Kui ma alles Mesilast ootasin, siis mul oli kindel veendumus, et ta mul tähtajani kenasti kõhus kasvab ja siis (või mõni päev hiljem) välja otsustab tulla. Sest meil oli ju tohutu remondimöll käimas ja suur soov Mesilase tuleku ajaks kõik enam-vähem vinksvonks paika saada. Iga lisapäev oli teretulnud ja samas ma terve ootusaja olin Mesilasega rääkinud, et tule tähtajal (mis oli 14.02) ilusti eksju-onju.
Siis aga 38. nädalal tuvastas UH, et Mesilane on 4400g ja ämmaemand oli tõsiselt üllatunud, et kust see siis tuli. Sest nagu ma paaril korral kirjutanud olen, sünnitama minnes olin ma võrreldes raseduseelse ajaga juurde võtnud +10 kg vaid ja see kõik asus mul kõhu peal. Igatahes saatis ta mind otsemaid esilekutsumisele.
02.veebruari hommikul ma ilmusin sünnituseelsesse kohale, sain ballooni ja jäin ootama. Terve päeva tiksusin oodata, öö saatsin mööda ja hommikul asusid arstid tööle, sest balloon ega veed polnud öösel ise ära tulnud. 03.02 veetsin ma sünnitustoas, kus siis valud järkjärgult tugevnesid, avatus aga 5lt edasi mitte. Terve päeva siis valutasin ja see oli päris hull värk :) Lõpuks napilt enne südaööd mu Mesilane siiski otsustas mu pika palumise peale ise tulema hakata, sest muidu ähvardas asi keisriga päädida. Minu konnapoeg jõudis mulle rinnale kell 22.24 ja kaalus 4628g.
Mutukat oodates oli ämmakas terve ootusaja kõrgendatud tähelepanuga. Muudkui tegime teste ja manitses mind söömise osas jne. Kõik näidud olid koguaeg korras. Ei olnud rasedusaegset diabeeti ega midagi, mis võiks tingida lapse suurt kasvu. Kaalu juurde võtsin täpselt samamoodi nagu Mesilase puhul. +10 kg.
38.nädalal saatis mind UHsse, mis näitas Mutuka kaaluks 3990g. Ämmakas esilekutsumisele ei saatnud, hindas hoopis, et lähipäevil ilmselt sünnib laps ära. Aga kui ei, siis selleks andis mulle saatekirja 1.märtsiks päevastatsionaari (sest UH aega polnud ja seal kindlalt saab). See oli siis eelmisest UHst 11 päeva hiljem. Ma vaikselt lootsin, et vabariigi aastapäeva paiku preili Mutukas avaldab soovi ilma uudistama tulla, aga ei midagi. Ja no samas ise tegime muudkui nalja jne, et ega meil veebruaris aega sünnitada ei ole, tares koguaeg broneeringud ja safarid ja piirkonna tähtsad üritused. Ju siis Mutukas kuulas sõna. Nii ma siis 01.märtsil kliinikumi suundusin. Auto peale pakkisin kaasa haiglakoti, Mesilase vanaema juurde suundumise koti ja turvahälli.
Sest seekordne tähtaeg 28.veebruar oli juba ületatud ja ma ei tihanud enam kuhugi edasi Mutukat kanda. Seda enam, et öösel vastu 1.märtsi toimus mingi osaline vee eraldumine. Ma olen kuulnud, et osadel tuleb kogu plahvatus korraga ja osadel vähehaaval. Mul endal kogemus ju puudub ses osas, kuna esilekutsumisel mul veed avati arsti poolt. Nagu esmarase oleks olnud, nii ma siis kliinikumi läksin :)
Päevastatsionaaris siis mõõdeti KTGd, vesteldi. Algul öeldi, et UHd mingit küll ei tehta, sest alles ju oli (11p tagasi). Õnneks mingi järgmine hetk ikka tuli teine arst, kes mind UHsse kutsus. Kolm korda pusis seal ja siis kutsus teise arsti ka mõõtma. Kõik nad said sama tulemuse. Lapse kaal UH järgi oli 5000g.
11 päevaga +1kg???
Ma lihtsalt löristasin nutta ja ütlesin, et pean härraga nõu pidama. Sest see tähendas arstide sõnul kahte varianti ainult - kas ise või keiser. Esile kutsuda ei pidavat saama ja oleksin pidanud siis edasi kandma, riskides variandiga, et sünnib nt 5400g. Ja keisri vastu olen ma kategooriliselt, ma üldse ei taha sellist varianti.
Kui ma vahepeal rääkisin ka sellest, et mul mingi vee eraldumine hommikul ja öösel oli, siis sain ka vastuseks, et uriin on uriin ja lootevesi eraldub teisest kohast. Et noh, blondiin. Ma jäin enesele kindlaks. Selle tõttu saadeti siis pukki ikkagi, et kontrollida ja võtta lootevee analüüs. Lisaks arvati, et küsitakse veel ühe arsti arvamust, kes sel ajal keisrilõiget teostas. Passisin päevastatsis edasi.
