Ma ei viitsi täna üldse asjalik olla, kuigi peaks ju oma aega kõik ära kasutama ja arvutis tööasju tegema näiteks, aga noh ei viitsi kuidagi. Selle asemel lasen hoopis oma ootusaja kaela lükatavatel hormoonidel möllata ja loen siin teie toredaid kommentaare blogis muudkui üle ja härdun. Ja siis otsisin välja 2014.aasta samateemalise pressiteate postituse ja lugesin sealseid kommentaare ka. Nii palju ilusaid soove ja sõnu ja nii ma siin nüüd säran.
Eriti jäi silma Klaara, sinu kommentaar. Väga prohvetlik. Et kui tahad hakata Ilona Kaldrele konkurentsi pakkuma, siis sul on eeldusi :D
Lugesin ja mõtisklesin. Jah, ei saa salata, et pereloomise aeg on mulle olnud väga hea nn oma asja ajamise aeg. Ja mini-me vol.2 annab lisaaega, ka see on väga sobilik mu plaanidega ja aitäh talle, et ta meid on valinud ja meie juurde tulla tahab. Kuigi ma ju praegugi teen muude toimetuste kõrvalt sama, mida oma palgatöögagi ehk kirjutan projekte jne, siis ma pean tunnistama üht. Ma ei taha tagasi tööle minna :(
Absoluutselt on tore, et mul on koht, kuhu vajadusel minna, kui elu peaks trikke tegema. Koht, kus mind vägaväga oodatakse. Mul on kolleegid, kelleta ma seda tööd teha ei tahaks.
Aga mulle on kohutavalt vastumeelne juhtkond. See, kuidas otsuseid vastu võetakse ja palju muud, mida noh, ma avalikult kirja ei taha panna. Kuidas tegelikult inimestega käitutakse, hoolimata suure suuga pasundatavatest põhimõtetest ausus-inimlikkus-blablabla. Me härraga olime kolleegid, kuigi tööalaselt kokku ei puutunud üldse, aga tema enam ei tööta asutuses pea aasta. See, miks ta enam ei tööta ja kuidas temaga käituti - mul on lihtsalt vastik sellele mõelda. Ja ma ei suuda neid inimesi austada. Suuri juhte, kes härra suhtes otsuseid tegid ja kellele mina aru peaksin andma oma töös.
Seega ma olen mõelnud, et kuidas elu läheb, kui ükskord kodus olemise aeg lõppema hakkab. Kas mu praegused pingutused kannavad vilja? Kas ma suudan luua omale piisava/vähemalt samasuure sissetuleku? Kas härrale ka suudame sissetuleku luua, sest olgem ausad, ilma tema meistrimehe oskusteta ei oleks meil teenuseid pakkuda (iga asi juhtub põhjusega eksole ja tänu muutustele tööelus oli härral võimalik panustada aega kevadisse ehitusmöllu). Ma tahaks teha tööd armastusega ja silmade särades.
Võibolla pean ikkagi töökoha vaatama, kui lapsed juba suuremad. Täna ma ei tea. aga ma loodan, et mu kaitseinglid (kes ma tean, et mul olemas on, sest mul on elus ikka uskumatult hästi läinud) oma tööd armastavad. Et elu suunab mind õigete otsuste, juhuste ja inimesteni. Ma ise luban mitte laiselda vaid anda endast 100%. Tõeline nauding on teha seda, mis pakub rõõmu nii hingele kui rahakotile.
2 kommentaari:
Te olete mõlemad finuminaalselt tublid - mõne aastaga renoveerisite paarist osmikust kodu ja majutusettevõtte, korraldate üritusi ja samal ajal teil on üks ringituterdav väikelaps (ja ära tule ütlema, et Mesilane on nii mõistlik, et tal ei ole ohtu endale midagi kaela tõmmata või käppapidi krohvinõusse sattuda) ja teine tulemas (palju õnne!). Kui tekib vajadus palgatöö järele, siis leiate mõlemad kindlasti midagi sobivat. Muide, vajadused asjade ja koduarenduse järele - ja sellega koos väljaminekud - muutuvad nii umbes viis aastat pärast Oma Koju kolimist väiksemaks, aga reiside jm ürituste planeerimise vajadus = võimalus kokkuhoiuks jällegi laste lisandudes suureneb.
Mul on nii sel kui tubliduse teemal kogemusi, oleme 15 aastat Oma Kodus elanud, asju nagu polegi enam vaja, aga Maja valmissaamise ja võiks-teha projektidega on ... oeh, kurb.
Otsisin suure pusimise peale oma vana kommentaari välja ja tahtsin nüüd ennustada, et kui tuleb samast soost laps, siis tuleb ka kolmas ;) aga nägin uudiseid, et läheb teistpidi.
Tööle naasmise osas, on emasid, kes ajavad oma asja ka rohkem kui 2-3 kõrvalt ning lisaks veel nö ühte emapalka duubeldades. Mul pole kunagi duubeldada õnnestunud :)
Postita kommentaar