Happy Halloween!

Halloweenidest läbi aastate:

1996

Põhikooli ajal, kui ma plnud veel Tallinnasse gümnaasiumisse läinud, toimusid meil Halloweeni peod suures võimlasaalis. Peo all pean ma silmas erinevaid Halloweeni atraktsioone. Olid kummitustoad ja olid käsitöö näitused. Ja mingid võistlused. Mäletan ühte suurt veega täidetud vanni, kus paar õuna ringi hulpisid. Tuli õun hammastega kätte saada veest. Ma haarasin hammastega õunavarrest. See millegipärast ei sobinud ja sain disklahvi :)

2003

Tallinn ja ülikooliaeg. Kursaõdedega sai tihti pubitamas käidud ja seegi kord leidsime end trallimast, laudadel tantsimast ja hommikuvalges kodu poole jalutamast. Ma olin ostnud endale päris kallid CHR (nüüdne Monton v Mosaic vist) heledad püksid ja need esimest korda jalga pannud. Loomulikult ajas keegi joogi peale ja loomulikult keegi teine asus usinalt punaste salvakatega kuivatama, mis lõppes sellega, et hommikul leidsin roosade põlvedega püksid eest. Täiesti müstilise mõõtme võttis lugu siis, kui püksid keemilisest puhastusest, mis oli sildi peal lubatud, kätte sain. Helebeežikatest stretchidest pükstest olid saanud tibukollased linased püksid. Whaaat? Toonane CHR oli väga norm pood, võttis püksid ja tagastas raha. Ka neile oli see lugu müstiline.

2008

Olime sõbrannaga USA reisil ja Halloweeni õhtuks jõudnud LAsse. Terve see Halloweeni-eelne aeg Miamis, Key Westis, NYCis jne ringi trippides olime kohanud ja ma üles pildistanud metsikult Halloweeni kaunistusi kõikjal linnapildis. USAs see pidu on ikka big deal. Ja nii äge noh olla seal sellel ajal. 

Oma reisiblogisse olen selle õhtu kohta East-Hollywoodi linnaosas nii:

Ringi sagimine ja erinevad kostüümid; tohututes kogustes Halloweeni kaunistusi majadel, aias, katusel, murul, puude otsas; lapsevanemad oma pisikeste kostümeeritud põngerjatega Trick-or Treatil; maistusi jagavad samuti kostümeeritud majarahvas; prostituutideks riietatud purjus teismelised Trick-or-Treatil. Lisaks kimas lastevõrril ringi hiiglaslik (ilmselt) meesterahvas, seljas jänesekostüüm. Minu juurde astus noormees, kes oli end kaunistanud ketšupiga, tekitades haavalaadsed „kaunistused“ kehale, ning sõnas mulle „I need a hug!“ Ühe maja rahvas oli end visanud murule koos nukulaipade ja muude kummist kehaosadega ning ehmatasid möödujaid; nende poeg passis põõsa taga mängu mootorsaega ja tõmbas selle käima, kui keegi põõsast möödus. Nalja kui palju. Inimesed nautisid toimuvat ja nii minagi. Lisaks pole mul nii meeldivalt sooja ja mõnusat oktoobrikuu viimast õhtut olnudki.

Kuna me olime külas ja meid oodati eriti rikkalikule õhtusöögile, siis ma ei saanud kuidagi sealt kõrvale viilida. Aga ma oleks vägaväga tahtnud seal tänavanurgal kauem istuda ja olla. See oli ÄGE!!!

2011

Õnneks ma olen ikka aegajalt oma tegemisi bloginud ka. Nii leidsin, et 2011 aasta Halloween möödus meil preili Mga autos jutustades. Me istusime konkreetselt minu maja ees 4 tundi ja rääkisime. Ja siis läksime sõitsime veidi ringi, et veel rääkida. Oh, olid ajad, olid mured ja olid jutuajamised :))

2012

Kolm aastat tagasi oli märgiline Halloween. Ma olin naasnud Austraaliast, kodune olukord oli nagu ta oli. Preili m. soovis oma sünnipäeva (päev enne Halloweeni) tähistada reisiga ning nii me viiekesi preilidega Tuneesiasse lendasime. Päev peale reisilt naasmist läksin ma tagasi tööle ja esimese töönädala lõpus reede õhtul tantsis mu ellu Härra.

Aga see Halloween seal Tuneesias. Me olime ->e-ga kahekesi toas, kained ja kostümeeritud. Ja meil oli nii lõbus, et tagantjärele ikka veel on naljakas, kui ma selle õhtu pilte vaatan. Igatahes me naersime kahekesi hüsteeriliselt, rullisime sõna otseses mõttes voodites ühelt küljelt teisele (no nagu tavaliselt multikates võib näha) ja naersime. Keset ööd. Meid käidi isegi korrale kutsumas, mis tegi asja VEEL naljakamaks.

Pilte ma sheerida ei saa, aga võite ise ette manada. Kogu mu näkku joonistatud ämblikuvõrk oli pisaratest, mida suure naeruga purskub, laiali uhutud. Silmapliiats oli ka abiks, et oma naeratust korrigeerida, paar mu esihammast oli mustaks võõbatud. Ja sellised kaunid naerupildid siis.

2015

Halloween täna. Härra on tööl, me oleme pisi-Mesilasega kahekesi meie oma mõnusas kodus. Kuskil perifeerias! Seda ma kolm aastat tagasi seal Tuneesias poleks küll uskunud!!!