Tuli oodatud arst ja konsulteerisime temaga ka. Ta hindas, et äkki ikka 5000g ei ole kaal ja et nüüd sobivatel asjaoludel tuleks esilekutsumine kõne alla. Et noh kas homme või järgmisel nädalal...? Ma ei kavatsenud kuhugi enam liikuda ja ütlesin, et mina olen valmis kohe sellega pihta hakkama. Selleks tuli ära oodata ka erinevate analüüside vastused. Ja suurkolleegiumi otsus. Hängisin muudkui tühja kõhuga seal päevastatsionaaris edasi.
Saabus lootevee analüüs, mis õe sõnul oli positiivne. Ma siis küsisin täpsustamiseks, et kas see on hea või halb ja sain talt vastuseks, et minu tunne oli õige olnud. Tema oli see, kes enne mulle vastu oli vaielnud uriini ja lootevee asukohtade osas. Seega haah! Juba tegelikult mingi tegevus oli alanud.
Kell 14 sain lõpuks siis sünnituseelsesse palatisse ja 15 ajal pandi balloon. Mesilase kogemusest oli meeles, et läks kaks pikka päeva enne kui pisike ime mu rinnale jõudis. Tiksusin vaikselt palatis, tegelesin tare töömeilide ja bronnidega jne.
Kella 20 ajal hakkasid teravamad valud ja kohe nii 3-4 minuti tagant. Härra oli vahepeal mulle palatisse haiglakoti toonud ja Mesilane käis ka kallistamas veel. Ma saatsin nad koju Peipsisse ära, et ega siin vahepeal ei juhtu midagi ikka. Valud siiski ei olnud sellised nagu Mesilase ajal, kus väike valuvaigistav tablett laskis öö otsa magada. Uni oli küll suur, niiet ma jõudsin kahe minutiga suikuda, et siis uutada hoog üle. Kell 23 ajal valves olev ämmakas kutsus arsti ja läksime ülevaatusele, sest ma kinnitasin muudkui, et teravad valud on. Selgus, et ohhoo. avatus on 6. Koliti ümber sünnitustuppa ja tegin ruttu kõne härrale, et nüüd tuleb küll ikka tagasi tulla. Kõne oli kell 23.30.
Sünnitustoas prooviti valusid vähendada ja pandi naerugaasi mask ette. Paar hoogu proovisin, ei mõjunud leevendavalt vaid ajas südame pahaks hoopis. Ja algasid pressid. Kell 0.07 oli pisike Mutukas minu kaisus ja paar minutit hiljem astus tuppa sisse kallis härra. Kõik käis nii kiiresti, aga nabanööri sai ikka tema ise läbi lõigata. Ma ämmakatel/õdedel ei lubanud. See kõik oli ka härra "süü", sest ta ikka mull eviimastel päevadel mitu korda päevas muigas, et no mine sünnita ära vahepeal, kui ta tares klientidega tegeleb. Nüüd siis sünnitasingi... :) tegelikult ta ikkagi jõudis mu kõrvale ja esimestel tähtsatel tundidel olime pisikese Mutukaga koos. Härra muudkui musitas meid mõlemat.
Muidugi on see ainult suuuuuuuur rõõm, et Mutukas oluliselt kiiremini tuli, kahju ainult, et ma härra koju olin saatnud ja mitte Tartusse ämma juurde. Mesilase teekonna pikkuseks märgiti mulle 11h34min ja Mutukal 4h30min.
Ja nüüd siis see kõige tähtsam osa eksole. Mutuka mõõdud. 4734g ja 55cm. Õnneks mitte 5kg!!!
Ja kui mina õhkan nunnult, et niiiii pisike, siis ämmaemandad muigavad, et nemad just vaatavad, et nii suur. No kui võrrelda 3-kiloste beebidega, siis muidugi. Aga mina võrdlen 15-kilose suure vennaga, kes on nii uhke! Silmad säravad ja noogutab, et tema õde ning eile temaga esimest korda kohtudes, istus kõrval, hoidis käest ja tegi musisid. Eks kodus jõuab ta röövel-marakratt edasi olla :)
Nüüd siis läheb elu põnevaks. Elu kahe lapsega :)
7 kommentaari:
Palju õnne! Tean teid vaid blogi kaudu, aga... oehh... vanadus vist....., vägisi tikuvad pisarad silma...... Rõõmsat tuttavaks saamist teile ja vahvat kasvamist! H Saaremaalt
Nii tore, et lõpp hea-kõik hea! Suur rõõm!
