Minu uued võluehted

Kaks ja pool aastat tagasi postitasin oma võlusõrmuse loo ehk et kuidas ma Mesilase sünni endale kulda lasin valada. Ma teadsin juba siis, et teine laps tuleb meil ka ja loomulikult ka tema sündimist saab tähistama kuldehe, mida saan uhkusega kanda ja ühel päeval talle edasi kinkida.

Kui Mesilane sai oma ehte juba u kuu vanuseks saades, siis Mutuka ehe muudkui viibis ja viibis ja viibis. Juba on Mutukas saamas 7 kuu vanuseks ja ikka ei miskit. Ja mitte sellepärast, et Mutukas grammigi vähemoluline oleks või et ma raatsinud poleks talle ehet teha lasta. Mul oli niinii pikk visioonikriis ehket milline see ehe olema peaks.

Kui Mesilane sai sõrmuse ja see oli kuidagi lihtne otsus ja kujundusegi mõtlesin kiiremini välja (ühe kuuga eksole), siis Mutuka ehe pidi olema midagi muud. See aeg, kui ma arvasin, et kõik sõrmed sõruseid täis on äge, jäi minu puperteeti ja varajastesse 20ndatesse eluaastatesse. Tänagi, kui ma mõnda prouat vaatan kõik sõrmed sõrmustega kaetult, siis kuidagi juudi-jõulupu tunne tekib sisse. See on mu isiklik kiiks täna, no offense.

Ja Mutuka ehe pidi olema midagi, mida ma ise igapäevaselt kannaksin, egoist nagu ma olen, ehe ju endale :) Seega siis kõrvarõngad? Ja ühed korralikud täiesti enda soovi järgi kõrvakad oli väga suurepärane mõte mu meelest. Terve raseduse teadsin, et tulevad kõrvakad.

Netist leidsin paar inspiratsioonipilti:

Minu nõudmised ehtele olid, et peab olema Mutuka nimi peal (nagu sõrmusel on Mesilase oma), et peab olema inglise kinnitusega ja et peab olema punane kivi(d), et Mesilase ehtega tervikut luua. Ja nendest kolmest pildist ei osanud ma kuidagi SEDA ÕIGET kokku visualiseerida. Ja nii see tähtis töö muudkui ootas ja ootas.Umbes kuu aega tagasi mõtlesin siis, et no ei tule kõrvakaid vist, sest rõngakujulised nad olla ei saa mu kõrvaaukude pärast. Kosmeetiku juures tehtud, aga ta on need ikkagi viltu teinud, niiet rõngad alati laperdavad mul kõrvas, mitte ei ripu sirgelt nagu nad peaks. 

Hakkasin siis mõtlema, et noh, käekett lihtsalt? Suvaka kuldeketi ostaks ja laseks vahele panna plaadi, kus Mutuka nimi peal ja punane kivi ka. Mul rohkem punaseid kive lihtsalt polnud vanaemalt päranduseks järel kui üks. Aga see mõte ka ei olnud ikkagi SEE.

Ja siis selle päeva hommikul, mil ma otsustasin lõpuks oma ehtetellimuse minna sisse anda Tartus, võtsin oma ehtekarbist vanu kuldehteid, millest lahta ehe teha ja jäin vaatama ema kõrvarõngaid, mida ma siiani olen kandnud. Kullast, inglise kinnitusega. Ehteplaat pisike neljakandiline ja kuidagi ärkasin unest. Just SELLISEID mul vaja ongi! Heureka. Ea kõrvarõngad on mulle kallid, aga nad on pisikesed ja tagasihoidlikud. Mul oli vaja midagi silmapaistvamat ja ekstravagantsemat ;) Thanks emme inspiratsiooni eest!

Ja sellised nad saidki!!! Ma olen niiiiii ütlemata rahul ja uhke nüüd. Lihtsad, aga armsad. Ja kes ütles, et kõrvakad ühesugused peavad olema?

ebausu küsimus

Kui ma musta kassi näen, siis sülitan salamisi kolm korda üle õla. Kuna ma ei tea, üle kumma õla peab, siis igaks juhuks üle mõlema õla.

Redeli alt läbi ei käi.

Kaevuluugile ei astu tänaval, sest muidu lähen tülli kellegagi eksole. Samamoodi ei lähe kunagi teiselt poolt elektriposti, kui ülejäänud seltskond.

Rahakoti vahele on mul peidetud üks viiekas, sest rahakott ei tohi kunagi rahast tühi olla. Ja noh, vahel on seda hädaabi viiekat täpselt vaja ka.

