Mr Murphy jälle tembutab

Ma olen siin maaelu elades olnud üsna usin perenaine. Küll hoidistanud, küll kuivatanud, küll kogunud erinevaid talvevarusid sügavkülma, et talvel oleks väärt nosimist ja vitamiine. Selle nädala jooksul tegi Ringvaade ka eksperimenti, et kriisiolukorras peaks inimesel olema vähemalt seitsme päeva toiduvaru ja no korteris elavatel inimestel seda kindlasti ei ole. Maal või oma majas... siis ikka veab välja. Me ka veaks. Aga ma mõtlen, et kui kriisiolukord tähendaks ka, et elektrit ei ole, siis me peaks oma toiduvarud sööma kõik kiirelt ära (sügavkülmast) ja see oleks üks õudne õgimine.

Tänavune sügis on hellitanud rohke õunasaagiga ja kuigi me oma aedades just eriti palju õunapuid kahjuks ei ole, siis naabritel jagub ja me olime nõus neid nende uputusest päästma. Saime rohkelt õunamahla, veingi läks käima, sai omajagu kuivatatud õunu, et talvel hea nosida oleks. Kuivatatud õunad lihtsalt on nii lapsepõlvenostalgia ja seda enam on neid mõnus teha.

Aga vot keldrisse värskeid õunu pole saanud varuda üldse! Ja see on küll pahandus. Septembris möllasime mahla teha ja muud toimetused, siis sõitsime puhkama. Oktoobris on kas härra olnud koguaeg hõivatud või kui tal lõpuks aega olnud, siis väljas vihmane ilm. No täiesti Murphy. Ma ei teagi nüüd, kas me üldse saame enam õunu korjata? Eile sättisime terve pere riidesse ja minekule ja õue astudes - tere-tore. Uduvihm. Sama targalt tuppa tagasi.

Ma ikka väga tahaks värskeid vitamiine. No äkki novembris veel joppab? Kuigi uudistes räägib peatsest uuest lume-ja tuisupäevadest ja kuigi me väga ootame külma krõbedat talve ja kiiresti (ma pole absoluuuuutselt talveinimene. lumevaba talv on minu lemmik, aga oma ettevõtet vedades ja lisateenuseid müües hindad mõned asjad ringi eksole), siis õunu tahaks ju ka.

Nii nõme, kui ma ei saagi.

a mis meist saab?

Ma ei viitsi täna üldse asjalik olla, kuigi peaks ju oma aega kõik ära kasutama ja arvutis tööasju tegema näiteks, aga noh ei viitsi kuidagi. Selle asemel lasen hoopis oma ootusaja kaela lükatavatel hormoonidel möllata ja loen siin teie toredaid kommentaare blogis muudkui üle ja härdun. Ja siis otsisin välja 2014.aasta samateemalise pressiteate postituse ja lugesin sealseid kommentaare ka. Nii palju ilusaid soove ja sõnu ja nii ma siin nüüd säran.

Eriti jäi silma Klaara, sinu kommentaar. Väga prohvetlik. Et kui tahad hakata Ilona Kaldrele konkurentsi pakkuma, siis sul on eeldusi :D

Lugesin ja mõtisklesin. Jah, ei saa salata, et pereloomise aeg on mulle olnud väga hea nn oma asja ajamise aeg. Ja mini-me vol.2 annab lisaaega, ka see on väga sobilik mu plaanidega ja aitäh talle, et ta meid on valinud ja meie juurde tulla tahab. Kuigi ma ju praegugi teen muude toimetuste kõrvalt sama, mida oma palgatöögagi ehk kirjutan projekte jne, siis ma pean tunnistama üht. Ma ei taha tagasi tööle minna :( 

Absoluutselt on tore, et mul on koht, kuhu vajadusel minna, kui elu peaks trikke tegema. Koht, kus mind vägaväga oodatakse. Mul on kolleegid, kelleta ma seda tööd teha ei tahaks. 

Aga mulle on kohutavalt vastumeelne juhtkond. See, kuidas otsuseid vastu võetakse ja palju muud, mida noh, ma avalikult kirja ei taha panna. Kuidas tegelikult inimestega käitutakse, hoolimata suure suuga pasundatavatest põhimõtetest ausus-inimlikkus-blablabla. Me härraga olime kolleegid, kuigi tööalaselt kokku ei puutunud üldse, aga tema enam ei tööta asutuses pea aasta. See, miks ta enam ei tööta ja kuidas temaga käituti - mul on lihtsalt vastik sellele mõelda. Ja ma ei suuda neid inimesi austada. Suuri juhte, kes härra suhtes otsuseid tegid ja kellele mina aru peaksin andma oma töös.

Seega ma olen mõelnud, et kuidas elu läheb, kui ükskord kodus olemise aeg lõppema hakkab. Kas mu praegused pingutused kannavad vilja? Kas ma suudan luua omale piisava/vähemalt samasuure sissetuleku? Kas härrale ka suudame sissetuleku luua, sest olgem ausad, ilma tema meistrimehe oskusteta ei oleks meil teenuseid pakkuda (iga asi juhtub põhjusega eksole ja tänu muutustele tööelus oli härral võimalik panustada aega kevadisse ehitusmöllu). Ma tahaks teha tööd armastusega ja silmade särades. 

