fail

Pea neli kuud suutsin ära vingerdada, aga VIIMANE õhtu enne pere juurest lahkumist tehti mulle 1:0 ära. Rugby! Ühesõnaga, naksti autosse ja mind veeti Perth Oval saatdionile professionaalset rugbyt vaatama. Ütleme nii, et mul jagus rohkem silmi politseiorkestri (ei tea küll, miks eksole...) ja smurfide jaoks :)) Smurfid olid siis tantsutüdrukute asemel.

Aga näe, tulin katsumusest eluga välja ja noh, on mida mäletada.

the suudlus

Nagu ca kuu aega tagasi oli Mehed mustas 3, on praegu uus ämblikmehe film väga aktuaalne teema siin raadiokanalite hommikuprogrammis. See on enamvähem ainuke aeg, kui ma raadiot kuulan, hea tegevus autosõiduajaks eksole.

Ühel hommikul küsitleti helistajaid. Teate seda ämblikmehe suudlust? Esimesest filmist, pea alaspidi. Küsiti siis, kas te olete/teid on niimoodi suudeldud kunagi. Keegi/kedagi ei oldud. 

Ja ma mõtlesin samal ajal: "Huuh, aga MIND on!"

Vihjeid ei saa, et kes, millal, kus või miks, aga seda ma ütlen - see oli kõige võrratum suudlus üldse! Jah, ma olen lummuses ämblikmehe suudlusest.

Nonii, selle saate pihtimuste rubriik on tehtud. Edasi uudiseid töö rindelt :P

Mida teha sellise tööülesandega?

Pean tunnistama, et see tööülesanne jäi mul täitmata :) Mul jäi pereemale vastus andmata. Detektiivi minust ilmselgelt ei saa :)

ametlik teadaanne

Ma ei taha enam ühtegi postkasti kunagi näha :))

Viimane ajaleht läks postkasti, töökindad prügikasti ja mina dušši alla. Selle tööga on finito!!! Lõpuks ometi :)

Homme on viimane nn tööpäev lastega, kuid majutust lunisin ikka pühapäevani :) 

(sest Janekil on hädasti vaja jalgpalli finaal ära vaadata enne, kui start seiklustele anda :P Mis siis ikka, see annab mulle lisaaega ilusaid silmi nautida :D)

meestest

Lugeja soovil, havi käsul siis postitus meestest ja deidist :)

Alustan algusest, seega reedest, kui mind oli autoga baari treppi viidud sõnadega, et meestest mul puudust ei peaks tulema eksole. Meeldiv iga kell on loomulikult selliseid komplimente kuulda, ent mina läksin lihtsalt veini mekkima ja pereema ja ta 2 sõbrannaga jutustama. 

Esimene mees lähenes baaris nr kaks, kus meil oli käsil teine pudel veini. Ta oli pikkkkkkkkkkkkkkkk, viskas ka sinna kahe meetri ligi, nagu mulle meeldib :)) Ainult et ta oli paras nilbik ja pereema tegi otsustava sammu minu päästmiseks, seega suundusime kolmandasse baari enne, kui ma viinaredbulli koksiga poolele maale sain. See jook siis oli pika härra poolt.

Kolmandas baaris tegime jägerbombe ja neljandas baaris järgmise pudeli veini. Igatahes jooke oli juba liiga palju ja mis hetkel või kuidas ma jäin jutustama bachelor nr 2ga, ei teagi :) Millest ma rääkisin, ma ka ei tea :) Ma ainult mäletan, et vaatasin ta niiiiiiiiii seksikatesse silmadesse ja see naeratus, oeh. Enne järgmisesse baari suundumist sai ta mu numbri :)

Mingil hetkel kuskil haakus ligi bachelor nr 3. Ma isegi ei mäleta, et temaga juttu oleksin rääkinud, aga tundub, et ta sai ka numbri, sest smse hakkas tulema talt juba enne, kui me taksoga koju jõudsime poole öö ajal. Smsid jätkusid hommikul ja päeva lõpu poole, jutuks oli et laupäeval dringile. Aga et ma olin ikka liiga katki eelmisest ööst ja LJ juures supil, mida saatis uskumatu jutuajamine FBs 10+ tundi, ja et bachelor nr 3 oli ka ise pohmellis ning hakkasid saabuma smsid stiilis, et õues on külm ja tule külla, siis saab soe... ütleme nii, et ma valisin hoolega sõnu, mida smsida.

Pühapäeva hommikul saabus sms võõralt numbrilt "Hi it's Ben". Seda ma korra mainisin ka blogis ja esimesele (who the f'*** is Ben) reaktsioonile järgnes lootus, et äkki need ilusad silmad ikkagi? Esimene bachelor mu nr kohe kindlasti ei saanud ja ei mäleta, et õhtu jooksul rohkem oleks kedagi murda jõudnud. Taksojuht? Ehk ikka mitte :)

Leppisime kokku, et kohvitame paari tunni pärast. Rõõm oli suur, kui need ilusad silmad mind kohvikus tervitasid veel seksikama naeratusega, kui ma mäletasin. Ja ta oli väga armas ja meeldiv noormees kõigele lisaks. Nii et ma vist uppusin sinna silmadesse ära :))

Tundub, et me vist jõudsime reedel ikka paljudest asjadest rääkida, oma eelmisest tööst Eestist olin küll juttu teinud. Ei olnudki võimalust nagu kaine peaga muljet avaldada või midagi :D

Kohvitasime, jutustasime, viskasime nalja. Jalutasime ümbruskonnas ja kuna auto oli pargitud lähedalolevasse kaubanduskeskusesse, siis tegime ka sellele ringi peale. Edasi järgnes muu info vahetamine (et ikka FBs lisada eksole). Kuna mul on olnud igasugu ekstreemsusi seoses FBga, siis ma olen end seal otsingutest maha võtnud, khm. Niiet saabus häda-sms, et mind ei suudeta tuvastada. Saime selle üle veelgi nalja visata.

