Projekt "Külalistemaja" - 38

Tükk aega juba olen tahtnud uusi remondipostitusi teha, aga ikka on miskit VEEL natuke teha ja nii on jäänud. Praegugi ei ole mul saunapaadi kohta täiuslikke pilte, sest köögitarvikud on kappides peidus. Aga paadis äkki ei peagi olema kapile sätitet? Peipsi lainetus ja nii?

Voodipesud on ka, aga mulle tundub, et parem hoida neid kapis kui et voodid paadil konstantselt tehtud nagu tares?

Aga vähemalt on meie kaua tehtud kaunikene paat valmis! Veel eile pani härra paika nn liistud ehk nöörid siia-sinna ja paigaldas nagid. Saunaruumi ma tahan panna uue põrandakatte, praegune tundub liiga vana ja ebasümpaatne. Aga uhh, kuidas saun läheb kuumaks. Ma ei jõua ära oodata, et ise paadil ööbimine ja saunatamine järgi testida, siis saab kindla südamega juba külastajatele ka pakkuda. Selline romantikapakett.

Nipet-näpet on veel vaja jah. Saunaruumi kibu ja kulp nt. Pliidilahendus kööginurka. Ilmselt gaasiballooniga matkapliit. Härra on pead vaevanud valgustuslahendusega, aga ma hindasin, et me pakume paati suvehooajal ja siis on meil valged ööd. 

Ja üks mure on mul ka. Mis võiks olla selle paketi nimi meil? Peast on käinud meil läbi saunapaat ja järvehotell. Või oskate midagi palju paremat soovitada?

suvel Peipsi äärde

Mul siin sõbrad uurivad muudkui, et mis meil suvel Peipsis plaanis. No ma panen siis kirja, millal kindlasti meile külla tulla.

30.aprill - Suur Peipsi Toidu pidu Alatskivil. Alustame Peipsi maitsete aastat ja see on suur kohalik toidumess. Kohustuslik üritus külastajaile muide :)

17.juuni - Eesti sääsepüüdmise meistrivõistlused Mesi tare hoovis. 

15.juuli - Hommikul Alatskivil suur vanavaralaat ja lõunast algab Varnjas meite korraldatud Varnja Kaluritepäev, mis kulgeb õhtusesse simmanisse välja.

19.august - Varnja SaunafEST

16.september - Sibulatee puhvetite päev

Need on meie korraldatud või meie osalusega suured piirkonnaüritused. Üritusi on muidugi teisigi veel, nt Voronja hooaja avamine, Vene jaanipäev, Vene Filmi päevad, Peipsi järvemuusika festival, Õunapüha jne jne. Broneerige kogu suvi Peipsi jaoks ühesõnaga.

kevad!

Sain eile noomida, et inetu on lapsi süüdistada enda saamatuses ehk et miks ma üldse ei blogi, sest rahvas ootavat. No ma lubasin siis, et täna.

Aga ma ütlen ära, miks nii harva blogisse jõuan. Sest kas te olete märganud õues olevat ilma? Päike!!! Ja mittemidagi ei saja parasjagu ja kas ma päikest mainisin? Kui ma Tallinna-preili veel olin ja päevad kontoris möödusid, siis ma ka ei teadnud päikesest midagi. Mina rääkisin kõigile, kuidas mina pruuniks ei lähegi, vaid punaseks, nahk maha ja nulliring sõnaga. Täna, peale u 3-aastast praktikat ma tean, et Eestis saab vabalt pruuniks teiseks juuniks. Niiet kui ma parasjagu ei toimeta ühe või teise asjaga, siis ma istun meite tuulevaikses hoovinurgas päikeselaigus (need "vanad eestlased" või siinkandis siis pigem vanausulised ikka teadsid, kuidas maju ehitada ja mis nurga alla jne.) ja naudin kevadet. Hoolimata nendest vahepeal toimunud lumesadudest. 