Võibolla pean ikkagi töökoha vaatama, kui lapsed juba suuremad. Täna ma ei tea. aga ma loodan, et mu kaitseinglid (kes ma tean, et mul olemas on, sest mul on elus ikka uskumatult hästi läinud) oma tööd armastavad. Et elu suunab mind õigete otsuste, juhuste ja inimesteni. Ma ise luban mitte laiselda vaid anda endast 100%. Tõeline nauding on teha seda, mis pakub rõõmu nii hingele kui rahakotile.

kuidas ma rasedust arvele võtsin

Aitäh teile heade soovide ja hüüdnimele kaasa mõtlemise eest!

Herilane - see oleks kusjuures kõige tabavam, mätšivam ja minu reeglitega kokkusobivam hüüdnimi pisikesele saabuvale tegelasele üldse, kuid selle juures on üks suur AGA. Mind lapsena sõbrad norisid herz-herilane (ja ka herz-heeringas, pfff) ja mul on selletõttu nii sügav negatiivne hoiak mõlema, nii herilaste kui heeringate osas sellest ajast saati. Ja kuidas ma siis kutsun oma nunnut vastsündinut millegagi, mille osas mul on negatiivne hoiak? Pealegi, mesilased on armsad ja usinad ja teevad mett, aga herilased? Vastikud tüütud varganäod, kes kus vähegi annab, on gängiga kohal, et su mee- või moosisaia vallutada ja su siidrit ära juua.

Mumm - kuna Mesilane sündimise järel koheselt meil kodus Mesimummiks ja sealt veelgi suupärasemalt Mummiks kujunes, siis oleks väga segadusttekitav, et mõlemad on Mummid nüüd:)

(oo, miks peab elu nii keeruline olema :P)

Aga vahvaid ettepanekuid on kommentaarides veelgi ja paar tükki mul täiega meeldivad nüüd. Eks ma annan teada, mis sõelale jääb. Seni võib veelgi vahvaid pakkumisi teha. Aitäh!

Aga lubasin pikemat lugu raseduse arvele võtmisest ka.

Plaan teine rüblik väikese vahega saada oli meil algusest peale. Olime teda ligi aasta juba väga oodanud, kui ta lõpuks tuligi. Mul oli kuskilt kõrva taha üles täheldatud, et 8ndaks nädalaks peaks arvele võtma, et linnalt lapse sünnitoetust taotleda. Loomulikult ei ole laps meil rahaline projekt ega tehtud riigile, aga kui mul on õigus saada erinevaid kompensatsioone ja toetusi, siis loomulikult tahan ma ju neid saada. Terve minu ja laste elu jooksul jõuab riik kõik need toetused mitmekordselt tagasi kasseerida. Seega, et meie pere on hetkel Tallinna linna kodanikud, siis lähtun sellest, et Tallinnal on omad nõudmised. Mesilase ootamise ajast veel selgelt meeles, kuidas pidin peale sünnitust uuesti oma ämmaemanda juurde pöörduma, et ta spetsiaalse paberi väljastaks, et mis ajahetkel rasedus arvele on võetud, et siis see Tallinna nõudmistele vastaks.

Seega see kaheksas nädal tiksus kuklas (kuigi pärast selgus, et vist 12ks nädalaks peab olema arvele võetud? aga see hetkel järgnevat asjadekulgu poleks ikkagi lahendanud) ja nii ma oma eelmise ootusaja ämmaemanda poole taas pöördusin. Ta on hästi armas naine ja kuna korra temaga sama tee läbi käidud, siis tahtsin uuesti tema juurde saada. Selgus, et tal on jäänud paar päeva tööl olla ja ajad täis ning läheb pikale suvepuhkusele. Kätte oli just jõudnud juulikuu. Soovitas mul end ükskõik millise arsti juures arvele võtta ja lasta enda juurde suunata järgmiseks külastuseks.

Ma vist helistasin läbi kõik arstikabinetid ja ämmaemandad Tartus, üldregistratuurist rääkimata. Esimene vaba aeg pakuti mulle septembri teiseks nädalaks. See oleks olnud kaugelt liiga hilja nii Tallinna nõuete osas kui ka kohustuslike testide ja UH osas!!!

Ma läksin natuke närvi :) Ma olen alati igalt poolt lugenud ja kuulnud alati, kuidas uue raseduse arvele võtmine on püha ja rase saab aja enitaim ja kohe võetakse vahele. Ei kogenud ma seda tunnet Mesilasega, ei olnud sellest juttu seegi kord. Lihtsalt absurd.