Ainult, mis mulle kohale ei jõua, on see arstide kummaline suhtumine. Ma olen päris mitmelt inimeselt kuulnud lugu, kuidas nad on viimase piiri peal läinud arsti juurde jutuga, et neil lootevesi tilgub välja. Arstide vastus üks - rasedatel tuleb ikka ette, et natuke püksi pissivad. Eks loomulikult, vist tulebki ette, kuid konkreetsed lood on lõppenud kõik väga kriitilise piiri peal. Õnnelikult, kuid napilt õnnelikult. Üks laps oli täitsa surmasuus, sest arst muudkui ajas oma pissi juttu ja ütles, et ei ole vaja läbi vaadata, aega on ja küll ta tuleb. Polnud mingi piss. Lootevesi oli pea täitsa välja nirisenud, kuid sünnitegevus miskipärast ei hakanud ise pihta. Väga napilt läks.
Kas lihtsam ei oleks see üks lisakontroll ära teha, kui hiljem süütu elu enda hingele võtta??? Või kurat teab mis aju- ja tervisekahjustused, mis alles arengu käigus ilmnevad.
Seleta palun, mis on rasedusdiabeet ja kuidas seda raseduse ajal kontrolli all hoitakse. Ohustab see last, vanemat või mõlemat?
Kõik hea, mis lõppeb hästi :) Ma muidugi ei kujuta ette 4-kilose lapse sünnitamist, minu omad olid 3.3 kg ja 3.4 kg. Kui esimene puhul tuli ka esilekutsumise tablette neelata (sest veed tulid ära aga muud ei toimunud) ja valud olid ikka meeletud (ja ma rumal pujään polnud nõus valuvaigisteid ka võtma kuniks enam ei saanud), siis teine tuli nagu iseenesest :D Kodus natuke uhuutamist (u 3 tundi), haiglasse sõit ja seal kohe peale avatuse kontrolli püsti seistes lahvatasid veed - terve põrand lainetas :D Seejärel vanni ja haiglasse jõudmise hetkest tunni aja pärast oli noormees käes. Kui peale esimest sünnitust ütlesin, et võin rase iga kell olla aga sünnitada ei taha, siis peale teist sünnitust oli lause vastupidine: ma võin sünnitada aga rase olla ei taha :D
Sa oled ikka nii tubli! Küll see kahe lapsega rutiin ka end sisse seab ja varsti ei mäletagi aega kui ainult üks marakratt oli :) Palju õnne veelkord! Õnnelikke hetki ja rahulikke öid!
Palju õnne! Emale, isale, vanemale vennale ja pisiMutukale! ...kes tegelikult sugugi pisi ei ole :)
Minu teine põnn jäi Mesilase kaalule natuke alla, aga suur oli temagi. Aga seda ei saadud teada enne sündi, sest mulle ei raatsitud vist viimast UH-d teha, kuigi mul oli tervislikke probleeme ja üsna kena kaalukaotus lausa. Ja samamoodi ei uskunud keegi mu juttu, et looteveed juba 26 tundi tagasi osaliselt välja nirisesid, mille peale ma haigla poole leekima pistsin. Tembeldati püksipissijaks ja saadeti koju tagasi. Valutasin siis üksi kodus, haiglasse ei tahtnudki, tuju oli juba läinud. Viimaseks tunniks ikka läksin, kus mul pääsu, ikka poed lõpuks arstitädi ja ämmaemanda hoolitevate käppade vahele. Selleks ajaks usuti juba iga mu sõna ja põnn tuli ka tõestuseks ilmale.
See oli nii suur õnn, et hingel on valus siiani. Hea magus valu. Sinu postitust lugedes kogesin seda nagu natuke uuesti.
Veel kord: palju head teile!
Pisara võttis silmanurka, armas. Ja pealegi kõik on hea, mis hästi lõppeb. Minu enda üle 4-kilone kutt põhjustas oma kiire tulekuga haiglas päris korralikult sebimist, lõpuks oli palatis 4 meedikut.
Aga mis puutub raseda mitte uskumisse siis ilmselt sõltub see tõenäosusest. Kui 8 juhul ongi tegemist pissiga ning 2 juhul looteveega siis ilmselt seepärast nad niipidi alustavadki. Kuigi mul endal tehti lootevee kiirtest kohe kui haiglasse läksime. Kuna minu veed lainetasid koju esikupõrandale nagu mõnes filmis. Päris korralik järveke :D
Ma seal praktikal ja kui su nime osakonna nimekirjas nägin, oleks nii tahtnud õnne soovima tulla aga mõtlesin, et veits kummaline vist oleks, et palju õnne, ma loen su blogi :D Aga jaa, palju õnne, tüdruk ikka mõnusalt suurt kasvu :D
Mari, appi :) Staari tunne tuli peale nüüd. Ja muidugi oleksid võinud tulla! Ma ei hammusta :)
Postita kommentaar