Päris korralik šokk oli 22.aprill, mil meil toimus meite korraldatud Varnja Kalalaat, näha hommikul tihedat lumesadu akna taga. Nagu pekki noh! Kus sa, lumi, jõululaupäeval olid? Kui ma tahtsin lumist perepilti teha? Või siis kõikidel neil detsembri ja jaanuaripäevadel, mil Mesilane välisukse juures seistes "Ssee, ssee!" nõudis, ise kelgule näidates. Kuidas ma pidin lapsele rääkima, et talv küll, aga lund ei ole, et kelguga sõitma minna. Kus sa lumi siis olid, mis? Ei, sina tuled minu kevadist kalalaata kiusama... 

Nii palju kiusaski, et mu laadale registreerunud 100st müüjast jõudis kohale 60. Ma olin nii nördinud. Kell 10, mil mina laadaplatsile liikusin, paistis väljas päike, taevas selgines ja oli helesinine. Nii laadapäeva lõpuni ja kell 17 tuli mingi hull sadu alla, aga siis oli jumala poogen, sadagu või pussnuge, mõtlesin. Niiet kõigil neil, kes kohale tulid, läks hästi! Aga mina ei jäänud rahule nende tühjade kohtadega laadaplatsil. Järgmisel aastal muudan registreerumistingimusi.

Olengi juba siin arvutis pikalt passinud, istikud (mis ma laadalt omale soetasin) ootavad, et mulda saaksid ja ma tahaks veel meite saunapaadis nokitseda ja üldse, õues värsket õhku hingata. See on SEE, miks ma nii naudin meie praegust elu. Vaba kulgemine (mis siiski muudkui tundub aja peale tormamine, sest iseendale võetud ülesanded, tähtajad  ja teistele antud lubadused ootavad), oma asja ajamine ja õues olemine. Ma polnud kunagi märganud kevade tulekut. Alati üllatusin, kui ühtäkki rohelisi lehti puudel-põõsastel nägin. Nüüd olen mitumitu päeva juba piilunud plahvatusootel pungasid igalpool. Kevad tuleb, sõbrad. Milline mõnu!

tõelised sõbrad

Meile ikka siia perifeeriasse sõpru külla käib vahelduva eduga. Ja mõnikord juhtub, et meite värske õhk ajab pea sassi ja nii on meile kogunenud võõraid riideesemeid. Kõige tihedamad külalised on meil kallid sõbrad Mari ja Allan ja seetõttu on täiesti põhjendatud arvamus eksole, et kui midagi uut ja võõrast meile tekib, siis on see Allani oma :)

Et nädalavahetusel olid ka nemad meil teiste väärt abimeeste seas kohal, siis härra haaras võimalusest kohe Allanile kõiki esemeid pakkuda.

Härra: "Allan! Kas see on sinu müts?"

Allan: "Ei ole!"

Härra: "Aga see kampsun?"

Allan: "Eii!"

Härra ei usu ja kontrollib Mari käest üle.

Härra: "Kas see on Allani müts?"

Marilt tuleb kiire pilguheit ja veel kiirem vastus, et ei ole. Kampsunit pakkudes jääb Mari kampsunit näppima, et päääris ilus kampsun. Aga ikka ei ole mehe oma.

Ma kasutan juhust musta huumorit teha ja kahemõttelist nalja sisse pikkida. Hõikan härrale:

"Aa sorri, Sorry noh. See oli MINU külalise oma, khm. Soooorrriii..."

Allan võtab sisse Tõelise Sõbra poosi (no teate seda anekdooti eks, kus mees tuli hommikul koju ja ütles, et oli sõbra juures. Naine helistab 10le mehe sõbrale, kellest kõik ütlevad, et oli jah ja kolm kinnitavad, et on ikka veel.), uuris kampsunit ja ütles härrale: 

"See kampsun on sinust palju väiksem. No mis mees see SELLINE on?"

