pühapäev, 30. detsember 2018

2018 aasta 9 parimat...

Ma olen blogis selle 11 kirjapandud aasta jooksul ikka iga aasta kokku võtnud, küll küsimuste näol, küll teemade kaupa, küll horoskoopidega jne. Tänavu aga kuidagi ei leia ega leia seda tõuget. Mitte et poleks, mida kokku võtta. Siis hakkas instagram üle voolama  kollaažidega aasta jooksul enim like saanud 9 piltiga ja käis klikk.

Minu 2018. aasta 9 parimat on:

Parim sündmus
Ei pea vist üldse eraldi välja kirjutamagi? Ah, muidugi ei saa ju jätta enda sisse. Meie pere pulmad on küll minu aasta tippsündmus. Ja nii naljakas, kui see ka ei ole, siis jõuluõhtul kodus kuuse all tundsin, nagu oleks aasta juba abielus olnud. Sest aasta tagasi ju sain oodatud, kuid ikkagi üllatusena tulnud sõrmuse.
Pulmadest kirjutasin ka mitu postitust: ühe, teise, kolmandagi. Ja kirss tordile. Pulmavideo oli eetris Kanal2-s, mille tulemusel olen kordi ja kordi saanud kommentaare, et nägin sind telekas. Nii kohmetuks tegev iga kord, nagu mina oleks mingi staar. Võiksin siin jalaga maad põrutada marimelli kombel (muhahhaa), aga ei, täitsa tagasihoidlik maanaine siinpool.

Parim deit
Mõnel deidil õnnestus härraga käia aasta jooksul. Hea, et ämm on Tartus ja aegajalt nõus lapsi enda juurde võtma. Nii saime käia kaks päeva enne pulmi Tallinnas Guns'n'Roses tuuril, jõulude eel kinos Bohemian Rhapsodyt vaatamas ja lemmikdeidiks vist kujunes hoopis meie aastapäeva trip Tallinnasse, mille härra korraldas. See oli üdini mõnus. Härra oli novembris meie 6ndal aastapäeval otsustanud mind pealinna viia, aga millegipärast ma olin kindel, et läheme kuskile Lõuna-Eestisse spaasse. Ei saanud üldse aru, et mis rongiga minek ja nii. Seda enam meeldis täitsa omaette kahekesi olla, rahumeeli vahuveini juua ja pool ööd tantsida. 

Parim tööalane tegu
Mesi tarega on väga tihe aasta olnud. On jagunud üritusi, on käinud bussitäite viisi inimesi ivantšaid joomas, karakatitsa-safarid on täielik talvehitt ja meediale pakuvad me nišiteenused jätkuvalt piisavalt huvi, et ikka aegajalt meist siinseal lehes lugu ilmub. See kõik on hästi tore. 
Ma arvan, et 2018 aasta märksõna ongi minu jaoks ivantšai. 1000 inimest on spetsiaalselt minu juurde kohale tulnud Mesi tarega tutvuma ja samovarist teed jooma. Teine nii palju erinevate ürituste raames. Ma arvan, et ivantšai  paneb meid uuel aastal veelgi rohkem rakkesse ja välja mõtlema uusi kasutusalasid või teenuseid. 

Parim üllatus
Parimad üllatajad on kindlasti minu sõbrad. No see tüdrukuteõhtu ootamatus ajab siiani naerma! 
Ma tükk aega mõtlesin selle teema nimetust, et kuidas oma sõpru esile tõsta. Sest tüdrukuteõhtu aftekas oli ka sajaga lahe. Kui vaid saaks tihedamini eraldada aega oma naiste jaoks, vaja on akusid laadida. 

