turundajate sihtgrupp.

Ma mõni aeg tagasi mainisin põgusalt, et käisin ühes salajases Tartu kodukohvikus lõunatamas. Seal oli enne magustoitu mõnus vestlusvoor, kus siis peremehe sõpruskonnast pärit külalised omavahel tuttavamaks said. Vestlusvoor või nii.

Üks lauas olnud noormees rääkis oma tööst internetiturunduse valdkonnas, et kuidas tema töö on panna internetis reklaamid inimest jälitama. Tead küll, vaatad korra bookingus saaremaa spaasid ja siis see booking FBs või muudes kanalites muudkui pakub sulle Saaremaad. Noormees rääkis, et kui sa oled 24-34 aastane naine, siis sa nendest reklaamidest elu sees lahti ei saa. Sest see on parim sihtgrupp - selles vanuses naised on peamised internetishoppajad.

Kuulun ka sihtgruppi ja no päris ausalt, jah, ostan päris tihti midagi netist just. Ma pole suur poodides kolaja kunagi olnud, nii tüütu ja praegu kahe pisipõnniga kisub mind poodi veelgi vähem. Kui kuskile lähen, siis on see kas toidupood või mõni taaskasutuskeskus.

Praegugi kiusan oma postipunkti töötajaid muudkui saabuvate pakkidega. Osta.ee on kuidagi jälle sõbraks saanud. Kui ma aasta tagasi sain blogilugejatelt nii armsalt vanade nõudega pakke ja mul oli pigem hea meel, kui supitaldrikud erinevate mustritega olid (sest plaanis oli peamiselt kalasuppi meie külastajatele pakkuda), siis seminariuumi valmimisega ja erinevate sünnipäevalaudade katmisega seal olen leidnud end (rohkem iseenda ülemõeldud) probleemi eest - nõud on kõik erinevad. Aga suuremale seltskonnale lauda kattes tahaks ma (kiiks selline jne. võibolla külastajatel vahet polekski), et nõud oleks ühesugused. Ühe serviisi taldrikud, ühesugused noad-kahvlid, klaasikomplektid. Aga taaskasutuskeskustest on leida komplekte kas 6 või max 12 ühesugust. Nii ma siis nillin siitsealt ja loodan kokku komplekteerida pimeda juhuse peale, sest vaja oleks min 15 tk ühesuguseid.

Nt magustoidulusikaid meil tares üldse polnud! Kurtsin ämmale ja ta leidis mulle oma põhjatutest sahtlitest kümmekond tükki. Kodus avastasin, et mu emal olid samasugused ja kahepeale kokku sain 15 tk täis ühesuguseid. Seejärel leidsin osta.eest ühed vanakooli lusikad, mida mäletasin ka, et meil lapsena kodus olid. Ostsin ära. Mõne aja pärast olid ühel teisel müüjal ka samasugused müügis. Sain sealt ka komplekti kokku. Väikesed võileivataldrikud sain komplekti kokku, praetaldrikutest praegu ei unistagi. Ühel päeval ehk...

Nüüd on veel vaja morsiklaase. Jätkan muudkui oma otsinguid ja ostlemist netist. Sihtgrupp ikkagi ja eks postitöötajatele tuleb ka tööd anda. Pluss peaks hakkama otsima nõusid ka saunapaadi kööginurka. Oh rõõmu :)

esimese maailma mured

Avasin tühja blogiakna, et siia midagi kirjutada. Täiesti tavaline, et just siis keegi mu ihuviljadest otsustab unest ärgata ja sülle nõuab. Siin ma siis istun. Toksin ühe sõrmega, sest Mutukas on teise käe vallutanud. Ja noh, emaksolemine! Ei raatsi oma tillukest imet ju käes ära panna lihtsalt. Ta ei ole enam kunagi nii väike kui nüüd ja praegu (eriti, kui ma vaatan oma kaheaastast ringituiskavat röövlit).

---

Mul on eriti mitu esimese maailma muret. Kõigepealt on vaja lasta Mutuka sündimise tähistamiseks taaskord üks võluehe teha, aga mul on ideedekriis :) Tahan kõrvakaid, sest no sõrmus juba on ja ruumi tuleb ju jätta ka kihla- ja abielusõrmusele. Äkki kunagi veab või nii. Ja nüüd ma siis olen hädas, sest ma ei tea, millised need kõrvakad olema peaksid. Tähendab, ma tean, mis nõuded mul on - kullast, inglise kinnitus, Mutuka nimi peale graveeritud või kullaga kirjutatud, vanaema ehetest pärinevad punased (rubiini-laadsed) kivid peal. Kuidas seda kompotti eriliseks ja ilusaks ehteks disainida? 