Käeotti ei toeta põrandale.

Kui täht langeb, siis püüan midagi soovida.

Rohkem mul vist ebausu kiikse ei olegi. Aga sul?

Muus osas ma pean ennast tubliks ratsionaalseks inimeseks. Pigem olen alati mingite asjade osas skeptiline, kui et rõõmuga hurraatan ja siis lohku tõmmatakse. Igasugu Nigeeria lotovõite ei usu ja kahtlaseid linke ei ava.

Aga vot ma ei tea, mis needuse ma omale kaela olen saanud või miks mul terve nädal on olnud nii palju ebaõnne. Kas mu vedamise ja õnnelik olemise kvoodid on täis saanud või vastupidi, peale selliseid lakse on just suuremat sorti jackpot kaela langemas?

Igatahes. Kõik algas puhvetite päevaga, mil ma oma telefoni ära kaotasin. Selle sain küll tänu härrale lõpuks üles leitud, aga ehmatus oli korraks juba suur. Alles uuesti telefoni näpuvahel hoides mõistsin, millest kõik ma oleks ilma jäänud. Mul on telefon olnud suur abimees Mutuka tegemiste ja toimetamiste üles tähendamiseks, st kõik tema uued oskused millal ja kuidas. Ja see oleks olnud tohutu kaotus minu jaoks.

Järgmisel päeval tõmbas Mutukas puruks mu kaelakee, mille härra sünnipäevaks kinkis.

Sellest järgmisel päeval kaotasin sõrmest ära oma ema abielusõrmuse, mida armastusega kandsin. Nagu ma härralegi torkasin, ilmselt oli see mu viimane lootus üldse abielusõrmust kanda, tema mind ju ära ei kosi. Nali naljaks, aga nii kurb on olla. Härra arvas, et tuleb minna metallidetektoriga otsinguile. No mingu siis, ma kaotasin sõrmuse Pärnumaale.

Et kirssi tordile saada, andis mu auto otsad. Sõidu pealt kodunt 100 km kaugusel metsa vahel. Naiss. Samas poleks saanud seda õnnetust paremini küsida. Ilm oli vähemalt soe ja päikseline, härra oli ise roolis ja just olime terve perega lustinud pool päeva Maanteemuuseumis ning peale seda kõhud Pizza Olives täis söönud. Päikeseloojanguni oli ka aega, ei olnud veel pime ega külm. Koju saime appi tulnud sõbraga, kes meid öö hakuks koju viis. Auto jäi Tartusse ja ühtlasi ka Mutuka vanker, sest see peale ei mahtunud. Kõigil ei ole sellised soccervan autod nagu mul eksole :P

Hea, et  mu auto seda suremise trikki mõned päevad varem ei teinud, kui ma lastega üksinda mööda Soomaa kruusateid sõitsin vanaisale külla. Vot see oleks väga nõme seis olnud.

Ma loodan, et rohkem mingeid erroreid mulle osaks ei saa ja panustan suurele saabuvale õnnele.

täidan sahvrit*

Lubasin endale ja lastele ka, et kui puhvetite päev selja taga, siis mul on rohkem aega lihtsalt olla ja puhata ja mängida.

Tjah. Vaatan hetkel oma 8 kartulikoti täit õunu (õunamahla tegu ootel), 2 kotitäit pirne (moositegu ootel), 3 pangetäit pihlakaid (siirupitegu ootel) ja mõtlen, et vaja on veel astelpajusid ja jõhvikaid ja ...

Et vist ei puhka veel.

Ma ei tea, kust mul see tuleb, aga mul on päris tõsine kiiks. Kui ma midagi teen, siis maksimumiga. 

Nt kui ma olin enne Austraaliat suur lauamängusõber, siis mul pidid kodus pea kõik saadaolevad lauamängud olema. Ma ei ole seda teadlikult endale tagasi lubanud tulla, sest aussie minnes pidin palju maist vara ära müüma, sest hoiule polnud kuhugi panna. 

Praegu kui ma talveks valmistun, mul on vajadus ära kasutada KÕIKE, mis loodus ümberringi annab. Moosi keeta, siis kuhjaga. Mahla pressida, siis kohe hulgi. Teematerjali korjates ja kuivatades, siis sülemiga. Jne. Mis koriluse monklus see on? :D

*Peipsimaad nimetatakse Eesti sahvriks. Seda ta on. Müstiline, mida siin kõik ei kasva, jookse või uju :)

Mummuline lugu

Nädal tagasi oli meil kibekiire päev, et valmistuda ette Sibulatee puhvetite päevaks ja samal ajal ka pakkuda ajakirjanike grupile maitseelamusi ja Peipsi elamusi. Telliti mh samovariteed ivantšai ja mummulise serviisiga.