Parim kingitus
Parim kingitus härralt oli ilmselt mu sünnipäevakink. Ma niiiiiiiiiniiiiiiii tahtsin sünnipäeva puhul väikest reisi, ütlesin talle ka, et lähme kuskile Euroopasse paariks päevaks. Sünnipäevahommikul ta teatas mulle, et mu kingitus on reis. Euroopa pealinna. Küsisin pisikese sarkasmiga, et Tallinnasse või? Jah, oli vastus :) Nii sain 3 päeva Tallinnas omaette olemise aega sõpradega (ja ühtlasi võõrutasime Mutukat rinnapiimast). Väga mõnus aeg oli taaskord. 
Parima kingituse iseendale tegin jõuludeks. Ei jätnud siin asju saatuse hooleks, vaid tellisin netist ühe paki omale, et leida enda nimega kuuse alt. Kuller tõi paki ja ma kusjuures ei avanud enne, kui jõuluõhtul. Et siis oleks ka üllatus. Mesilane on meister päikeseprillide lõhkumises ja mu viimased varjud murti hiljuti pooleks, nagu ka eelviimased ja ühed enne seda. Niiet tellisin siis pimesi netist ühed puuraamidega päikeseprillid Eesti väikeettevõttelt ja nii numpsid on. Sobivad imeliselt ja saabusid kiftis puidust kinkekarbis pealekauba. Olen vägaväga rahul.

Parim reis
Meie aasta parim reis oli mõistagi meie pulmareis imelisele lõunamaale.... not. Me pole siiani pulmareisile jõudnud ja kuna koguaeg paistab tihe graafik olema, siis kas jõuamegi? Praegu võiks hinnata, et äkki mais, aga kindlat pole siin midagi. Naljatlemisi muigasin oktoobris käidud Põhja-Läti meie pulmareisiks, koos 40 ülejäänud õppereisil viibinud isikuga :)
Aga Eestis käisin ka sel aastal mitmes ägedas kohas. Hästi sümpaatne oli Romantilise rannatee reis Pärnumaal, seltskond oli võrratu. Ja isegi veel rohkem meeldis Setomaa, sest see kultuur ja külastatud kohad ja inimesed. Väga lahe. Setomaast kirjutasin ka pika loo. Kahju ainult, et härra kaasa tulla ei saanud. Saaremaal käisime, aga see jäi Setomaa kõrval kindlalt lahjaks. Peale õppereiside käisime härra ja lastega ka aegajalt päevasel või kahel puhkusel. Lottemaal näiteks ja Käsmus. Kohti oli veel, mis kohe ei meenu.

Parim tunnustus
Ma sain sel aastal kaks tähtsat tunnustust. Ühe otse mulle, mis kandis minu nime. Täitus 10 aastat tööandja juures ja 23.veebruaril sain oma esimese teenistusristi.
Teine tunnustus oli Sibulateele- regionaalmaasikas tehtud töö eest piirkonna arendamisel. Olen selline rumal ettevõtja, kes poole oma energiast suunab tasuta töösse ja kogukonda, püüdnud seeläbi olla osaks siinsest mootorist ja see oli nii suur au, et Sibulatee eestvedaja kutsus mind kaasa tunnustust kätte saama! Et noh, tükike sellest tunnustusest on minu-nimeline ikka ka ;)

Parim ost
Jäin mõtlema, mis oli 2018.a parim ost. Härra arvas, et ATV. Ta on sellest nii sillas, lihtsustab peremeheks olemist ja töid kordades.
Minu enda lemmikost aga on oluliselt tibilikum. Kui 5 aasta eest võisin öelda, et iga kuu sai uus kleit või paar ostetud, siis seda luksust pole ammu olnud. Enam ei kutsu üldse poode kammima, veel vähem midagi selga proovima, sest nagu ei istu miski väga. Jeerum, kui palju ebamugavaid kleite ma oma elus kandnud olen (mis küll nägid seljas ägedad välja, aga siiski...). Nüüd sügisel aga leidsin kogemata nii imelise punase kleidi, millest olen vaimustuses. Kahe lapse emana on hinnang kehakatetele hoopis teistsugune kui varem. Veel üks aspekt elust, mis paneb rohkem mõistma oma ema maitset, otsuseid ja tegemisi. Riie peab olema vabalt seljas eksole. Mugavus ennekõike. 