---

Ma olen suur pildialbumite fänn. Ma püüan regulaarselt pilte albumisse ilmutada, sest no need arvutid on väga ebausaldusväärsed asjad ja üleüldse. Mesilase pilte on mul kahe aasta jooksul pea kaks albumitäit juba riiulis ja nüüd ma seisangi küsimärgi ees. Kas Mutuka pildid surada samasse albumisse või Mutukale eraldi albumid? Mis tähendaks, et kui nad mõlemad on pildi peal, siis kaks (ei, kolm ...) eksemplari printida välja? Üks Mutuka, teine Mesilase albumisse? Kolmas enda albumisse :) Ilmselgelt võib siit juba ka vastust välja lugeda, sest ega ma ei oska ju elu lihtsaks elada. Mul ema pidas läbi lapsepõlve kolme albumit justnimelt nii, et eraldi venna, minu ja ema omad. Niiet nüüd on minu lapsepõlvealbumid minu päralt. Kaasavara.

---

Mesilane on nüüd kodusel režiimil olnud, mis tähendab, et ma olen vabatahtlikult hullumajja nõus kolima. Lapsel jääb nii palju energiat üle, kuna peab istuma meiega nelja seina vahel ja ema ei luba põnevaid asju üldse teha. Selleks ajaks, kui mina õhtul olen valmis voodisse kell 19 pugema ja enne hommikut mitte väljuma, Mesilane lisab vunki juurde. Aasta emana olin ma täna väga rahul, kui härra Mesilasega meesteasju tegema läks ehk Motoexotica mootorrattad vajasid ükshaaval üle vaatamist ja katsumist. Ja siin ma olen nüüd, jumala rahul, et saan lihtsalt istuda ega pea kellegi kahejalgse järelt muudkui tuba koristama või seda kahejalgset korrale kutsuma, ning samas ei jõua ära oodata, et millal nad koju tagasi tulevad. Milline kahepalgelisus eksole :D

Maailmas väga on tarvis last sinunimelist.

Oleme nüüdseks koju tagasi jõudnud, Mesilane on rangel kodusel režiimil. Vaeseke muudkui üritab meid veenda õue minema, ise hoogsalt kaasa noogutades, aga kahjuks me ei tohi minna. Seega ajab ta mind siis toas hulluks :)

Kõigi nende errorite vahele jõudsime siiski ka Mutukale nime ametlikult ära panna. Mina olen väga rahul ja paljud sõbrad on hea sõna valiku kohta öelnud. Nimi ise ei saanud just kõige traditsioonilisem H-tähega nimi, aga noh, pole ju minulgi. 

Nüüd, kus ametlik teekond läbitud, läksin netti uurima nimede statistikat ka. Mutuka nimekaime on eesti.ee andmete alusel 11, st kokku on temanimelisi siis 12 nüüd. Päris armas, mu meelest. Statistikaametil on ka nimedestatistika vigur olemas ja sealt lehelt saab ka sellist infot, et mitmel mehel ja mitmel naisel sama nimi on. Selgub, et samanimelisi mehi oli 1.jaanuari seisuga 1. Päris põnev, ma poleks tulnud selle pealeagi, et see võiks ka mehenimi olla.

Kui me olime nimevaliku teinud, alles siis välgatas mu (tollal veel) rasedaajus, et oo, mul on samanimeline sugulanegi tegelikult ju. Ma nime valides üldse tema peale ei mõelnud. Aga tore, et nii on, sest ta esindab emapoolset liini ja seega on veel üks killuke ema selle nimega austatud. Ja eriti armas oli postkastist sellesama nimekaimu saadetud postkaarti leida, kes kirjutas, et tal on suur au olla nimekaimuks. 

Vaatasin siis juba muid nimesid ka, sh Mutuka nime väikese variatsiooniga. Selle teise kirjapildi puhul annab ka vanusevahemikke, kus see nimi populaarseim on, kui vana on keskmine selle nime kandja, kui vana on noorim. Samuti, et millises kuus kõige rohkem selle nimega lapsi sündinud on. Aprillis, muideks. Aga sellisel kujul, nagu meie Mutukas sai nime, seda lisainfot ei ole. Ju siis statistika jagamiseks liiga vähe nimekandjaid.

Mesilase nime kannab 2281 meest. Mitte ühtegi naist :) Ja keskmiselt on ta 13-aastane. Kõige rohkem sünnipäevalisi selle nimega on juunikuus, 222 lausa. Kõige populaarsem on Mesilase nimi Rapla maakonnas.

Nii põnev statistika.

