tee ise: tumbatuuning

Minu lapsepõlvekodus oli ema toas üks ümmargune puidust tumba, millel käis kaas pealt ära ja kus sees ema joidis peamiselt õmblustöödest ülejäänud kangaste tükke. Nii, kui me ükskord hiljaaegu härraga ühes Tartu taaskasutuskeskuses sarnast tumbat nägime, valdas mind suur nostalgiahoog ja ma hädasti tahtsin seda tumbat omale. Tookord ta meil auto peale väidetavalt ei mahtunud, seega ma pidin üks teine kord uuesti sinna minema. 

Enne pilti ei taibanud muidugi teha, alles siis kui tuunimine juba täies hoos oli, sain klõpsu ka tehtud.

Kuna tumba oli sellist punakaspruuni väsinud ilmega, polnud kahtlustki, et ma tahan katet vahetada tal. Abakhani sattusin koos Mesilasega ja see polnud aeg kangaste imetlemiseks. Hea, et sain oma sitsid-satsid patjade õmblustöid silmas pidades ära ostetud. Seega hakkasin kodus ringi vaatama, et kas mul äkki on miskit eesolevaks tööks olemas. Katsetasin ühte laudlina ja siis teist ja ei olnud ikka päris õige tunne. 

Siis aga juhtus nii, et jäin näppima oma sitside-satside kotitäit ja sealt tekkis mõte. Leidsin sobiva heegelpitsi ja hakkasin pihta. Kuna too oli liiga peenike, siis tuli mitu ringi katta.

Omaette lugu oli kaanega. See oli nimelt täiesti löntis ja vajas täidet - porolooni. Selgus, et sellist imetabast toodet nt Abakhan üldsegi ei müü. Õnneks härra teadis kohta Tartus ja väike guugeldus andis sama tulemuse. Suundusin Sohvameistrite manu, jõudsin 10 minutit enne sulgemist. Vaatasin ja valisin seal ja küsisin sellist 50x50 tükki. Õnneks oli meelde tulnud ikka enne toast välja minemist üle mõõta diameeter (45cm). Müüja suundus laoruumi, naases sealt ühe tükiga ja et kas peab kindlalt olema ruudukujuline. MA siis kogelesin, et no hea oleks, et tumbakaanele oleks vaja. 

Say no more, müüja kalpsas kohe lattu tagasi, et ähh, ta toob siis ringikujulise mulle ja puhta originaali ka. Ja oligi idekas!!! Rõõm suur :)

Ka Mesilasele see poroloon meeldis väga!

Siis oli järgmine etteaste. Kaane pealt klambreid välja nokkida (pooltega sain ise hakkama, poolte osas rakendas härra oma mehiseid oskuseid... loe: minu abivahend läks katki). Puhtjuhuslikult (loe: igal naisel peavad ikka omad tööriistad olema) olin ma ehituspoest kaasa haaranud klambripüstoli isiklikust tarbeks. Mitte et härral poleks, aga meil siin elu on näidanud, et mul peavad olema isiklikud kruvikeerajad, haamer, mõõdulint jne, sest tihtilugu härra laenab mult midagi, sest ei leia enda asju üles :) Ja alati pole ta käepärast, et tema tööriistu küsida kasutada. JA mul on ju vaja kohe, mitte 6h hiljem, kui härra koju saabub.

Saigi kõik tagasi kinni klammerdatud ja tehtud! Asusin tumbakaant pitsiga katma. Veel ühe päeva töö. Kokku läks kaks päeva mul sellega.

Minu meelest imeilus tumba nüüd. Ja sobib imehästi mu tulevasse kaminatuppa, kus ma vaimusilmas näen heelgeldusi ja romantikat ja hubasust. Ja seni täidab ta panipaiga funktsiooni... mu kangajuppide hoiustamiseks :))