Et juulikuu tõi kaasa ka Mesilase tõbise oleku, mille ma ka kohe endale duubeldasin ja veel eriti osavalt, et sain ka kõrvavalu, mis 3 päevaga eskaleerus ägedaks mädaseks keskkõrvapõletikuks, niiet ma pea terve juuli olin täiesti rivist väljas, siis käisin ka perearsti juures mitmeid kordi. Uurisin ka perearstilt, et kas tema ei saa arvele võtta. Kuna ta ütles, et selliseid juhtumeid oleks tal 1-2 paari aasta jooksul, siis tal puudub piisav pädevus ja ta ei ole taotlenud seda õigust vms. Kahjuks tema ei saanud seda teha. Aga õnneks on mul nüüd ülitore perearst ja -õde, nad asusid ise arste ja haiglaid läbi helistama. Andsin loa ka erakliinikutest uurimiseks, peaasi, et ma saan oma neetud paberi eksole.

Perearsti kaudu sain aja erakliinikusse, kust sain ka vajaliku konsultatsiooniotsuse ja esimese UH pildi. Samal ajal olin oma ämmaemandale ka olukorrast teada andnud, et raseduse arvele võtmine on kahjuks võimatu missioon. Seepeale ta andis teada, et oma viimasel päeval enne puhkust töötab teatud kellast teatud kellani kliinikumi valvekabinetis. Et ma võin tulla elavasse järjekorda ja siis saab mind vastu võtta.

Tegin ka seda ja sain kenasti märgi oma ämmaemanda juures kirja. Seda lõpuks ikkagi 8ndal nädalal, nagu ma soovisin. Registratuurist sain järgmise vastuvõtu aja oma ämmaemanda juurde septembri keskele. Naiss.

Igatahes, nagu pekki küll. Vähe sellest, et mu kõrvavalu tõsiselt ei võetud (soovitus: söö 1000 mg paratsetamooli kolm korda päevas) ja sellest kõrvapõletik arenes, ei saa ka naistearstile kui vaja. Mida kuradit! Ma olin niiiiiii vihane, et kui ma oleks selle postituse siis kirja pannud, oleks see tulnud oluliselt emotsionaalsem ja vihasem. 

Hea soovitus küll valitsuselt: tehke lapsi! Ma, näed, planeerisin perekonda, aga ei teadnud, et pean arstide puhkuseid ka planeerima. Kõik puhkavad juulikuus eksole.

Meenutades veelkord juulikuud, siis ma kirjutasin ka tollal, kui õudne kuu see oli. Lisaks kõrvapõletikule ja sellest tulenevale suremisetundele ka esimese trimestri rõõmud ehk pidev iiveldus ja mõningane oksendamine. Ja noh, aktiivne Mesilane, eriti rohkelt külalisi meie tares (mis tähendas igapäevast majakoristust, voodite tegemist ja pesu pesemist, sest meie laiendatud tare jaoks lisavoodipesud saime alles augustis, kui õmblejad kollektiivpuhkuselt saabusid) ja ohtralt hoidiste tegemisi... pluss osalemine avatud talude päeval ja selleks ettevalmistumine ja päeva läbi viimine. See oli katsumus omaette. Ja sellist juulit ma rohkem ei taha. St mitte sellise enesetundega, muud tegevused on okei, kui tervis on korras.

Üldse on mul praeguse ootusega konstantne tervisejama. Kõik külmetused ja hädad lausa jooksevad mu poole ja ma tundun nad kõik avasüli vastu võtvat. Immuunsus on täiesti maas, hoolimata värskest, mida ma söön, ja vitamiinidest, mida ma sealt saan. Mesilast oodates oli ristivastupidine - teflon olin kõikidele viirustele.

See vist tähendab, et tulekul on üks printsess herneteral? ;)

väike pihtimus

Vahepeal olid jälle kiired päevad täis koolitust, meie järjekordseks SaunafESTiks ettevalmistumist, Mesilasega päevade veetmist ja noh, elu.

Nii veider, kuidas Mesilasega kahekesi kodus olles päevad venivad. Sest siis ma pigem ei võta ette asju, mis ma tean, et Mesilasele meeldiks ka väga oma käekestega sobrada ja laiali tassida ja segadust tekitada. Õues olid jubenõmedad ilmad ka ja Mesilase köhane-nohune olek ei tekitanud tahtmist pikki õuemänge ette võtta. Ja nii me siis neid tunnikesi lugesime, et millal ometi algab lõunaunele suundumise aeg, et siis kaks tundi "kakelda" selle üle ja mina u tunni üksinda magan, mil Mesilane tuba ümber kujundab. Ja siis oodata õhtut, mil härra koju tuleb, et ma saaks lihtsalt süüdimatult diivanil pikutada :)

Aga need päevad, mil Mesilane on lasteaias, need lendavad käest. Siis ma tahan kõik need ootel olevad asjad korraga ära teha ja rebin ja rahmeldan ja teen asju, kuni Mesilasega lasteaiast koju tuleme tunnikesi lugema, et mil härra koju tuleb, et ma saaks süüdimatult diivanil pikutada :)

Kõlab nagu ma ei armastaks oma last, vastupidi. Ülivägapalju, aga ihsand, kuidas need jalad ja käekesed on nii nobedaks läinud, et ma ei jõua järgi üldse! Ja  see on süvenev nähtus, et ma ei jõua. Sest et...