Mul ennast pole mõtet otsidagi. Vastus on alati üks - alla 5 inimese :)

Veel üks põnev statistika ülevaade maakonniti:

Aga vaata ise ka, mida põnevat sinu nime kohta kirjutab: http://www.stat.ee/public/apps/nimed/

Kvaliteetaeg pealinnas

Niisiis. Nädalavahetus Tallinnas. Plaan nägi ette laupäeva õhtuks Tallinna jõudmist, sõpradele külla minemist, kvaliteetpühapäeva, mil meespere Meremessil ja naispere patseerib vanalinnas või Kadriorus või midagi ja ehk ka mõnda vahvat kohtumist sõbrannadega (patseerimise eesmärgil). Esmaspäeval pidime panema Mutukale ametlikult nime ära ja siis mõnda asja ajades veel suunduda koju tagasi. Kogu plaani riskifaktorid olid Mesilane jonnihoogudega ja Mutukas tühja kõhuga pika autosõidu ajal.

Sõit läks nagu ennustatud :) Et me seekord otsustasime sõpru säästa kogu me vahmiiliga nende juures ööbides, võtsime meeldivalt soodsa hinnaga hostelitoa Paks Margareeta hostelis. Asukoht ka väga mõnus. Üllatus oli see, mis meid ees ootas - tüüpilise hosteli asemel leidsime end väga trendikast ja sümpaatsest toast. Pigem hotell kui hostel.

Peale checkini suundusime meie suurimatele sõpradele külla. Selle vahega, et ööseks ei jäänud. Nende juurde minnes on alati tunne, nagu koju oleks jõudnud. Nii "minu inimesed".

Kui lapsed ja ise ka väsima hakkasid, sõitsime hostelisse tagasi. Hommikul kodus tunda andnud kõhuviiruse laadne asi kogus hoogu ja kui mu ülejäänud pere magada nohises, istusin mina praktiliselt terve öö vetsus. Täiesti zombi ja magamata ja jätkuvalt kõhutõves, kui Mesilane rõõmsalt uut päeva tervitas.

Sõpradega olime õhtul kokku leppinud, et hommikusöök nende juures. Niisiis, taas juba tuttavasse kohta tagasi. Plaan kvaliteetselt linnas ringi jalutada, kui meespere(d) Meremessil, päädis sellega, et me Mutukaga tegime tüdrukuteasju sõprade kodus ehk et magasime pool päeva, kuni mehed naasesid.

Huvitavaks läks taas õhtul, kui Mesilase köha muudkui tugevamaks ja tihedamaks muutus ning nutt pihta hakkas. Panime väsimuse arvele, sest paar päeva ta päevarutiin vussis olnud ja lõunauned ära jäänud. Sõitsime ära magama. Ainult et magas üksnes Mutukas sel ööl. Mesilane nuttis-röökis-nuttis ja nii hommikuni. Ilma rahunemata. Minu laps pole mind 2 koosveedetud aasta jooksul kunagi öö otsa üleval hoidnud, seega esiteks oli mure, et midagi on valesti ja teiseks mõtlesin, et vaesed vanemad, kellel ongi tundlikud või iseloomuga lapsed ja selline elu kestab mitu aastat.

Nii raske oli vaadata oma punaseks nutetud silmadega last, kes ainult emme-emme suutis öelda ja kes maha ei rahunenudki. Nii abitu olemine.

Varahommikul ajasin härrat niikaua oma soigumisega üles kuni ta Mesilasega lastehaiglasse suundus. Seal on nad siiamaani ning ei tea, millal koju saavad. Mesilasel on äge nakkuslik bronhiit.

Sellist nädalavahetust küll oodata ei osanud ja see kestab edasi...

talv on lõppenud.

Tunne oma kodumaad ringreisid alaku.

Järgmise 21 päeva jooksul on meil Peipsi-Tallinn-Peipsi; Peipsi-Saaremaa-Peipsi ja Peipsi-Hiiumaa-Peipsi sõidud. Perega. Tundub lõbus kvaliteetaeg. Seejärel sünnipäevapidu, meie laadaüritus (22.aprill Varnjas), Suur Peipsi Toidu Pidu (30.04 Alatskivil), volbriöö üritus (30.04 Varnjas) ja ongi selleks korraks turismi madalhooaeg seljatatud, et VÄRSKELT ja PUHANULT uuele kevad-suvele ja hooajale vastu minna :))

---

Ja kuna alates tänasest ei tohi enam Peipsi järvele minna, siis meie jaoks on sellega talv ametlikult lõppenud ja nüüd on aeg kevadeks. Palun mõned eriti vihmased päevad kohepraegu, et jää kiiremini sulaks ja saaks juba paadiga järvele. Sest siis on meil jälle miskit põnevat pakkuda.

---

Saunapaadiga oleme jõudnud nii kaugele, et härra on oma liistud ja lihvimised ära teinud ja teatepulk mulle värvimiseks üle antud. 1/3 olen jõudnud seest kruntvärviga katta, 2/3 veel ja siis miinimum kaks kihti kattevärvi. Eks pean leidma kuskilt aja seda edasi teha (loe: et Mesilane oleks lasteaias ja väljas ilus kevadilm, et Mutukas saaks vankris magada).