Aga tegelikult meeldib mulle marti joosta. Noh, ma ise muidugi enam ei jookse ja kahtlustan, et venelased ei tea ammugi seda kommet, et Mesilane saaks joosta, aga Eesti rahvakombeid peab ka austama mu meelest :)

lugu sellest, kuidas ma olen kodus olemist hakanud parimaks pidama

Ma vahel, kui tekib vaba hetk ja viitsimatus tubli olla, sirvin siin oma blogi ja vanasid sissekandeid. Oh, oli tegus aeg :) Ma mäletan, et ma pidasin raisatuks kodus passitud päeva. Päev oli korda läinud, kui märkmikusse oli sisse kanda mõni kohvik, kino, deit, trenn, naistekas, jalutuskäik, fotosessioon või mis iganes. Mitte kodus istutud "videviku-saaga" raamatute lugemine eksole.

Ja siin ma olen siis nüüd. Kodus. Ma tõsimeeli pean lemmikuks kodus olemise aega. Ma ei taha enam kuskile öö peale jääda. Ok, kui meil on mõni perekondlik väljasõit mu vanematekoju või tädi juurde, siis küll. Aga härra vanemate juurde ma ei viitsi jällegi jääda ööseks, kodu on ju ainult 40-minutilise sõidu kaugusel. 

Aga ük muster on küll jäänud. Ma ei taha päeva raisata. Ma tahan iga päevaga midagi ära teha, sest teada ju on, et majas ei lõppe töö mitte kunagi otsa. Ja meil on remont pooleli eksole :)

Seega nt olin ma täna väga pettunud, kui härra küll jõudis koju pealelõunal, aga minu soovitud tegevusi me ette võtta ei jõudnudki - hoov orda talve tulekuks. Meil on veel paar laudadevirna keset hoovi, mis tuleb osalt ümber laduda ja osalt kütteks ära saagida. Ma ei taha enam aknast seda segadust vaadata :)

Aga täna me seda teha ei saanudki. Homme loodetavasti.

Seega olen need Mesilasega kodus olemise päevad viimasel ajal sisustanud väikeste õmblustöödega. Ise ka ei usu :) Ja ma olen jätkuvalt väga tänulik ja rõõmus Tikri üllatuskingituse üle ehk et mul on pisike õmblusmasin, millega siin nokitseda.

Et mul on suur kotitäis igasugu kangatükke, sitse-satse ja vanu linasid-padjapüüre, siis ma siin vaikselt teen uuskasutust ehk õmblen neid ümber uuteks nunnudeks püürideks. Noh, ise olen rahul :)

tee ise: tegelustahvel lapsele

Mõnda aega on mul kuklas tiksunud mõte Mesilasele üks näppimise asi meisterdada. Ses mõttes, et meiserdaja on meie peres ehituse alal tugevamaks pooleks härra, minul on head mõtted.

Seega minul tekkis soov ja ettekujutus. Suundusin ehituspoodi ja väljusin hunniku tavaariga. 

Härraga koos hakkasime joonistama ja kujundama. 

 Nii ta natuke aega ootas oma aega.

Siis suundus härra ära oma saagide juurde. 

Ja voila!!!

Mesilane tundub olevat rahul. Tal on nüüd ka millegagi tegeleda, kui ma köögis toimetan ja saab samal ajal minu lähedal olla.

Projekt "Maja" - kuuekümne viies peatükk

Viimaks hakkab me boks tuule- ja vihmakindlaks saama ehk et ülemisele korrusele said aknad ette.

Kuigi algul planeerisime, et sinna tuleb rõdu ehk et klaasid, mida saab vastavalt soovile ette lükata või eest lahti ära voltida, siis veidi (terve kevad-suvi-sügis) lasknud mõttel settida (olnuks väga külm ruum ikkagi ja kuidas siis muud ruumid lahendada), otsustasime, et paneme ikkagi aknad ette ja sellest saab meie kodukontor seal üleval akende all imelise vaatega.

Kodukontori vaade.
ja härra :)

ma juba tahan siia imeliselt suurt lauda,
kuhu mahuvad nii härra kui minu töökohad,
minu õmblustöökoda
ning käsitöönurk.
Printeritest, trükimasinatest rääkimata.

Üks suur rõõm on mul veel. Nimelt on mulle olnud suureks pinnuks silmas alates maja ostmisest kaks aastat tagasi meie ja Laborandi majade vahel asuv tohutu suur kuivanud puu. Tuule ja tormiga lendab sealt oksi alla ja see on juba ohtlik nii autodele kui majadele. Oleme Laborandi mehele pikka aega rääkinud, et puu tuleks maha võtta, millega ta ka nõus oli, ainult et ta tahab siis puumaterjali endale. Jumala auta, aga palun. Vallavalitsusestki saime loa.

Ühe korra kevadel ronis mees ka puu otsa, situs nagu kägu seal pool tundi, kobis alla ja kõik. Kevadel oleks olnud ideaalne aeg see puu maha võtta, kui meie maja oli uuesti üles ehitamisel. Nüüd on meil maja püsti, katus peal ja aknad ees. Ja tuultega oksad lendavad.

Pühapäeva hommikul kell 8 kuulen suuremat sorti undamist. Jah. Laborandi mees arvas heaks hakata puud maha võtma. Õnneks ta oli võtnud ka auto/korvtõstukilaadse asja ja järkjärgult toimetas. Ei läinud poolt päevagi, kui puu oli kadunud. Nagu poleks olnudki.

Enne

Pärast

kingihooaeg läheneb

Lähenemas on tohutu kingituste tegemise hooaeg. Ma pidin lausa omale exceli tabeli tegema, et kirja panna tähtpäevad ja keda sellel päeval meeles pidada, loomulikult lahter ka kingiideede või juba varutud/välja mõeldud kingiga/elamusega. Huvitav, miks ma seda tabelit kunagi varem teinud pole? Alati olen peas seda nimekirja hallanud.

