendust võtma, aga seal oli väga raske kriteeriumisse sobituda. Neil olid järgi jäänud väga üksikud augud, kuhu nad täidet otsisid. Neil oli vaja 1-100 vanuses inimesi, erinevaid ameteid ja piirkondi Eestis. Nii nad otsisidki väga kindlaid inimesi, a la 43ndal aastal sündinud NAISkalur jne. Niiet see projekt läks meie perest mööda.

Kaupo Kikkase projektist teeb uudisloo ka TV3. Nad valisid välja ühe inimese sajast, keda Kikkas pildistab, et siis teha ca 10-minutiline klipp, intervjuud jne. Huvitav, miks ma seda kirjutan mis? :)

Ja TAASKORD tõstis pead mu isiklik paanika. Filmitakse ju valdavalt õues ja mu hoov on jälle/ ikka veel nii kole :)) No ma ei saa sellest kuidagi lahti lastud, et see mulle korda ei läheks. See on maaelu osa, et hoovis on mingid soovimatud lauavirnad, tehnika, rauakola, aga ma nii soovin, et mul oleks lõpuks ometi ilus hoov, mille pärast ei peaks piinlikkust tundma. Lilled-põõsad-puud-teerajad-fengshuivärk :) Loota ju võib :) Täna on mul hoovis vähemalt 5 paati, 2 karakatti, haagised, lauavirnad, rauakoli nurk ja mingid aknad. Lisaks veel ehitustöö pooleli ja maja vundamendi äär viimistlemata, sest maa külmus ära ja kõiki mullahunnikuid ei jõudnud ära tasandada veel. Ma saan aru, et see on pseudoprobleem ja mehed üldse ei näegi, et midagi korrast ära oleks. Erinevalt perenaistest :)

oma ema laps

Õhtul Mesilast lasteaiast ära tuues teatas Mesilase kasvataja jõulupidu ja lasteetendust silmas pidades, et Mesilase rütmitunnetus on ...teistsugune. Et kui teised lapsed on riimi lõpetanud, siis Mesilane kõva häälega veel laulab. Et Mesilasest saab jõulupeo etenduse nael. 

Väga viisakalt andis kasvataja ühesõnaga teada, et Mesilane on täitsa oma ema laps. Minu lasteaia lõputunnistusel oli näiteks kirjas, et olen tugev toellaulja.

soovimatud külalised

Nii, kui ma oma 173 cm pikkust täis olin kasvanud, mäletan ma oma kaaluks olevat alati ca 73-75 kg. Nii kümme kilo liiga palju, samas arvutuste järgi justkui ok. Ükskõik kui palju ma trenni tegin või jälgisin toitu või mis iganes, no ei läinud see kaal alla üldse. Ju siis kehamälu, arvasin.

5 aastat tagasi peale mandlioperatsiooni olin kodus 10 päeva nälgimisel. Sest need valud olid appi kui hirmsad. Tean, et mõned söövad sama päeva õhtul juba grill-liha, aga minuga läks teisiti. Ju siis need valud tuimestasid ära tühja kõhu valu ja minu üllatuseks peale 10-päevast agooniat oli kadunud ka 10 kilo kehakaalu. Ja see jäi püsima, sh ka peale rasedusi.

Täna on mul u 2-3 kg juurde tulnud. Nii suur probleem ja paanika, et ma pean sellest blogima eksole. Noh natuke ikka pelgan seda, et need kilod meelitavad tagasi mu juurde elama ka oma 8 kuni mitu sugulast (nad ei ole oodatud). Ikka mõtled ju sellele, et geenid ja meenutad oma ema kehakuju. Ta oli mul übersale, aga kõhu peal oli ühtteist. Ja nüüd mul ka mingi pehme rull kõhu peal :) Tegelikult ei teeks ma sellest probleemi, aga ma olen kleidikandja eksole. Ja see tähendab sukapükse. Varem olidki sukapüksid noh puusakad, aga viimastel aastatel (vanusega eksole) olen külmal ajal armastanud sukapükse võimalikult kõrgele kõhu peale venitada ja nii on soe olla. Nüüd mu sukapüksid muudkui rullivad alla. Võeh kui vastik. Esiteks, et külm ja teiseks just see tunne, kui ta rullib. Ma tunnen end vaalana :)