Kui on ikka nii oluline tellimus, tuleb see jätta viimasele minutile eksole. Paar tundi enne kinnitatud kellaaega hakkasin kokku lugema oma vanaema ja ämma pärandatud mummulisi kohvitasse. Viisteist tükki nagu tellitud, uhh. Aga alustasse praktiliselt üldse mitte.

Kus häda kõige suurem või kuidas see vanasõna oligi. Mulle korraga meenus tares suvalisi alustasse lapates, et oot, suve hakul andis üks salajane blogilugeja teada, et tare juurde on mulle jäetud pakike ja see oli üleni mumme täis. Tol hetkel tõstsin suure varanduse silma eest ära hoiule ja läksin nüüd kaema, kas mul veab.

Kallis blogisõber, tead! Sa oled mu päevapäästja! Seal oli täpselt viisteist tassi ja isegi 17 alustassi, täpselt, mis mu õnnest puudust sel hetkel! Muidugi ka veel rohkelt desserttaldrikuid ja needki läksid käiku mõned päevad hiljem. 

Aitäh sulle, kui ma juba ei ole piisavalt tänanud ;)

foto: Urmas Glase

See hetk, kui...

See hetk, kui

- moos keeb pliidil ja on paari minuti küsimus, et ta on valmis ja tuleb kibekiirelt ettevalmistatud purkidesse tõsta ja kinni kaanetada, samal ajal...

- Mutukas puusale toetudes kõhtu täis mugib ja silmad on kinni vajunud ning on paari minuti küsimus, et ta rahulikult õue vankrisse ümber tõsta (olles seda hetke terve päeva muude toimetuste taustal oodanud), samal ajal...

- heliseb telefon, helistajaks inimene, kelle kõnesid oled veits liiga mitu korda üle lasknud (sest helistab nii valel hetkel muudkui), aga tööalaselt vajalik suhelda ja ei ole viisakas veelkord üle lasta, samal ajal....

- koputab intensiivselt aknale see külamees, kes ALATI ilmub ukse või akna taha nii kuramuse valel hetkel (loe uuesti eelmisi kolme punkti) ja kes ALATI ilmub selleks, et midagi sulle müüa ja kes mitte kunagi ei saa su eitavast vastusest aru ja kes mitte kunagi ei taha ära minna vaid jutustada, kuigi mul pole aega ega kannatust mingit mulli kuulata.

See hetk oli just hetk tagasi. Ja siis on Mutukas üleval klõpsti ja ei mingit und. Moos keeb üle. Telefoni paned ära vabandades, et ei saa suhelda. Ja see Fjodor ära ka ei lähe, ma olen talle 6 korda juba öelnud, et ma ei taha seda kala, mis tal ripakil on. Eelmise visiidi aegu pähe määritud punaseid sõstraid ootan muide siiani.

kuidas ma telefoni ära kaotasin

Loodetavasti on nüüd mu pikem vaikus läbi :)

Valmistusin viimased paar kuni mitu nädalat intensiivselt Sibulatee puhvetite päevaks, mis toimus 16.septembril. Enne seda oli ohtralt sissejooksvaid muid üritusi (nt käisid maaeluministeeriui saatel Peipsimaal toitu nautimas ja elamusi saamas erinevaid ajakirjanikud ja toidublogijad; ise osalesin ERMis Peipsi toidu- ja joogikultuuripäeval jne jne) ning igapäevast tihedat vaaritamist. Mesilane läks lasteaeda ja edasi algas tihe logistika, mis sõltus suuresti Mutuka uneajast. Erinev korilus, keetmine, hapendamine, kuivatamine, pakendamine, siltide meisterdamine. Tihti laste uneajani välja, mil mõlemad nad mul juba sõna otseses mõttes jala küljes rippusid ja tähelepanu soovisid. 

Eelmine nädal kulges igapäevaselt keldrist hoidiste/toidusuveniiride välja kaevamist ja muudkui uute korvide ja kottide kaupa asju taresse valmis viimist. Pidevalt koostasin nimekirju asjadest, mida vaja läheb eelmise aasta kogemust silmas pidades, samuti nimekirju toitudest, mida eelneval päeval ette teha ja toitudest, mida kohapeal jooksvalt teha. Sest 2016 Sibulatee puhvetite päeval sai meil toit otsa kell 12! See on siis kaks tundi peale avamist. Sel aastal varusime toitu rohkem kohe!