---

Samal ajal alustas härra hoovi peal toimetusi. Suitsusauna ühes otsas olnud puukuurist tegin eelmisel kevadel omale väliköögi. Suitsusauna teises otsas aga on üks tibatilluke lobudik kuur, mis on tuugalt kraami täis pressitud. Kogu see tavaar on tänaseks kaunilt keset hoovi ümber tõstetud ja kuur maamunalt kadunud. Asemele tuleb kolm korda suurem kuurike, kuhu osaliselt kraami saab ladustada ja üks osa saab härrale korralikuks kalatöökojaks, kus kalu rookida ja suitsuahju panna.

Niiet midagi meil siin ikka toimub ka.

---

Tartus on üks (no tõenäoliselt rohkem, aga mida mina tean) salajane kodukohvik. Sinna saab sööma minna üksnes ette broneerimisega ja peab olema saanud kutse liituda nende kinnise grupiga FBs. Kaks aastat olen iganädalaselt neid menüüsid ja toidupilte ja värke vaadanud, kunagi pole olnud mahti ise ka minna. Isegi kui olen olnud Tartus, siis on ikka mingid asjaajamised ja tihe graafik. Eilseks otsustasin, et nii, nui neljaks, mina nüüd lähen. 

Väga mõnus elamus oli ja toit, mmmm.

Nii äge, et inimesed viitsivad ja teevad selliseid asju.

mõtete mõlgutamise postitus

Ilmad on praegu kuidagi veidrad. Üks päev päike sirab, linnud vadistavad ja üleüldine kevad ja helge tunne. Nagu eile nt oli. Suundusime Mutukaga õue jalutama ja toimetama ja pea 4h oli mõnus olla.

Täna on brr kui külm ja jäine ja mitteõuekutsuv ilm. Vaatame, kas üldse viitsimegi jalutama minna (härra saatsin küll paadis viimaseid lihvimisi ja liiste tegema, et ma saaks värvima hakata...)

---

Üks teine päev paar päeva tagasi oli muhe olukord. Oli taas päikseline ilm, minul Mutukaga ema-tütre jalutuskäik küla vahel, kus sai külainimesi teretatud neist möödudes. Juhtumisi oli üheks prouaks ka külakoosoleku liige. Külakoosolekuks nimetame härraga isekeskis prouasid, kes igal õhtul kellegi maja ette varjualusesse kogunevad infot sheerima ja teiste tegemisi arutama. No jalutan ma tere öelnuna prouast mööda, kui ta napp meeter mu selja taha jäänult teisele prouale väga etteheitvalt sõnab, et miks pole räägitud, et sündis? Kes sündis? Millal?

Ma ei tea, kas ta arvas (või siis ei hoolinud sellest), et ma ei kuule teda või mõista vene keelt? Naersin omaette mõnuga, samuti naeris ka teine proua. Igatahes, tolle päeva külakoosoleku teemaks sai ilmselt Mutukas :) Tõesti kurb, et uudis niimoodi maha peaaegu magati :)

---

Universum töötab ikka veidralt. Tead ju küll, eks, et küsi ja sulle antakse. Ma olen küsinud, mis seal salata, tihtilugu viimasel ajal saanud ka. Mõni soov täidetakse kiiremini, kui mõni teine. Härrat soovisin oma ellu ikka hea mitu aastat, enne kui ta tuli (samas, kui ma vaatan praegu teda - pidi minema punktist A punkti B, aga tema pole tunni möödudes ikka veel minema asunud, sest vaja ühe naabriga jutustada, siis teisega jne... niiet ma ei imesta, et tal see tulek minu ellu nii kaua aega võttis... :D). Siis on mõni teine olukord, no näiteks tänane laisk hommik ja hommikusöök. Vaatasime ETV järelvaatamisest ühte saadet ja nii muuseas ütlesin härrale, et no peaks ka sellesse saatesse saama/minema. TUND AEGA HILJEM sain pakkumise selle saate osas. Et nagu kiirtellimus? Praegu on läbirääkimised osapooltega, vaatame, mis ja kuidas edasi areneb...

Ja kui praegu on tšakrad valla, siis ma küsin universumilt ka miljon eurot netos oma pangakontole ära. Igaks juhuks. Tagavaraks. Aitäh.

kuidas meil fotograaf käis

ehk lugu kategooriast "so nailed it". Laste-eri.

No igal pool räägitakse eksole, kuidas hädavajalik on teha uhiuuest beebist pildid esimese kahe nädala jooksul. Minu Mutukas on täna 11-päevane, seega paar päeva tagasi oli täiesti sobiv aeg teda natuke pildistada. Minu armas perefotograaf Eelika tuli taas külla ja püüdis imelisi hetki oma imeilusatele piltidele.