:)

Sõnaga, müts ja kampsun on ikka saadaval. Nädalavahetusel lisandusid kellegi aluspüksid, mida keegi omaks ei võta. Järjest kahtlasemaks läheb.

Täitsa elus

Nii-nii palju tervisi sain eelmise postituse kommentaaridesse. Aitäh! Täitsa elus olen ja liigun ja elan. Mulle niiväga meeldis Marje kommentaar, kes kirjutas, et luges Tarantinot ja et muusika oli ka jube :)) Ma siiani naeran seda lauset. Aitäh sulle, heatujutooja!

Kui aus olla, siis jube valus oli ja on kohati siiani. Istuda on piin. Nagu uuesti oleks sünnitanud. Härra lootis vaikselt juba, et kaissu pugedes saab nahistada ka, aga tühjagi eks. Ise ta jättis selle kaevuluugi ripakile :)

Samas ma kogu selle saaga jooksul kordagi ei mõelnud, et miksnüüdmina ja maailmonminuvastu. Mina, kes ma verd nähes minestan, ma seda ei vaadanud, sest noh, muidu olekski minestanud. Lihtsalt tundsin seda sooja valgumist mööda oma jalgu (ei olnud hea tunne).

Pigem keerlesid peas mõtted, et 

1. see jalg fekaaliseks ei saaks. (naine eksole)

2. pekki, nüüd jääb KÕIK TEGEMATA! (Eesti naine eksole. Töö jääb tegemata)

3. Mutukas! Minu mutukas! Kuidas ta süüa saab? Vaene mutukas ärkab ju tühja kõhuga!!!

4. Mesilane ärkab ka nutuga ja mind ei ole juuuuu!

5. I'm so gonna blog this!

sitamagnet

Siin-seal blogides on vahel läbi kumanud, kuidas blogija end sitamagnetiks tituleerib. Sõbrad, ma räägin teile loo ja sitamagnet omandab uue, sõna-sõnalt tähenduse.

Kui ma teeks blogiprojekti "igas kuus midagi uut", siis aprill skooriks sajaga. Aga siis algusest. Reede, valdavale osale töötavast elanikkonnast teadatuntud kui vaba päev ja lihavõtted ja värvime-koksime mune. Mina kamandasin pere õue, Mutukas, rõõmsameelne beebi, magas terve päeva vankris, Mesilane jooksis ringi ja otsis põnevaid tegemisi. Et meie hoov on jätkuvalt igasugu kraami täis ja ehitus valmis ei jõua, sest abilised kõigepealt tähistasid hoolega sarikapidu ja siis muidugi on kõik kristlased, sest Kristus on üles tõusnud ja lihavõtted jne, ühesõnaga olen olnud häiritud sellest, et kõik venib. aga seda kolahunnikut ma õue peal (ja kaameras) näha siiski ei taha. Asusin asju sorteerima, prügisse vedama ja ümber kolima hoovi pealt. Lisaks oli veel suur hunnik vanu laudu, mida ära saagida.

Tugevalt peale lõunat leidsime mahti, et keha kiirelt kinnitada ja veensin Mesilase tuttu minema. Oli juba üleväsinud ja õige lõunauinaku aeg ammu möödas. Mutukas magas jätkuvalt nunnult. Seega saime hoovi edasi kraamida. Härra tuli appi mulle mingit raskemat asja tarima ja paigutasime selle silma alt ära. Midagi arutades ja vesteldes astusin sammu tagasi ja otse kümnesse.

Meil on hoovi nurgas kaks settekaevu. Ühe kaas maadligi, teine on u 15 cm kõrge ja selle kaas oli pealt ära, sest voolik sees. Kaas peal küll, aga lahtiselt. Ja ma astusin, mitte ei koperdanud, sellele otse peale, mis tähendas, et kaas lendas jala alt ja ma lendasin otse ühe jalaga sisse.

Niisiis, oletatava blogiprojekti "ma ei ole kunagi" raames sain reedel kirja:

1. settekaevu kukkumine. 