Varakult toimetama asudes on minu jaoks see suur pluss, et kingid saavad personaalsed (mitte suvaline sokk või küünal kommikarbiga, sest paremat mõtet lihtsalt ei tulnud). Et ma olen midagi leidnud, mis on spetsiaalselt saaja nägu või talle omane. Vanasti (loe: enne Austraaliat) oli mul tegelikult selline sahtel kodus, kuhu ma kogusin reisidelt toodud kingitusi ja nii oli alati misiganes sõbra sünnipäeva või mõne muu ürituse lähenedes kingitus ootamas. Mulle meeldib vahel ka teha ilma põhjuseta kinke, sest olen leidnud midagi, mis on saajale täpselt nagu rusikas silmaauku (tõsiselt nõme ütlus kas pole?). Lihtsalt et ma mõtlen sõbra peale :)

Algab mu kingitrall novembris ja lõppeb aprillis, kuhu vahele mahuvad meie tähtpäev, isadepäev, jõulud, Mesilase sünnipäev, sõbrapäev, minu ja härra pea kõigi pereliikmete sünnipäevad ja siis meie mõlemi sünnipäevad härraga. Emadepäev mais jäägu härra kanda :))

Kuigi ma suur "staarblogijate" fänn ei ole ja nende "vaadake, mis ma tasuta sain" postitusi loen ka alati pigem kiirelt silmaga üle lastes, siis teinekord olen üles noppinud väga lahedaid ideid või tegijaid. Keda muidu ei oskaks ise välja googeldadagi. Seega peaksin ise ka häid kogemusi ja vahvaid tegijaid rohkem üles tähendama. Äkki kellelegi meeldivad ka ja minu meelest on tore pisikesi isetegijaid tunnustada. 

Nii ongi mul olemas kingid isadepäevaks ja meie tähtpäevaks härraga. Jõulukinkide osas on lahtrites ka ühtteist mõtteid kirjas ja osa tellimusi töösse antud. Niiet kui aeg käes, siis ma kindlasti jagan infot ka, mis ma kinkisin ja kust saab tellida.

Seda postitust siin trükkides (Mesilase toimetuste kõrvalt pool päeva) käis vahepeal postiljon ukse taga. Kolm erinevat inimest on pakid teele pannud ja kuidagi nii armsalt ühtekalt pakkinud. Ei raatsinud tükk aega avadagi :)

Ja nagu kirss tordil,
on Põlled ja Papud lisanud pakendile väikese boonuse minu jaoks ka.
Selline personaalne lähenemine on nii südamesse minev.
Mesilane sai nüüd oma isiklikud esimesed mummudega püksid
ja ilmselgelt ma tellin teinekordki midagi veel ;)

Kas keegi veel (peale sipsiku vist siis :D) juba varub hoolega mõtteid ja kinke, et mitte viimasel minutil hullunud massiga kaubanduses ellujäämisharjutusi teha?

inspiratsioonipostitus lastetoast

Kuigi me koduremont praegu liigub tasa ja targu, mitte eriti suure tempoga (sest härra on niigi ülekoormatud saja erineva tööga), siis see ei takista mind unistamast ja harvadel internetis olemise puhkehetkedel pinterstimast ja visualiseerimast. 

Nii leidsingi ma end netist pööningukorrusele tulevasse Mesilase tuppa ideid otsimast. Ma veel mäletan enda lapsepõlve ja unistusi. Ikka sai vaadatud ju mingeid lastefilme ja siis ohata, et tahaks oma tuppa mingit trepikest või peidukat või midagi ägedat ühesõnaga. Mitte sellist igavat neljakandilist tuba nagu ilmselt pea kõigil meil oli. Ma olen nii väga tahtnud sellist mõnusat sooja punkrit, kuhu kerra tõmmata end.

Ja nii ma kavatsen seda katusealust ruumi oma olemuselt juba ära kasutada, et Mesilane saaks ühe eriti ägeda toa omale... tulevikus :)

Inspiratsioon siis kõik Pinterestist:

See kõige viimane pilt on midagi täpselt sellist nagu Mesilase tuba kujult on ja tuleb.

(Mesilase tuba praegu)

Aga millisest toast teie lapsena unistasite? Või mis olete oma lapsele teinud ägedat?

kellakeeramise öö 25ndal tunnil

Mul on umbes kolm suuremat sorti foobiat. 

Esimene on ussid. Kõige kohutavamad tegelased üldse mu meelest. Ma oma isiklikku vastik-nastikut olen selle suve jooksul kohanud oma 5-6 korda. Võeh. Terve oma lapsepõlve veetsin maal vanaisa juures, kus on räägitud, et olid rästikuid ka, ma pole mitte ühtegi kunagi kohanud. Ja nüüd siin, oma kodus...

Teine on kõrgus. Pöörane lugu on see, et ma kõrgust absoluutselt ei karda sadade meetrite kõrgusel kuskil vaateplatvormil ilu vaadata või kuskil mägedes kaljunukil poseerides. Ei, seal on bueno, aga vot jalg väriseb all, kui pean siin meie ehituse teisel korrusel täiesti sabiilsetel üksikutel laudadel kõndima. Või kuskilt, kus on klaaspõrand, alla vaadata. Võimatu missioon.

Kolmas on veri. Minu suurim nõrk koht siis. Ma olen pannud pildi tasku, kui ekshärral pidin peale autoavariid nt peasidet ära võttes duššiotsa hoidma, et ta pead saaks pesta. Filme on võimatu vaadata, kui kuskil veri ja soolikad lendavad. Ma ju tean, et see on film ja a la moos seal, aga ajukeemia või mis iganes ei allu siinkohal reaalsele mõtlemisele. Ma lausa tunnen siis enda peal nagu oleks lahtine haav ja värki. Õudne ühesõnaga.