Ma olen hetkel saanud kätte esimesed teaserid, aga juba need panevad muigama. Sest noh, nii meielikud ja nii so-nailed-it formaadis.

(ma täpsustan ära, et neid "paljas beebi magab käed lõua all või paljas beebi mütsiga magab korvis" jne pilte ma ei soovinud teha. Neid on igal pool nii palju.

Inspiratsioon.

Tegelikkus.

Inspiratsioon.

Tegelikkus.

Inspiratsioon.

Tegelikkus.

See viimane on ka ainus korviga pilt, ausõna :) Missest et Mutukat pole nähagi (nii külm ilm oli ka, hea, et sedasigi pildi sai)

Ma olen loomulikult väga rahul nende meie versioonis piltidega. Lihtsalt, muigama paneb ka ;) Jalad ei püsi kummalgi paigal. Käed ei püsi paigal. Mesilane ei püsi paigal. Isegi hästi läks pilte vaadates :)

tehnikajutud

Kui me ca 2 aastat tagasi kodus esimese etapi remondist valmis saime (magamistuba, köök ja selle laiendus, vannituba), siis havi käsul, härra soovil läksime seda teed, et kogu tehnikat me uut ei soetanud. Külmkapp oli juba olemas üks vanem isend, jätsime selle kööki alles, et teenib, kaua teenib. Pesumasina sai härra ühelt oma sõbralt ja ahju ning nõudepesumasina ostis kelleltki pooltuttavalt kasutatuna. Ainus, mille me uuena ostsime ja mille osas ma järelandmisi ei teinud, oli induktsioonpliit. Kohe kõik uus osta oleks olnud paras suur amps rahakotist veel lisaks remondile ja kui on olemas tehnikat ka, siis ma ei ole seda tüüpi naine, kes jookseb muudkui uuemat mudelit ostma, sest tehnika viimane sõna ja naabrist parem. Pigem kasutanud alati olemasolevat kuni tolle viimase hingetõmbeni. 

(Isegi Tallinnas kui ma 2008 masu algul oma pesa ostsin, sain selle täisvarustuses nii mööbli kui tehnikaga ja ma ei kiirustanud sealgi midagi välja vahetama, sest noh masu, hiljem prioriteediks reisimine.)

Esimesena läks hingusele pesumasin. Selleks ajaks oli ta meid teeninud 1,5 aastat ja meil polnud nuriseda miskit. Kuna nagu öeldud, ei ole ma sugugi viimase peal tehnika soetaja, alati ikka mingid vanemad mudelid olnud, siis ega ma ei tea ka, mis vigurite ja lahendustega tehnikat tänapäeval tehakse. Seega, kui me olime poes ühe mõõtudelt ja võimsuselt sobiva välja valinud, oli minu rõõm nt suur, et trummel jääb peale pesu alati peale. See oli nii tüütu muudkui seda trumlit kerida ja luuki otsida. Võibolla on selline asi juba ammu olemas, aga mina avastasin alles eelmisel suvel. Noh, vähe on vaja, et olla õnnelik eksole. 

Seejärel lahkus meie seast külmkapp. Õigemini, selle ülemine osa, sügavkülm töötas edasi ja hetkel on ta meil kuuri all lisasügavkülmikuna kasutusel veel. Ma oleks uut tahtnud muidugi Smegi retrokat, aga olgem ausad, sellele ikka hammas peale ei hakanud. Alternatiive otsisin ka ja tol hetkel ei leidnud midagi sobivat meie eelarve järgi. Seega külmik on meil täitsa tavaline, ei ole ultrapop kahepoolne jääd ja mullivett pakkuv isend.

Juba mitu kuud on trikitanud köögis olev ahi. Ma ei ole küll meisterkokk, aga ahjust tulnud plönnid tegid jubenukraks, et nii kehv ma ka ei ole! Kuniks siis hakkas veendumus tekkima, et pekki see ahi ei tööta enam korralikult. Pealt kuivatab ära, alt toores. Üle poole aasta venitasime kummi, kuniks üleeile sai mul karikas täis ja Mutukat niiehknii arstile presenteerima sõites ütlesin härrale, et nüüd lähme ja ostame uue ahju ära. Mõeldud-tehtud. Taaskord vaatasin ja kuulasin suu ammuli põnevaid lahendusi. Nüüd on mul ahi, millel on siinid sees. Et kui tahan toidu küpsemist kontrollida, ei pea hakkama paaniliselt otsima, kuhu ahjust seda potti või plaati välja tõstes toetada. Siinil tõmbad ahjust välja ja siis ahju tagasi. Ihsand ma olin kohe müüdud :) Praegu küpsetan oma esimest pirukat uue ahjuga ja niiiiii ilusti kerkib. Pole sellist vaatepilti ikka väga ammu näinud.