Ja ma pole oma toitumises justkui midagi muutnud, jõulutoidud pole veel lauale pääsenudki... Õudne.

mõne sõnaga erinevatest üritustest

Mitmeid toredaid ja põnevaid üritusi on toimunud, millest pole olnud mahti kirjutada. Lõuna-Eesti turismikonverents ja sTARTUp Day, kui nimetada mõnda. Ihsand, mul on nii suur rõõm südames eilse sTARTUp Day osas. Mu kursaõde -slash-hea sõbranna võitis parima idufirma tiitli ja sellega koos hiigelsumma ingelinvestoritelt. Nii super! Hea on olla nii inspireerivate inimeste keskel ja ma loodan temalt ja ta tiimilt suuri tegusid veel.

Lõuna-Eesti turismikonverentsile kutsuti mind üheks esinejaks ehk siis diskussiooniblokki arutama, kas koostööd tehes või üksinda rühkides on parem turismiga tegeleda. Avaldasin oma arvamust ja jagasin kogemusi ja hiljem mõtlesin, et ihsand, ma vist ühele kaasdiskuteerijale astusin seal varba peale. Oli küsimus, et kas väikeettevõtjad ei jää mitte märkamatuks, kui erinevaid turismikatuseid suuremateks kokku liita ning üks nn ametniku-rolli täitev diskuteerija arvas, et jah, kohe ikka ei saa kõiki turismiorganisatsioone kokku liita suureks jne. Ma võtsin jutujärje üle ja arvasin, et väikeettevõtjate esindajana siin laval ja omast kogemusest rääkides, olen ma eriarvamusel. Jumala ükskõik, sest oluline on minu enda töö ja suhtumine ja panus. Et keegi ei hakka midagi kandikul ette kandma, vaid kõik oleneb mu enda tootest-teenusest, selle niššist, millega silma paista ning mu enda tööst sealjuures. Mida annad, seda saad ka vastu võrgustikelt. Ei ole nii, et lähen kuhugi liikmeks ja siis hakkan virisema, et no mis kasu ma nüüd siit saan ja miks mind ei turundata jne. Ise peab ka metsikult tööd tegema. Ise pead end turundama ja teisi võrgustkuliikmeid samuti. Et ma ei arva, et külastaja peaks ilmtingimata minu juures rahakotirauad avama, vaid võit on see, kui külastaja üldse piirkonnaga tutvuma tuleb. Kui ta saab suurepärased elamused, jagab ta emotsioone oma pere ja sõpradega, äkki isegi sotsiaalmeedias ja inimene on juba selline tegelane, et sõbra soovitus on suurema kaaluga kui Lonely Planeti lehitsemine nt. Et kui näed mingit ilusat kohta sõba piltidel, siis tahad sinna ju ise ka kindlasti minna. No mina küll olen reisisihtkohti nii mõnelgi korral selle järgi paika pannud. Pärast sõnavõttu koduteel mõlgutasin mõtteid, et äkki teine inimene tundis end minu sõnavõtu pärast halvasti. Aga tegemist oligi diskussiooniga ja igaüks avaldas oma arvamust, niiet ma loodan, et ei teinud talle liiga.

Konverentsi päevajuht astus hiljem mu juurde ja tänas heade mõtete eest. Samuti ka paar valdkonnas olulist tegijat auditooriumist. Ma olin nagu väike tüdruk õhinal, kes kontrolltöö eest kiita sai :)