Ja siis on mul kodus üks mürakaru, keda niigi kullipilgul valvan, aga ikka lipsab sisse mõni saatuslik sekund, kus väikemees kolksti kuskile vajub. Ma ei pea silmas siin kapi otsast alla kukkumist, piisab sellestki, kui ta lihtsalt käputamisest ära väsib ja "lõuksi paneb". Eile õhtul sai sellisest lõuksist verine lugu. Tema žilettteravad hambad lõikasid kuhugi sisse selle sekundiga ja veri väljas. Naeratab meile härraga oma kelmikat naeratust ja suu punane. Ma olen halvatud ja ei suuda teda aidata. Härra tegutseb ja püüab leida, kuhu hammas sisse löödud sai. Ega mu isiklik duracell seda väga teha lase. Peagi jääb punast naeratust vähemaks, hingan kergendatult ja lähme Mesilasega kaissu ära. 

Kell kolm öösel (see lisatund tänasel ööl eksole) ärkan üles, sest lihtsalt oli tunne, et on vaja silmi avada. Magame kahekesi konkreetses vereloigus. Nagu oleks keegi voodisse ära tapetud. Härra tormab vannituppa Mesilasega, mina olen jälle nagu paralleeluniversumis. Üritan Mesilast puhtaks pesta, aga suust muudkui tilgub uut verd peale. Härra helistab kiirabi välja ja selleks ajaks, kui nad kohale jõuavad, on Murphy. Ei tilkagi enam. Ilmselt oli abiks läbi häda peale surutud külm pudel sügavkülmast. Teeme kiirabi abil kindlaks, et hammustanud oli ta keelde, mis ongi tohutu verine lugu. 

Kogu selle triangli kestel Mesilane ise muudkui naeratas ja tšillis ja oli rõõmus. Vähemasti ta ei neelanud seda verd alla, sest ilmselt magas mul kaisus suu lahti ja nii see kõik välja valgus. Aga mu voodipesud on kõik pekkis, rääkimata tuliuuest madratsist.

Vot ma ei tea, kui sellised asjad peaksid juhtuma siis, kui härrat kodus pole...

reedesed mõlgutused

Piinlik tunnistada (no ma olen mõned aastad tagasi ise blogis kirunud minusuguseid), aga ma igatsen jõulusid. Eelmine aasta läks tsipa kehvasti ses suhtes, et oli tohutu remondimöll, tolm ja kaos ning paar esimest mööblieset saime puhtasse remonditud tuppa alles 26.12 paika ja kööki ka ei olnud. Seega eelmise aasta jõulud jäid mul vahele, mistõttu on tunne, et kaks aastat pole jõulusid olnud ja nii suur igatsus on peal juba. 

Esimesed jõulutuled on juba üles riputatud ja põlevad öösiti mahedalt. Nii mõnus siis vajadusel Mesilast ühte või teise voodisse tõsta või mähkmekontrolli teha. 

Aga tahaks juba rohkem ja veel rohkem. Kuuske tahan ehtida ja oma tohutu hunnik kuuseehteid välja kraamida. Suvel sain oma varudele lisaks kaks suurt karbitäit (ja ma pean silma tõesti suuri karpe) veneaegseid ehteid preili s.-lt, kes sai need koduostuga seoses kaasavarana. 

Ma juba olen Mesilasele ostnud jõuluoutfitid ja planeerin mõttes fotosessioone temaga. Millal siis veel, kui mitte praegu teda pildistamisega kiusata :)

Tahan juba piparkooke teha ja kaunistada. Ostsin Mesilasele pisikese taignarulli ka, et ta saaks ka protsessist osa. Ja kindlasti tahan fotograafi meile külla selleks ajaks kutsuda. Teist korda sellist segadust köögis teha ma Mesilasel niipea ei võimalda :)

Mandariine olen juba muginud (mmmm, mandariinid...) ja pilk otsib poodidest veel tühja, sest poes neid pähklikorve veel ei ole. Miks neid ei võiks üldsegi aasta läbi müüa? Ma ostan neid pähklitesegusid nosimiseks ja no miks peab pool pakki olema rosinaid? Kui ma rosinaid tahaks süüa, siis rosinapakk maksab kõvasti vähem.

---

Praegu on mul köögis ootel metsiksuur kõrvits. Ise kasvatasin ja puha (loe: viskasin seemne mulda ja rohisin 2x). Ma panin ta kasvama selleks, et oma oktoobrikuu installatsiooni trepile teha (loe: halloween ja kõrvitsad ja küünlad sees ja äge), kuid härra ei luba. Ta tahab, et ma ära hoidistaks (loe: ihsandjumal, ma olen pool suve ja terve sügise ainult hoidistanud värki). 

Ideid?

Mingisuguse retsepti marineeritud kõrvitsa tegemiseks ma netist leidsin, aga kui kellelgi on häid nippe ja trikke, siis andke mulle ka teada :)

---

Ma olen tahtnud üles märkida oma viimase aja hommikuid. Need on lihtsalt nii mõnusad. Me ärkame kell 8, Mesilasel saab siis uni otsa ja asub mind/meid härraga (vastavalt sellele, kas härra teeb koduse päeva või läheb varakult toimetama) kiusama. See näeb välja nii, et ma tahaks veel magada, aga Mesilane asub üle minu ronima ja igaks juhuks ka juukseid tirima. see äratus reeglina mõjub alati. 