Taustal saatis bachelor nr 3 muudkui mitu päeva smse ikka, kuidas ta tahaks mulle ikka kangesti teed keeta oma kodus. Praeguseks on ta vist jõudnud järeldusele, et seda ikka ei juhtu :))

Ühesõnaga, põnevust jagub.

postkaart ei hüüa tulles

Ma sain täna nii nunnu üllatuse :))

See rõõm on ikka nii suur, kui postkastist endale midagi leiad. Sellepärast ma teilegi, sõbrakesed, neid postkaarte saadan. Ma ju tean :)) 

Igatahes, veel loetud päevad on mul aadress olemas, ja Liina, suslik, kasutas seda võimalust ära. Ümbrikul oli saatjaks nt märgitud: Liina, kolmas puu vasakult. Sest noh varsti-varsti, on mu enda aadress hotell Ford :)) Selline see elu siin juba kord on. 

kõik väga kaunid soovid :))

ja see on nunnukas
kas see haakus selle kondoomi soovi(tuse)ga? :P

esmaspäevane pildipostitus

Eelmine nädal tuli lausa iga päev postitus. Vaatame, kas sel nädalal satun sama hoogu :)
Mõnikord tuleb terve nädala jooksul pilte seeriana. Siin siis üks teile vaatamiseks :))

Ja ärge saage valesti aru, ma ei ole alkohoolik. Alkohoolikud käivad miitingul, juunõu :) (Pererahva pokaalid valdavalt, ma lihtsalt sattusin pilti tegema. Ja topeltmuig veinide nimede üle ...)

Esmaspäev.

Teisipäev.

Kolmapäev.

Neljapäev

Reede.

Laupäev.

Pühapäev.
Tegelt mul oli palju ilusam stseen ka,
kui ma armsas kohvikus väliterrassil hot chocolate't jõin.
Aga mai saanud pilti teha, noh,
oleks deidile imeliku mulje jätnud :))
Seega, õhtune kella-üheksane tee ;)

Alates reedest läks elu nii kiireks ja põnevaks ära, ma pole jõudnud pooli sündmuseid veel seedidagi. Kahju, et ma LJ juures väga seltskondlik ei olnud laupäeval, aga noh, mul oli kerge pohmakas ja teiseks köitis mu tähelepanu 96%liselt üks vestlus, mida ma siiani ahhetan. Vestlus kestis 10+ tundi... Ja nagu ma ka LJle ütlesin, siis saavad nad mu täieliku tähelepanu osaliseks juba üsna varsti, nii et nautigu seda vaikust praegu :P

Lisaks, nagu mainitud, siis siinsed mehed ei istu käed rüpes. Mul käib suuremat sorti sms-maraton kahe noormehega. Peaasi, et ma siin mingit jama kokku ei keedaks veel enne edasisõitu :)

Ja kui täna ühega neist kohvitamas käisin, leidsin eriti nunnu kaubanduskeskuse. Vaadake interjööri:

Muidugi on mul pilt ka selle viimase teksti taustal minust endast... :D Deidikaaslane tegi :)

piiks-piiks ja sul on deit

Tähelepanek - kui Eesti mees baaris numbrit küsib, siis 9 juhul 10 sa ei kuule tast enam kunagi. Kui Austraalias mees baaris numbrit küsib, kuuled sa temast sama päeva öösel, järgmisel hommikul või hiljemalt ülejärgmisel hommikul... 

Mul tõotab tulla tihe nädal Perthis...

Ja kui saabub sms "Hi it's Ben", siis esimene mõte on, et ihsand, milline neist see Ben oli? Eks ma saan paari tunni pärast teada.

pubiralli Perthi moodi

Eile siis oli legendaarne päev, kui me pereemaga jooma läksime linna peale. 

Algas juba kõik väga müstiliselt, sest kui veel kodus aega parajaks tegin, siis pereisa, kes oma uhket aifööni näppis ja muusikat sealt kuulas, pani üks hetk peale Tanel Padari loo. Eesti keeles. Te oleks pidanud mu nägu nägema, ma pole nii ilmekat WTF nägu veel kunagi varem suutnud ette manada. Tõesti noh, kust see nüüd tuli?

Kuna pereema litutas juba linnas ja ma pidin bussidega ette võtma orienteerumise, teadmata üldse, kust bussid sõidavad või kuhu ma minema pean linnas, siis pereisa teatas muu seas, et viib mu autoga ära. Mis on ju kuidagi veider, viia "nanny" linna, et too saaks naisega läbustada...

Enne veel jagas pereisa komplimente mu välimuse kohta ja arvas, et meestega jutu peale saamine ei tohiks üldse probleem olla niimoodi :)) See kõik käis suure muige taustal. 

Niisiis, baari. Mida ma oodata ei osanud, oli suuremat sorti pub crawl, neljanda baari juures läks arvestus sassi, et mitmes me käisime ikka lõpuks ja palju me jõime. Veinipudelid vaheldusi redbull+viina ja jägerbombidega. Kuradi hullud naised siin ikka :))

Ja ega pereisa ei eksinud ka selle meesta asja osas :) Kolm kavaleri tekkis mulle mõne tunni jooksul ja täna peaks ühega neist drinkima minema... miks ma varem siin pubisse ei läinud, mai saa aru :)

Kuigi ma ise suuremas osas jookide eest ei tasunud, kulus mul ikkagi appi kui palju raha. Ma pole Eestis kunagi varem nii palju raha õhtu jooksul baari jätnud, 75 dollarit. See-eest ma leidsin tänava pealt 20-sendise, niiet tasakaal onju?