Projekt "Külalistemaja" - 37

Väike ülevaade saunapaadist!

Mulle meeldib teha remondipostitusi nii, et terve töö on tehtud ja ma saan panna kenasti ENNE ja PÄRAST pilte kõrvuti. Aga kui päris valmis veel ei ole ja ammu pole midagi postitanud, siis ikka kibelen esitlema juba.

Palju on vahepeal tööd ära tehtud, tsutikene veel...

Esimese etapi remondist saab lugeda siit postitusest, kui meil sõbrad talgutele appi tulid pea aasta tagasi.

ENNE:

NÜÜD:

 

Palju on ära tehtud, hästi palju ja näeb juba väga äge välja. Jäänud on koristamine, lihvimine siitsealt, mõned liistud, värvimine ja minu suuretteaste madratsid-padjad ja katted neile teha. Ehk et siis kõik istumiskohad saavad mõnusa pehmenduse tagumiku alla ja nii, et saaks magada ka seal peal.

Loodan järgmisel nädalal värvimistööd ette võtta :)

Minu silmis on kõik juba valmis visualiseeritu ja mulle endale tundub nii äge. Magamiskohad, kööginurk, saun. Puudu on suvi ja päike ja chillgrill. Sellest paadist saab kindlasti hitt. Kui mitte meie külalistel, siis ma ise tahan seal küll mõnuleda :D

Millise ühe sõnaga sina ennast iseloomustaksid?

Taustainfo: Mitmed erinevad vestlused TÜ Kliinikumis ämmaemandate ja õdede ja arstidega. Mutuka suur sünnikaal. Härra ligi kahemeetrine pikkus. Geenid. Jne.

Kuidas sina ennast iseloomustaksid ühe sõnaga? Ütleme, et sulle ei anta valida omadussõnu erudeerituse või maailmapildi osas, aga kitsalt ainult enda keha, kaalu, välimuse kohta. Millist ühtainsat sõna sa kasutaksid iseenda kirjeldamiseks?

VÄIKE on viimane sõna nimekirjas, mida mina iseenda kohta ütleksin. Ma ei ole mitte kunagi enda minapilti vaadates-analüüsides mõelnud, et mina olen väike naine. Pikk, normaalne, keskmine - on sõnad, kirjeldamaks, mida mina peeglis näen. Jah, muidugi on minust pikemaid naisi, aga ikka väga paljud jäävad minu pikkusele (173) alla siiski. Seega ma hindan ennast pikaks naiseks võrreldes nendega :)

Pikki aastaid, mil mul kas on või ei ole peikasid/silmarõõme olnud, olen ma vaadanud ja kommenteerinud endamisi ja oma sõbrannadele, et milline raiskamine, kui ma näen lühikest (160 ja vähem) naist kahemeetrise mehega. Et miks need väikesed naised neid pikki mehi teiste eest ära võtavad. Üks periood mu vallalise preili episoodides sattusin ma tutvuma ainult ja ainult pisikeste meestega. Siis ma ohkasin ikka sügavalt, et kas pikki mehi enam üldse ei ole??? Sest 173 sentimeetrine naine võiks ju võtta omale 190-200 cm mehe eksole? Mulle ikka meeldib, et ma saan embusesse pugeda ja pea kuklasse ajada musi saamiseks.

Ja ma olin Mutuka sündimise järel haiglas erinevate meedikutega ülevaatuseid tehes või suheldes täiesti hämmingus, kui mulle järjest ja järjest erinevad ämmaemandad ja arstid ütlesid, et ma olen nii VÄIKE naine ja nii suur laps sündis... Okei, kui nad oleks öelnud, et sale või peenike, oleksin väikest viisi liigutatud olnud ja punastanud sinna juurde, aga ei. Väike?

Täielik pirn saabus hetkel, mil üks arst küsides härra pikkust (et enda jaoks siis selgeks mõelda ahha... suur laps, pikk härra = geenid) ja pahvatas mulle - ise te nii väike ja nii pikk mees. Miks need väiksed naised alati pikki mehi võtavad?

Ma olin siiralt hämmingus. Mina ju ei ole väike naine! Selline määratlus ei vasta absoluutselt minu mina-pildile.

kuidas Mesilane ja Mutukas meie juurde tulid

Kui ma alles Mesilast ootasin, siis mul oli kindel veendumus, et ta mul tähtajani kenasti kõhus kasvab ja siis (või mõni päev hiljem) välja otsustab tulla. Sest meil oli ju tohutu remondimöll käimas ja suur soov Mesilase tuleku ajaks kõik enam-vähem vinksvonks paika saada. Iga lisapäev oli teretulnud ja samas ma terve ootusaja olin Mesilasega rääkinud, et tule tähtajal (mis oli 14.02) ilusti eksju-onju.