Üks ootamatu üllatus oli konverentsil ka see, kui mu juurde tuli teine turismitegija ning kiitis mu blogi. Tsau! :D Eelmine samasugune üllatus oli tööandja pidulikul aastapäeval. Sellised üritused ja pidulik meeleolu ega oska oodatagi, et keegi suurest osalejaskonnast võiks tunda mind palju rohkem, kui lihtsalt kolleegid. Seega hästi sõnatuks tegev, kui niimoodi ootamatult tagasisidet antakse. Aitäh teile, et loete ja et juhuse tekkides ka teada annate. Ma neil kordadel olen tõesti kõrvust tõstetud. Nagu ma oleks mõni staar :)

võlg on võõra oma

2016.a lõpus kirjutasin omale üles igasuguseid eesmärke 2017. aastaks. Aastat on jäänud veel mõned nädalad ja hea on tulemusi hinnata. Näiteks soovisin, et Mesilane hakkaks potil käima (jess, check), et Mutukas sünniks kiiresti (check. sündis kiiremini, kui härra kohale jõudis tulla), et tarel oleks x summas käive (check) ja et ma saaks laenudest vabaks.

Kui Mesilane sündis, oli meil käsil suur maja renoveerimine, et mõned toad saaksid elamiskõlblikuks, vesi sisse ja kööööööööök! Ehitamine, teadagi, on ikka väga kallis hobi ja et mingeid takistusi ei tuleks, võtsin omale kohustusi juurde. Kokku tiksus õlal 4 laenu, millest tänase päeva seisuga on alles üks! See on mu Tallinna pesa kodulaen ja kuna pesa on välja üüritud, siis laenu tasumine on tagatud. Palju kergem on olla, kuigi konto jäi ka väga õhukeseks kohe. Nüüd pöördusin ka panga poole, et uurida, kas mul oleks mõistlik laen ümber teha väiksema tagasimakseperioodi peale ehket mis intressimäär ja muud tingimused mind ootaks, kui ma seda teha sooviksin. 10 aastat tagasi võtsin laenu 30 a peale, sest läksin just ekshärraga lahku ja iseseisev elu ning masu algus (3 palgakärbet ühe aasta jooksul) tegid ettevaatlikuks. Iga kroon oli arvel ja mõned puudu ka. Kui ma täna samades tingimustes sama otsust teeks, võtaksin lühema perioodi. Kuumakse tõuseks mõnedkümned eurod vaid.

Mind on mu vanemad ja vend aidanud läbi elu. Vanemad võtsid laenu, et anda mulle 10a tagasi oma pesa ostmiseks tagatisraha. Mulle on ostetud/kingitud autosid. Isegi praegusel ajal on isa ja vend mulle suureks-suureks abiks olnud, toonud (või jõuludeks/sünnipäevaks kinkinud) ehitusmaterjale ning panustanud oma aega ning oskuseid meie ehitustöödesse.

Ma ilmselt ei suuda mitte kunagi isegi piisavalt tänulik neile olla. Küll aga tahan ma olla olemas tulevikus ka oma lastele ja seetõttu ei müü ma kindlasti maha oma pesa, vaid hoian seda nt Mesilase jaoks, kes üks päev võib tahta pealinna õppima või tööle suunduda. Sama tahaksin pakkuda ka Mutukale ja seetõttu ka oma laenud-krediitkaardid ära maksin, et alustada nullist kogumisega ja et investeerida Mutuka jaoks samuti kinnisvarasse.

Ma oskan koguda raha eesmärgiga vaid nii, et see mul kontol silma alt (ja impulssostude ulatsest) ära on pandud. Noh lihtlabaselt kontolt väljavõetult sukasääres eksole. Niimoodi kogusin ma aastaid omale reisiraha. Maksin ära kõik maksud, võtsin välja nii palju kui vähegi võimalik ja mis kontole jäi, oli elamiseks. Pidin hakkama saama sellega, mis kontol. Sukasäärest raha võtma ei läinud kordagi. 

Seekord mõtlesin avada hoiuse. Ma ei tea hoiustest mitte midagi ning naisinvestorite grupp FBs räägib üsna hiinakeelt. Oma panga internetipangast uurisin ka hoiuste kohta. Suur pluss välja toodud, et kogud raha ja samal ajal teenid intressilt juurde ka. Vaatasin siis kalkulaatorit ja oo, mis rõõm. Aastaga teenib juurde 1 euro. Võimas argument. Ühest küljest tahaks nagu natuke täiskasvanud inimene olla ja koguda ja hoiustada, teisest küljest ei tea, kas tahan raha kuskile luku taha panna? Et äkki läheb vaja vahepeal?

