ebausu küsimus

Kui ma musta kassi näen, siis sülitan salamisi kolm korda üle õla. Kuna ma ei tea, üle kumma õla peab, siis igaks juhuks üle mõlema õla.

Redeli alt läbi ei käi.

Kaevuluugile ei astu tänaval, sest muidu lähen tülli kellegagi eksole. Samamoodi ei lähe kunagi teiselt poolt elektriposti, kui ülejäänud seltskond.

Rahakoti vahele on mul peidetud üks viiekas, sest rahakott ei tohi kunagi rahast tühi olla. Ja noh, vahel on seda hädaabi viiekat täpselt vaja ka.

Käeotti ei toeta põrandale.

Kui täht langeb, siis püüan midagi soovida.

Rohkem mul vist ebausu kiikse ei olegi. Aga sul?

Muus osas ma pean ennast tubliks ratsionaalseks inimeseks. Pigem olen alati mingite asjade osas skeptiline, kui et rõõmuga hurraatan ja siis lohku tõmmatakse. Igasugu Nigeeria lotovõite ei usu ja kahtlaseid linke ei ava.

Aga vot ma ei tea, mis needuse ma omale kaela olen saanud või miks mul terve nädal on olnud nii palju ebaõnne. Kas mu vedamise ja õnnelik olemise kvoodid on täis saanud või vastupidi, peale selliseid lakse on just suuremat sorti jackpot kaela langemas?

Igatahes. Kõik algas puhvetite päevaga, mil ma oma telefoni ära kaotasin. Selle sain küll tänu härrale lõpuks üles leitud, aga ehmatus oli korraks juba suur. Alles uuesti telefoni näpuvahel hoides mõistsin, millest kõik ma oleks ilma jäänud. Mul on telefon olnud suur abimees Mutuka tegemiste ja toimetamiste üles tähendamiseks, st kõik tema uued oskused millal ja kuidas. Ja see oleks olnud tohutu kaotus minu jaoks.

Järgmisel päeval tõmbas Mutukas puruks mu kaelakee, mille härra sünnipäevaks kinkis.

Sellest järgmisel päeval kaotasin sõrmest ära oma ema abielusõrmuse, mida armastusega kandsin. Nagu ma härralegi torkasin, ilmselt oli see mu viimane lootus üldse abielusõrmust kanda, tema mind ju ära ei kosi. Nali naljaks, aga nii kurb on olla. Härra arvas, et tuleb minna metallidetektoriga otsinguile. No mingu siis, ma kaotasin sõrmuse Pärnumaale.

Et kirssi tordile saada, andis mu auto otsad. Sõidu pealt kodunt 100 km kaugusel metsa vahel. Naiss. Samas poleks saanud seda õnnetust paremini küsida. Ilm oli vähemalt soe ja päikseline, härra oli ise roolis ja just olime terve perega lustinud pool päeva Maanteemuuseumis ning peale seda kõhud Pizza Olives täis söönud. Päikeseloojanguni oli ka aega, ei olnud veel pime ega külm. Koju saime appi tulnud sõbraga, kes meid öö hakuks koju viis. Auto jäi Tartusse ja ühtlasi ka Mutuka vanker, sest see peale ei mahtunud. Kõigil ei ole sellised soccervan autod nagu mul eksole :P

Hea, et  mu auto seda suremise trikki mõned päevad varem ei teinud, kui ma lastega üksinda mööda Soomaa kruusateid sõitsin vanaisale külla. Vot see oleks väga nõme seis olnud.

Ma loodan, et rohkem mingeid erroreid mulle osaks ei saa ja panustan suurele saabuvale õnnele.