Noh, meie perel on pisike saladus, mida ma veel reklaamida ei ole tahtnud. Aga tegelikult on vihjeid pudenenud postitustesse sisse ikka ohtralt. Mesilane saab nimelt oma sünnipäeva paiku suure venna staatuse kingituseks! Veel neli kuud jäänud oodata!

Ja  mul on suurim esimese maailma probleem üldse. Mul ei ole pisikesele uuele kodanikule hüüdnime, mida blogis kasutada. Ma ei saa ju temast niimoodi blogida! :)

Aga kui ma vähegi jälle natuke viitsimist saan, siis ma kirjutan ka oma pahameelest seoses arstindusega. Raseduse arvelevõtmine oli lihtsalt huumorirubriigist, ainult et mind küll naerma ei ajanud.

Seniks, ütle üks ilus lapse bloginimi :) Mis mätšiks eksole.

kes jääb haige lapsega koju?

Härra on mul Hunt Kriimsilm seitsme ametiga, selline kuldsete kätega mees ja ekspert mitmes valdkonnas. Praegu on tema ettevõttel hooaeg (hea, et meie terega hooajad ei kattu :D) ja päevad pikadpikad kodust ära.

Mesilane on jälle mingi viiruse üles korjanud (lasteaialapse rõõmud jah?) ja eile oli puhta tõbine kodus. Mina olin aga septembris valmistunud selleks, et Mesilane on hoolsalt lasteaias ja mina saan tegeleda tarega seotud tööasjadega ja registreerinud ennast päris mitmele koolitusele. Järjekordne koolitus jõudis täna kätte, aga Mesilane on täiesti läbi omadega ja kindlasti mitte lasteaiakõlbulik. 

Mida siis teha eksole?

Kuna koolitus on olulisel teemal, siis härra helistas eile õhtul klientidele ette, et kahjuks peab kokkulepitud kohtumised edasi lükkama, sest laps haige.

Kuna ta mu kõrval olles neid kõnesid tegi ja telefonist kostis läbi vestlused, siis üks naisterahvas hakkas mulle kõrvu. Tema torkav küsimus oli, et mis lapsel ema ei ole või?

Nomidapekki? Ma saan aru, et kui klient avaldab nördimust, et ta on nt mingid muud kohtumised ära jätnud selle kohtumise tõttu või spetsiaalselt sõitnud kuskilt kohale või midagi. Aga see, kuidas kodus on lapse valvamise kord jagatud, pole küll mitte ühegi inimese kommenteerida. Ma tean suurte asutuste juhte (meesterahvad eksole), kes on naisega vaheldumisi kodus, kui laps haige. Ei ole midagi, et "mina macho-mees, muy important, sina naine, vähem palka, istud kodus".

Et no mis, elame kiviajas või, et isa ei või lapsega kodus olla? JA siis need samad naised hiljem torkavad kuskil teises kohas, et ihsand, miks mehed ja naised üldse võrdset kohtlemist ei saa... Ma nüüd sain natuke ära puristada oma ärritust. 

ahjusoe lugemine

Näe, täitsa uskumatu! Kaks nädalat peale reisi sai lõpuks ka reisikiri valmis!

lihtsate vahenditega maailma tähelepanu keskmesse

Ma olen nüüd mitmel järjestikusel turismialasel koolitusel-seminaril-konverentsil saanud igasugu uusi mõtteid ja innustust. Nii tore, et hooajavälisel ajal on aega tegeleda enda harimisega ka.

Minu õhin ilmselt väga paljusid just samamoodi tundma ei pane, seega ma pikka postitust ei tee :) Aga tahtsin jagada üliägedat mõtet, millest ma kahjuks varem kuulnud polnudki.

Fääri saared  püüdsid pikka aega tulutult nn pildile saada ja muudkui kutsusid Google tiimi enda juurde street viewd filmima. Null-tulemust. Sealsed paar-kolm aktivisti lõpuks nuputasid omavahel, et tuleb siis teha uus lahendus.

Voila!

Fääri saartel on sheep view nüüd! Said sellega maailmameedia kohese tähelepanu ja noh, muidugi tuli ka Google lõpuks kohale. Vaadake juutuubi klippi ka:

Ma küll ei esinda tervet Eestit, isegi mitte tervet meie regiooni, vaid põhiliselt ikka iseennast. Ja nüüd väike riukalik mõte tiksub, et peaks ka midagi tegema*. Kiiksuga, meiemoodi eksole. Teeks kevadel sibula-view? Kuidas sibul tärkab (ja umbrohi ka)? :P No miks mitte, eksju-onju?

Innustust ja kinnitust varasematele teadmistele sain ka selles osas, et parim reklaam on isetehtud. Järjepidevalt tuleb toota sisu. Uhh. Loodetavasti saan sellele nüüd piisavalt keskenduda, kui Mesilane lasteaias käima hakkab pikki päevi ka. 