Samuti varusin omale appi vabatahtlikke. Siinkohal ma ei väsi tänamast oma armsaid blogilugejaid Tiinat perega ja Keilit. Appi tulid ka kallid Laura (a.k.a Laura minu kallis Austraalia kaasvandersell) Riina (ammuilma hea sõbranna koolipäevilt) ja Sibulatee üleskutse kaudu Marge. Sõbrad Küllike ja Raul, ämmaproua ja äiapapa, teieta ei kujuta enam ürituste korraldamist ettegi! Meeskond oli suurepärane ja ainult tänu teile ka kõik meil kenasti õnnestus!

Ainus möödalask oli ilm. No mida vihma? Ja ma tean, miks see nii oli :) Sest mul jäi nädal varem kirikusse raha viimata. Härra muudkui jokutas ja lõpuks, kui liikvele saime, oli jumalateenistus juba läbi ja kirikuuks kinni. Ja nii see vihm muudkui krae vahele sadas. Eelmisel aastal isegi ei osanud vihma peale ette mõelda, sest ilmad olid imelised. Sel aastal sajab ja sajab ja sajab. Nii hakkasin ma meie puhkemaja nimega suurt üritusetelki uurima ja ostma juba juulikuus. Augusti alguseks olid valikud ja kriteeriumid ja läbirääkimised tehtud. Selgus, et meie soovitud eksemplar saabub vahendusfirmasse septembri algul. Olks, jäime ootele. Septembri algus näitas väga vihmast ja tuulist külge endast, seega oli selge, et ilma telgita me kindlalt ei saa. Suhtlesime muudkui firmaga ja andsime teada oma murest, lubati teha endast kõik, et õnnestuks õigeks ajaks saada. Reede õhtul vuras härra Tartusse cargost telki tooma, sest kulleriga (DPD) oleks saanud alles täna (loe: veits hilja). Huuh, see mure lahenes! Oleme väga rahul ja suhtlemine Easyup esindajaga oli lihtsalt võrratu.

Teine mure aga hiilis paralleelselt ligi. Meil on tares ju suur avar muruplats. Mitte üldse õunapuid vm kõrghaljastust, mis aitaks lihtsasti vihmapiiskade eest varju pugeda või presente okste külge siduda. Seega oli vaja VEEL telke. Aga me ei korralda just liiga palju üritusi-käimisi, et sellises mahus investeeringud ära tasuks. Härra guugeldas rendi variante (sest variandid ühelt või teiselt tuttavalt laenata, nagu paaril varasemal korral oleme teinud, langesid ära) ja guugeldas ka Jyski. Leidis 19-eurose varjualuse ilma seinteta. Mõeldud-mõeldud ja suundusin neljapäeval seda Tartusse ostma. Mingil imekombel sain kassas veel lisaallahindlust ja otsustasin siis teise veel võtta. Õige otsus! Pidasid kenasti vihmale ja tuulele vastu ja külastajad said vihmavalangute aegu rahulikult varju all istuda. Ma arvan, et see kulutus läks asja ette, saab veel paaril korral kasutada ehk kuni need varjualused kestavad. Kvaliteet on muidugi hoopis teine, kui suurel tellitud telgil, aga abiks olid nad tõesti!

Kuigi küpsetuste ja hoidiste jm varustuse ettevalmistused said nädala jooksul kenasti tehtud, jäi kõik ikkagi nii viimasele minutile :) Telkide ülespanek, toolid-lauad paika. Puhvetileti väljapanek, samovarid üles ja küdema, nõude loputused jne. Siinkohal oli väga oluline, et meil oli nii palju abikäsi, kellele kõigile sain ülesandeid jagada ja kes rõõmuga aitasid. Kella 10ks meil küll veel kohe teevesi ega kalasupp valmis polnud, kui esimesed külastajad saabusid, aga vähemalt oli koogilett juba ilmet võtmas ja ma muudkui hindasid ja silte vorpisin kirjutada.