Parim koht maailmas
on oma kodu. Eriti, et veel aasta viimastel päevadel sai üks suur ehitustöö tehtud, mis annab lootust uuel aastal mitu pikka sammu oma unistuste kodu suunas liikuda. Ja teiseks on maailm ikka väga koledaks kohaks muutumas, oma pesas oma inimestega on kõigekõigem olla. Ise ka ei usuks seda, kui oleks nii 5 aastat tagasi öelnud.

neljapäev, 27. detsember 2018

Projekt "Maja" - kaheksakümne viies peatükk (katus sõidab)

Tänane päev on täiesti ulme olnud.

Pool päeva vormistasin mõtetes lühipostitust blogisse. Et tead seda tunnet, kui avastad, et jõulud on läbi ja katus hakkab sõitma?

Meil oli nii sõna otseses mõttes.


Ja siis, kui põnnid päevaune lõpetasid, väljas oli juba pimedaks läinud ja ma läksin korra õue vaatama, et mis seis on... olin ma täiesti rabatud. Sarikaid kerkis nagu seeni pärast vihma. Juba ja nii kiiresti??? Jah, nii saabki kiiresti, kui fermid on kõik tellitud ja valmis, tõsta ainult paika ja kinnita.

Ma nüüd homme päevavalges saan sellest kõigest pilti ka teha. Ja siis päeva või kahe pärast pikem pildipostitus meie uuest katusest. Täiesti ulme!!! Ma tõesti ei osanud loota, et sellel aastal meie kodu remondi osas edasiminekut on. 

esmaspäev, 24. detsember 2018

jõulutervitus

Nii igav postitus tulebki. Kõik see "Ilusaid valgeid jõule, kallid blogisõbrad" ja "tore aasta oli teiega"! soovid. Mitte et need siiradd ei oleks, absoluutselt on, lihtsalt... endale tundub, et sama muster aastast aastasse ja blogist blogisse :)

Seega hoopis pilt (või paar), sest üks pilt ütleb ometigi rohkem kui tuhat tšehhikeelset sõna.

Ma olen mitmel korral blogis maininud ka, et meie peres on komme teha seeria-pilte läbi aastate ja tähtpäevade. Jõulude ajal on mitu seeriat soolas. 

Kõigepealt tuleb teha lastepilt Mesi tare juures, et tare sõpradele jõulusoovid esitada. See sai tänavu selline:

Eelmistel aastatel olid sellised:
2015

2016

2017

Siis järgneb fotosessioon jõulupäeval meie maja hoovis pingil. Seda seeriat me teeme aastaringi iga tähtpäeva korral nagu vabariigi aastapäev, MINU sünniäev, jaanipäev, ilus päev oktoobris ja nii.

Ning kõige lõpetuseks jõuluõhtul kodus kuuse all:
Pane tähele kaamerasse naeratavaid vanemaid
ja siis lapsi.
Kolmas vaade vanemate kätele :)
Kõik "kauni" pildi nimel.
Need väänikud ei püsi enam üldse paigal, ma ütlen.
(sellele pildile eelnenud pildil torutas Mesilane oma keelt nt
ja Mutukas vehkles jalgadega)

Ja eelmised pildid kuuse all:
2013
Kahekesi äsja ostetud majas
2014
Veel kahekesi.
2 päeva tagasi sai remondimöll valmis,
pildi tegemise päeva veetsin koristades ja kodu
koduks muutes. Kuusk sai ka alles samal päeval tuppa.
2015
Kuuse asukoht muutus.
Esimene aasta kolmekesi.
Ihsand, kas Mesilane on tõesti nii väike olnud?
2016
Peaaegu neljakesi.
P.s tseki kuuske, nii tillu :)
2017
Neljakesi.
P.S 2019 ei tule pilt "Viiekesi".

reede, 21. detsember 2018

kuusepuu-Grinch

Paar päeva tagasi sai meie koju ka jõulukuusk üles. Härra mitu korda ikka kõhkles, et kas vara veel ei ole. Ma ei tea, siis oli nädal jõuludeni, miks ta vara peaks olema :) Nüüd on nii tore jõulune kodu.

Ma olen tänavuse kuuse üle nii uhke, härra koos põnnidega käis toomas (mina muidugi olin tööl ehk valmistusin külalisi tervitama Mesi tares). Nii tihe ja nii ilus on. Nagu ei olekski päris kuusk. Meil on olnud siin ka selliseid hõredamapoolseid kuuski.

Sama päeval, kui härra kuuske lastega toomas käis (sõbra juurest naaberkülast, kelle maa peal ka metsatukk on. Sõber andis loa sealt võtta), õhtul postitas üks tuttav Alatskivi külje alt FB gruppi, kus kohalikud jagavad rõõme-muresid, ostan-müün-ja-vahetan uudiseid, postituse. Kurjustas uskumatu nahhaalsuse üle. Nimelt oli keegi inimene salaja hoovi pealt postkasti kõrvalt maha saaginud kuusepuu hekirivist.

Aasisin härrat, et nooh, kust sa täpselt ikka meie puu tõid!

Tegime korraks omavahel härraga musta huumorit, et kas peaks postitama pildi meie imelisest kuusepuust sinna Alatskivi grupi postituse alla, aga ütleme nii, et liiga paljud inimesed ei saaks naljast aru. Ei olnud see koht. 

Tegelikult ma olen samamoodi häiritud nagu maaomanikki. Kesse teeb sellist asja üldse, et teise inimese maa pealt ilma luba küsimata saeb ilupuid maha? Sellised inimesed elavad me ümber? Vastik!

Jõulud 2018
Juba neljandad jõulud puidust ja tekstiilist kuuseehetega.
Ema ja vanaema pärandatud vanad klaasehted on kindlalt ära pandud,
vara veel. Las Mutukas sirgub veel aasta või paar.
Arglikult panin kümmekond klaasist vana käbiehet kõige ülemistele okstele.
Need puidust eted on ka nunnud,
mulle täitsa meeldivad.
Ei ole fäänsi ShiShi, aga noh. Kõik ei saagi ühtekad olla ;)



neljapäev, 13. detsember 2018

Mitu inimest sul sel aastal on käinud külas teed joomas? Tahad teada, mitu mul?

Kui ma meenutan oma suve sel aastal, siis see oli nagu sõrmenips: vups ja läinud. Oli toitlustusüritusi, kus osalesime. Oli rohkelt hoidistamisi. Oli gruppide vastu võtmisi Mesi tares. Oli puhkajaid ja majakoristamisi. Oli põdrakanepi korjamised ja suur ivantšai tegemine. Ja olid pulmad ja sõbrad. Jumala äge suvi oli, superpikalt supersoe. Päris suvi! Ja möödus tegusalt ja kiiresti.

Mu meelest sai tehtud hiigelkogus ivantšaid. 

Seisan hetkel silmitsi meie suveniiriletiga, kust vaatavad vastu viimased tšai teepakikesed. Viimased. Ja pole isegi veel jõulud käes. Õnneks on mul tee tegemiseks ivantšaid kõrvale pandud, niiet külalisi saan rõõmuga veel ja veel tervitada, aga kaasa müüa enam ei olegi praktiliselt. On teisi Peipsi taimeteesid, aga see põhiline huviobjekt otsas. Jeerum, kuis nii siis :)

Ma ei tea, tuleval suvel... noh, uusi pulmi pidama ei pea, kas sealt vabaneb piisavalt lisaaega teelehtede rullimiseks? Või tuleb hoidistamine ära jätta? 

Igatahes statistika ütleb, et tänase seisuga on minu juures teed joomas käinud 861 inimest. Vau! Siin arvestuses ei ole neid, kes külastasid meid ühe või teise toitlustusürituse raames ega ka neid, kellele teed pakkusime eelmise talve karakatisafaridel. Konkreetselt ainult need, kes tulid mesi taresse teed jooma. Ja detsember veel kestab, mul on 4-5 teetseremooniat samovariga veel tulemas. See on päris uskumatu huvi meie piirkonna ja meie teetseremooniate vastu. Mul on ainult siiras hea meel. Luban, et teed saan pakkuda kuni uue suveni, tulge aga!

(Samal ajal vaatame härraga esmaspäeviti ERR onlinest ühte Alaska realityt, kus parasjagu on suveaeg ja kaadrites vohab õitsev põdrakanep. Oi, kuidas ma tahaks käed sirutada läbi arvutiekraani ja sealt lehti korjata....)