kellakeeramise öö 25ndal tunnil

Mul on umbes kolm suuremat sorti foobiat. 

Esimene on ussid. Kõige kohutavamad tegelased üldse mu meelest. Ma oma isiklikku vastik-nastikut olen selle suve jooksul kohanud oma 5-6 korda. Võeh. Terve oma lapsepõlve veetsin maal vanaisa juures, kus on räägitud, et olid rästikuid ka, ma pole mitte ühtegi kunagi kohanud. Ja nüüd siin, oma kodus...

Teine on kõrgus. Pöörane lugu on see, et ma kõrgust absoluutselt ei karda sadade meetrite kõrgusel kuskil vaateplatvormil ilu vaadata või kuskil mägedes kaljunukil poseerides. Ei, seal on bueno, aga vot jalg väriseb all, kui pean siin meie ehituse teisel korrusel täiesti sabiilsetel üksikutel laudadel kõndima. Või kuskilt, kus on klaaspõrand, alla vaadata. Võimatu missioon.

Kolmas on veri. Minu suurim nõrk koht siis. Ma olen pannud pildi tasku, kui ekshärral pidin peale autoavariid nt peasidet ära võttes duššiotsa hoidma, et ta pead saaks pesta. Filme on võimatu vaadata, kui kuskil veri ja soolikad lendavad. Ma ju tean, et see on film ja a la moos seal, aga ajukeemia või mis iganes ei allu siinkohal reaalsele mõtlemisele. Ma lausa tunnen siis enda peal nagu oleks lahtine haav ja värki. Õudne ühesõnaga.

Ja siis on mul kodus üks mürakaru, keda niigi kullipilgul valvan, aga ikka lipsab sisse mõni saatuslik sekund, kus väikemees kolksti kuskile vajub. Ma ei pea silmas siin kapi otsast alla kukkumist, piisab sellestki, kui ta lihtsalt käputamisest ära väsib ja "lõuksi paneb". Eile õhtul sai sellisest lõuksist verine lugu. Tema žilettteravad hambad lõikasid kuhugi sisse selle sekundiga ja veri väljas. Naeratab meile härraga oma kelmikat naeratust ja suu punane. Ma olen halvatud ja ei suuda teda aidata. Härra tegutseb ja püüab leida, kuhu hammas sisse löödud sai. Ega mu isiklik duracell seda väga teha lase. Peagi jääb punast naeratust vähemaks, hingan kergendatult ja lähme Mesilasega kaissu ära. 

Kell kolm öösel (see lisatund tänasel ööl eksole) ärkan üles, sest lihtsalt oli tunne, et on vaja silmi avada. Magame kahekesi konkreetses vereloigus. Nagu oleks keegi voodisse ära tapetud. Härra tormab vannituppa Mesilasega, mina olen jälle nagu paralleeluniversumis. Üritan Mesilast puhtaks pesta, aga suust muudkui tilgub uut verd peale. Härra helistab kiirabi välja ja selleks ajaks, kui nad kohale jõuavad, on Murphy. Ei tilkagi enam. Ilmselt oli abiks läbi häda peale surutud külm pudel sügavkülmast. Teeme kiirabi abil kindlaks, et hammustanud oli ta keelde, mis ongi tohutu verine lugu. 

Kogu selle triangli kestel Mesilane ise muudkui naeratas ja tšillis ja oli rõõmus. Vähemasti ta ei neelanud seda verd alla, sest ilmselt magas mul kaisus suu lahti ja nii see kõik välja valgus. Aga mu voodipesud on kõik pekkis, rääkimata tuliuuest madratsist.

Vot ma ei tea, kui sellised asjad peaksid juhtuma siis, kui härrat kodus pole...