See hetk, kui
- moos keeb pliidil ja on paari minuti küsimus, et ta on valmis ja tuleb kibekiirelt ettevalmistatud purkidesse tõsta ja kinni kaanetada, samal ajal...
- Mutukas puusale toetudes kõhtu täis mugib ja silmad on kinni vajunud ning on paari minuti küsimus, et ta rahulikult õue vankrisse ümber tõsta (olles seda hetke terve päeva muude toimetuste taustal oodanud), samal ajal...
- heliseb telefon, helistajaks inimene, kelle kõnesid oled veits liiga mitu korda üle lasknud (sest helistab nii valel hetkel muudkui), aga tööalaselt vajalik suhelda ja ei ole viisakas veelkord üle lasta, samal ajal....
- koputab intensiivselt aknale see külamees, kes ALATI ilmub ukse või akna taha nii kuramuse valel hetkel (loe uuesti eelmisi kolme punkti) ja kes ALATI ilmub selleks, et midagi sulle müüa ja kes mitte kunagi ei saa su eitavast vastusest aru ja kes mitte kunagi ei taha ära minna vaid jutustada, kuigi mul pole aega ega kannatust mingit mulli kuulata.
See hetk oli just hetk tagasi. Ja siis on Mutukas üleval klõpsti ja ei mingit und. Moos keeb üle. Telefoni paned ära vabandades, et ei saa suhelda. Ja see Fjodor ära ka ei lähe, ma olen talle 6 korda juba öelnud, et ma ei taha seda kala, mis tal ripakil on. Eelmise visiidi aegu pähe määritud punaseid sõstraid ootan muide siiani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar