Ma olen küll ja küll näinud internetis neid pilte seeriast "lapsed 5 minutit omapead". Sellest tulenevalt sai Mesilane oma esimeseks sünnipäevaks kingituseks lapselukud sahtlitele. Arvestades viimaste päevade vaatepilte, ei eemalda me neid enne, kui kõnealune noormees saab 18. Või midagi. Sest noh vaatepilt üleni jahusest põrandast-köögist-elutoast ei ole minu unistustes kirjas.
Eile. Mesilane tormab ringi mööda elamist, ma tegelen õhtusöögi ja Mutukaga puusal. 5 minutit on olnud vaikust. Vannitoas avaneb vaade tualettpaberirulli ümber Mutuka tooli keeravast Mesilasest.
Täna. Jätan põnnid 5 minutiks tuppa, sest lähen kullerpakki vastu võtma. Ilmselgelt on alanud Eesti toidu kuu, sest tagasi tulles leian eest "armastan Eesti toitu" kleepse täis tembeldatud Mutuka, Mesilane ise ülirõõmus. Pilti ei jõudnud teha, sest Mutukat tuli päästma hakata.
Homme? I dear to ask...
Ja kuna Mesilane on suuremat sorti vurrkann, siis iga natukese aja tagant on oodata nutuhoogu, kas siis varba ära löömisest või põlve marrastusest vms. Ja mis aitab paremini valu vastu kui plaaster? Ei, muidugi mitte emme "varesele valu..." Ta on suvega rammu kogunud ja jaksab nüüd minu meelehärmiks raskeid kummuti sahtleid lahti käristada, niiet juba ise lippab oma plaastrit võtma. Praegused suured lemmikud on trööstiplaastrid, mis meile pakiga saadeti. Aitäh ;) Need on nii mõnusad pehmed, et olen nõus isegi varvast ära lööma, et oleks põhjust peale panna. Kuna Mesilase valu saab plaastriga alati umbes minutiga ravitud, siis edasi saan ma plaastrit ise kanda. No ilu pärastki. Vahel kohe veab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar