Härra on mul Hunt Kriimsilm seitsme ametiga, selline kuldsete kätega mees ja ekspert mitmes valdkonnas. Praegu on tema ettevõttel hooaeg (hea, et meie terega hooajad ei kattu :D) ja päevad pikadpikad kodust ära.
Mesilane on jälle mingi viiruse üles korjanud (lasteaialapse rõõmud jah?) ja eile oli puhta tõbine kodus. Mina olin aga septembris valmistunud selleks, et Mesilane on hoolsalt lasteaias ja mina saan tegeleda tarega seotud tööasjadega ja registreerinud ennast päris mitmele koolitusele. Järjekordne koolitus jõudis täna kätte, aga Mesilane on täiesti läbi omadega ja kindlasti mitte lasteaiakõlbulik.
Mida siis teha eksole?
Kuna koolitus on olulisel teemal, siis härra helistas eile õhtul klientidele ette, et kahjuks peab kokkulepitud kohtumised edasi lükkama, sest laps haige.
Kuna ta mu kõrval olles neid kõnesid tegi ja telefonist kostis läbi vestlused, siis üks naisterahvas hakkas mulle kõrvu. Tema torkav küsimus oli, et mis lapsel ema ei ole või?
Nomidapekki? Ma saan aru, et kui klient avaldab nördimust, et ta on nt mingid muud kohtumised ära jätnud selle kohtumise tõttu või spetsiaalselt sõitnud kuskilt kohale või midagi. Aga see, kuidas kodus on lapse valvamise kord jagatud, pole küll mitte ühegi inimese kommenteerida. Ma tean suurte asutuste juhte (meesterahvad eksole), kes on naisega vaheldumisi kodus, kui laps haige. Ei ole midagi, et "mina macho-mees, muy important, sina naine, vähem palka, istud kodus".
Et no mis, elame kiviajas või, et isa ei või lapsega kodus olla? JA siis need samad naised hiljem torkavad kuskil teises kohas, et ihsand, miks mehed ja naised üldse võrdset kohtlemist ei saa... Ma nüüd sain natuke ära puristada oma ärritust.
13 kommentaari:
Aamen ma ütlen
Ja siis veel lause, et " sa oled lastega nii kaua kodus olnud = mandunud, oskusteta, rumal, kas räägime lühilausetega?"
Eks need kipuvad sageli olema ka sellised "oma kõrvad on peale kõige lähemal" juhtumid. Et mis mätta otsast parasjagu vaatad.
Natuke teistmoodi lugu, aga tuli meelde.
Mu mehel on ka nö klientidega töö, st peab neil kodus käima ja siis vahel keeruline aega kokku leppida, mis mõlemale sobiks. Meil oli just endal laps sündinud, kui ta pidi minema kliendi juurde, kes oli küll lapsega kodune, aga millegipärast talle ükski päevane aeg ei sobinud. Kõne alla tulid ainult ajad nö peale kella 5, kui mees ka kodus. Ja muudkui rõhutas, et tal väike laps. Mu mees muidu selline rahulik, aga tal ka lõpuks kihvatas ja ütles, et mul on ka väike laps, tahan ka mõistlikul ajal koju jõuda. Siis proua alles tuli mõttele, et tema polegi ainus, kel väike laps olla võib. :)
Ma läksin beebi kõrvalt tsükliõppes kooli, titt oli isaga samas linnas kärutamas sel ajal kui ma loengutes olin. Ja pidevalt küsiti minult, et kus siis mu laps on. Ja kui vastasin, et oma isaga siis oldi üllatunud. Et meesterahvas ja beebiga...
Minu mees oli lapsega haiguslehel juba siis ma veel lapsepuhkusel olin. Kuna ma ise olin haige siis meie jaoks oli elementaarne, et mees võtab haiguslehe ja hoolitseb oma tõbise pere eest.
Ja minu tööle mineku ajaks on meil mehega samuti kokku lepitud, et lapsega haiguslehed võtab tema. Minul on vaja end töömaailma sisse häälestada ning majanduslikumalt on ka mõistlikum kui haiguslehe võtab mees, kellel on suuremad sissetulekud.
Õnneks aina rohkem isasid on täisväärtuslikud lapsevanemad ning päris kõik inimesed ei saagi šokki kui kuulevad, et ma vahetasin oma lapse esimese mähkme alles siis kui me juba haiglast kodus olime. Ja lapsevankri valisime ka selle järgi, et lapse isal seda ka mugav lükata oleks.
Selliselt küsival inimesel tõesti on nii mõnigi asi natuke viltu.. nii selle poole pealt, et üldse sedasi mõtleb kui ka selle poole pealt, et sellise mõtte kohe ka välja plärtsatab. Eks inimesi igasuguseid ja kes teab, mis mured tal seal omal parasjagu peas keerlesid.
Ma tahtsin teise poole pealt mainida, et esimest aastat lasteaias käivad lapsed jõuavad sinna üldiselt üsna harvadel päevadel - enamik aega lähebki haiguste nahka. Nii et pange aga rahulikult vaim selleks valmis. Kui läheb paremini, siis on ju super, aga kui läheb nii nagu üldiselt.. no siis lihtsalt on nii nagu on.
Minu meelest loogiline, et koju jääb see, kellel selle organiseerimine hetkel võimalikum on. Sageli vaja mõlemal miskit ringi mängida, kuid kellel paremini õnnestub. Lihtne.
Meil näiteks nii, et mees on ajas paindlikum ja valdavalt jääb tema. Ja kui siis mina koju jõuan, teeme uksel kiire tervitusmusi ning tema tormab oma tegemisi järele tegema. Tuleb öösel ja võtab jälle päevase vahetuse.
Me ju koos saime need lapsed, nüüd vaatame kuidas võimalik.
Jaa muidugi on igalühel oma vaatenurk asjast ja oleneb, kummalt poolt vaadata.
Mina olen alati, ka siis, kui lapsed veel kauge tulevik oli, vaadaud heldinult neid isasid, kes oma beebide/lastega jalutavad linnas. Minu arust on see väga normaalne, et laste isad ka lastega toimetavad ja igati tunnustamist vääriv ka. Sest noh, mehed tahavad ju pai saada eks ;)
Kui ma oleksin see klient olnud, keda postituses kirjeldasin, siis nagu ma ka kirjutasin, jah ma oleks võibolla olnud nördinud, kui oleks olnud mingid tööalased ümberkorraldamised spetsiaalselt kohtumise tarbeks. See on igati mõistetav. Aga mitte familiaarne nähvamine. Väga ebasünnis mu meelest. Sellist reaktsiooni võib hiljem nt sõbrannale kurtes välja elada, aga mitte kliendisuhetes?
Igatahes oli väga tore siit lugeda ka teiste armsaid kommentaare, kuidas lasteisad panustavad hoidmisse. Sest nagu Sipsik kirjutas- ühiselt saime ju lapse, ühiselt tegeleme ja jagame haiguspäevi.
Näiteks meil oli nii, et olime kordamööda kodus. Pluss vanaemad ja vanaisa aitasid, minu tööandja lubas osa ajast ka kodus töötada. Ent tulemus oli see, et abikaasa kaotas poole aasta pärast töö. Mingis mōttes ma saan aru- juhtival kohal meesterahvas äkki hakkab vähemalt 25% ajast haiguslehel olema... teisalt on see ju ajutine. Aga väga pingeline periood oli küll- 3 päeva lasteaias, 3 nädalat kōrvapōletikuga kodus. Enam-vähem vōistlus oli, et kes enne autovōed kätte saab, läheb tööle :D
Minu lasteaialapsel on graafik nädal lastekas ja nädal või rohkem haige. Väga tüütu. Suurem näiteks käis normaalselt lastekas alles viimases rühmas...
Meil sama - nädal aias, kaks kodus. Kahe lapsega on mõnikord veel nii, et ei ole korraga, vaid haigus käib ringi + lõpuks jääd ise ka. Ja kuigi ma olin enamuse eelmisest aastast kodune, oli see kõik siiski väga stressav, sest liikuma ikka ei saa.
Uhh...
Uhh...
Uhh...
Ok, meie kogemus siis ka julgustuseks siia :D
1a4k vanuselt läks laps erahoidu.
Esimesel aastal - 3-4 päeva hoius, 3 nädalat kodus
Teisel aastal - max 2 nädalat hoius, 2 nädalat kodus
Kolmandal aastal - 3 nädalat hoius, 1 nädal kodus
Nüüd on 6 aastane ja käib tavalasteaias. Eelmisel aastal, st viiesena oli kogu aasta jooksul vaid paar korda kodus haige. Nojah, mõned nädalad oli siiski veel lisaks kodus - kui minul või isal oli tööst vaba nädal ja paistis, et parem las laps ka puhkab - päris tõbine ei olnud aga selline veidi viril ja väsinud.
Suvel peaaegu 3 kuud lasteaias ei käinud, sai korraliku suvepuhkuse.
Aga algusesse tagasi tulles - tõesti oli tunne, et sellest lasteaias/hoius käimisest ei tule mitte midagi välja. Tööl tekkisid tõsised probleemid, kuna üle poolte kordade tuli hooldusleht võtta minul. Vahetasin töökohta :|
Kuna aja jooksul läks ikka järjest paremaks ja kuna ka teiste suust suht sama juttu oli kuulda - et suuremal osal lastest just nii käibki see kohanemine, siis pressisime hambad ristis ikka edasi. Ja noh, kuue aastasega on juba suht okei - kuigi just praegu olen jälle haige lapsega kodus :)
Postita kommentaar