Vihkamine on väga tugev sõna ja veel tugevam emotsioon. Ma reeglina nii ei tunne, ei räägi. Aga on üks asi siin maailmas, mida ma hingepõhjani vihkan.
Vähk.
Neli aastat ja kaks kuud ja kaks päeva. Ma jätkuvalt nutan, kui mõtted emale lähevad. Ja ma nutan veel rohkem, et mul ei ole aega talle nii tihti mõelda, kui ma tahaks. Kui ebaõiglane see on, et terved toredad tegutsejad inimesed võetakse ära nii vara. Ilma, et nad oleksid saanud kogeda oma unistuste täitumisi. Minu ema unistas pikkipikki aastaid vanaemaks saamisest ja talle ei antudki võimalust oma lapselapsega tuttavaks saada. Ta oli vaid 50-aastane.
U nädal tagasi tuli Facebookis mu infovoogu postitus ühelt tuttavalt. Kasutaksin mõistet sõbranna, aga me polnud aastaid tihedalt suhelnud, kuigi oli aeg, millal viibisime tihti ühes seltskonnas. Noh, elu teeb nii. Kord on ühed inimesed elus aktiivsemalt osa võtmas, siis hoopis teised. Aga see postitus ei olnud tuttavalt endalt, vaid kirjutatud tema õe poolt. Et kahjuks seda inimest enam meiega ei ole, sest kaotas võitluse vähile. Ta oli 30-aastane ja teda jäi igatsema väike pisipõnn, kes varsti enam ei mäletagi oma ema nägu või häält või lõhna. Ma nutsin lohutamatult.
Eile sain teada, et üks kolleeg, mu tiimiliige on surnud (vähki). See oli kurb sõnum, aga ma ei jõudnud nutma hakata. Loetud tunnid hiljem helistas üks lähemaid sõbrannasid, et hingelt ära rääkida. Tema ema on jäänud meiega veel loetud hetked. Kui palju neid hetki on, keegi ette ei tea. Ka tema jääb võitluses teadagimillega alla. Ma nutsin ja nutan siiani. Sõbranna ema on 55-aastane.
Neid lugusid on palju. Mõned jõuavad meediasse ja saavad inimestelt toetusi, paljud ei jõua. Mõned saavad ajapikendust, et oma lähedastega olla. Paljud ei saa.
Nii kuradi ebaõiglane.
5 kommentaari:
Tunnen sulle südamest kaasa. Kaotused on kohutavalt valusad ja tunduvad ebaõiglased. Kuid neist saab mõelda ka nii, et kõigile polegi ette nähtud väga pikalt elada ja sellega on võimalik leppida. Kullake, hoidu vihkamisest, sest seegi võib vähki tekitada. Mina usun, et su ema on hinge tasandil sulle kogu aeg lähedal ja tunneb teie pojakest vägagi hästi.
See on kohutavalt ebaaus! :( Meil on peres napilt läinud, kasvajate teema...
Lohutada ma ei oska, mulle tundub, et kõik sõnad kõlavad siinkohal õõnsalt. Paraku ma tean, mis tunne see on, kui see sõraline lähedasi ründab. Elukaaslane, kes jäi 6 aastat tagasi kaotajaks. Täditütar, kes on võitnud - kahel korral! Ja nüüd mu isa .... Õnneks küll mitte agressiivne vorm.
Elu on nii hirmus habras... Püüan nüüd nende kogemuste tõttu teadlikumalt oma lähedaste jaoks olla kohal ja olemas ning neile rohkem tähelepanu pühendada. Sest kunagi ei tea, kunas... Kaotusvalu on üks hirmus valu ja usun, et see ei kao kunagi, küll aga leebub ajaga.
Lohutada siin väga ei saagi. Lihtsalt ebameeldiv, väga ebameeldiv. Mulle tuleb siiani pisar silma kui vanaemale mõtlen. Jah, ta oli juba vanaema aga alles 69... Enamik vanaema õdesid on surnud vähki. Kunagise sõbra ema oli alles 51... Kasuvanaema oli 72... Vanaisa oli 70... Sõbrannal avastati viimase astme vähk kui ta oli 26... tema tuli sellest välja ja on nüüd terveks tunnistatud. Katsun hoida pilku pigem neil imelistel tervenemistel, nii jääb vähemalt lootus...
sattusin just artiklile : http://newsrescue.com/secret-uncovered-cancer-not-disease-business/
võibolla mingi hookuspookus... aga kuna mu enda isa kaotasin sõralisele ja vanaemal oli ka rinnavähk - millest ta küll võitjana välja tuli küll ilma 1 rinnata... siis nö geneetiliselt ise kardan ka. Mul sama asi, et nii meeletult kahju, et isa suri 2010 ja minu lapsed sündisid 2012 ja 2013 - et kahju et mu lapsed ja mu isa üksteist ei näind... aga lastele ma vanaisast räägin ja näitan pilte. Aga ise nosin igaks juhuks usinalt õunaseemneid :)
Postita kommentaar