Vihm osutus muidugi külastajaid peletavaks teguriks. 'Või siis meie külakeskuses toimunud laat, mille tõttu autodega läbi ei pääsenud ja jalgsi sellise ilmaga inimesed tulla ei tahtnud. Igatahes ca 3x vähem külastajaid oli meil hoovil seekord, toitu aga 3x rohkem kui aasta tagasi :) Samuti oli sel aastal ametlikke puhveteid 2x rohkem kui aasta tagasi. Siinkohal kindlasti on mõttekoht puhvetitpäeva korraldusmeeskonnaga analüüsikoosoleku tarbeks. 

Igatahes hoolimata vihmast ja tuulest oli üks ütlemata vahva päev. Mutukas, mu nööp, oli lihtsalt võrratu laps! Suurema osa päevast magas rahulikult, vahepeal ärkas, sõi ja uudistas ringi. Ei pahandanud, kui andsin ka vanaema sülle, et saaksin jälle mingit kiiret asja lahendada. Seejärel jäi uuesti magama ja un kestis kuni puhveti sulgemiseni välja. Viimaseid asju korjasin kokku juba Mutukas süles.

Mesilane leidis endale ise tegevust, vahepeal soovis sülle saada, aga ilmale vastavalt olin pannud selga valge kleidi eksole. Ja Mesilase porised püksid-kummikud ei olnud üldse ahvatlevad mu kleidisabale. Seega laps pidi leppima emme muside ja kallidega ainult. Ja edasi ta lippas jälle. Oeh, kasvab nii kiiresti ja on nii asjalik juba ise.

Järgmisel aastal on neid iseseisvad jalakesi juba rohkem ning pikki unesid üldse mitte? Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma siis hakkama saan :)

Üks error oli muidugi veel. Ma suutsin oma telefoni ära kaotada. Kodunt lahkusin, oli taskus, tare hoovi peal avastasin, et ei ole. Polnud aega ka hulluda ja telefoni taga otsima asuda. Palusin paaril korral Laural ja ämmal mul kodus ringi vaadata, kõik saabusid tagasi telefoni leidmata. Veidi murelikuks tegid asjaolud, et

1. vihma sadas koguaeg ja kui telefon kuskil murul on, siis...

2. mu ID kaart on ka telefoni küljes. Noh, erinevad pangaülekanded või nii.

Õhtul peale üritust ei leidnud me jätkuvalt mu telefoni. Korralikud võõrutusnähud olid, sest kogu elu on ju telefonis. Sissetulevad kirjad, teated, mID, memod ja listid, telefoninumbrid.

Ka hommik ei olnud õhtust taregem. Küll aga oli lõuna ajaks targem mu kullakallis härra, kes asus ka koos minuga eelmise päeva käike meenutama. Selgus, et telefon redutas mul tares panipaigas, kust ma hommikul nõusid ja erinevat varustust välja kaevasin. Läks õnneks!!!

Pilte kah meie toredast päevast! Blogilugejate kokkutulekuks nimetasin selle muigamisi.

Rohkem pilte facebookis Mesi tare kodumaja lehel.

elu kahepoolesega

Ma olen küll ja küll näinud internetis neid pilte seeriast "lapsed 5 minutit omapead". Sellest tulenevalt sai Mesilane oma esimeseks sünnipäevaks kingituseks lapselukud sahtlitele. Arvestades viimaste päevade vaatepilte, ei eemalda me neid enne, kui kõnealune noormees saab 18. Või midagi. Sest noh vaatepilt üleni jahusest põrandast-köögist-elutoast ei ole minu unistustes kirjas.

Eile. Mesilane tormab ringi mööda elamist, ma tegelen õhtusöögi ja Mutukaga puusal. 5 minutit on olnud vaikust. Vannitoas avaneb vaade tualettpaberirulli ümber Mutuka tooli keeravast Mesilasest.

Täna. Jätan põnnid 5 minutiks tuppa, sest lähen kullerpakki vastu võtma. Ilmselgelt on alanud Eesti toidu kuu, sest tagasi tulles leian eest "armastan Eesti toitu" kleepse täis tembeldatud Mutuka, Mesilane ise ülirõõmus. Pilti ei jõudnud teha, sest Mutukat tuli päästma hakata.

Homme? I dear to ask...

Ja kuna Mesilane on suuremat sorti vurrkann, siis iga natukese aja tagant on oodata nutuhoogu, kas siis varba ära löömisest või põlve marrastusest vms. Ja mis aitab paremini valu vastu kui plaaster? Ei, muidugi mitte emme "varesele valu..." Ta on suvega rammu kogunud ja jaksab nüüd minu meelehärmiks raskeid kummuti sahtleid lahti käristada, niiet juba ise lippab oma plaastrit võtma. Praegused suured lemmikud on trööstiplaastrid, mis meile pakiga saadeti. Aitäh ;) Need on nii mõnusad pehmed, et olen nõus isegi varvast ära lööma, et oleks põhjust peale panna. Kuna Mesilase valu saab plaastriga alati umbes minutiga ravitud, siis edasi saan ma plaastrit ise kanda. No ilu pärastki. Vahel kohe veab.