Õhtu lagi vast oli see, kuidas ma purjus peaga taksojuhile instruktsioone jagasin, kuhu sõita. Täiesti korrektselt muide kõik keeramised-pööramised-kiirtee mahasõidud. Perth on sama selge nagu kodune Tallinn (kui lasnamäge mitte arvesse võtta :P).

Praegu on jaanipäev Laura ja Janekiga, terve päeva olin voodis vegeteerinud, et nüüd saada päästjat-seljankat!!! Tore, kui on olemas sellised sõbrad!!!

tempt me, tease me*

Oh bloody hell ma ütlen. 

Kui ma siin mõned päevad tagasi ahastasin, et gps ei koopereeru ja juhatab kahtlastesse kohtadesse, siis tänaseks on meil jutud sirgeks räägitud.

KUID...

Üleeile hommikul ei hakanud laadimise tuli tööle. Ahhaa, lõi pirn mu pea kohal põlema, kaitsmed. Et noh, kui sigaretisüütaja ei tööta, siis selle kaitsmed või midagi. Vahetasin ära (sest ühel endast lugupidaval preilil on ikka varuks mõned kaitsmed kindalaekas eksole) ja läänerindel muutusteta!!! Ja see oli juba palju sitem lugu, sest siis on viga kas juhtmes või seadmes. 

Õnneks mu perel siin sama marki gps, laenasin juhet neilt, et kontrollida. Nii ongi, nende juhtmega asi toimib, minu oma vaikib... 

Miks, oo miks, ei võinud see jama

A - olemata olla?

B - juhtuda varem kui poolteist nädalat enne trippimise algust???

Tellisin kõikvõimsast ebayst omale uue juhtme, aga raudpoltkindlalt jõuab ta kohale siis, kui ma juba läinud olen. Jäävad variandid

A - orienteerumine old-school maakaardiga ja pere saadab mu paki edasi kuskile Austraalia avarustesse postkontorisse

B - ma jätan laenatud juhtme endale ja vahetuskaubaks saavad uue tellitud juhtme omale...

Ma ei tea, kas ma julgen seda teist ideed üldse lauale käia...

*breathless

taustalood

Things you didn't know before...


Ajalehed. 

Mu rutiiniks kujunes ca 4000 ajalehte nädalas ära jagada, 14h tundi jalutamist. Aga 4000!!! – See on ulmeline kogus! Kiiresti töötasin välja strateegia vähendamaks oma jalavaeva, koormust ning bensukulu – ilmselgelt pole mõtet igasse tänavasse autoga sõita, käivitamine neelab rohkem kütust ju kui mu nädala teenistus :P Seega parkisin alati äärmiselt läbimõeldult, kuidas auto ümbruses olevad tänavad läbi jalutada, et aega mitte raisata tühjalt kõndimisele.

Tänavatest – elamurajoonides on äärmiselt nõme see, et kõnnitee on enamasti vaid ühel pool tänavat, seega teist tänavaserva jalutades tuleb mütata rohus-liivas-mullas-prahis. Õhh. Talvistes oludes tähendab see seda, et rohi on vihmast märg ja seega ka jalanõud ning minu valgetest nunnudest converse tennistest ei ole muffigi järel.

Ja koerad! Minge pekki, need koerad! Kui Laura mulle üks päev usalduslikult rääkis, kuidas üks või teine koer talle nii südamelähedaseks siin on saanud, siis ma vaatasin talle steavenseagallikult otsa „wtf?“. Näidake mulle ühte postiljoni (kuigi ma ei olnud postiljon, aga põhimõte on siiski sama), kes fännaks koeri? Ma oma koera küll armastan, aga no need klähvitsad siin olid küll kõik närvihaiged. Ma olin kolm tänavat eemal ja ikka ma veel kuulsin selle tänava alguses oleva koera õiendamist. Ja te ei kujuta ette, kui palju need koerad mulle näiteks tatti näkku pritsisid selle töö tegemisel :)

Kutsehaigused sain ka – algul olid jalad nii läbi, et peale ühte päeva jalutamist kolm päeva ei kannatanud üldse liigutada, kõik kohad valutasid. Paari nädala pärast ei olnud enam midagi tunda. Vasaku käe pöial on teine kannatanu, sest vasakus käes oli lehepakk ning pöial sai päris head vatti. Imestan, et selg, mu Achilleuse kand, vastu pidas, ühtegi kaebust sealt osakonnast ei laekunud.

Ja ma varem ei olnud kunagi märganud/teadlik, kui palju lehed määrivad!!! Mu käed olid trükiprindist süsimustad 10 minutiga. Vastumeetmetest rakendus app „töömehe kindad“ :)

Tänavatelt leiab ikka igasugu põnevaid asju ka. Esiteks muidugi sain pildistada põnevaid autonumbrimärke, tänavasilte, joonistusi jne või maju-postkaste. Ikka piisavalt, et endale uusi maaniaid ja huviobjektide-seeriaid tekitada. Teiseks igasugu tasuta ära jagatavad puuviljad või mõne maja ees muu kraam, alates lasteraamatutest lõpetades telekate-diivanite-madratsitega. Kolmandaks… kolmandaks inimesed kaotavad asju ja siis on ju finders-keepers? Raha, ehted, taskunuga, binokkel… mõned näited.

