Selleks korraks jõulutrallid tehtud taas. 23nda õhtu veetsime neljakesi oma kodus oma kuusepuu ääres. Kaks päeva vaaritasin süüa teha, et põhimõtteliselt kahekesi härraga süüa-juua, ägiseda ja nüüd takkajärgi nädal vele neid toite tarbida. Aga narr oleks oleks olnud tühja laua taga passida ka. Seega ikka täiskupatus - sülditegu, turult keel ja potti, lihad ahju sütele, kartulid, kapsad pool päeva potti pliidile hauduma, verivorstid, kartulisalat ema retsepti järgi, üks roheline salat ka igaks juhuks, tarretised nii nagu ema igal jõuluõhtul tegi, kui ma veel laps olin, snäkid-puuviljad-pähklid. Kõrvitsad-kurgid-pohlamoosid niikuinii. Härra tegi ka veel pasteeti ja jõulud algasid.
Jõuluvanal oli tol õhtul hästi kiire, polnud mahti tuppa astuda, kolistas õues vaid. Seega läksid härra ja Mesilane õue teda otsima, aga leidsid ainult kingikoti eest. Ülejäänud õhtu veetsid nad koos ehitades ja mängides.
Hommikul pakkisime auto tavaari täis ja suundusime Tartusse. Läks nii, et pidime ikka paar tundi veetma Lõunakeskuses, mitte küll kinkide jahil, aga Mutukale oli juba hädasti vaja autosse turvatooli, sest häll enam ei passi talle. Seega käisime mitmes poes vaatamas-proovimas ja väljusime võidukalt uue tooliga. Mutukale tool meeldib hästi, magab seal magusasti kõik sõidud. Härra perega käisime surnuaedades küünlaid panemas ja siis suundusime kargest ööst ära tuppa sooja. Laud jälle lookas ja ka jõuluvanal oli rohkem aega. Saime luuletusi lugeda ja laulda. Öö oli lõputult pikk - härra ei raatsinud Mesilast vanaema tuppa võrevoodisse viia ja nii me magasime neljakesi koos u meetrilaiusel diivanil. Mul oli nii hea meel, et hommik saabus :)
Asjad jälle autosse (lastega reisimise rõõmud - pool elamist pluss lisandunud mänguasjamäed) ja suund Pärnumaale. Kolmanda õhtu veetsime minu perega. Veel kingitusi, veel tohutuhead sööki (noh, nt terve põrsas ja terve part ahjus ja... ), jõulusaun ja pool ööd klotsidega ehitamist. Minu pereliikmeid on Mesilane näinud harvem, kui Tartu omasid, aga loodan, et see muutub. Igatahes on Mesilane vanaisast-vanaemast võlutud, onu Jarx on lemmik, nagu ta juba teatas (minu suunamisel, et siis sai onuga traktoriga sõitma minna) ja koduteel autos ma muud ei kuulnudki, et varsti lähme jälle vanaisale külla. Pärnumaal oli öö jälle liiga lühikene :) Seal on minu toas voodi 2 x 2.20 ja ma magasin nii hästi :) Kõigil oli ruumi.
Nüüd tagasi kodus ja kodu uputab mänguasjadest. Pean hakkama neid peitma kuidagi (kuhu???? mul niigi kõik panipaigad punnis juba), et siis vahetada aegajalt ja lapsele rõõmu pakkuda "uutest mänguasjadest". Nii tore, et kohe saabuvad ka mõlemi sünnipäevad otsa, sest mänguasju meil kodus ju pole :)
3 kommentaari:
Ma olen see kuri ema, kes on tänaseks suure osa mänguasju,millega tõesti ei mängita ja mille puhul ma ei näe pointi alles hoida, kas ära viinud annetuskasti, ära kinkinud või kirbukal maha müünud. Sest nad mängivad ikka enamasti ühtede ja samade asjadega. Duplo klotsid on hetkel vist juba kuu aega asumisel, sest ühel hetkel ei jaksanud neid keegi enam koristada.
Kingituste osas üritasin see aasta ette öelda, mida kinkida ning lugesin sõnad peale, et kinkida pigem kamba peale ja vähem ning kvaliteetsemaid asju. Nii saidki kõik mu kolm last see aasta vähe kingitusi. Rõõm!
Mu lapsed ei olegi tegelikult erilised mängijad, mistõttu jäävad ka paljud mänguasjad niisama seisma. Ja seda enam ma ei taha, et neid hordidena kingitakse. Neile meeldib palju rohkem meisterdamine ja joonistamine ning raamatud.
Ja sünnipäevade puhul olen ma tegelikult lasknud kinkida osadel asju ja ülejäänutel kinkekaarte. Sest lapsele piisab tegelikult korraga ühest asjalikust kingitusest, et õnnelik olla ja ta ei aja näpuga järge ka, kes mida tõi. kinkekaartide eest oleme siis jooksvalt midagi soetanud.
Aga noh, leidub ka neid, keda pean iga jõul,sünnipäev ja niisama külaskäik jätkuvalt töötlema, et pole vaja kinkida kuhjaga kräppi ja tõesti piisab ühest asjast. Aga need on need vanad koerad, keda ümber ei õpeta...
Esimese lapsega oli lihtne, sest tema kasvas koos asjadega. Titekad eest ära ja uued asemele. Nüüd aga vaja kõigile kolmele eakohaseid asju. No ei õnnestu.
Nii ongi mu moto, et kõik, mis katki ja mõistlikult parandada ei saa, läheb prügikasti. Kõik, millega ei mängita, on terved, aga ma ei näe arendavat aspekti ka, lähevad annetuskasti. Kõik, mis terved, aga alles hoida ei soovi, kuid on kvaliteetsemad ja/või arendavad, kingime ära või üritan maha müüa.
Less ise more!
Ilusat aastavahetust!
Mina olen ka kuri ema. Samamoodi olen teinud mitmeid kordi ridade harvendamisi, samas on mingid mänguasjad, mida ma ära visata või anda ei raatsi. Ämm on andnud palju retromänguasju (klotsid, kiikhobud jne), mis mulle endale on sümpaatsed - et noh puidust ja arendavad ja enda nostalgia ja sentimentaalne väärtus (35a vanad härra mänguasjad).
Aga tõsi, pidevalt hiilib ligi igasugust jama ka. sa ise ütlesid tabavalt - vanad koerad, keda ümber ei õpeta.
Teemast veidi eemale kaldudes, aga see sama käitumismuster on muudes asjades ka. Tahtsin Mesilasele ägedat voodit lasta härral teha, kui oli aeg võrekast Mesilasel välja kolida. Ühtäkki oli ämm kohal kolme voodiga, nari ja tavaline ja veel mingi, mis kõik on korralikud ja nii, aga mitte SEE. Ja ega ta keelduda ka lase, niiet selle asemel, et lapsele üks kutsuv põnev fantaasiaküllane voodi teha, on nüüd eimidagiütlev tavaline voodi. Ma ise lapsena unistasin millestki põnevast, ei saa ka täiskasvanuna oma lapsepõlveunistusi realiseerida :) Äkki siis kunagi hiljem, kui majaehitus valmis on ja lastel omad toad...
Meil on suguvõsades kingid viidud selleni, et lastele ainult. Aga sellel aastal tuli nii palju odavat pahna, et ma ei teagi, kuidas seda nüüd öelda, et äkki loobume ka lastele kinkide tegemisest. Põhimõtteliselt asjad uksest sisse ja teistpidi uksest välja. Ei meeldi.
Postita kommentaar