Metsamoori lood

Kui ma veel ise ema ei olnud, hakkas kuidagi hästi silma, et nii paljud noored emad oma käitumiselt ja mõtetelt ja olekult muutusid. Nö ökoemmedeks ehk et kuidas üha enam hakati vaatama keskkonnasõbralikkust ja puhtust jne. Ma ennast ökoemmeks ei pea, kuigi mulle tundub, et oma hoidistamiste ja maaeluga siin võin niimoodi paista küll. Võibolla ma ei oska ennast kõrvalt ka adekvaatselt vaadata muidugi :)

Selle suve järel tunnen, kuidas mu maailmapilt on järsku avanenud. Eks ma olen viimased mitu aastat juba pöördunud tagasi juurte juurde ehk ise moose keetnud, hapukurgid on iga suve kohustuslik osa, sest ilma ei ela ma talve üle. Piparmündi varumine, et mõnusalt hommikuteed nautida. Selline pisike korilus on olnud suvede-sügiste osa siin Peipsi ääres elades. Ja mitte ainult, sest tegelikult on see kõik saatnud mind ju lapsepõlvest peale. Vanaisa juures sai terved suved vennaga koos mütatud, jões käidud sulistamas, paadiga sõitmas, kala püüdmas, vesimünti korjamas. Teisel pool maja oli suur mets ja raba, kus käisime vennaga seenel ja marju korjamas. Mul oli tollal iga puu ja kraav metsas teada, kus kasvab kukeseen ja kus võiks olla puravikud. Minu enda isiklik ülesanne oli varuda ja kuivama panna naistepuna, melissi, pärnaõisi, piparmünti. Nendest tegi ema teesegu, mida talvel jõime.

Ma üldse ei peatu siin kogu aiamaa-teemal, mida tuli rohida muudkui, kartulipõllul, kust iga neetud õhtu mardikaid korjata ega marjapõõsastel, kust tuli marju korjata. Õunapuud ja talveõuna varumine ka. Ma jääkski neid maatöid ja koriluse astmeid siin ette lugema, see kõik on olnud mu vahva lapsepõlv, mida ma vahvaks muidugi nimetan 34-aastaselt :) Siis oli see tüütu kohustus, samal ajal, kui teised lapsed said alevis või linnas suvesid veeta.

Aga mingid algtõed justkui said uue hingamise tänavu. Ma vaimustusin uuesti kõigest ja sellest, mida loodus annab. Ja see on ikka nii nii palju parem, kui mingid poest ostetud poolfabrikaadid või teekoti maitselised pakiteed, kõik ühe maitsega. Väkk, hindan ma täna. Oli aeg, kus ema muudkui veensin, et mis sa jaurad nende mooside ja mahladega, poest saab kõike. Ema siis järkjärgult vähendaski oma tegemisi, sest poest sai kõike. Täna ma olen jõudnud selleni, et jah, poest saab kõike ,aga ma ei taha neid poetooteid. Ja isetehtud asju, mis liigituvad ka suuresti mahe- või ökotoodeteks, saab ka osta ja siis juba märgatavalt kõrgema hinnaga, kus masstoodetud poemoos näiteks.

Seega mul tuli mingi eriti suur tuhin peale käia maja taga sooservas ja metsa ääres ja põllunurgas taimi korjamas. Muudkui kuivatasin ja mässasin, nüüd pakendan ja panen talveks valmis. Suure õhinaga avastasin, et lisaks oma aia piparmündile ja melissile kasvab siin Peipsis paljupalju naistepuna (õnneks tuttav juba lapsepõlvest) ja minu jaoks uued avastused on põdrakanep ja angervaks. Lapsepõlves mul nendega kokkupuudet ei olnud ja edaspidine elu jättis nii külmaks nende suhtes kui vähegi sai.