Sitamagnet sõna otseses mõttes. Mu ainus mõte oli sel hetkel, et pekki, kui nüüd jalg fekaali täis on!!!

Ei olnud muide. Settekaev on kolm raket sügav ja tühjendatud, sest et pump ja voolik eksole, aga mitte korralikult kaanega kinni, nagu ta oleks pidanud olema. Seega jalg mul midagi roojast ei riivanud.

Küll aga oli äär piisavalt kõrge, u 15 cm ja terav. Seda, et ta žilettterav on, sain teada sekundite pärast, kui verd voolama hakkas. Mitte tilkuma, voolama!

2. kiirabiautosse pikali heita ja tasuta Tartusse EMOsse sõita.

Seda ma ka varem teinud ei olnud. Härra tõi Mutuka järgi, sest 6-nädalane rinnatoidul beebi peab ema ligidal olema eksole. Mutukas oli väga tubli, ei teinud piiksugi kogu selle loo ajal. Mind viidi operatsioonile ja nüüd siis taastun. Haav on sügav ja luuni välja, nagu arstid mulle pärast ütlesid. Ja et see kõik veel lõbusam oleks, siis günekoloogilises piirkonnas.

Mutukas kaisus, opilt tulnuna, jäime vastu ööd isolaatoris tuttu. Õde sidus mul käe hellalt kinni, et ma öösel kuidagi kanüüli paigast ei rahmeldaks. Asetasin käe Mutukale pepu peale ja uinusime. 

Pool tundi hiljem avasin mingi aimduse peale silmad. Aru ma ei saa, mis Tarantino filmi sel päeval minuga filmiti, aga Mutukas ujus veres. Tekk-linad ja eelkõige Mutukas mu kaisus olid verest ligunenud. See kuradi kanüül oli sideme panemisega ikkagi paigast nihkunud ja verd lahmas. Liikumisvõimetuna püüdsin häirenupuni ulatuda. Ulatusin. Kedagi ei tulnud, hvakk. Ajasin end voodist välja, et palatiukselt abi hõigata. Ja siis panin vaikselt pildi tasku :)

Niiet sõbrad, kauneid värvilisi pühi. Minu omad on sel aastal punased olnud. Ja ärge teie settekaevu astuge.

essee Mesilasest shoppamise ja tagumikuni

Mesilane räägib järjest ja järjest rohkem. Paljud sõnad veel siiski beebilikud, st mõni täht puudu või kuidagi lühenenud, aga uusi mõisteid viskab sisse iga päev. Saabunud on ka "umma" aeg ehk et pea kõik asjad on tema omad. Või siis on issi buss ja emme auto. Mõned eriti väärilised on saanud ka oma nime Mesilase suust kuulda. Nii näiteks ütleb ta selgelt välja onu Ummi, kes on äärmiselt suur iidol. Sest Ummi sõidab suure linnaliini bussiga. Teine õnnelik on tädi Tuuli, vanaema sõbranna -müstika. Võibolla samas ka mitte. Tädi Tuuli tuleb vanaemale külla alati mõne mängutraktoriga, kui teab, et Mesilane ka seal. Lasteaiast on Mesilane selgeks saanud Miila nime ja neljas väljavalitu on pisike õeke. Õnneks oleme Mutukale pannud nii armsa nime, et Mesilane on ka selle heaks kiitnud ja näitab Mutuka suunas muudkui.

Kui veel veidi aega tagasi olid vanaema ja vanaisa mõlemad Mesilasel "täti" ja siis vanaema "täti" ja vanaisa "onoo", siis nüüd on mõlemast saanud "mana". Mana on minu arust nii armas nimi vanavanematele. See võiks tal jäädagi vanaema jaoks. Ülejäänud sugulased kutsuvad härra emat ehk siis Mesilase manat mammiks. Ma ise ka meie omavahelises vestluses härraga, sets see on temast nii sisse juurdunud nüüdseks. Kuigi on mõeldud positiivse nimena, siis mul ikka mingi mekk mann, et teisele inimesele mammi öeldakse :D Mana on palju südamlikum.