Päris-postiljonid. Mul tekkis paar noormeest niimoodi, kellega teatud tänavatel iganädalaselt trehvasime ja viisakusi vahetasime :)

Tööaeg. Kuna mul tuli klapitada kahte tööd ja ega ma vabatahtlikult ikka oma nädalavahetusi ära anda ei taha, siis ajalehtede jaoks eraldusid ajad K-R kl 8-15 ehk et kl 8ks viskasin lapsed kooli ja kl 15 pidin neil autoga ukse all olema. No tegelt oli varieerumisi ka, aga üldiselt ma lükkasin sisse automaatkäigu, et viisin lapsed 8ks kooli ära... :) Niisiis 7h koos 1h autosõiduga, mis reaalseks patseerimiseks lihtsa matemaatilise tehte tulemusel annab 6h. Kuus tundi nonstopp, sest mul oli iga minut arvel, tänavad süstematiseeritud ehk teadsin täpselt, kui palju mul kuskil aega kulub ehk et kui palju ma jõuan jalutada. Ülimalt pingeline ajagraafik :) Eriti pingeliseks läks siis, kui sisse hüppas error. Ja neid esines lastega palju! Kõigi nelja lapsega sain kodus istuda ja mittemidagiteha, sellal kui enda huvi oleks olnud tänaval jalutada. Teine error on vihm. Nendel päevadel ma igatsesin esimest korda oma maha jäetud kontorit ja lauda ja mugavat tooli... :)


Ülemus(t)est. Töökuulutuse peale kohtusin oma nn ülemusega (see oligi ainus kord, kui ta end ka näole andis), kellega siis töölepingu sõlmisin. Peale seda läks lahti "juhhõissa-ajame-asjad-segasemaks". Lõpuks mul oli neli "ülemust", kellega kooskõlastada oma tegemisi. Täitsa pekkis, kui närvi see mind ajas. Telefoniarve oli suurem, kui teenitav raha. Ma siis ütlesin ka, mis ma asjast arvasin ja taandus kahele inimesele see kooskõlastamise vajadus. Igatahes, mulle jäigi lõpuni see skeem segaseks, terve posu hindusid oli, kes kellele allus, aru ei mõista. Ja kogu kooskõlastamise protsess (et nüüd jalutan siin tänaval) käis mõistagi smsi teel. Telefoni lihtsalt vastu ei võetud! Eriti turri läksin siis, kui hakati nõudma, et ma endale ABNi teeksin (=FIE eestis). Seda nõudvad smsid kustutasin ma lihtsalt ära.


Tänavatest. Ma vist olen liiga kaua juba siin Perthis olnud. Tänavad on selged ja küsijatele oskan nende otsitud suuna täitsa ette näidata...

Au-pair. 

Olgem ikka ausad, mina ja lapsed??? See on nagu kõige suurem nali üldse. Osad sõbrad siiamaani irvitavad. Aga iga asi juhtub omal põhjusel eks?

Tööülesanded: patside punumine, multikate vaatamine, eggtoasti tegemine (sest ainult minu tehtu pidavat hea olema (kiida lolli jne?)),  õhtuti filmide vaatamine (kas oleks pidanud nõudma lisatasu, sest õhtune ja/või öötöö??), veini joomine (tervistkahjustav töö?), kitarrimängukontserdi kuulamine, raamatute lugemine, verandal-võrkkiiges-basseini ääres vedelemine. RASKE TÖÖ ühesõnaga.

Inglise keelest. Ma olen alati arvanud, et mul on sigahea inglise keel. Noh, kõik need riigieksamid max punktidele, reisid, kus on palju palju inglise keelt räägitud, töökogemused, välismaalastelt saadud komplimendid mu väga hea keeleoskuse kohta... Kõik need lendasid prügikasti, kui ma briti perre maandusin. Üle kolme kuu, mis ma nendega igapäevaselt chattinud olen, ma iga lausega tunnen, et pekki, see ei ole normaalne keel, mis ma räägin!!! Et ma räägin nii puiselt (klišee ida-eurooplasest), koguaeg tunnen, et vale eessõna ütlesin või jätsin järelsõna ütlemata jne. See tunne kadus muidugi siis, kui piisav kogus veini sisse manustatud, siis ma rääkisin nendega lausa perfektset inglise keelt? WTF?

Aga samas muidugi keelekasutus arenes ikka ka. Või siis vähemalt silmaring. "Properly"-sõna sai ikka lõpuks selgeks :D Mind ajas segadusse algul see, et lapsed küsisid, et kas peale õhtusööki puddingut saab? Ma alati siis mõtlesin, et hmmm meil pole ju puddingut, aga see tähendas pigem magustoitu. Pudding oli nii jäätis, kook kui puuviljad. Very confusing...

Mul pole elu sees nii palju multikaid arvutis olnud. Eks ma olen siin kiirelt lastega manipuleerimisvõtted selgeks saanud (kas see tähendab, et nüüd ma olengi täiskasvanu ja emaks saamiseks valmis???) - tahad lapsi vaigistada/lahti saada, pane peale multikas. Works every time!!!