Ja kõige paremini müüvat tutvustav videoklipp. See saab nüüd põnev olema. Piltidega saan ma kenasti hakkama, aga video on hoopis teisest mastist tegemine. See kokku monteerimine ja taustamuusika jne. Pean vist kuskile koolitusele minema. Sest mul pole isegi kasutatavatest programmidest aimugi.

*Turismi aastakonverentsil loetud päevad tagasi esines kõnega ka Siim "peaaegu president" Kallas. Ma ausalt ei arvanud temast mitte midagi head, kuid nüüd laivis ta kõnet kuulanuna olen temast täiesti teisel arvamusel. Ta kõne oli suhteliselt tumedates värvides (Eesti tulevikust), aga ülipalju nalja pikkis oma kõnesse sisse. Lihtsalt mõnus kuulata. Kuna hinnang tulevikule oli tal tume, siis sellele järgnes üleüldine retsept, mida tema sõnul väga paljud inimesed kipuvad andma: keegi peaks midagi tegema! :)

Lahendus oli tal ka: Ole muutus. Tee ise midagi ära!

No ja seda ma püüangi teha. Loodan, et õnnestub.

jutuvada mitmel teemal

Mesilane on nüüd paar päeva harjutanud lasteaias käimist ja praegu ka mul vabad väga loetud minutid oma aega. Iga lasteaed ja kasvatajad on erinevad, Mesilase aed on natuke selline ettevaatlik. Tulge ikka lõuna ajal talle järgi, on soov. Et no harjutame seda asja enne, kui pikaks päevaks jääb.

No selge.

Seega mul on vaba aeg täpselt kl 12ni. Abiks seegi :)

---

Vaatan kalendrit ja näen, et vähem kui kuu aega on jäänud meie tähtpäevani härraga. Meil saab neli aastat. Kuidagi kiiresti läheb aeg :) Samal nädalal on ka isadepäev, seega peaks nagu mingeid kingitusi või tegevusi välja mõtlema.

Minu pea on küll täiesti tühi...

---

Mu reisikiri päriselt ka juba vaikselt valmib. Pool on tehtud, pool veel minna. Noh, nüüd jääb nädalavahetus sisse, seega siis ei ole lootust aega leida selle lõpetamiseks. Uuel nädalal vast jääb Mesilane pikaks päevaks lasteaeda juba, siis saan muude tööasjade vahele ka blogi kirjutada. Niiet naaaaatukene läheb veel aega. Ma tean, et siin on selle ootajaid rivis juba mitu.

---

Ma olen siin selle aasta jooksul päris mitu projekti ja äriplaani valmis kirjutanud. Vahepeal oli küll tunne, et huvitav kellele, sest kõige esimene sai eitava vastuse ja siis teiste puhul vastust pole veel. Küll aga sain lõpuks lahendatud küsimuse, miks esimene taotlus läbi ei läinud ja kui sügisvoor avanes sain juba uue taotluse sisse anda ja hoian hinge kinni, et nüüd küll läbi läheks. Nimelt oli küll taotlus täiesti reeglitekohane ja ma ise ikka usun, et hästi kirjutatud ka, aga sügiseses voorus oli muutunud reegel, et enam ei toetata soetusi. Usun, et just sel põhjusel mu taotlus ka tagasi lükati kevadel, kuigi siis veel kirjade järgi toetati. Nüüd küsisin kevadise kalalaada jaoks toetust üksnes reklaami ja meelelahutuse peale. Vajaliku inventari oleme suve jooksul juba soetanud vähehaaval.

AAAAGAAA...

Sain ka lõpuks ühele oma projektitaotlusele positiivse vastuse. Seega tuleb hakata projekti läbi viima :)

PRIAga mul varasem kogemus puudub ja juba on tunda tugevaid erisusi seniste kogemustega. Toetuslepingut ei sõlmita??? See on minu jaoks võõras. Kui kellelgi on PRIAga kogemusi, võib muljetada. Projekt ise on õnneks suhteliselt lihtne meil, soetame vara, aga kindlasti jagub siingi mingeid peeneid nüansse PRIA silmis. Nende veebikeskkond on puhas õudus mu jaoks.

Ja suvel Mesilase uneajast kirjutatud äriplaan sai tookord härra ettevõtluskoolituse raames ülipositiivset tagasisidet ja küsiti luba seda eeskujuliku näidisena edaspidi kasutada. Mul kõrvad väheke liikusid selle peale. Nüüd on härral aeg käes äriplaan ametlikult ka esitada ettevõtlustoetuse taotlemiseks ja lugesin seda eile vaikselt üle. Et noh, aega on mööda läinud ja kuidas praegu tundub. Tundus ülihea kirjutis! Tõesti ma ise kirjutasin? :) Veidi on vaja numbreid kohendada ja läheb teele. Pöidlad pihku, et tuleks positiivne otsus. Seda on meil väga-väga vaja.

