Niisiis. Nädalavahetus Tallinnas. Plaan nägi ette laupäeva õhtuks Tallinna jõudmist, sõpradele külla minemist, kvaliteetpühapäeva, mil meespere Meremessil ja naispere patseerib vanalinnas või Kadriorus või midagi ja ehk ka mõnda vahvat kohtumist sõbrannadega (patseerimise eesmärgil). Esmaspäeval pidime panema Mutukale ametlikult nime ära ja siis mõnda asja ajades veel suunduda koju tagasi. Kogu plaani riskifaktorid olid Mesilane jonnihoogudega ja Mutukas tühja kõhuga pika autosõidu ajal.
Sõit läks nagu ennustatud :) Et me seekord otsustasime sõpru säästa kogu me vahmiiliga nende juures ööbides, võtsime meeldivalt soodsa hinnaga hostelitoa Paks Margareeta hostelis. Asukoht ka väga mõnus. Üllatus oli see, mis meid ees ootas - tüüpilise hosteli asemel leidsime end väga trendikast ja sümpaatsest toast. Pigem hotell kui hostel.
Peale checkini suundusime meie suurimatele sõpradele külla. Selle vahega, et ööseks ei jäänud. Nende juurde minnes on alati tunne, nagu koju oleks jõudnud. Nii "minu inimesed".
Kui lapsed ja ise ka väsima hakkasid, sõitsime hostelisse tagasi. Hommikul kodus tunda andnud kõhuviiruse laadne asi kogus hoogu ja kui mu ülejäänud pere magada nohises, istusin mina praktiliselt terve öö vetsus. Täiesti zombi ja magamata ja jätkuvalt kõhutõves, kui Mesilane rõõmsalt uut päeva tervitas.
Sõpradega olime õhtul kokku leppinud, et hommikusöök nende juures. Niisiis, taas juba tuttavasse kohta tagasi. Plaan kvaliteetselt linnas ringi jalutada, kui meespere(d) Meremessil, päädis sellega, et me Mutukaga tegime tüdrukuteasju sõprade kodus ehk et magasime pool päeva, kuni mehed naasesid.
Huvitavaks läks taas õhtul, kui Mesilase köha muudkui tugevamaks ja tihedamaks muutus ning nutt pihta hakkas. Panime väsimuse arvele, sest paar päeva ta päevarutiin vussis olnud ja lõunauned ära jäänud. Sõitsime ära magama. Ainult et magas üksnes Mutukas sel ööl. Mesilane nuttis-röökis-nuttis ja nii hommikuni. Ilma rahunemata. Minu laps pole mind 2 koosveedetud aasta jooksul kunagi öö otsa üleval hoidnud, seega esiteks oli mure, et midagi on valesti ja teiseks mõtlesin, et vaesed vanemad, kellel ongi tundlikud või iseloomuga lapsed ja selline elu kestab mitu aastat.
Nii raske oli vaadata oma punaseks nutetud silmadega last, kes ainult emme-emme suutis öelda ja kes maha ei rahunenudki. Nii abitu olemine.
Varahommikul ajasin härrat niikaua oma soigumisega üles kuni ta Mesilasega lastehaiglasse suundus. Seal on nad siiamaani ning ei tea, millal koju saavad. Mesilasel on äge nakkuslik bronhiit.
Sellist nädalavahetust küll oodata ei osanud ja see kestab edasi...
5 kommentaari:
Oh kui kole :( Täitsa tean mida ta tunneb. Terve jaanuar möödus end hingetuks köhides. Tihkusin isegi paar ööd vaikselt nutta, kui enam aur, õlid ja muud plöginad ei aidanud ning köhimisest okserefleksid tekkisid ja õhk otsa sai :-/ Rääkimata valust ja ebamugavustundest rinnus.
Loodan, et läheb ruttu paremaks!
Kõik head soovid teile!!