Ja nüüd siis Mesilane käib ja osutab oma laialdasi kahe-aastase lapse teadmisi. Küll näitab oma autosid-traktoreid, küll iga pluusi, püksi, kingi või pidžaamat ja osatab, kas või kes tädi, onu või mana selle Mesilasele toonud on. Kuna mänguasju ma ise tõesti ei osta lapsele (raamatuid, puslesid, puidust vigureid nõrkemiseni, aga plastmassi EI), neid tõesti koguneb kuhjade viisi tuppa, siis seda mängu on tore kaasa mängida, et kes kinkis. Kui jutt läheb Mesilasel riietele, siis täitsa lõpp, peangi tunnistama, et pmst kõik riidedki on kellegi tädi või mana käest saadud. Hea ema eksole :)

Niisiis, sain mina 10-15 minutit ükspäev Tartus täiesti üksiolemise aega Lõunakeskuses ja otsustasin (lisaks Lindexi retuusidele, mida mul hädasti vaja oli) osta Mesilasele ka midagi ise. Et lapsel oleks võimalik emme ka öelda. Kui juba Lindexis eksole, siis nende lasteriided on nii nunnud, et sealt ilma ostuta väljuda on päris raske. Niisiis, retuusid näpus (sest need on nii mõnusad maal õues toimetamiseks. kolmas suvi peipsis ja pidin soetama oma kolmandad Lindexi retuusid. eelmised kaks lõpetasid oma tee, sest ma suutsin mustade retuusidega asuda midagi valget värvima eksole. mõlemal korral!!! ja ma olen pläkerdaja (ime siis, et mu laps samasugune on...) ja retuusid on valgeid plekke täis. piinlik), asusin midagi Mesilasele vaatama ja väljusin 6 bodi ja kahe kleidiga Mutukale. Sest "võta 3 ja maksa 2 eest". Täitsa ise ostsin, keegi mulle mingit reklaamkoostööd ei paku eksjuonju.

Kui mul meenus, et aa Mesilane ka, siis vaatasin üht ja vaatasin teist ja jõudsin järeldusele, et Mesilase riietesahtlid on täis dressikaid ja pluuse ja pükse. Pole ju mõtet. Küll aga soetasin talle lõpuks ühed teksad, sest neid tal on vaja küll. Oleks tahtnud ka pisikest nahktagi juurde, aga selle 15 minuti vaba aja juures ei jõudnud nii palju surfata, kui ainult kaks poodi. Kui keegi teab, kust saaks 2-aastasele pisikest nahktagi (laadset toodet), siis soovitage.

Kodus tagasi, tõmbasin omale retuusid jalga (no ma nimetan retuusideks, aga on sellised tavalised dresssikalaadsed püksid noh), pluus peale ja ise vaatan, et oh, täitsa kobe kann mul. Tiirlen-pöörlen ümber härra ja uurin pärast, et no kas ta märkas ka mu kanni.

"Ei mul olnud aega vaadata, kalad pidin ära tegema..."

"Ihsand, kuhu me jõudnud oleme! Isegi oma naise kanni ei vaata enam."

"No ma natukene ikka vaatasin ka..."

:)

Hiiumaa muljed

Vahepeal käisime Peipsimaa inimestega Hiiumaal gurmee-õppereisil. Tahaks palju rohkem muljetada ja oma vaimustust jagada, aga aega napib. Igatahes, ma olen ju varem ka Hiiumaal ka käinud, aga seekord oli tunne, et nagu esimest korda ja niiiii superäge oli. Võrdluses hiljutised Saaremaa vs Hiiumaa viimane oli tugevalt üle. Turismi seisukohalt siis, kuigi kummalgi saarel pole turismihooaeg veel alanud eksole.