Neid taotluseid ja äriplaane kirjutades ma tunnen:

1. et silmad säravad peas. Ma ise täiega usun seda, mis sinna kirja saab. Ja nii vist ongi õige? Mitte tuimalt kantseliiti laduda ja kopipeistida.

2. et ma võiks seda teenust teistele ka pakkuda, kui soovijaid on. Aga see idee, mille ümber taotlus kirjutada, tuleb mulle maha müüa, et ma ise usuks, mis kirja saab. Sest vt eelmist punkti.

3. et ma ei ole lapsega koju jäänuna tööturust eemaldunud ja aju suretanud. Nii paljudele naistele kiputakse seda nina pihta lööma ,et kodus on ära mandutud. Ooei, leidis änd dsentelmen. Ma olen selle kahe aastaga lapse kõrvalt oma ettevõtte loonud, selle tööle pannud, taotlusi kirjutanud ja üritusi korraldanud vist sama palju, kui eelnevate tööaastate jooksul kokku. Ma ei luba enda kohta öelda, et ma olen mandunud, vastupidi. Ma olen alles särama hakanud.

see lõppematu valu

Vihkamine on väga tugev sõna ja veel tugevam emotsioon. Ma reeglina nii ei tunne, ei räägi. Aga on üks asi siin maailmas, mida ma hingepõhjani vihkan.

Vähk.

Neli aastat ja kaks kuud ja kaks päeva. Ma jätkuvalt nutan, kui mõtted emale lähevad. Ja ma nutan veel rohkem, et mul ei ole aega talle nii tihti mõelda, kui ma tahaks. Kui ebaõiglane see on, et terved toredad tegutsejad inimesed võetakse ära nii vara. Ilma, et nad oleksid saanud kogeda oma unistuste täitumisi. Minu ema unistas pikkipikki aastaid vanaemaks saamisest ja talle ei antudki võimalust oma lapselapsega tuttavaks saada. Ta oli vaid 50-aastane.

U nädal tagasi tuli Facebookis mu infovoogu postitus ühelt tuttavalt. Kasutaksin mõistet sõbranna, aga me polnud aastaid tihedalt suhelnud, kuigi oli aeg, millal viibisime tihti ühes seltskonnas. Noh, elu teeb nii. Kord on ühed inimesed elus aktiivsemalt osa võtmas, siis hoopis teised. Aga see postitus ei olnud tuttavalt endalt, vaid kirjutatud tema õe poolt. Et kahjuks seda inimest enam meiega ei ole, sest kaotas võitluse vähile. Ta oli 30-aastane ja teda jäi igatsema väike pisipõnn, kes varsti enam ei mäletagi oma ema nägu või häält või lõhna. Ma nutsin lohutamatult.

Eile sain teada, et üks kolleeg, mu tiimiliige on surnud (vähki). See oli kurb sõnum, aga ma ei jõudnud nutma hakata. Loetud tunnid hiljem helistas üks lähemaid sõbrannasid, et hingelt ära rääkida. Tema ema on jäänud meiega veel loetud hetked. Kui palju neid hetki on, keegi ette ei tea. Ka tema jääb võitluses teadagimillega alla. Ma nutsin ja nutan siiani. Sõbranna ema on 55-aastane.

Neid lugusid on palju. Mõned jõuavad meediasse ja saavad inimestelt toetusi, paljud ei jõua. Mõned saavad ajapikendust, et oma lähedastega olla. Paljud ei saa.

Nii kuradi ebaõiglane.

to(-bi-)do

To-do nimekirja on kogunenud terve rida asju. Valdavalt kategooriast "tee siis, kui Mesilane magab" ja Mesilane uneaeg on väga piiratud. Tunnist kahe tunnini. Tänane uni on tal ka lühike ja heitlik olnud, u pool tundi autos Tartusse sõites ja u 10 min enne koju jõudmist jäi uuesti magama. Jess, vankrisse ja nüüd saan to-do listi kallale asuda.

- tare koristus, pesude vahetus
- 2 kartulikotitäit õunu talveks kuivatada
- talveks õunu keldrisse korjata
- kodukoristus
- pesud pesta
- asju sorteerida ja oma (uuele) kohale sättida
- tare meilid läbi töötada ja vastata
- tare blogi
- tare FB lehte täiendada

Palju teha, vähe aega. Selge, tulen blogin siis sellest eksole.

Oh, neetud. Nii kui ma oma blogilehe avasin, oli Mesilane üleval. Unepikkus - hädised 10 minutit. Ta kohe TEAB, millal ma blogilehe avan...

nii palju innustust, nii vähe (vaba) aega

Iga kord, kui ma mõnel oma ettevõttega seotud teemalisel koolitusel või seminaril käin, olen ma peale koolitust täis innustust ja ideid ja tegutsemistahet. Nüüd ka. Reedel toimus Tartu ettevõtlusnädala raames rida tasuta koolitusi, mina registreerisin end turismiettevõtluse alasele koolitusele. 