Kokkamine. Tore on see, et kapsahautise pärast mind ei vallandatud nagu me proua A-ga muigasime (oleks olnud vägev raamatu pealkiri, bestseller), vaid see üllatuslikult muutus suureks HITIKS. Samuti hakklihakaste. Liisi jagatud hapukoore-sidrunikooki pidin nädala jooksul tegema 3 korda. Keerulisem osa oli see, et pereema oli koguaeg juures "oi sa pead mulle õpetama, kuidas seda teha!!!" Mille peale mul jälle inglise keel kokku jooksis! Pruunista hakkliha??? Make it brown? Tegelt ma muidugi niimoodi ei räägi, no worries! :)

Lapsed. Neli preilit, nagu korduvalt mainitud. Kayleigh, 11. Lauren, 10. Charlotte, 8. Heather, 7. "Iga loos võidab" meetod? Esimestel päevadel ma olin siiralt jännis nende nimede selgeks saamise ja meelde jätmisega. Kaks vanimat olid mu jaoks algul kaksikud, siis selgus, et ikka vist ei ole. Täis-ahastus, et kuidas ma neid eristada suudaks? Nüüd vaatan, et dziisas, täitsa erinevad on ju kõik nad :D

Pereema. Esimene kohtumine perega oli ühes kohvikus ja pereema hõljus nagu oma mullis, vahepeal nagu naeratas, aga midagi ei rääkinud (isa see-eest ei saanud pidama ja üks kild teise järel, ma olin peaaegu laua all kõveras juba). Kui veel pereisa mainis, et tema on insener ja rohkem selline jalad-maas realistlik inimene, ema aga kunstiinimene, siis mul oli pilt selge. Eks need tema hilisemad köögikunsti šedöövrid on seda mulle näidanud ka. Esmamulje oli siis nagu oli, aga edasi läks temaga väga lõbusaks. Muudkui jutustab ja on üldse väga muhe. Nüüd nõuab-korraldab "naised jooma" üritust mulle. Mis tähendab, et see reede pereisa ei saa ise drinkima minna nagu tal kombeks, vaid peab tulema koju lapsi kanseldama, et me emaga saaksime linna vallutama minna. Muig.

Pereisa. Esmamulje temast oli väga hea ja ma olen alati ju nalja- ja napsumees olnud eksole. Seega, kui ta muudkui nalja viskas, tundsin end juba nagu kodus :) Kodustes oludes on ta vaheldumisi kuri ja killuvend, sest noh, kuidagi peab ju lapsi joonele tõmbama. Kui preilid ikka sõna ei kuula, siis saavad vastu pead päris hea litaka ka. Ma olen paaril korral juhtunud kõrval seisma, ihsand, süda jättis lööke vahele. Selline tunne, et nüüd saan ise ka litaka (peab vist jälle suunama pilgu oma isa poole, sest eks sealt need meheideaalid mõõtu võtavad. Kuigi mu paps mulle litakaid andnud pole, siis see ähvardus-hääletõus jne on olnud piisavaks ohuks, et jumala eest mitte piiri ületada). No ja üllatada on see pereisa mind osanud ikka omajagu.

Maja. Ühekordne maja Floreat beachil, Floreat on siis Perthi äärelinn/linnaosa/suburb. Kogu siin elatud aja jooksul ma ei jõudnudki kordagi randa päikeseloojangut pildistama. Mis siis ikka :) Asukoht ühesõnaga väga mõnus, maja ise ka. 4 magamistuba, elutuba-köök, kaks vannituba, kontor, raamatukogutuba, pesuruum, hiiiiiiiiglaslik veranda, hoov ja bassein. Ma isegi teadsin mingi hetk, palju nad maja eest renti maksavad, aga ju mul on muid lolluseid rohkem vaja meeles pidada kui seda infot... igatahes, see summa oli metsik. Üks päev nüüd juba tükk aega tagasi lõin omale idüllilise pildi, et loen raamatut basseini ääres, jalad vees. Pekki kui jääkülm vesi seal oli :) Noh, talv on ju ka :D Aga köök-elutuba on mu lemmikud. Ma täiega naudin seda kööki, eriti pikka tööpinda, mis eraldab kööki toast. Paradiis! Traditsiooniliselt on see tööpind täis kõikvõimalikku sodi, st pabereid, riideid, võtmeid, mida iganes. Mina, kes ma arvasin, et ma pole oma emalt küll midagi õppinud, siiski seda korralagedust üldse kohe ei salli. Mulle meeldib minimalistlikult lage elukorraldus :)) Ehk et asjad silma alt ära. Nii ma siis salaja ikka neid asju paigutan kuskile mujale :D Eriti, kui mul kokkamisetuhin peal on, siis on imeline lihtsalt kasutada kogu seda tööpinda. Huvitav, kas ma selle maja kaasa saaks võtta, kui siit ära lähen??? Ja teine fantastiline leiutis on suuuuuuuuured sahverkapid! Sinna saab surada KÕIK asjad. Tahan-tahan omale koju ka!

Tööaeg, see ilmselgelt ei ole ju 8-17ni :) Nii raske oli alguses tulla-olla, et noh, ma peaks nagu midagi tegema, niisama passida on nagu imelik. Ja siis tahaks anda perele omaette olemise aega, samas peaks äkki lastega toimetama? Ilmselgelt ma mõtlen üle (riigiametnik minus sureb visalt, koguaeg on vaja oma olemasolu tõestada/näidata et teen tööd, IRW) ja nüüd on jumala poogen juba :)

Ja ihsand, kuidas mind häirib, et nad mu nime ei oska õigesti hääldada :)

Ma tegelt hästi ei kujuta seda lahkumist ette siit. Täiesti oma pereks on saanud, preilid soovivad mulle head ööd sõnadega "I love you" ja ma vastan samaga, seda päriselt mõeldes ka. Tunne on, et siit edasi reisides tuleb uuesti end mugavustsoonist välja murra, just nagu Tallinnas enne reisi algust. Neetult raske, käed värisevad, süda puperdab...

he said-she said

***

„NEVER marry an idiot! If you have any doubts at all that he is an idiot, don’t marry him!“

***

– "You can never give in with kids, stick to your words. Mothers usually don't..."