Aga härra on armas, võtab lõpuks Mesilase kaasa ja toimetavad kahekesi köögis. Laseb minul veel natuke pikutada, sest olgem ausad, mina olen Mesilasega toimetanud öö otsa (missest et Mesilane on väga hea laps ja magab kogu öö, aga läbi une ta vahepeal ajab end püsti ja asub kuskile minema või otsib süüa või väljendab halba unenägu vms), seega ikka olen valvel ka läbi une iga piuksu kontrollima.

Ja nii pikutades ma kuulan, kuidas nad omavahel jutustavad ja nii armas on see lihtsalt. Kui ma lõpuks end voodist välja vean, ootab mind ka hommikusöök.

---

so nailed it, muside eriväljaanne

Ma küll lubasin, et ma seda inspiratsiooni järgi ei proovi teha, aga noh, andsin kiusatuselel järele. Ikkagi tuli so nailed it versioon :))

Mesilasele ei meeldinud teps mitte mulle galantselt naeratada. Valgel linal istus ka vaid sekundi ja sellegi ainult siis, kui lubasin tal huulepulka süüa. Need musi-jäljed tuli mitu korda maha pesta enne kui päriselt ka maha sai. Jah, lihtne elu :))

Pigem nägi kogu sessioon välja selline:

Projekt "Maja" - kuuekümne neljas peatükk (katus)

Kevadel jäi me majaprojekt seisma seal, kus pool maja sai uuesti karkassina üles ehitatud, sest vana enam ei pädenud. Täiesti mäda ja pude oli.

Suvi otsa rahmeldasime kümnel muul rindel ja nüüd oktoobris said isa ja venna meile taas appi tulla. Kaasa võtsid ühe kolleegi ka ning nende tiim oli nii väle, et kahe päevaga pandi aluskate, reikad, katus ja katuseaken! Ma olen ütlemata tänulik oma perele, et nad meid nii palju aidanud on. Omal käel ei oleks me täna kindlasti nii kaugel asjadega, nagu tänu neile. Vahepeal, kui tundus, et mu pere ei jõua siin enne talve saabumist ikkagi töö ja muude tegemiste kõrvalt appi tulla, siis härra võttis paar pakkumist ka, et kui tuleksid paigaldajad raha eest. Hind: tonn. 

Mind täiesti marutab, kuidas ehitus nii kallis on. Iga asi on tonn, väiksemat numbrit keegi ei tunnegi. Katusematerjal - mitu tonni. Katuse paigaldus - tonn. Kaevu süvendamine - tonn. Teeviidad (nt tarele oleks vaja) - tonn. Jne. Ahjaa, kivivilla pakkumise võtsime täna - pool tonni. Oh, kui väiksed numbrid eksole.

Igatahes, mu meistrimehed saabusid ja töö läks lahti. Kes saagis, kes kandis materjali ette, kes "tulistasid" naelu katusel siia-sinna.

Katus sai seega eelmine nädal peale, väiksemad nokitsemised jäid veel teha. Härral pole vahepeal aga ühtegi puhkehetke veel olnud, seega alles täna sai uuesti katusele ronida ja praegu seal naabripoisiga toimetavad. Loodetavasti saavad tehtud need asjad, mida eelmine nädal ei jõudnud. 

Nagu näha, jäi katusematerjali valikus peale härra soov plekk-katuse osas. Ma jätkuvalt ei ole sellest vaimustuses ja ütlesin talle ka, et ma kavatsen tulevikus, kui see koliseb ja muud hädad on (suvel palav nt), talle nina alla hõõruda, et "ma ju ütlesin"! :)

Aga lasin siis härral peale jääda hetkel, mul on sisetöödes ja muudes valikutes olulsemaid teemasid, mis, kui peaks vaidlemiseks või valimiseks minema, saab minu poolt trumbiga lauale käidud, et tema sai katuse ja seega mina pean saama oma muud soovid.

Selline naiselik kavalus siinkohal eksole.

Hoovi poolset katusepilti ei pane enne, kui seal on aknad ka ette pandud.

Ja päris kohutav on tegelikult vaadata võrdlusena neid kahte katust. Vana osa pealt on näha, et kui palju ikka vana katus alla on vajunud. Järgmine aasta tuleb ka ülejäänud pool maja uue katuse alla saada, senini pean sellise jubeda kahekatuselise majaga leppima :)

tee ise: tumbatuuning

Minu lapsepõlvekodus oli ema toas üks ümmargune puidust tumba, millel käis kaas pealt ära ja kus sees ema joidis peamiselt õmblustöödest ülejäänud kangaste tükke. Nii, kui me ükskord hiljaaegu härraga ühes Tartu taaskasutuskeskuses sarnast tumbat nägime, valdas mind suur nostalgiahoog ja ma hädasti tahtsin seda tumbat omale. Tookord ta meil auto peale väidetavalt ei mahtunud, seega ma pidin üks teine kord uuesti sinna minema. 

Enne pilti ei taibanud muidugi teha, alles siis kui tuunimine juba täies hoos oli, sain klõpsu ka tehtud.

Kuna tumba oli sellist punakaspruuni väsinud ilmega, polnud kahtlustki, et ma tahan katet vahetada tal. Abakhani sattusin koos Mesilasega ja see polnud aeg kangaste imetlemiseks. Hea, et sain oma sitsid-satsid patjade õmblustöid silmas pidades ära ostetud. Seega hakkasin kodus ringi vaatama, et kas mul äkki on miskit eesolevaks tööks olemas. Katsetasin ühte laudlina ja siis teist ja ei olnud ikka päris õige tunne. 

Siis aga juhtus nii, et jäin näppima oma sitside-satside kotitäit ja sealt tekkis mõte. Leidsin sobiva heegelpitsi ja hakkasin pihta. Kuna too oli liiga peenike, siis tuli mitu ringi katta.