Kuigi Mesilane pidi alustama lasteaiateed ja olema eksole see päev kenasti hoitud, siis haigestumise tõttu see teps mitte nii ei olnud. Aga ma tahtsin väga minna, seega Mesilane oli terve päeva härrale abiks ja käisid koos härra töid tegemas klientide juures. Mul on superhea meel, et härra on alati valmis lahendusteks, kui lahendusi ei ole.

Ja kuigi härra arvas mul, et häh, tasuta koolitus ja no mis pärleid sealt ikka saab, siis ma olen küll rohkem kui rahul. Palju kulda sain. Mõni asi oli ülekordamist vääriv vana teadmine. Palju uusi mõtteid või lähenemisnurki asjadele. Igatahes kirjutasin oma kalendermärkmikus (A4 mõõdus) kaks lehte tihedalt täis :)

Ja nüüd loodan, et oleks naaaaatukenegi aega need head ideed, vähemalt osagi neist, ellu ka viia. Uuel nädalal Mesilane enam lasteaiast ei pääse :) Seda enam, et teisipäeval toimub Turismi Aastakonverents ERMis ja sinna tahan ma juba kahel väga tähtsal põhjusel minna:

1- turismi aastakonverents

2- ERMis

ok, kolmas põhjus veel

3- paljupalju valdkonna inimesi, kellest oleks hea teada, kontakte sõlmida, tutvuda, ennast tutvustada.

---

Mesi tarega seoses veel. Valmistume järjekordseks ürituseks, et 22.oktoobril toimub meie juures taas Varnja SaunafEST. Praegu on kümme sauna kindlad, mis osalevad. Läbirääkimised käivad veel paari-kolme sauna osas, niiet megalt palju mõnusaid saunasid, mida külastada. Kõik erinevad ja kõik omaette elamusega.

Facebooki lehel ja www.mesitare.ee blogilehel tutvustan ka kõiki erinevaid saunasid, mida külastada saab. Meil on soome saun ja suitsusaun ja kilesaun ja paljupaljupalju muud. Sellega seoses viskas härra üles (huumori)küsimuse: Mis on Eesti saun?

Kas sa tead vastust ;)

Vastuse saab teada õhtul SaunafESTi ürituse FB lehelt!

---

Ma olen saatnud ürituse infot vihjeks nii ERRile kui Kanal2le, väga loodan, et pakub piisavalt huvi, et lugu teha. Ma võin ju kallilt reklaami osta kuhugi ajakirja või raadiosse, aga mulle endale vähemalt tundub, et televisoon töötab kõige paremini. Oleks vaid kontakte :)

Vähemalt Õhtuleht on huvi tundnud ja tuleb kohale lugu tegema. Abiks seegi. Televisiooni inimesed ei ole vihjele reageerinud.

kaduneljapäev või siiski mitte

Tahaks ohata, et need kaduneljapäevad ja täiskuud jne ikka ajavad "hullukesed" liikvele ja tekitavad veidraid olukordi, aga kurjam, täna ei olegi kaduneljapäev. Seega oli täna lihtsalt napakas päev.

Kõigepealt sain üllatuse, kui politsei tarele haarangu tegi. Ma tipphetke ei näinud (olin kodus ise mitte tares), sest minu õuele tuli "vaid" pool meestesalgast, aga juba see vaatepilt oli tardumust tekitav. Otsiti taga meie eelmise öö kliente, kes meile visuaalsel hindamisel küll millegi kahtlasega silma ei jäänud. Info sai edastatud ja suhtlus oli normaalne politseiga. Taret politseil siiski üle vaadata ei õnnestunud, sest majauks keeldus avanemast. Kas siis tahtlikult lukku tuunitud või lihtsalt ajahammas on töö teinud, aga uks jäi suletuks. Maha ma lõhkuda ei lubanud.

Ei saanud teada siiski, mis pahandusega kliendid hakkama on saanud. Külarahval jälle, millest lugusid treida. Saame siis kuulda, mis meil täpselt toimus, nende arvates muidugi.

Ja vahetult peale seda, kui politsei lahkus, saan telefonikõne: "Õnnitleme, teie ettevõte on teeninud Usaldusväärne Ettevõtte Sertifikaadi, hind ainult 178.80..."

Ja ma mõtlesin, et sügisel läheb elu rahulikumaks :)

päev enne puhkust

Kui me alles oma reisile suundusime, siis olime härraga eriti halvad vanemad ja viisime Mummi vanaema-vanaisa juurde juba reede õhtul ja sõitsime ise Tallinna ära. Lennuk läks laupäeva õhtul, seega näpistasime endale ka ühe päeva pealinnas.

Terve päev, mõelda! Ma arvasin, et selle ajaga saab miljon asja ära teha ja käia ja uudistada. Muhhahahhaa.

Esiteks suundusime Telliskivi kirbukale. Seal just kõige suurem kuplejate tung tol päeval ei olnud, ent meie õnn oli hoopis muus. Nimelt avati sel päeval ja just seal Kalanädal, mis meie jaoks tähendas pikka nimekirja kontaktidest. Olemegi hakanud vaikselt oma kevadist kalalaata korraldama taas ja need kontaktid on nii superhea pärl.