– „What if the father is the soft one?“ 

– „I'm sure, you’ll never marry a softy. You’d get bored.“

***

„Would you like an apple juice? This is a special kind of apple juice...“

***

(keset laste korraldatud segasummasuvilat)

„You never have fun like that with K“

***

(pärast laste korraldatud hullumajapuhvetit)

„Have you lost the will to have any children yet?“

***

"Herz, I blame you for ruining my salad diet. I was doing great for TWO days and now I have to try this lemoncake you made, just to make sure it's OK, for everybodys sake."

***

seljakotid selga

Ma vist ei ole suurem asi sõber :)) Olen oma preilid reisisõltlasteks teinud. Nad ohkasid kergendatult, kui ma veebruaris lennukile läksin, et nüüd saab aasta aega rahulikult kodus olla, raha jääb järgi kõik, maksavad korterilaenud korraga ära jne. Tegelikult ma praegu muud ei kuulegi neilt, kui et kuhu nad kõik see aasta reisivad... See tuletas mulle endale aga meelde, et ohsa, ma pole ammu ühtegi lennupiletit ostnud, haigeks olen jäänud või milles asi.. Eelmine aasta oli see mu normiks, et iga kuu lennu-või laevapiletid.

Niisiis, mul on plaanis 2012 aasta jooksul lisaks tuhandetele kilomeetritele Austraalia teedele avastada kaks sihtkohta: Filipiinid ja Paapua Uus Guinea. Surfan järjepanu erinevate lennufirmade lehti, neid ikka jagub õnneks ja vaatan-kalkuleerin hindasid. Kuradi raske on ju pileteid osta, kui ma ei tea, mis kuus kus Austraalia linnas ma olen :)) Või et mis kuupäevadeks preilid Eestis lennupiletid saavad, et nendega üldse randezvouz korraldada Filipiinidel.

Arvuti favourites riba on lennufirmade linke täis pikitud, olen ootel!!! 

Reisime ära 2012? 

Kes tahab minuga PNGs reisida? Ja muidugi preili m., sinu sünnipäev Kullarannikul on mul kalendris kirjas, osta nüüd piletid ära ;)

Joonealune tekst:
Vaatan, et kampaania korras on täna ostes piletid Uus-Meremaale soodushinnaga. Peaks jaanuariks nad ära ostma või ei...? Või on liiga vara veel ja kampaaniaid tuleb niikuinii veel ja ikka see kuupäevade teema?

rahajutt

Maailmas ringi rändamise tõttu on mul tekkinud juurde järjekordne tore hobi, et viimase paari aasta vältel olen jätnud erinevate riikide rahasid omale mälestuseks. Kodumaale jäi praegu väga salajasse kohta ootele mu isiklik rahakirst, kus sees on ägedaid münte ja paberrahasid seitsme maa ja mere tagant. Endale mul meeldib neid näppida ja ühel päeval saavad mu isiklikud marakratid poodi mängida näiteks (minu valvsa silma all muidugi, ühtegi senti ei tohi kaotsi minna :D).

Olen seega ka siin Austraalias münte kõrvale pannud, et rahapada suurendada. Lühikeste "tulin-korraks-tuld-tooma" (nagu mu ema armastab öelda) reiside jooksul ei jõuagi rahadele nii palju tähelepanu pöörata. Siin aga olen münte ikka rohkem piidelda saanud. Ja näiteks ühe-dollari münte on siin erineva kujundusega ulmeliselt palju. Ma tean, et paljud ei viitsi linke vahtida (ma ise olen ka selline), aga kui huvi on, siis siit ja siit ka saab vaadata. Jumala ägedad on. Muidugi on need, mis mu kollektsiooni (loe: poest vahetusrahana tagasi saanud) jõudnud, need kõige igavamad. Aga ma tahaks neid värvilisi (seda linki lihtsalt PEAB vaatama... ja üldse, kesse niiiiiiiiiiiii ägeda idee peale tuli???). See saab olema mu järgmine kinnisidee siin pea alaspidi maal. Klõpsisin neid erinevaid kujundusi vaadata ja ei saa jätta järjekordselt ausside huumorit muigamata. Erinevad kujundused on siis pühendatud erinevatele märkimisväärsetele sündmustele, nt 50 years of television, year of dragon, year of the farmer, dollar decade või dancing man. Viimast muigasin tükk aega :)) Laurale meeldiks kindlasti kookaburra :))

Mulle hakkab tunduma, et need ägedamad mündid on kõik käibelt maas ja kollektsionääride pärusmaa ja minusugustele päkkeritele on jäetud need igavad kujundused käeulatusse ja muud ainult vesistamiseks internetist üles otsida. 

50-, 20-sendiseid on samamoodi suur hulk erinevaid kujunduse poolest ja üleüldse tundub, et Austraalia oleks numismaatiku märg unistus :)

Need kõrvale pandud mündid kaaluvad terve tonni muide!!! Pole siin imestada midagi sõnakõlksu "rahakott puuga seljas" üle, raske on ju teine. Kui ma kavatsen münte veel kollektsioneerida, on mul lisakohvrit (ja selle kandjat) vaja :D

Jäin praegu mõtlema, et mis siis saab, kui kuninganna ära sureb? Prints Charlesi nägu müntidel oleks ikka sama kole, kui see aussie kahedollariline aborigeeni-münt...

Paberrahad siin samas on mõnusalt libedad, väikese läbipaistva aknaga. Sarnased nagu nt Singapuris ja Malaisias, kuid nood olid veel rohkem plastikust ja nii ägedad noh. Et mine või ujuma, midagi rahaga ei juhtu.