Omaette lugu oli kaanega. See oli nimelt täiesti löntis ja vajas täidet - porolooni. Selgus, et sellist imetabast toodet nt Abakhan üldsegi ei müü. Õnneks härra teadis kohta Tartus ja väike guugeldus andis sama tulemuse. Suundusin Sohvameistrite manu, jõudsin 10 minutit enne sulgemist. Vaatasin ja valisin seal ja küsisin sellist 50x50 tükki. Õnneks oli meelde tulnud ikka enne toast välja minemist üle mõõta diameeter (45cm). Müüja suundus laoruumi, naases sealt ühe tükiga ja et kas peab kindlalt olema ruudukujuline. MA siis kogelesin, et no hea oleks, et tumbakaanele oleks vaja. 

Say no more, müüja kalpsas kohe lattu tagasi, et ähh, ta toob siis ringikujulise mulle ja puhta originaali ka. Ja oligi idekas!!! Rõõm suur :)

Ka Mesilasele see poroloon meeldis väga!

Siis oli järgmine etteaste. Kaane pealt klambreid välja nokkida (pooltega sain ise hakkama, poolte osas rakendas härra oma mehiseid oskuseid... loe: minu abivahend läks katki). Puhtjuhuslikult (loe: igal naisel peavad ikka omad tööriistad olema) olin ma ehituspoest kaasa haaranud klambripüstoli isiklikust tarbeks. Mitte et härral poleks, aga meil siin elu on näidanud, et mul peavad olema isiklikud kruvikeerajad, haamer, mõõdulint jne, sest tihtilugu härra laenab mult midagi, sest ei leia enda asju üles :) Ja alati pole ta käepärast, et tema tööriistu küsida kasutada. JA mul on ju vaja kohe, mitte 6h hiljem, kui härra koju saabub.

Saigi kõik tagasi kinni klammerdatud ja tehtud! Asusin tumbakaant pitsiga katma. Veel ühe päeva töö. Kokku läks kaks päeva mul sellega.

Minu meelest imeilus tumba nüüd. Ja sobib imehästi mu tulevasse kaminatuppa, kus ma vaimusilmas näen heelgeldusi ja romantikat ja hubasust. Ja seni täidab ta panipaiga funktsiooni... mu kangajuppide hoiustamiseks :))

MEEM

Võtsin Liisi postitusest tuld ja teen teistsuguste küsimustega meemi :)

Liis küsib:

Tegelikult ma tahtsin küsida sellist asja, et mis on Su lemmiklõhn? Ei, mitte parfüüm, kuigi selle võid ka ära mainida, aga lõhn, noh. Ma arvan, et mul on õitsvate metsiku jasmiini põõsastest möödumisel seal hõljuv lõhn. Ja värskelt jahvatatud kohvi lõhn…  või siiski tema t-särgi küljes olev lõhn kui selle ajutise kehakattena endale üll tõmbad? Ja mis Su lemmikheli on? Ja mitte muusikapala, kuigi oma lemmiklaulu võid ka ju kirjutada, aga just heli. Võib-olla mere- või metsakohin, aga äkki hoopis kallima kiirenev ja katkendlik pinnapealne hingamine teatud.. tingimustes? :) Aga lemmikkoht? Mitte nagu puhkusesiht vaid… koht. Et kõige paremini tunned end… oma auto juhiistmel kaunil suvepäeval maanteed mõõtes? Selle vanalinna restorani aknaäärses lauas sellel toolil mis võimaldab ka vaadet ülejäänud ruumile?  Või siis “igal pool, peaasi, et tema kaisus, paremal pool, pea tema rinnale toetatud ning jalad omavahel põimunud”?

Lemmiklõhn:

Ma vist kunagu olen kirjutanud ka: värskelt niidetud muru lõhn. Kohviubade lõhn. Metsikult palavast ilmast tingitud vihmasahmaka järel õues olev lõhn. Härra lõhn. Mesilase beebilõhn. Kevadelõhn, tead see, kui kõik tärkab ja natuke on juba soe ja päike paistab ja tulbid!!!

Lemmikheli:

Minu meeste läbi une nohisemise hääl. Telefoni piiks, mis ütleb, et mulle tuli sõnum või e-kiri või raha kontole :) Mesilase jutuvada, kui ta omaette toimetab ja maailma avastab. Härra hõige "tereee musuu"

Lemmikkoht:

Oma voodi ja noh see, mis Liis viimasena kirjutas. 

Aga tee sina ka seda meemi või vasta kommentaaridesse! 

üks lugu nostalgiast ja teine lugu meeste imetabasest maailmast

Tellisin endale hiinakast nostalgiahõngulise tindiga sulepea. Lihtsalt hüppas mulle seal ette ja ei maksnud suurt midagi. Tuli kohe lapsepõlv meelde, esimesed klassid, need vihikud, kus taga olid sulepea kuivatuslehed ja tindipotid laua peal. Väga tindised sõrmed ning uups, tindiplekk keset vihikut ka.

Täna postiljon tõi pakikese ja sulepea vaatas sealt vastu. Ilus ja nagu päris ja äge. Uhkete kuldsete kaunistustega, et oleks eriti tuus. 

