Täiuslik päev karakati kalapüügiks

Ikka ja jälle jõuavad meie lävele erinevad välisajakirjanikud ja muud tegelased. Sest kuidagi on nii, et see, mis me teeme, on huvitav ja põnev kajastada. Ja me ei pelga kaamera ette astumist.

Nii tegime koostööd Bulgaaria režissööri Andrey Paounoviga, kes vaimustus karakattidest Peipsi ääres ja käis kahel aastal neid filmimas. Ta soovis teha dokfilmi “Täiuslik päev karakati kalapüügiks”.

Ma ei tea, miks Paounov on nii raske pähkli endale võtnud pureda. Ta ise tunnistas ka, et on raske. Esimesel aastal lendas ta 4000 km kauguselt Bulgaariast kohale üheks nädalaks. Selle aja jookusul ei õnnestunud praktiliselt midagi filmida. Kohalikud mehed ei võta teda väga jutule, on tujukad ja kõnemaneeris solvavad. Ta küll räägib vene keelt ka, aga mitte perfektselt ja seega on ka keelebarjäärid. Lisaks öeldakse, et tule 2 päeva pärast, siis vaatame. Ja nii need päevad kuluvad. 

Lühifilmi karakattidest sai ta valmis ja see linastus Euroopa Kultuuripealinn Tartu2024 Ellujäämise Kunstide dokfilmide programmi raames eelmisel aastal. Soovitan vaadata! Kogu lühifilmide valimis oli see kõige kõige parem. Ta oli pannud kokku väga humoorikas võtmes kogu selle jama, kuidas temaga suheldi ja mida filmida lasti. Võibolla oli naljakas ainult meile, kes neid inimesi teame, aga muu rahvas saalis ka siiski naeris.

Nüüd sai Paounov rahastust ka Bulgaaria valitsuselt lõpuks ja kuna ühtteist materjali tal siiski on (rohkem kui 25 minuti sisse lühifilmis mahtus), unistab ta kokku panna täispika kinofilmi karakattidest. Seega on ta praegu taas Peipsi ääres ja otsib inimesi ja karakatte, mida filmida. Tänavu aga on vimkaga aasta. Jääd ju ei ole olnud, nüüd lõpuks teeb külmemaid kraade ja tänasest viimaks lubati ka Varnjas JALGSI peale. Karakattidega me vist sel aastal peale ei saagi. Aga ka see on elu osa ja karakattide elu osa ka. Kui ta 2 päeva tagasi me hoovile saabus, vaatasime härraga, et sõidame karakatiga korraks kanalile jää peale 10 minutiks. Laseme natuke filmida masinaid. Suurele jääle ei riskinud sõita. Meeskond oli üliõnnelik, ütlesid, et see on unistus täide läinud. Nad polnud nädalate jooksul veel saanud ei karakatti ega karakatti jääl üldse filmida ning ei uskunud, et sel aastal see neil üldsegi õnnestub.

Kaadrisse sooviti mind. Sest ma olen esimene naiskarakatijuht siin Peipsi ääres. Tõenäoliselt kellegi naine on varem ka rooli istunud, aga teenust pakun küll ainsana mina naisterahvana, kes jää peal külaliste ja kalameestega ka sõidab, kui peremees üksi ei jõua.

Niiet nüüd pandi mind dokfilmi sisse ka. 

Rääkisime Paounovile ka meie karakattidega seotud salaunistusest - ehitada ja rajada siia Varnjasse karakatimuuseum/väljapanek ka. Kaks nädalat tagasi ostis härra abikaasa meile neljanda SUURE ehk auto baasil ehitatud karakati, lisaks on meil 3-4 kolmerattalist ehk mootorratta baasil ehitatud karakatti ka. See on kokku pmst 8 karakatti (meenub üks ilus kolemrattaline, mis meil pikalt aastaid tagasi Mesi tares seisi ja kuhu otsa lapsed rõõmuga ronisid, aga mille härra maha müüs. NÜÜD on kahju). Juba nendest annab näituse kokku panna. Lisaks on veel, kel neid hoovis kokku kogutud on (nt Lendava laeva peremehel) ja kes paneks nad meile hoovile näitusele välja.

Te ei kujuta ette, millised sädemed Paounovi silmis lendama hakkasid. Ta on ideest sillas, lubas oma filmid peale erinevaid filmide esilinastusi, kajastusi ja levitusi anda meie tulevasse muuseumisse vabakasutusse. Lisaks muudkui genereeris ideid, mida ja kuidas muuseumis veel näidata võiks. 

Jäänud on ainult pisi-pisikene asjaolu, see hoone vaja ehitada ja näitus koostada. Samovarimaja olen ma loonud põlve otsas puusalt, nii nagu mulle tundub, et võiks olla ja nii, kuidas ma oskan. Seetõttu ei ole seal ei klaasvitriine ega hoolikalt koostatud katalooge, tutvustavaid andmeid vms. Tuuri käigus räägin oma teadmistest ja uurimistest samovaride maailmast. Seega on see kõik üks kodune eranäitus.

Aga karakattide puhul peaks professionaalsemalt lähenema. Härra abikaasa tahaks mõne arhitektiga plaani pidada ja kes koostaks joonised jne. Keegi teab kedagi? Ma ei oska kuskilt pihtagi hakata.

Aga seniks soovin küll Bulgaaria režissöörile mega jaksu ja indu ja vastupidamist, sest ega nende kohalike fruktidega ei ole asja lihtne ajada. Kui vanasti räägiti, et vanausulise sõna maksis rohkem kui teise allkiri, siis tänaseks on vanausulisi vähevõitu ja pigem on karakattidega asjaajajad muud vene rahvusest inimesed. Ma ei hakka kirjasõnasse raiuma härra sõnu, aga elu on näidanud, et nende inimeste sõna ei maksa küünemustagi*. Ja see teeb filmi tegemise kohe väga väga keeruliseks.

*Ja see on ka AUS vastus sellele küsimusele, mida mult pea iga grupikülastuse korral küsitakse - Kuidas on nende seas elada? Ma vastan muidu alati, et nad on väga privaatsed inimesed ja ega me liiga palju ei suhtle.