Üleüldse on elu ikka nii ebaõiglane, et noh, tahaks sama (kogutava) raha eest investeerida tulevikku (soetada kinnisvara), investeerida olevikku (ehitada ja remontida kodu valmis) ning investeerida iseendasse ka (reisida, reisida, reisida...). Rasked valikud.

Projekt "Maja" - seitsmekümne kaheksas peatükk (AJUTINE puukuur)

Nii põnev on vaadata ehitamisi siis, kui on tulemusi kohe ja hulga näha! Ma ei olnud arvanud, et puukuur sel aastal meie hoovile kerkib, aga töömehed võtsid töö siiski teha. Vahva!

Arutasime härraga, et kuna meie hoov on üsna piiratud ressurss, siis teeme ajutise kuuri väliköögi ja maja seina vahele. Mujale lihtsalt ei ole kohta kuhu teha. Võiks ju tiigi poole härra uut töökoda pikendada, aga seal on juba maa pehme ja vetruv. Härral on mure, et me hoov ja hooned on nagu pilpaküla, lipp lipi peal, lapp lapi peal. Aga noh, ma pean ütlema

1. siin külas on nii kombeks;

2. te peaks neid PÄRIS pilpaküla hoove siin osadel külaelanikel nägema.

Ja siin ta muudkui kerkib, me AJUTINE PUUKUUR.

Maja välisuks on meil selline kaunis eksole.
Venna tegi mulle selgeks,
et välisuks on kõige viimane asi ehitusel ette panna,
muidu lõhub-kriibib-määrib ära ehitustööde käigus.
Nii me siis ootame.

Ei paista just väga ajutine :) Ja mu meelest sobitub maja külge kenasti, nagu peakski nii olema.

Meil oli peamurdmist, et kas teha puukuur olemasolevast vanast lauamaterjalist, umbes selline nagu suitsusaun ja väliköök välja näevad, või siis moodsam ja korrektne rootsipunase laudisega nagu maja ja härra töökoda (väliköögi ja suitsusauna hoone vasakpoolsel küljel, mis pildil hetkel ei ole). Kuigi kuur pole kaugeltki veel valmis, tundub mulle, et sai õige otsus tehtud.

Mõlemasse seina tuleb kuuril uks, et saaks õhutada ja et tagauksest saaks puud sisse laduda, esiuksest tuppa tuua. Hoovile meil suure puukoormaga sõita ei saa, ma keeldun neid rööpaid järjekordselt täitmast ja silumast edaspidi. Maja taha saab suurte autodega ligi. Härra peaks kohe-kohe saabuma katuseplekkidega, siis saab pärja maha võtta ja katuse peale panna. Nii põnev. Ootan juba liiste ja lõpptulemust :)

igapäevaelu

Mutukas ja härra flirdivad. Mutukas naeratab laialt, härra naeratab. Härra ajab huuled prunti musutamiseks ja Mutukas kilkab naerda. Flirdivad nii juba mitumitu minutit ning ohkan kõrvalt, et millal mina nii palju musisid küll saaks.

Härra: "Sa pole 6 hambaga!

herz: "Tahaksid, et oleksin???"

(naer)

---

Härra keedab oma elu esimest süldilaari. Ostis seajalgu ja kõrvu ja mõned koodid. Keedab ja vaaritab. ajab mu kell 1 öösel üles, et koos ära hakkida ja kallerduma panna. Ning imestab: miks liha üldse ei ole? No ma pole ise kunagi sülti keetnud, aga nii palju ma mõtlen küll, et liha peaks nagu ka muude produktide juurde keetma :) Nüüd on nagu poesült, liha otsi noaotsaga taga :)

---

esimene advent

Ma ei saanud vahepeal mitu päeva internetti, sest olime kodust ära ja puhkasime sõprade juures. Nii äge oli jälle ja kuidas see aeg alati nii kiiresti läheb nendega?