Angervaks oli minu jaoks samas kategoorias nagu karulauk. Üks hetk hea mitu aastat tagasi hakkas mingi karulaugu maania pihta. Kõik igal pool varusid ja kokkasid... no ma ei tea. Ma pole sellest siiani aru saanud. Karulauk iga toidu sees. Ma olen korra või paar kuskil restos proovinud ja pole õhinasse sattunud. Siis hakkas pihta samalaadne teema angervaksaga. Igal pool ja kõigil. Ma juba sellepärast ilmselt ei teinud kuulma, sest no kõik tegid. Ja kui keset suve naabrinaine pakkus angervaksa teed, ma täiesti positiivselt üllatusin, et vau!!! Pidin tunnistama, et ma isegi ei tea, milline angervaks välja näeb. Kui mu silmad avatud said, siis ma nägin angervaksa igal pool! Kuidas ma niimoodi pimedana oma elu elanud olin :) Igatahes täitusid minu päevad siis korilusega. Keetsin aga angervaksast siirupeid (et puhvetite päeval limonaadi pakkuda. ihsand kui head) ja osa sai kuivama ka pandud. Plaanisin veel angervaksa korjata kuivatamise jaoks, aga mingi muu kiire asi tuli vahele ning unustasin ja noh, aeg läks mööda. Järgmine aasta siis veel hoolsamalt!

Ja see põdrakanep! Ma olen nii sillas! Põdrakanepitee ehk ivantšai kohalike keeles on lihtsalt uskumatult hea tee. Ma ei ole absoluutselt musta tee fänn. Kui ma kellelegi külla lähen ja ta teed pakkudes teatab, et tal on ainult musta teed, siis ma pigem ei joogi midagi. Ja need pakiteed minu hinnangul ongi just sellised. Ivantšai on viimasel ajal jõuliselt ka Eesti poelettidele pakiteedena ilmunud ja no tee või tina, no ikka on pakitee maitsega.

Vot siis võtsime kätte härraga ja tegime ise seda kohalikku musta teed. On see alles vaev, ma pean mainima. Kõigepealt korjasin mitu pagasnikutäit põdrakanepit, noppisin küljest lehed ja õied ning lasin neil närtsida. Siis tuli peotäie haaval kõik lehed läbi muljuda nii, et lehtedest mahlad väljas. Seejärel fermenteerimine ja siis õigetel kraadidel kuivatamine. Tulemuseks on ülimaitsev tee. Muidugi asjaolu, et see on mu enda käekestega sõna otseses mõttes tehtud, mängib ka suurt rolli. Aga kõik, kellele ivantšaid pakkunud oleme, on tunnistanud, et tõesti on mõnus ja nii hea maitsega.

Nendest asjaoludest lähtuvalt, et Peipsi on eesti vääristoidu sahver, nakatusin mõttest, et sel aastal Sibulatee puhvetite päeval, pakume palju rohkem kohalikku ja just vanarahva tarkustest pärinevat toitu. Minu isiklik agenda on rivistada üles kõik meie viis samovari ja keeta viis erinevat teed. Kõrvale erinevaid pirukaid. Harjutan siin kätt sibula- ja pohlapirukatega. Jällegi, nämm. Midagi nii lihtsat võib maitseda nii hästi. Ei ole vaja neid poppe ürte muudkui igale poole, lihtsad ja loodusest pärit maitsed.

Härra missioon on tegeleda kalaga. Tuleb kala traditsioonilisel kujul (suitsukala, vobla) ja veidi ootamatul kujul ka. Aga on, mida tahta mekkida. Ausalt. Ja siis sibul muidugi ka! Kindlasti teeme sibularõngaid. Mina suur sibulapelgur (ma ei ole kunagi mõistnud, kuidas saab marineeritud sibulat või šašlõki pangest võttes lihtsalt toorelt süüa. iuu. Toidu sees hästi väikseks hakitult on olnud ok, mu ema tegi nii ja eks ta selle kiiksu minusse lihtsalt istutas) tegin ükspäev sibularõngaid taignas ja pidin vahepeal härrale smsima, et kui ta kohe koju ei tule, ei saa ta mitte ühtegi ise, sest no niiiiiii head on. Kus ma elanud olen? :D Purki kaane alla panin ka suure laari marineeritud sibulaid. Midagi täiesti uut minu koduköögist, aga väärt maitsed ;)

Sibulatee puhvetite päevaga on veel see suur küsimus, et ma olen mõelnud kalasupi keetmisele, aga härra arvas, et äkki teeks hoopis sibulasuppi? Mis te arvate? Kumba tahaksite?

Niiet minus on tärganud mingi tohutu Metsamoor. Muudkui guugeldan ja uurin erinevaid ravimtaimi, sest see on nii põnev maailm ja miks ma sellele juba varem ei mõelnud? Paljusid teesid pakin ka müügiks (sest nii hoogsalt varusin suvel, et palju sai) ja saab osta omale meie puhvetist 16.septembril.