Edasi viis härra mind kinno. See oli minu suurim soov, ma, vana kinohunt, ei ole kinos ikka liiga ammu käinud. Filmi valis härra ja kuna ma pole ammu ka kursis ühegi treileriga, siis ma ei teadnud, mis film see "Sully" üldse on. Härra kirjeldas mulle nii: "No seal on üks mees. Teeb asju."

Selge, väärt film sõnaga.

Kui kõik reklaamid olid vaadatud (mis on saanud kinos treileritest??? ainult ja ainult reklaam. nõme), hakkasid jooksma sissejuhatavad tiitrid ja härra sosistab mulle: "See film on lennukatastroofist!"

Eino thanks!!! Loetud tunnid enne lennureisi. Ütleme nii, et ma pole kunagi lennuhirmu tundnud, aga peale filmi vaatamist ma terve lennu ja tagasiteel ka ketrasin nähtud filmi peas läbi.

Aga film oli vägaväga hea. Tom Hanks teeb tõesti häid rolle. No ja õnnelik lõpp on ju filmil ka, seega ei saa kurta.

Kino tehtud, suundusime Kultuurikilomeetrile ja tee viis kuidagi Patarei vanglasse. Härra mul kohe on lihtsalt romantiline. Üks kord viis ta mind meie aastapäeva tähistama nt Kohtla-Nõmme kaevandusparki ja sealt Rakverre Politseimuuseumisse. Asi see siis meie deitimispäeva vanglas veeta.

Kuna see nüüdseks vist ongi juba külastajatele suletud, siis sain mina sinna pmst viimasel minutil. MA ei olnud varem käinud. Võtsime tuuri ka ja seda tegi meile Patarei vangla viimane vanglaülem isiklikult. Väga põnev oli, tal neid lugusid rääkimiseks jagus.

Lisaks kuuldule-nähtule rusus mind aga terve tuuri mõtted teemal, miks sellel ehitisel lastakse niimoodi hääbuda? Miks ei tehta sellest ägedat vabaajakeskust? Sama mure oli kusjuures ka viimasel vangladirektoril. Tema ainus lohutus oli see, et hoone kuulub muinsuskaitse alla ja sellel ei tohi lasta laguneda. Aga eks hoone hind, need miljonid eurod, on ka määravad. Samas saaks linn ju anda maatükile kasutusloa ja sinna saaks teha überägeda asja - vanglamuuseumi, eriti sürreaalse(d) põgenemistoa(d), kinokompleksi, veel ühe Vaba Lava, kohvikud, butiigid, galeriid, roheala-pargid... 

Minul igatahes mõte hakkas tohutult jooksma, millise ägeda asja sellest saaks teha. Vesi-kanalisatsioon-osaliselt elekter oleks põhiinvesteeringut. seda kohta ei tohikski euroremontida, vaid jätta rustikaalsus mann.

Pluss kõik seal vedelev inventar, mida saaks kasutada. Ohmaivõikohe. Hakka või ise tegema, aga mul pole ka neid miljoneid, et seda maatükki ära osta. Asukoht on ju eriti super, hipstervilli kõrval mere ääres

Igatahes, Patarei vangla ja selle potentsiaalne tulevik jäi mulle hingele.

Puhatud

Kodu peaaegu paistab. Veedame kvaliteetaega Riia lennujaamas. Khm. Nii kvaliteetne, kui see ühes igavaimas lennujaamas üldse olla saab. A no neil on siin Victoria's Secret, see natuke leevendab olukorda :)

2h veedetud, 2h veel minna (loe:ihsandjumalküll)

Kuna Mesilane on vahepeal haigeks jäänud, siis homsest tema lasteaia tee veel ei alga. Ma tean seega veel mitut asja, mis homme ei alga. Nt projektide kirjutamine, tarega seonduvate tööasjade tegemine, kümned ootel olevad õmblusprojektid, minu täiendkoolitused, reisikirja kirjutamine.

Aga positiivse külje pealt- saan oma Mummi kallistada ja musitada ja kaisutada. Eeldusel, et ta tahab mind kallistada ja musitada. Võibolla ta on hoopis solvunud mu peale. Eks selgub varsti.

Reis oli tore. Niiiiii palju päikest ja palavust. Kohe esimesel päeval põlesin ära ja ma pole üldse selline pean-saama-pruuniks-koheeeeeee beib. Ma olen see, kes määrib peale 50 faktoriga kreemi ja istub rannas päikesevarju all. Seega läks natuke nihu.

Põnev oli käia teiste inimeste puhkemajades ja apartmentides ööbimas. Igasuguseid lahendusi on olemas ikka :) Kadedaks teeb muidugi see, et Küprosel on aastas 340 päikselist päeva. Nagu kurjam küll. Nii saab küll turismiga tegeleda.

Muljeid ja emotsioone on paljupalju. Eks ma püüan need mingi hetk reisiblogisse kirja saada.

Kõigepealt peaks koju saama :)