Siis aga 38. nädalal tuvastas UH, et Mesilane on 4400g ja ämmaemand oli tõsiselt üllatunud, et kust see siis tuli. Sest nagu ma paaril korral kirjutanud olen, sünnitama minnes olin ma võrreldes raseduseelse ajaga juurde võtnud +10 kg vaid ja see kõik asus mul kõhu peal. Igatahes saatis ta mind otsemaid esilekutsumisele.

02.veebruari hommikul ma ilmusin sünnituseelsesse kohale, sain ballooni ja jäin ootama. Terve päeva tiksusin oodata, öö saatsin mööda ja hommikul asusid arstid tööle, sest balloon ega veed polnud öösel ise ära tulnud. 03.02 veetsin ma sünnitustoas, kus siis valud järkjärgult tugevnesid, avatus aga 5lt edasi mitte. Terve päeva siis valutasin ja see oli päris hull värk :) Lõpuks napilt enne südaööd mu Mesilane siiski otsustas mu pika palumise peale ise tulema hakata, sest muidu ähvardas asi keisriga päädida. Minu konnapoeg jõudis mulle rinnale kell 22.24 ja kaalus 4628g.

Mutukat oodates oli ämmakas terve ootusaja kõrgendatud tähelepanuga. Muudkui tegime teste ja manitses mind söömise osas jne. Kõik näidud olid koguaeg korras. Ei olnud rasedusaegset diabeeti ega midagi, mis võiks tingida lapse suurt kasvu. Kaalu juurde võtsin täpselt samamoodi nagu Mesilase puhul. +10 kg. 

38.nädalal saatis mind UHsse, mis näitas Mutuka kaaluks 3990g. Ämmakas esilekutsumisele ei saatnud, hindas hoopis, et lähipäevil ilmselt sünnib laps ära. Aga kui ei, siis selleks andis mulle saatekirja 1.märtsiks päevastatsionaari (sest UH aega polnud ja seal kindlalt saab). See oli siis eelmisest UHst 11 päeva hiljem. Ma vaikselt lootsin, et vabariigi aastapäeva paiku preili Mutukas avaldab soovi ilma uudistama tulla, aga ei midagi. Ja no samas ise tegime muudkui nalja jne, et ega meil veebruaris aega sünnitada ei ole, tares koguaeg broneeringud ja safarid ja piirkonna tähtsad üritused. Ju siis Mutukas kuulas sõna. Nii ma siis 01.märtsil kliinikumi suundusin. Auto peale pakkisin kaasa haiglakoti, Mesilase vanaema juurde suundumise koti ja turvahälli. 

Sest seekordne tähtaeg 28.veebruar oli juba ületatud ja ma ei tihanud enam kuhugi edasi Mutukat kanda. Seda enam, et öösel vastu 1.märtsi toimus mingi osaline vee eraldumine. Ma olen kuulnud, et osadel tuleb kogu plahvatus korraga ja osadel vähehaaval. Mul endal kogemus ju puudub ses osas, kuna esilekutsumisel mul veed avati arsti poolt. Nagu esmarase oleks olnud, nii ma siis kliinikumi läksin :)

Päevastatsionaaris siis mõõdeti KTGd, vesteldi. Algul öeldi, et UHd mingit küll ei tehta, sest alles ju oli (11p tagasi). Õnneks mingi järgmine hetk ikka tuli teine arst, kes mind UHsse kutsus. Kolm korda pusis seal ja siis kutsus teise arsti ka mõõtma. Kõik nad said sama tulemuse. Lapse kaal UH järgi oli 5000g.

11 päevaga +1kg???

Ma lihtsalt löristasin nutta ja ütlesin, et pean härraga nõu pidama. Sest see tähendas arstide sõnul kahte varianti ainult - kas ise või keiser. Esile kutsuda ei pidavat saama ja oleksin pidanud siis edasi kandma, riskides variandiga, et sünnib nt 5400g. Ja keisri vastu olen ma kategooriliselt, ma üldse ei taha sellist varianti. 

Kui ma vahepeal rääkisin ka sellest, et mul mingi vee eraldumine hommikul ja öösel oli, siis sain ka vastuseks, et uriin on uriin ja lootevesi eraldub teisest kohast. Et noh, blondiin. Ma jäin enesele kindlaks. Selle tõttu saadeti siis pukki ikkagi, et kontrollida ja võtta lootevee analüüs. Lisaks arvati, et küsitakse veel ühe arsti arvamust, kes sel ajal keisrilõiget teostas. Passisin päevastatsis edasi.