Rahast veel... mäletatavasti ma halasin blogis jaanuaris-veebruaris, kuidas kuu aega enne mu reisi algust oli mul null eurot reisiraha (see ei tähenda, et mõnes teises valuutas oleks rohkem olnud). Seis veidi paranes seoses lõpparvega, aga ega midagi kiita just polnud. Kuigi äärmiselt tore oli see, et oma krediitkaardi suutsin napilt enne nulli saada. Siin esimese asjana hakkas olematu raha muidugi sulama, saabus autoost ja veel ootamatum, et selle pidin kõik üksi kinni maksma jne. Ühesõnaga, helge seis kadus ruttu ja tekkis ca 3500-eurone miinus kaardile :)) 

Tänaseks on seis selline, et krediitkaart on nullis ning Austraalia kontol on raha ca 3ks kuuks ringi rännata ja lõbusat elu elada. Pluss on olemas auto, mille ühel päeval maha müümisega saab vaba raha Aasia ja TransSiberia vallutamiseks. Pole üldsegi halb seis ju?

Happy-happy, joy-joy ja mul päike ka paistab. Veedan tööpäeva verandal vedeledes. Ilusat töönädalat teile ka, olgu siis kontorisse või hurmaapuu otsa ;)

esmaspäevane pildipostitus

Ma sain üks päev kulleri käest paki. Õigemini, leidsin selle ukse tagant, sest ma ilmselt hakkan vanaks jääma, sest koputust uksele tõesti ei kuulnud, kuigi terve päeva olin kodus. Igatahes, pakki oodati pikisilmi... ühes teises Austraalia nurgas :)) Mina tegin väikese ümberpakkimise ja viisin täna ta uuesti postkontorisse. Ja ma tean, et Liina ei jõua ära oodata, kuna see viimaks temani jõuab, siis on minu suur rõõm tema kannatusi näha ja panna väike teaser siia :)

Kodutu elu-olu :))
Varsti hakkan ise "nõudmiseni" pakke saama :))
See eeldab muidugi, et keegi mulle neid saadaks...

Ise tegelikult ootan oma pakkide jõudmist samamoodi. Lausa kaks peaks tulema ja loodan, et mõlemad jõuavad kahe nädala jooksul siia. Vastasel korral ei saa neid mina, vaid pere :)) Esimene neist ongi kingitus neile, mille ma siis netist otsisin ja tellisin. Teine aga üllatus, mille sain laupäeva öösel. Kui see pakk päriselt ka kohale jõuab, siis ma lähen panen kirikusse küünla või kiidusõnad Facebooki või midagi.

Mitu nädalat polnud aga oma kamraade näinud ja ilmselt oli neil ka igatsus suur, sest Laura meelitas mu eile õhtul kodust välja endatehtud seljankaga. Ihsand, kui hea see oli. Ma sõin ennast ogaraks, KAKS portsu lausa. 

hapukoor on mõistagi noaga lõigata
ja maitses nagu mõnus dipikaste :))
Pereema muidugi peilis välja,
et ma käisin vargsi seljankat söömas
ja pmst nõuab nüüd ise ka seda.
See tähendab muidugi minu toimkonda...

Ja ammu polnud ma oma fämilit näinud, seega kutsus ema mu hommikusöögilauda. Arvuti asus laua otsas, kus tavaliselt mina istun ja nii oli mul vana tuttav ülevaade. Emagi muheles, et nii hea on ikka lastega hommikusöögilauas juttu ajada. Thanks a lot :)) Hommikusöögilaud minu jaoks tähendas pealt vesistada kartulisalati-leiva-muu hea parema manustamist. Kirsiks tordile ta demonstreeris erinevaid hõrgutisi otse kaamerasse... Kohe näha, et sõbralik pere...

Peenleib... mmm

Eile õhtul aga vaatasin The Amazing Race seda osa (s15e08), kus nad Tallinnas ringi madistavad. Ihsand, kui laeva pealt maha tulid, täpselt selline tunne oli, et ise jõudsin koju... Ja lennujaama vaated, nagu kodus oleks :)) Niiet Liina, sellega on nüüd ka korras. The Amazing Race on mu meeled vallutanud nüüd ja ma vaatan erinevaid osasid. Maailmas on ikka nii palju ilusaid kohti, kuhu ma üldse jõudnud ei ole.... Minekurahutus võtab pead, va kurjajuur. Selletõttu on sündinud evil plan. Mina ja mu preilid Filipiinidele 2012. Ma olen siin ju rämedalt tööd teinud ja vajan puhkust... JA parem oleks, et preilid Eestist mulle peenleiba tooksid...

ja pühapäeval...

...oli terve maja, seega ka köök, täitsa minu päralt. Ja nii ma kell 9 hommikul, peale seda kui pool ööd sai FBs jutustatud kella 4ni hommikul, luugid avasin... unetuna, mõttega sidrunikoogist. Või kahest.

Suurim väljakutse oli leida pood, kust osta hapukoort ja mune (tänud, Liis!!!!!!!!!!). Sest ülesanne minna pühapäeval poodi neid ostma, ei ole ikka samas skaalas, mis Eestis. Ühe poe siiski leidsin. Niisiis. koogid ja pühapäev.

ready, steady, go

in progress...

valmis
üks hapukoorega, teine ilma

ilmselgelt liiga palju kooki.

järgmisel päeval...

