Metsamoori lood

Kui ma veel ise ema ei olnud, hakkas kuidagi hästi silma, et nii paljud noored emad oma käitumiselt ja mõtetelt ja olekult muutusid. Nö ökoemmedeks ehk et kuidas üha enam hakati vaatama keskkonnasõbralikkust ja puhtust jne. Ma ennast ökoemmeks ei pea, kuigi mulle tundub, et oma hoidistamiste ja maaeluga siin võin niimoodi paista küll. Võibolla ma ei oska ennast kõrvalt ka adekvaatselt vaadata muidugi :)

Selle suve järel tunnen, kuidas mu maailmapilt on järsku avanenud. Eks ma olen viimased mitu aastat juba pöördunud tagasi juurte juurde ehk ise moose keetnud, hapukurgid on iga suve kohustuslik osa, sest ilma ei ela ma talve üle. Piparmündi varumine, et mõnusalt hommikuteed nautida. Selline pisike korilus on olnud suvede-sügiste osa siin Peipsi ääres elades. Ja mitte ainult, sest tegelikult on see kõik saatnud mind ju lapsepõlvest peale. Vanaisa juures sai terved suved vennaga koos mütatud, jões käidud sulistamas, paadiga sõitmas, kala püüdmas, vesimünti korjamas. Teisel pool maja oli suur mets ja raba, kus käisime vennaga seenel ja marju korjamas. Mul oli tollal iga puu ja kraav metsas teada, kus kasvab kukeseen ja kus võiks olla puravikud. Minu enda isiklik ülesanne oli varuda ja kuivama panna naistepuna, melissi, pärnaõisi, piparmünti. Nendest tegi ema teesegu, mida talvel jõime.

Ma üldse ei peatu siin kogu aiamaa-teemal, mida tuli rohida muudkui, kartulipõllul, kust iga neetud õhtu mardikaid korjata ega marjapõõsastel, kust tuli marju korjata. Õunapuud ja talveõuna varumine ka. Ma jääkski neid maatöid ja koriluse astmeid siin ette lugema, see kõik on olnud mu vahva lapsepõlv, mida ma vahvaks muidugi nimetan 34-aastaselt :) Siis oli see tüütu kohustus, samal ajal, kui teised lapsed said alevis või linnas suvesid veeta.

Aga mingid algtõed justkui said uue hingamise tänavu. Ma vaimustusin uuesti kõigest ja sellest, mida loodus annab. Ja see on ikka nii nii palju parem, kui mingid poest ostetud poolfabrikaadid või teekoti maitselised pakiteed, kõik ühe maitsega. Väkk, hindan ma täna. Oli aeg, kus ema muudkui veensin, et mis sa jaurad nende mooside ja mahladega, poest saab kõike. Ema siis järkjärgult vähendaski oma tegemisi, sest poest sai kõike. Täna ma olen jõudnud selleni, et jah, poest saab kõike ,aga ma ei taha neid poetooteid. Ja isetehtud asju, mis liigituvad ka suuresti mahe- või ökotoodeteks, saab ka osta ja siis juba märgatavalt kõrgema hinnaga, kus masstoodetud poemoos näiteks.

Seega mul tuli mingi eriti suur tuhin peale käia maja taga sooservas ja metsa ääres ja põllunurgas taimi korjamas. Muudkui kuivatasin ja mässasin, nüüd pakendan ja panen talveks valmis. Suure õhinaga avastasin, et lisaks oma aia piparmündile ja melissile kasvab siin Peipsis paljupalju naistepuna (õnneks tuttav juba lapsepõlvest) ja minu jaoks uued avastused on põdrakanep ja angervaks. Lapsepõlves mul nendega kokkupuudet ei olnud ja edaspidine elu jättis nii külmaks nende suhtes kui vähegi sai.

Angervaks oli minu jaoks samas kategoorias nagu karulauk. Üks hetk hea mitu aastat tagasi hakkas mingi karulaugu maania pihta. Kõik igal pool varusid ja kokkasid... no ma ei tea. Ma pole sellest siiani aru saanud. Karulauk iga toidu sees. Ma olen korra või paar kuskil restos proovinud ja pole õhinasse sattunud. Siis hakkas pihta samalaadne teema angervaksaga. Igal pool ja kõigil. Ma juba sellepärast ilmselt ei teinud kuulma, sest no kõik tegid. Ja kui keset suve naabrinaine pakkus angervaksa teed, ma täiesti positiivselt üllatusin, et vau!!! Pidin tunnistama, et ma isegi ei tea, milline angervaks välja näeb. Kui mu silmad avatud said, siis ma nägin angervaksa igal pool! Kuidas ma niimoodi pimedana oma elu elanud olin :) Igatahes täitusid minu päevad siis korilusega. Keetsin aga angervaksast siirupeid (et puhvetite päeval limonaadi pakkuda. ihsand kui head) ja osa sai kuivama ka pandud. Plaanisin veel angervaksa korjata kuivatamise jaoks, aga mingi muu kiire asi tuli vahele ning unustasin ja noh, aeg läks mööda. Järgmine aasta siis veel hoolsamalt!