Igatahes laupäeval pakkisime lapsed autosse ja sõitsime pealinna. Tegime peatuse Rakveres, sest teadagi! Minu suuuuuur armastus Rakvere innovaatiliste jõulupuude vastu. Olin mingil hommikul Terevisioonis kuulnud üleskutset, et kõik, kes te uut Rakvere puud uudistama lähete, võtke viige sinna omalt poolt ka jõuluehteid külge. Et seekord tuleb äge puu, kuhu saab sisse ka minna. Selline kaks ühes - puu ja maja.

Väga äge, onju! Igatahes, me sõidame alati pealinna läbi Rakvere ja muidugi tahan ma üleskutsest osa võtta. Võtsin kaasa neli oma korjatud käbi siit Peipsi äärest, mille olin ka hõbedaseks spreitanud ja nöörid külge sidunud. Parkisime auto ja kuuse juurde. Aga ohsapoiss, nad alles paigaldasid puud ja see polnud veel päris valmis. Ma olin igatahes suundumas siis põnnidega auto juurde tagasi, aga härra on mul selline julge alati ja tahab suhelda inimestega. Tema suundus juttu ajama ehitusmeestega ja andis teada, et oi, me tulime ehteid külge panema, aga liiga vara vist. Ja vot siis ma heldisin! Ma oleks oodanud, et porisetakse vastu, et mis ehted ja misasja ja me ei tea midagi, tulge nädala pärast või mida iganes, aga ei. Mehed kohe, et oot, paneme külge ära!!! Vaatasid,  et käbid, lahe. Käbid ju on alati puuladvas. Selge, pane tõstuk tööle, paneme sinna kõige üles!!!

Ja siis me imetlesime, põnnid süles, kuidas tõstukid üles läksid ja meie käbid sinna üles kruvide külge pandi. Kõige esimesed ehted Rakvere selleaastasel puul. Ja mul on siiani väike klomp kurgus ja heldimus ja õnnelik olla, et Rakveres on nii toredad inimesed.

---

Esimese advendi mõtlesime teha ka vahva päeva vanlinnas koos laste ja sõpradega. Mõeldud-tehtud eksole. Olukorra tingis ka Mutuka päevauni, mis saabu hommikul ja kestab 3 kuni mitu tundi. Lasnamäel vist ei pane last vankriga õue, seega pidime minema jalutama.

Ainult et õues nirises muudkui vett krae vahele ja vastik külm ilm oli. Sõitsime trammidega, sest Mesilane pole ju sõitnud ja tal oli põnev. Meil oli ka, sest esimest korda sain trammiga lennujaama ja tagasi linna sõita :) Väga meeldis see lennujaama trammipeatuse esine installatsioon. Väga kihvt. Vaatasime Raekoja platsis kuuske, sõitsin lastega vanalinna rongiga, käisime Toompeal ja Patkuli vaateplatvormil ning tagasi alla trammi peale. Väike kehakinnitus ning selleks ajaks oli lõpuks ärganud ka Mutukas ning kõik koos sulistasime veel ka Tallink Spas. Peale spaad autosse istudes oli Mesilane toimetamistest ja elamustest nii väsinud, et jäi magama. Magas ärkamata hommikuni ja see on mu rahmeldaja kohta võimas saavutus. Kui Mesilane oli audis, siis leidis Mutukas, et tema aeg. Nii olid meil lapsed nö vahetustega ja hullasime Mutukaga kuni tuttuminekuni. Koju tulime ära esmaspäeva hommikul ja nüüd on graafik nii sassis. Mis päev täna on üldse?