Peangi nüüd puhvetite päeva korraldamisele rohkem rõhku pöörama. Päris mitu blogilugejat andis teada, et soovivad appi tulla. Kui ma juhuslikult paari päeva jooksul ei kirjuta teile, siis ma ei leidnud te kirja postkastist kirjadelaviinist üles ja kirjutage mulle uuesti. Paneme mõned korralduslikud asjad paika, et juba järgmine laupäev väga hästi sujuks ja suurepäraselt mõnusaks päevaks kujuneks.

kuuriehituse saaga jätkub

Ma olen siin ennast vaikselt ise muidugi üles kruvinud, aga no ikkagi. Kui kuradi kaua see kuuriehituse saaga veel kestab?

Oleg-mees augusti algul naases peale 4 kuu pikkust vaikust ja esitas eriti lolle vabandusi stiilis mu koer sõi kodutöö ära. Kuna härral mul on ehitusmotivatsioon kuhugi ära kadunud (eks me ole üle kahe aasta ikka nonstopp rämedalt palju ära ka teinud, saan täiesti aru) ja kuna sai võetud appi varem oma oskuseid ja kaasamõtlemist näidanud tuttav mees, siis härra ei ole tahtnud seda ehitust ise üle võtta. Nn käekiri on teine kui meil ja jah, ma saan aru, et meil on üle poole aasta olnud koguaeg üks suur tempo peal ja seega reaalselt pole olnud härral aega ka ehitusega tegeleda.

Pool kuuri oli ehitatud, u pool tööd veel teha. Ma ise nii hindan. Ja siis nüüd on 1.september. Täpselt kuu aega on see nali kestnud. Tuleb kohale paariks tunniks, nokitseb natuke ja lahkub. Eelmine nädal ei tulnud praktiliselt üldse, sest neli päeva kallas vihma ja ma sellest võin veel aru saada, et siis on väljas ehitada nõme. Nädalavahetuseti ta ei tule tööle. Tööpäevad kui tuleb ja teeb, lõppevad kell 16. Ja sel nädalal imeliste päikseliste ilmadega ei ole praktiliselt kohale tulnud, vabandused jällegi selles samas stiilis. Kui tuli ka kohale, siis nt kella 12 ajal ja kell 14 pakkis kotti juba kokku. Nagu mida kuradit? Palju ta tahab siinvahet jõlkuda (ja mu närve süüa?)? Kas lihtsam ei oleks see objekt ära lõpetada ja raha kätte saada? See ei ole kontoritöö, kus hoia tööd eksole.

Ma ei saa talle käredalt peale ka lennata, sest siis kaob ilmselt jälle ära ja see kuur ei saagi valmis. Ilmselt häirib see kõik mind kõige rohkem just sellepärast, et kui ma/me ise teen/teeme, siis kuni pimeda saabumiseni välja ja niikaua, kuni on valmis. Ma ei salli sellist pooleliolevat asja. 

Ei saa muidugi öelda, et ta midagi selle augustikuu jooksul ära poleks teinud, on ikka. Katus on peal ja laudis peaaegu ka. Mingi 5 rida laudist on jäänud ühel seinal veel (miks seda eile ei saanud ära panna kõik, on minu jaoks müstika). Vaja ette panna veel kaks akent, lõpetada tuulekast, teha valmis kaks ust.  

???

Kuna see kuur on oluline selleks, et saaks paljusid asju sinna ümber paigutada ja jätkata oma maja ehituse ja äärmiselt vajalike töödega nagu laudis uuele osale, vana maja osa uus katus ja soojustus ning uus laudis ka vanale majaosale, siis noh. Ma võin need kõik jälle korstnasse kirjutada. Sellise tempo juures ei jõua enne talve midagi enam teha.

Nagu ma eile õhtul vennale ka telefonis kurtsin, mul on hädasti vaja oma venna ja isa abi. Ma olen neile nõus maksma ka, peaasi et saaks tehtud. Ma reaalselt tean, et selle kuuri saaksid nad kahekesi tehtud paari tunniga ja nädalaga oleks maja juures hädavajalikud tööd ka tehtud. Sest nad on seda tõestanud. Samasugused tööloomad nagu ma ise vajadusel :)

Vaatame siis, kas mu seekordne auruväljalaskmine ka positiivselt jällegi mõjub :)