Lubasin endale ja lastele ka, et kui puhvetite päev selja taga, siis mul on rohkem aega lihtsalt olla ja puhata ja mängida.
Tjah. Vaatan hetkel oma 8 kartulikoti täit õunu (õunamahla tegu ootel), 2 kotitäit pirne (moositegu ootel), 3 pangetäit pihlakaid (siirupitegu ootel) ja mõtlen, et vaja on veel astelpajusid ja jõhvikaid ja ...
Et vist ei puhka veel.
Ma ei tea, kust mul see tuleb, aga mul on päris tõsine kiiks. Kui ma midagi teen, siis maksimumiga.
Nt kui ma olin enne Austraaliat suur lauamängusõber, siis mul pidid kodus pea kõik saadaolevad lauamängud olema. Ma ei ole seda teadlikult endale tagasi lubanud tulla, sest aussie minnes pidin palju maist vara ära müüma, sest hoiule polnud kuhugi panna.
Praegu kui ma talveks valmistun, mul on vajadus ära kasutada KÕIKE, mis loodus ümberringi annab. Moosi keeta, siis kuhjaga. Mahla pressida, siis kohe hulgi. Teematerjali korjates ja kuivatades, siis sülemiga. Jne. Mis koriluse monklus see on? :D
*Peipsimaad nimetatakse Eesti sahvriks. Seda ta on. Müstiline, mida siin kõik ei kasva, jookse või uju :)
2 kommentaari:
No kui teil kogu see kraam kevadeks kevadeks otsa saab siis on see ju mõistlik korilus. Veidi jura oleks lugu siis kui sa hullunult konserveerid ja uuel sügisel tühjade purkide puuduses kolmveerandi neist komposti kallad.
Ei, ära ei viska midagi. Kõik saab tarbitud alati :)
Postita kommentaar