---

Ja nüüdsest on päkapikud ametlikud eksole. Ma alustasin mõned päevad enne ametlikku aega, sest noh, kaua ma piinan last sellega, et VARSTI päkapikud tulevad :) Ma ise ka tahtsin talle ju rõõmu pakkuda. Kommi meiekandi päkapikud ei armasta, vaid loomi. Mesilane on siin viimasel ajal suur loomaaia fänn olnud ja päkapikud otsustasid ta isiklikku loomaaeda kasvatada. Eks ta selline plusside-miinuste mäng mu jaoks ole. Ühest küljest tarbimise kasvatamine ja mänguasjade hulga suurendamine siin majas, teisalt jällegi on lapse jaoks arendav. Ma igasugu plastmassjullasid ei taha ja valisin talle välja võimalikult tõetruud ja kvaliteetsed loomad. Nüüd me koos muudkui õpime koduloomi, metsloomi, dzungliloomi, veeloomi eristama ja sorteerima. Lisaks loomade nimed ning häälitsused. Väga raske on vastata Mesilase küsimusele, et emmmmee, mis häält põder teeb? Aga metskits? Aga jänes? Püüdke ise neid hääli järgi teha :D Siis me oleme vaadanud juutuubi ja kuulanud sealt hääli. Printisin netist välja ka loomade pilte ja saime veel ühe mängu - ütle, kes on pildil ja siis ta otsib looma(d) välja ning tõstab pildi juurde. Põnev nii tal kui mul. 

Loomaaed ise on juba päris liigirohke Mesilasel ja kui tal on kõik välja sätitud ja sorteeritud metsa, dzunglisse või kodutarasse, siis on nii äge vaadata (no mul on mingi Monkilik viga küljes, et kui midagi koguda, siis peab kogu täiuslik olema) ja tahaks ise ka mängida :)

Projekt "Maja" - seitsmekümne seitsmes peatükk (2018 eesmärgid)

Hästi tore on lugeda neid blogisid, mis tegelevad sama asjaga kui ise. Siis saab palju inspiratsiooni (ja tunnistan, et jäärana on mul alati ka sisemine võistlus ehk et ainult ma ise tean, et võistlus on - kes saab enne-kiiremini-rohkem :D) Ja kui Kristhel kirjutas oma uue aasta ehituseesmärkidest, kutsus ta üles ka teisi oma plaane kirja panema. No eksole, mulle endast ju meeldib kirjutada ja to-do liste teen ka niikuinii koguaeg, siis siit mu eesmärgid tulevad.

2018 ehituse eesmärgid:

Kategooria KODU

- Uus katus.

Poolel majal on uus katus pandud, vana pool veel ootab katusevahetust. Meil oli suur soov sellega juba tänavu tegeleda, aga suvi läks kaduma, nagu ma mitmeid kordi olen kirjutanud, niiet nüüd talvel sellega tegeleda ei saa. Jääb uude aastasse. See tähendab kõigepealt pööningu tühjaks koristamist, katuse maha lõhkumist ja siis uue ehitamist.

Isa tutvustas mulle ühte head mõtet ja Tartu tegijat. Võtame ühel hetkel neilt pakkumise ka, et siis hinnata, kas kõik ise teha või tõesti paigaldada fermid, mis saaks maas ühe tükina kokku panna ja kogu kupatuse peale tõsta - sarikad jne. Saaks teha oluliselt kiiremini ja ohutumalt, kui üleval turnides. Tundub väärt mõte.

- Seintelt vana laudise eemaldamine, soojustamine.

Et saaks kõik need hõredad ja õhkavad kohad kaotatud ja saaks magamistoas ka õhema tekiga magada. Kuigi mulle tundub, et vundamendi soojustamine on palju juurde andnud.

- Akende vahetus

Tuleb see suur väljaminek ka ära teha, aga aknad on üks peamisi kohti, mis õhkavad külma. See aken, mis hoovi poole vaatab, võiks minu unistuste kohaselt olla hoopiski uks. Tulevikus tuleb köögiakna alla terrass ja sealt uksest oleks hea ahjupuid sisse tõsta, sest ahi on kohe akna all. Aknast paremat kätt tuleb ühel päeval sahver (praegu on koliruum) ja oleks hea sealt uksest kõiksugu purke ja hoidiseid ja mahlu jne sisse tõsta. Härrale tutvustasin ka visioon ja ta isegi väga vastu ei olnud. Just see ahjupuude argument võidab, sest muidu peaks hakkama puid tooma läbi terve elamise suure ringiga.