Ja nüüd ma mõtlen... Kuidas ma seda kasutada saan??? Ses mõttes, et tint? :D Mingid tindiampullid ma leidsin ja tellisin ka, loodan, et sobivad. Nii tahaks jõulude ajal postkaarte, neid vanakooli omasid, saata ja kirjutada vanakooli sulepeaga. Loodetavasti ilma tindiplekita keset kaarti või ümbrikut :)

---

Üks päev tegin kodus romantikat. Koristasin köögi kenasti ära. Mulle üldse ei meeldi mingid tilulilud/ tulin tuppa suvalised asjad näpus ja jätan need keset kööki vedelema keissid. Alati, kui härra midagi lauale viskab, mul on vaja see sealt ära korraldada. Selle asja koht ei ole keset minu ilusat kööki :))

Niisiis, olin jälle kõik tuppa toodud asjad ära korraldanud, köögi ilusaks ja korda seadnud ja panin keset tühja avarat lauda küünla põlema.

Silmaga kohe nähtav, et seal laua peal on ÜKS ASI!

Rullub lahti stsenaarium:

Härra saabub tuppa, viskab oma töömundri keset lauda ja tuuseldab toas ringi. Läheb pool minutikest kuni minut, tekib põlemise lõhn ja härra avastab, et tema väga tähtsal ja eriti ainukesel mundril on tekkinud auk! Küünlast.

Argumendi peale, et "seda küünalt pole siin varem olnud" ma vastu vaielda ka ei saa. Ei ole tõesti. Aru ma ei saa ainult, et kuidas on võimatu märgata tühjal laual põlevat küünalt? Ja loomulikult ma sain ära märkida, et miks ta siis viskab oma riided keset lauda? Mis kombed need on ja kas ta pole siis minu mees, et teaks, kuidas meie kodus asjad käivad? :)

Stsenaarium lahenes sellega, et härra tellis omale uue mundri. Millel ta hommikul nööpe ümber õmbles, sest oli nööpide augud (don't ask) teinud vana kuue järgi, kontrollimata, kas uuel kuuel samamoodi jooksevad. Vastus - ei jooksnud ja pooled nööbid (sh augud) olid vale koha peal.

See stsenaarium tuleb tõenäoliselt lahendada kolmanda mundri tellimisega:)

Mehed.

jälle kord natuke raamatutest ja postiteenusest

Ma ei mäleta enam väga täpselt, millal viimati mõnda "suurteinimeste" raamatut lugesin. Ilmselt eelmisel suvel suure palavusega võrkkiiges vedeledes Eestlaste Siberi-raamatut. Aga see oli juba ammu eksole. 

Hoopis rohkem olen ma aga lugenud viimasel poolaastal lasteraamatuid. Eriti, et mul neid juhtumisi kotitäite kaupa toodud on. Kõik on sellised nostalgia hõnguga, et oo, ma ju lapsena lugesin seda ja siis võtan kätte ja neelan tunnikesega jälle ära lugeda. Mõistagi siis, kui Mesilane magab, sest muidu ta oleks ka agar lugeja ja käristaks lehti hoolega.

Niiviisi hellitavalt oma raamaturiiuli ees seistes vanu raamatuid lapates ja silitades mul aegajalt meenub veel mõni eriti äge raamat, mis oli, aga mis on kaduma läinud. Mõistagi mida väga tahaks tagasi oma riiulisse.

Õnneks on mind veidi aidanud siis osta.ee ja raamatukoi. Täna leidsin oma postkastist "Lood Kukeleegua linnast" ja eelmisel nädalal sain pikalt tagaotsitud "Londiste, õige nimega Vant". Oh, kui lahedad raamatud ikka. Varsti peaks minuni jõudma ka "Koer taskus", see oli ka üks vahva raamat ju.

Selle posti teemaga olen ma natuke pahurdanud ka. Kui rohkem kui aasta tagasi kiitsin, et Eesti Post on nii vahva ja postiljon muudkui helistab ja toob koju kätte, siis varsti peale seda sai Postist OmmNiiVää ja asjad muutusid väga nõmedaks. Osapakke jõudis postkasti. Osade kohta tuli sms. Osade pakkide kohta teatis postkasti. Postipunkt asub meil ca 8 km kaugusel ja mitte just eriti odav lõbu sõita nädalas paar korda jälle paki järgi, eriti, et postiauto sõidab igapäevasel must mööda. Kui ma tellin midagi, mis tuleks kulleriga koju tuua, siis kulleriks on ohvkoors mu enda postiljon. Siis saab küll maja ees pidurid peale panna?

Viimane kord siis postipunktis natuke pahandasin sel teemal. Omad külad ja niiehknii nad teavad meid härraga nägu- ja nimepidi. Et mis toimub. Ja tegin ettepaneku, et kui tuleb pakk, ükskõik siis mil viisil (kas sms või nende poolse teatisega), siis see teatis välja printida ja postiljonile kaasa. Ma olen reeglina alati kodus!!! 

Sel nädalal nüüd on see skeem toiminud. Postiljon toob pakikesi koju kenasti. Ma loodan, et nüüd midagi ära ei sõnunud ja see skeem ka edaspidi toimib. Ka neid osta.ee pakke, mille osas tuleb saatmiskulu tasuda. Pistan ukse vahelt 3.05 välja ja vastu saan paki. Nii nagu see asi võikski toimida.

postitus sellest, teisest ja kolmandast ka

Küsimus:

"Kui kaua magab laps?"

Vastus:

"Täpselt sinnamaani, et ema jõuaks avada blogi või mõttes blogiposti valmis teha!"

Ehk et niipea, kui ma asun blogisse midagi toksima, alustab Mesilane akna all mulle tähestiku laulmist. Üks päev ta magas õues juba neli tundi, ma mõtlesin, et kas peab minema temperatuuri mõõtma või misasja, aga polnud hullu. Niipea, kui suunasin pilgu arvuti poole, nõudis noormees tähelepanu.

---

ETV+. 