Ainult kehvad kogemused selle haiglaga. Ähvardatakse jne. Pean silmas seda, et kui sinna lähed, siis välja enam nii lihtsalt ei saa. Olgugi, et polegi tõsine mure. Korra olen käinud suurema lapsega ja mind ei tahetud sisse võtta, kuna mul oli beebi kaasas. Kedagi teist ka polnud, kes oleks suuremaga jäänud haiglasse. Ähvardasid seal mind, et ise vastutan kui suurem uuringutele ei jää ja midagi hullemaks läheb. Aga kuhu ma panen rinnapiimabeebi? Mees ka polnud sellel päeval Tallinnas. Ja neid kogemusi on korduvalt. Kõik algab kehvasti juba vastuvõtus, kus võidakse olukorda kõvahäälega üle koridori kommenteerida jne. Kiiret paranemist Teile!
Minul vastupidi - ainult väga head kogemused Lastehaiglaga. Olime seal tütrega veidi enne ta kaheseks saamist ehk siis sama vanalt, kui Mesilane. Samuti äge kahepoolne bronhiit (meil kaasnes sellega ligi 40kraadine palavik, mis ei alanenud ja mille kohta perearst muudkui ütles, et tema koju ei tule ja oodake-vaadake... no taevale tänu,et ma umbes kolmandal päeval, kui laps ainult magas, ise EMOsse läksin). Tookord olime sees 11 päeva, sest asi oli ikka päris hull - esimesed päevad oli laps kogu aeg hapnikumaskiga, lisaks tilgutitest rohi ja toitained. Kuna olime ägedate nakkushaiguste osakonnas, siis külastada keegi ei saanud (küll saime pärast esimest kolme päeva privaatpalati kuni lõpuni).
Personali osas ainult soojad kiidusõnad, väga-väga tähelepanelikud ja meeldivad olid kõik, hooldajatest kuni arstideni. Siiani meeles, kui hoolikalt enne verevõtmist ja kanüülipanekut kätt uuriti, et kuhu ja kuidas kõige kergemini saaks ... kõik muud protseduurid olid samuti väga lapsesõbralikud, kõik räägiti enne täpselt ära, mis ja kuidas.
Ehk et kui asi väga hull, siis tasub valmistuda pikemaks haiglas olekuks, välja nad tõesti enne ei luba, kui paranemine kindel. Selleks ajaks, kui paranemine käes, tasub kõikvõimalikku tegevust, uusi mänguasju, multikaid jms haiglasse saata - ega seal palatis suurt millegagi aega veeta ju ei ole - kui juhtub, et palatist väljuda ei tohi. Me lasime mitu korda suure kotiga raamatuid ja mänguasju tuua, läpakast multikad olid ka abiks (paki/koti saab alla valvelauda jätta ja tuuakse palatisse kohale).
Selline võimalus on ka, et vanemad nö mõneks ajaks vahetavad ehk mina sain aru, et niimoodi oleks lubatud, et päeval on lapse juures üks vanem ja ööseks tuleb teine, isegi kui külastuskeeld on. Kuna meil on kodus veel kaks last ja krooniliselt haige vanaema, siis me seda vahetamist nakkuse edasikandmise hirmus ei kasutanud, olingi kogu aja ise haiglas.
Ma väga loodan, et Mesilasel nüüd juba parem ja saate varsti kodu poole asutada!
Eh, hakkasin nüüd meenutama - meie lapsel oli siiski ühel pool kopsupõletik ja teisel pool äge bronhiit - ilmselt seetõttu läkski nii kaua, et kopsupõletikust oli vaja jagu saada.
Helina ja Kylli, aitäh heade soovide eest!
Klaara, KUSJUURES!!! Nii härra, kes Mesilasega koos haiglas, kui mina, kes ma viisin alla infolauda pakikese oma meestele, saime mõlemad mõnusalt nõukaaegse suhtumise osalisteks. Niiet jaa, mõru maik on hetkel.
Aga Mesilane sai kenasti abi ja lubati kodusele režiimile. Jõudsimegi koju nüüd. Aurutame muudkui hoolega, et haigusest lahti saada.
Postita kommentaar