- Uus laudis ka ülejäänud majale.

Pool maja sai sel aastal tehtud, see on nii suur kergendus ja rõõm. Pool maja veel jäänud. Sel aastal ei saanud kõike ühe jutiga ära teha, sest katus tuleb siiski kõigepealt ära vahetada ja alles siis saab laudisega tegeleda.

- Vundamendi krohvimine

Tänavu sai vähemalt uus vundament valatud ning soojustatud. Juhhei. Suur töö jälle tehtud. Krohvida ei saa praegu, sest talv pressib peale ikkagi (meil on metsik lumi maas praegu nt). See siis tuleb kevadel kohe ära teha ja vundamendi äärde veel liive vedada, et kõik ära tasandada. Samuti laduda äär tänavakividega, et viimistleda ja korrektne välimus anda.

- Maja ümbritsev aed uuesti paika panna. Seoses vundamenditöödega võttis härra aia eest ära, kuid kevadel on mul juba kaks ringisilkavat põnni, kel mõistust väga ei ole. Seega peab nende liikumisvabadust ja tänavale astumise võimalust kindlasti piirama. Praegu on meil aed selline kole ja väsinud ja veidi lookas, naljakat rohelist värvi pealekauba. Kui juba uus teha, siis ma arvan, et ta võiks olla valge ja mätšida meie uue rootsipunase laudisevärvi ja valgete aknaraamidega. Silma ette olen omale juba visualiseerinud lõpptulemust ja härra tutvustasin ka ideed. Tal ei jää muud üle, kui nõustuda :)

Need on kindlasti vaja ära teha. Kui töömehed veel töid võtavad ja meil raha jagub, tuleb ette võtta ka järgmised tööd:

- uue osa ja katusealuse soojustamine. Villa on osaliselt juba varutud, tuleb hakata seest täitma seinasid.

- küttesüsteemi ehitamine/paigaldamine. Peame jõudma otsusele, mismoodi lahendada maja teise poole kütmine - kalamajaga ilmselt, aga mis süsteem. Pellet? Midagi muud? Maaküte? Kindlasti tahan ma kaminat tulevasse elutuppa, niiet selle ehitus ka.

- Põrandate tegemine

Töid muidugi oleks palju veel, kogu siseviimistlus maja teises pooles. Eks kui suured asjad tehtud saavad, siis järk-järgult tegeleme. Ära pole ma ka unustanud oma pikaajalist soovi uus kaev ehitada, sest ükskord peab siia majja jõudma ka läbipaistev vesi, mitte see õudne pruun asi, milles ma lapsi praegu vannitan.

Härra unistab veel ka garaažidest. Tänavu saime ehitatud töökoja, kus ta nokitseb kõiki oma töid teha, aga garaaž(id) tuleb ka ehitada (paadid, karakatid, üldse autode ja tehnika hoiustamine ja nendega tegelemine hoolduse mõttes). Ja see on jällegi hiigelprojekt. Kui ma vaatan töökoja ehitamise töömahtu ning lõpuks kujunenud hinda, siis ... oeh. Sama summaga renoveerimise Mesilast oodates maja alumise korruse täielikult. Nüüd ehitasime töökoja. Masendavalt suured summad kuluvad ehitamiseks-remontimiseks.

Kategooria MESI TARE:

Tares on meil hetkel hästi, midagi karjuvat üldse ei ole. Küll aga on ootel meist mitte sõltuvatel põhjustel paar maa ostmise küsimust,et saaksime rajada ka lõpuks korraliku ranna ja vaate Peipsile. Praegu on see suur võserik ning vesine-kõrkjane maa, vaja on võsa maha võtta ning kõvasti täita, et saaks teha pisikese rannaala, kus pingil istuda ja ujuma minna.

Üks saunamõte on mul veel. Meil on küll 7 sauna, aga üks vimkaga võiks veel olla. Sõltub jällegi eelmisest punktist.