Selline tore uus venekeelne kanal, Eesti asjadest vene keeles. 20 aastat liiga hilja pole või? Siinne (ma mõtlen Eestit) venekeelne elanikkond on ammuilma harjunud Moskvat vaatama. Küsisin meite külas ka paarilt venelaselt, et kas nad vaatavad. Sain vastuseks, et neil pole Eesti kanalitega liitumistki, antennid kõik Venemaale suunatud. Aga üks siis lubas uurida asja. Mida ma tegelikult ei usu, et ta teeb eksole. Harjumusejõud on ju suur.

Samamoodi on ka nende valimisreklaamidegagi. Ainult üks erakond panustab venekeelsele valijale. Miks see nii on? Kõva integratsioon küll.

---

1.                                                / 2.                                                / 3.                                             / 4.                               

1. Herz ümbriku peal ;)

2. Oo mu vahva kirjutusmasin. Punase asemel päikseliselt kollane. Juhtus nii, et kuulutuse peale, kuhu ma helistasin ja asjad kõik kokku leppisin, see müüja kokkulepet ei täitnud ega reageerinud üldse. Aga blogipostituse peale võttis ühendust üldsegi härra sõbranaine ja pakkus nende enda oma. Mis on ju hoopis ägedam ses mõttes, et pole suvaline ese siis, vaid oma looga, mis meiega otsapidi seotud. 

Ainus pahandus on puuduv lint. Netist leidsin ühe variandi ja nagu tellisin ka, aga maksmisele see leht ei suunanud. Nüüd ma ei teagi, on uus lint mu poole teel või mis. Või teab keegi soovitada, kust leida võiks? Ebay/Aliexpress vasteid ei andnud või ei osanud ma sealt õigesti otsida....

3. See pisike roosa lambike on üks äge leid jällegi Tigerist. Vahel õhtuti tahaks arvutis istuda, aga ei näe klaviatuuri toksida (noh, kui ei taha suurt tuld põlema panna, sest Mesilane). Selline pisike raamatu külge mõeldud tuleke päästab päeva.

4. Meie labori üks osa.

---

Siis üks süngem mõlgutus ka. Uudiseid vaadata ja lugeda on päev-päevalt järjest nukram. Mässud siin, pommid seal, raketid kolmandas kohas, sõda neljandas ja viiendas. Enam sugugi mitte "seal kaugel, mis mind ei puuduta", vaid järjest kodule lähemal. Pelgan, et "meie ajal" näeme veel MS3 puhkemist ja see mõte on hirmutav.

mis me siis toimetame?

Üks päev sattus mulle ette mingi artikkel asjadest, mida vannitoas olla ei tohi. Ma sain kuus seitsmest asjast, mida ma seal hoian: kosmeetika, ravimid, vannilinad, küünelakid, ehted, varužiletiterad. No ma ei tea, kus ma neid asju siis hoidma peaks? Ikka igasugu jaburaid nimekirju ja artikleid vorbitakse.

---

Hetkel on käsil meil kodumaja katuse paigaldus. No osa majast saab katuse hetkel, vana majaosa katusevahetuse osas jõuame niikaugele loodetavasti järgmisel aastal. Seega on olnud kiired ajad ja siia blogissegi üldse mitte jõudnud.

---

Üks päev oli kodune majandamise päev ka. Härra puhastas ära meie ahju lõõrid ja süsteemid. Ma olin juba päris kuri, et mis ma ahju kütan, kui sisse ajanud vingu välja tuulutades saab tuba hoopis külmemaks kui enne oli. Härra siis asus põhjust jälitama, mille käigus nii mõnigi ahju sisene sein auku kukkus või muudmoodi murenes. Pahasti, aga härra tegi korda ära. Üks ahjusein, see meie magamistoa oma, on aga päriselt liiga vana ja katki, et tuleb maha võtta ja uus laduda. Seda teeb härra kunagi... ma ei tea, kuna..

Kogu see mürgeldamine andis põhjust ka magamistuba veidi ümber tõsta. Mesilase häll, kuhu ma teda enam panna ei saa, sest ta ju ajab end muudkui püsti ja vaja ringi traavida, aga hällist kukuks välja, sai nüüd tõstetud eest ära ja on hetkel kasutuses mänguasjalaekana. Mesilane käib seal kallal kenasti askeldamas ja mänguasju välja tirimas. Magamistuppa tõime nüüd ammu ootel olnud võreoodi, kust ta vahel leppis päevaund tegema ja rohkem täitis "lapsehoidja" rolli ehk et kui oli vaja midagi teha nii, et Mesilane ette ei tuleks või endale haiget teeks (a la välisuks lahti ja kukuks välja või keldriluuk lahti, kukuks alla...). Nüüd magab ta oma voodis umbes poole ööunest, ülejäänud aja hommkuni kaisus ja vahel ka päevaune, kui õue ei saa minna.

---

Üleüldse näeb me kodu praegu välja nagu labor. Igal pool on vein mulksumus või nüüd ka lisaks siider, minu suurim unistus :) Jõuluks peaks nad valmis olema ;)

inspiratsioonipostitus patjadest

Eelmise postituse jätkuks:

Veetsin Pinterestis 20 minutit, kus olin endale pinninud mingi 50 ägedat patja. Läheb vist suuremaks õmblemiseks? Ühtlasi on mul nüüd hädasti vaja nii kaminatoa kui ülemise rõdutoa valmimist, kuhu need tulevikupadjad kõik panna.

On ju imelised?

 

See kõige viimane on lihtsalt imeline... Tuleb hakata pusima vist. Ja need pitsist nimetähed... on ilmselgelt järgmine projekt.

Samuti see tääpidega padi. Minu rõõmuks on mulle kingitud nii mõnigi punasemummuline riidetükk just selleks puhuks ;)