Ja see põdrakanep! Ma olen nii sillas! Põdrakanepitee ehk ivantšai kohalike keeles on lihtsalt uskumatult hea tee. Ma ei ole absoluutselt musta tee fänn. Kui ma kellelegi külla lähen ja ta teed pakkudes teatab, et tal on ainult musta teed, siis ma pigem ei joogi midagi. Ja need pakiteed minu hinnangul ongi just sellised. Ivantšai on viimasel ajal jõuliselt ka Eesti poelettidele pakiteedena ilmunud ja no tee või tina, no ikka on pakitee maitsega.

Vot siis võtsime kätte härraga ja tegime ise seda kohalikku musta teed. On see alles vaev, ma pean mainima. Kõigepealt korjasin mitu pagasnikutäit põdrakanepit, noppisin küljest lehed ja õied ning lasin neil närtsida. Siis tuli peotäie haaval kõik lehed läbi muljuda nii, et lehtedest mahlad väljas. Seejärel fermenteerimine ja siis õigetel kraadidel kuivatamine. Tulemuseks on ülimaitsev tee. Muidugi asjaolu, et see on mu enda käekestega sõna otseses mõttes tehtud, mängib ka suurt rolli. Aga kõik, kellele ivantšaid pakkunud oleme, on tunnistanud, et tõesti on mõnus ja nii hea maitsega.

Nendest asjaoludest lähtuvalt, et Peipsi on eesti vääristoidu sahver, nakatusin mõttest, et sel aastal Sibulatee puhvetite päeval, pakume palju rohkem kohalikku ja just vanarahva tarkustest pärinevat toitu. Minu isiklik agenda on rivistada üles kõik meie viis samovari ja keeta viis erinevat teed. Kõrvale erinevaid pirukaid. Harjutan siin kätt sibula- ja pohlapirukatega. Jällegi, nämm. Midagi nii lihtsat võib maitseda nii hästi. Ei ole vaja neid poppe ürte muudkui igale poole, lihtsad ja loodusest pärit maitsed.

Härra missioon on tegeleda kalaga. Tuleb kala traditsioonilisel kujul (suitsukala, vobla) ja veidi ootamatul kujul ka. Aga on, mida tahta mekkida. Ausalt. Ja siis sibul muidugi ka! Kindlasti teeme sibularõngaid. Mina suur sibulapelgur (ma ei ole kunagi mõistnud, kuidas saab marineeritud sibulat või šašlõki pangest võttes lihtsalt toorelt süüa. iuu. Toidu sees hästi väikseks hakitult on olnud ok, mu ema tegi nii ja eks ta selle kiiksu minusse lihtsalt istutas) tegin ükspäev sibularõngaid taignas ja pidin vahepeal härrale smsima, et kui ta kohe koju ei tule, ei saa ta mitte ühtegi ise, sest no niiiiiii head on. Kus ma elanud olen? :D Purki kaane alla panin ka suure laari marineeritud sibulaid. Midagi täiesti uut minu koduköögist, aga väärt maitsed ;)

Sibulatee puhvetite päevaga on veel see suur küsimus, et ma olen mõelnud kalasupi keetmisele, aga härra arvas, et äkki teeks hoopis sibulasuppi? Mis te arvate? Kumba tahaksite?

Niiet minus on tärganud mingi tohutu Metsamoor. Muudkui guugeldan ja uurin erinevaid ravimtaimi, sest see on nii põnev maailm ja miks ma sellele juba varem ei mõelnud? Paljusid teesid pakin ka müügiks (sest nii hoogsalt varusin suvel, et palju sai) ja saab osta omale meie puhvetist 16.septembril.

Peangi nüüd puhvetite päeva korraldamisele rohkem rõhku pöörama. Päris mitu blogilugejat andis teada, et soovivad appi tulla. Kui ma juhuslikult paari päeva jooksul ei kirjuta teile, siis ma ei leidnud te kirja postkastist kirjadelaviinist üles ja kirjutage mulle uuesti. Paneme mõned korralduslikud asjad paika, et juba järgmine laupäev väga hästi sujuks ja suurepäraselt mõnusaks päevaks kujuneks.