Kuna me muudkui sõime, siis naasesin tagasi lisakilodega. Ja vähenenud rahakotiga. Ja suveniiridega muidugi.

Huumor oli meil igal sammul, parim pärl pärines härralt: "Carpaccio oli toores."

Mesilane oli meie tuuritamise ajal vanaema juures aga Mutukas tegi reisi meiega kaasa. Oli ja on muidugi igapäevaselt imetlusväärne laps. Magas põhimõtteliselt terve reisi maha ja teenis ohtralt kaasreisijatelt kiidusõnu.

Minu jaoks reisi pärl oli see, et sain sushi valmistamise kiirkursuse. Meil oli iga õhtusöögi asemel õpituba, kus ise pidime söögi tegema. Et siis pärast ikka süüa ka. Esimese õhtu lambaliha küpsetamisest ma osa ei saanud võtta, sest Mutukas siis tahtis süles olla, aga teisel õhtul sushit tegema õppida lubas ta küll. 

Selline vahva õppereis igatahes sütitas nii palju ideid ja andis motivatsiooni ja üleüldse oli mõnus. Ja see hiidlaste huumor! Peaaegu sama hea, kui meil siin Peipsis :P

Kordub sama kevade

Olete vast märganud, et kevad on käes? See tähendab õuehooaega ja mõnusalt roosakaid põskesid ja rahulolu värskest õhust. Toas veedetud talvekuud on vaja kopsudest välja hingata nüüd. See kõik tähendab aga vähem arvutis viibimist ja kui õhtul lõpuks oma mudilastega u 19-20 ajal tuppa märkan kolida, on vaja söögi ja mudilastega majandada ning arvutiaega mulle ei anta.

Mis me siis majandame?

Üks kehva aknast tehtud telefonipilt,
et saaks kiirelt postituse teha blogisse.

Kordub sama kevade. Kuigi laulusõnad väidavad vastupidist, on meil üsna deja vu ja ehitused ja tähtajad (ise endale seatud). Kui 2016 aprill tähendas megatempot, et valmis olla ERR meeskonna tulekuks ja Maahommiku filmimist, siis nüüd on meil koduhoov kraami ja sh ka rämpsu täis tõstetud. Lisaks härral mitu paati ja nende värvimise projektid, supikatel, poolikud lauavirnad... Käib mahalammutatud kuurikökatsi ümberehitamie veidi korralikumaks kuuriks. Aega on ... esmaspäevani. Tundub mission impossible. Selleks, et meil motivatsiooni jaguks ja natuke me hulluks ka (eelkõige mina, härral on jumala ükskõik kas jõuab valmis või ei), on ERR meeskond teada andnud, et nad tulevad taas. Seekord filmime Meie inimesed saadet :)

Televiisorisse saame sel hooajal rohkesti. Kuna hetkel olnud suulised läbirääkimised, siis täpsemalt ei hakka veel kirjutama. Kaks korda peaks ERR veel tulema ja üks kord Kanal2. Loodan parimat :)

Igav meil siin ei ole. Maaelu on chill ja grill ja puhkus. Ahjaa, see pisiasi ka, et laata ju korraldame ka muu kõrvalt. 22.aprill siis tulge Varnjasse eksju-onju!

viisaprill vol 2017

Härra küsis mitumitu päeva tagasi, et noo mis ma sünnipäevaks tahan. Vastasin, et kullast ehet. Olles härraga rääkinud väga mitmeid kordi pulmadest ja kosimisest ja nii, ei pidanud ma vajalikuks veel kord mainida, et see kullast ehe peaks sõrmus olema. Et no igaüks saab juba poolelt sõnalt aru ,mis mu täpne soov oli eksole. 

Hommikul ärkasin üles, meest ei kusagil (loe: kalal). Köögilaual ootas suur sületäis mu lemmikuid: tulpe! Ja üks punane süda.

Katsun ja mudin seda. Ei midagi. Pistan sõrme sisse ka.