Ahjaa, koju oleks vaja veel ka puukuuri. Algne plaan oli härra töökoda jagada kolmeks osaks, millest üks oleks puukuur. Töökoda sai jagatud lõpuks kaheks osaks, puukuur jäi välja ja härra nukrutseb, et tema hiiglaslik töökoda on ikkagi liiga väike! Ta tõesti tahab galerii-töökoja moodi seal avarustes hõljuda ilmselt.

Aga puud siiski vajavad ju katusealust, et vihma käest peidus olla ja et saaks kuivade puudega ahjusid kütta. Kui ma arvasin, et selleks aastaks on ehitustöd lõppenud, siis selgub, et töömehed meid hätta praegu ei jäta ja hetkel tegelevad õues ühe katusealuse meisterdamisega (lumes?!?). Nimelt meie maja ja väliköögi vahel on u 2,5 meetri laiune käigurada, mis nüüd kinni ehitatakse. Mingigi koht puudele saab hetkel olema.

Pikka aega oli see ruum siin asju täis tõstetud ja kole vaadata.
Praeguseks ilus ja korda tehtud.
Nüüd tuleb siia katusealune ja puud riita.

Hiljem:

Tänase päeva lõpuks on seis selline juba.
Äge!

1.detsember

Hommikuti, kui härra teeb meile hommikusöögi ning mina toimetan põnnidega, käib meil köögis taustaks arvutis ETV Terevisioon. Ma olen siitsealt lugenud arvamusi, et see hooaeg on ikka eriti kehvaks jäänud ja pean vist ka nõustuma. Kuidagi hästi sädistav ja pläku-pläku on. Minu lemmikilmapoissi Henrit ka ei ole. Ta nii meenutab mu oma nooremat venda ja nüüd ma ei näegi teda enam iga päev :) Selle asemel on tsikk, kes räägib, et "täna sajab igasuguseid asju". Nagu, mida taset? Ja teiseks hullult kriibib kõrva, kuidas sisu asemel terve saate jooksul on rõhk sellel, millal saade otsa saab. 

"Meie saadet on jäänud veel veidi alla 20 minuti." 

"Terevisiooni on jäänud veel veidi rohkem kui tund." jne 

Tunne on, et nad ise ka ei taha teha, vaid vaatavad koguaeg kella, millal minema saab?

---

Riias ringi patseerides juhtusin sisse kiikama ka suveniiriboksi. Mu isa on mulle lapsest saati öelnud, et raha vedeleb igal pool maas, korja vaid üles. Nägin, et lätlased ongi nii teinud - korjatud käbid värviga jõuluseks spreitatud ning müüdi 50 senti tükk. Vot siis. Ma korjasin käbisid kaks aastat tagasi, spreiga hõbedaseks ja nööriga kuusepuu külge. Vaatan, et 30 eurot olen kokku hoidnud :) Peaks äkki ka Peipsi suveniirina müüki panema?

---

1.detsember on iga-aastane võidujooks. Justnimelt 1.detsembril kell 9 pannakse müüki loetud arv kevadisi kalapüügilube Peipsi ja Lämmi järvel (nakkevõrguga). Eelmisel aastal läks härral meelest ära ja kui ta umbes kl 9.20 läks ostma, polnud loomulikult mitte ühtegi püügiluba enam saadaval.
Tänavuaastaks oli pandud meeldetuletused ja äratused ja sada muud tirinat. Niisiis. kell 8.59 ei lasknud osta, sest müük ei olnud veel alanud. Kell 9.00 oli süsteem umbes ja kinni kiilunud. Kell 9.02 olid püügiload otsas.

???

Mina tegelesin ostmise protsessiga arvutis ja härra telefonis. Kahepeale kaks luba vist ikkagi saime (eesmärk oli neli, sest nüüdsest on iga kuu kohta eraldi luba vaja, varem oli perioodi peale üks luba. seega kahe loaga tohib panna kaks võrku ühe kuu jooksul). Igatahes on see niiiiii kuradi nõme süsteem. Elad Peipsi ääres ja kala püüda ei tohi, sest magasid selle võluva 1-minutilise akna maha või arvuti oli aeglane vms. Aga mingid inimesed Tallinast või Pärnust või Paidest saavad tulla püüdma.