Tuli oodatud arst ja konsulteerisime temaga ka. Ta hindas, et äkki ikka 5000g ei ole kaal ja et nüüd sobivatel asjaoludel tuleks esilekutsumine kõne alla. Et noh kas homme või järgmisel nädalal...? Ma ei kavatsenud kuhugi enam liikuda ja ütlesin, et mina olen valmis kohe sellega pihta hakkama. Selleks tuli ära oodata ka erinevate analüüside vastused. Ja suurkolleegiumi otsus. Hängisin muudkui tühja kõhuga seal päevastatsionaaris edasi.

Saabus lootevee analüüs, mis õe sõnul oli positiivne. Ma siis küsisin täpsustamiseks, et kas see on hea või halb ja sain talt vastuseks, et minu tunne oli õige olnud. Tema oli see, kes enne mulle vastu oli vaielnud uriini ja lootevee asukohtade osas. Seega haah! Juba tegelikult mingi tegevus oli alanud.

Kell 14 sain lõpuks siis sünnituseelsesse palatisse ja 15 ajal pandi balloon. Mesilase kogemusest oli meeles, et läks kaks pikka päeva enne kui pisike ime mu rinnale jõudis. Tiksusin vaikselt palatis, tegelesin tare töömeilide ja bronnidega jne. 

Kella 20 ajal hakkasid teravamad valud ja kohe nii 3-4 minuti tagant. Härra oli vahepeal mulle palatisse haiglakoti toonud ja Mesilane käis ka kallistamas veel. Ma saatsin nad koju Peipsisse ära, et ega siin vahepeal ei juhtu midagi ikka. Valud siiski ei olnud sellised nagu Mesilase ajal, kus väike valuvaigistav tablett laskis öö otsa magada. Uni oli küll suur, niiet ma jõudsin kahe minutiga suikuda, et siis uutada hoog üle. Kell 23 ajal valves olev ämmakas kutsus arsti ja läksime ülevaatusele, sest ma kinnitasin muudkui, et teravad valud on. Selgus, et ohhoo. avatus on 6. Koliti ümber sünnitustuppa ja tegin ruttu kõne härrale, et nüüd tuleb küll ikka tagasi tulla. Kõne oli kell 23.30.

Sünnitustoas prooviti valusid vähendada ja pandi naerugaasi mask ette. Paar hoogu proovisin, ei mõjunud leevendavalt vaid ajas südame pahaks hoopis. Ja algasid pressid. Kell 0.07 oli pisike Mutukas minu kaisus ja paar minutit hiljem astus tuppa sisse kallis härra. Kõik käis nii kiiresti, aga nabanööri sai ikka tema ise läbi lõigata. Ma ämmakatel/õdedel ei lubanud. See kõik oli ka härra "süü", sest ta ikka mull eviimastel päevadel mitu korda päevas muigas, et no mine sünnita ära vahepeal, kui ta tares klientidega tegeleb. Nüüd siis sünnitasingi... :) tegelikult ta ikkagi jõudis mu kõrvale ja esimestel tähtsatel tundidel olime pisikese Mutukaga koos. Härra muudkui musitas meid mõlemat.

Muidugi on see ainult suuuuuuuur rõõm, et Mutukas oluliselt kiiremini tuli, kahju ainult, et ma härra koju olin saatnud ja mitte Tartusse ämma juurde. Mesilase teekonna pikkuseks märgiti mulle 11h34min ja Mutukal 4h30min.

Ja nüüd siis see kõige tähtsam osa eksole. Mutuka mõõdud. 4734g ja 55cm. Õnneks mitte 5kg!!!

Ja kui mina õhkan nunnult, et niiiii pisike, siis ämmaemandad muigavad, et nemad just vaatavad, et nii suur. No kui võrrelda 3-kiloste beebidega, siis muidugi. Aga mina võrdlen 15-kilose suure vennaga, kes on nii uhke! Silmad säravad ja noogutab, et tema õde ning eile temaga esimest korda kohtudes, istus kõrval, hoidis käest ja tegi musisid. Eks kodus jõuab ta röövel-marakratt edasi olla :)

Nüüd siis läheb elu põnevaks. Elu kahe lapsega :)

Mina, kahe lapse ema!

Mutukas, väike trikimeister, otsustaski end kevadpreiliks kuulutada. Nüüd on meil siis numbrimäng vaja meeles pidada - 03.02 Mesilane vs 02.03 Mutukas. Nagu mu isa tabavalt märkis, isikukoodid hakkavad sassi minema.

Ühtlasi on Mutukas Bondi-tüdruk, tema saabumise ajaks märgiti 00.07.

Tegelikult ma tahaks natuke pikema loo saabumisest ka kirjutada. Eriti et Mesilase puhul jätsin selle loo kirjutamata, aga neil on nii palju ühist. Aga seda mõne aja pärast, siis kui haiglas nett/arvuti paremini jooksma hakkab või kui istuda-astuda juba kergem on.