Esimest korda koos oldud ligi viie aasta jooksul otsustas mu mõtetelugejast härra eirata mõtetelugemiseoskust ja kinkis sõnasõnalt kullast ehte.

Mehed :)

Oleks pidanud plaan B ja külgkorviga jalgratast ikka küsima.

Kuna viisaprill on ka üks neist päevadest aastas, mil me perepilti teeme, siis sättisin end parajasti ilusaks kui härra kalalt saabus ja kanni kabistades uuris, et kuhu minek. Oleks pidanud vastama, et mehele :) Ma ikka aegajalt norin teda, et ma kunagi ei tea, millal oma tulevast abikaasat kohtan :)

*muidugi mulle kingitus meeldis

postitus tagaotsitavatest

Kaks postitust tagasi Ann küsis pilte nõudest, mida otsin. Panen siia praegu kaks pilti üles:

Sellised taldrikud.
Algselt mul olid kalapildiga,
aga siis juhtusin kuskil taaskasutuspoes nägema lillega
ja kuna stiililt samasugused ja mõõdud ka,
siis komplekteerisin kokku.
Kui selliseid üksikuid taldrikuid kellelgi üle,
siis võib meile pakkuda :)

Morsiklaasid.
Osa klaase on selliseid hääääästi imeõhukesed ja õrnakesed,
need on veidi tugevamad.
Mul lapsena olid ka kodus täpselt sellised,
meelde jäänud just nende piibelehtede tõttu,
mis on mu ühed lemmikud kevadlilled
(tulpide järel).
Kui sellest seeriast klaase on pakkuda,
siis oleks tore komplekt kokku saada.

10 aastat

Mu blogil on täna sünnipäev. Pisike juubelgi või nii. Juba kümme aastat olen siia tähthaaval trükkinud oma toimetusi, rõõme, igapäevaelu. Täitsa lõpp, kümme aastat on ikka väga pikk aeg ju :)

Kui ma esimesi postitusi lugesin, siis blogi meenutas mulle, et ma alustasin kirjutamist sellega, et olin just maale kolinud. Tollal eksiga Tallinna külje alla Harku valda. Ehitasime ja sisustasime maja ja värki. See idüll, kui nii võiks üldse nimetada, kestis vähem kui aasta, mil eks ühel tööpäevahommikul teatas meie suhte jooksul juba neljandat korda, et tal ikka nagu ei ole tundeid ja et läheks lahku. See ei tekitanud minus enam mitte mingeid emotsioone. Väga kiirelt ja suuuuuuuuuure nõu ja jõuga oma vanematelt otsisin endale korteri, mille ostmisel vanemad sissemaksu tagasid ja vähem kui kuuga olin ma oma pesas. Õnnelikuna.

Ja sealt edasi rullusid lahti erinevad seiklused ja sekeldused, ikka huumorivõtmes ma neid üles kirjutasin. Kui ma oma vanu postitusi loen, siis ma imetlen, kui vaimukas ma ikka vahepeal olin :D 

Kuhu ma kümne aastaga jõudnud olen? Maale :)) Härra ja meie kahe mudilasega. Kui 20selt ma ARVASIN, et ma olen ilus, tark ja osav, siis kümme aastat hiljem ma TEAN seda. Ma tean, mis ma oskan ja väärt olen. Ma olen leidnud endas rahulolu ja usun endasse. Ma olen end üles töötanud ühel ja teisel alal, peeglist vaatab vastu enesekindel ja teadlik naine, mitte enam õrnahingeline tütarlaps. Ma olen ema ja ma olen õnnelik. 

Kas ma ka kümne aasta pärast veel blogin? Kas ma elan jätkuvalt maal? Kas mu lapsed on õnnelikud? Kas meie armastus on veelgi kasvanud? Kas ma olen suutnud püsivaid töökohti luua? Mis uued põnevad väljakutsed meil käsil on? Kas me oleme saavutanud "võlast-vaba"staatuse ega sõltu palgatööst?

Ma loodan küll!