Kuna terve nädala olin pmst koduarestis, sest üks preili haige, siis oma teist tööd, tänavatel lonkimist, pidin ajastama oma vaba aja arvelt. Laupäeva veetsin siis rõõmsalt tööd tehes. Vihmas. Varastel hommikutundidel, kui parema meelega teki all soojas oleks. Vähemalt Liina oli mulle seltsiks ja sõnumivahetus käis hoolega. Ma vist ei ole kunagi ühegi peikaga ka nii palju sõnumineerinud :))

Aga elu ikka tahab mulle muudkui sidruneid anda (ja laime ja mandariine ja apelsine...)  :D Kaks päeva järjest kohe. Mul on nüüd kodus kolm suurt kausitäit tsitruselisi. Tundub, et ma peaks vist limonaadi hakkama tegema... Või vähemalt kooki. Mõni hea retsept kellelgi (hea= lihtne)?

Ja mu gpsile tundub, et on saanud ka villand Perthist. Täna ta ei suutnud end kuidagi kokku võtta ja näitas muudkui valesid tänavaid, pöördeid, suunda. Küll ma sõitsin järves, küll jalakäijate tee peal. Alles hiljuti mõtlesin endamisi, et hmmm, ma oskan juba ilma gpsita täitsa ise orienteeruda, isegi kesklinna kiirteede rägastikus (mis on täiesti ulme!!!). Muidugi ainult oma põhisihtkohtade vahel, mida ma iganädalaselt sõidan, teistel tänavatel olen ikka abitu... Ma loodan seega, et tänane keiss gpsil oli halbadest päevadest või kuu faasist (või vähealt rämedast vihmasajust) tingitud, et ta nii ogaraks läks. Kaks nädalat enne suure seikluse jätkumist ei tahaks just uut gpsi ostma hakata.... eriti et mul on praeguses euroopa laiendatud kaardid, põhja-ameerika ja austraalia omad ka. Niisiis, ma arvatavasti pean temaga maha ühe usaldusliku tõsise vestluse meie suhte osas, et kuidas sellest madalseisust välja tulla ning kuidas me kummagi tujud seda habrast suhet ei lõhuks :)

Vähemalt homse päeva saan ma üleni teki all veeta. Praeguse plaani järgi. Kuigi Austraalia on plaanide tegemiseks kõige valem koht üldse, ükski plaan siin ei lähe nii nagu vaja :))

kes ütles, et tasuta lõunaid ei ole?

Minu tänane lõunasöök :) Ja väga palju tulevaid teejoomisi viilu (või paari) sidruniga. Perthi pere mul siin viskas silda sidrunite peale igatahes, pereema siin mitu korda vihjanud, et ta on tee ääres sidrunipuud silmanud, mis sa õige arvad....

eesti suvi

Tänahommikune dialoog kuulub kindlasti parima päeva alguse kategooriasse. Julgesin sõna võtta hommikusöögilauas, et väljas on neetud freezing!, kui mulle ära pandi: "You are from ESTONIA! In Tallinn you would say it's summer!!!"

Irvitasin nii, et ei saanud enam pidama.

See dialoog on omamoodi järg eelmisele sarnasele jutuajamisele, kus pereisa selgitas, et Estonia - it's so far in north that they ALMOST have polar bears there...

Geograafia ja must huumor on paigas, alles gut!

tubased tegevused

Nonii, minu viimane usk igavesse armastusse purunes... Muig :)

Tormituuled möllavad Perthis. Juba mitu päeva-ööd. Vastu hommikut unesegasena kuulatades tuule ragistamist ja vastu akent peksvat vihma mõtlen, et ihsand, kui hea, et ma ei pea kuhugi minema... Siis muidugi meenub, et neetud, lapsed ju tuleb kooli viia ja ikkagi peab teki alt välja ronima...

Siiski olen endae lubanud laisklevat graafikut ja nii ma olen siis veetnud päevade viisi teki all tassi kuuma teega. Vaadanud meeletus koguses erinevaid sarju. Jõudsin ka mina nii kaugele, et vaatasin (paari päevaga muide) ära kaks hooaega "Game of Thrones" sarja. Tõsi, see on tõesti sigahea asi!

Vist Tikri blogist leidsin viite "White Collars" sarjale, kus oli võrreldud "Hustle"-ga. Viimane mind ei kõneta, no ei meeldi tegelased ja mitu katset end seda vaatama sundida on feilinud. "White Collars" aga on oi kui hea. Tõesti! Juba peategelase pärast võiks vaadata, saab natuke silmal lasta puhata ja unistada ja noh, üleüldse... Hoogne ja põnev ja krt see kolmas hooaeg lõppes niimoodi ära, et mai saa magada ka nüüd...

Enne Eestist lahkumist hakkas Foxi mingi kanal näitama "Revenge" ja "Once Upon A Time" sarju. Vaatasin neid nüüd siin ühe jutiga ja mõlemad jätavad põnevusega uut hooaega ootama.

"Missing" ajaviiteks sobib ka. On täitsa hoogne ja põnev, aga peategelane päris minu maitse ei ole.

"Pretty Little Liars" on mind oma kahe hooajaga põnevil hoidnud ja nende tunnusmuusika kummitab mind nüüd kogu aeg. Peategelased on ka kõik ilusad ja seksikad ja süžee osas kogu aeg käib selline detektiivitöö, et üritada müsteeriumit lahendada. 

Edasiste tormituulte päevadeks ja öödeks on mul siin ootel "Burn Notice". Sari ise tundub väga bueno, aga peategelane võiks pandavam olla :D

Mõni soovitus ehk? 

esmaspäevane pildipostitus

Mitte midagi ei ole raporteerida, sest ma olen terve nädala lihtsalt kodune olnud. Ilmad on olnud vihmased ja viimastel päevadel üpris rajudad. Tuul tahab majaosa ära viia :)) Sellise ilmaga on nii mõnus toas olla, et ei tahagi kuskile ronida. Kui vaid oma külmetusest ka lõpuks võitu saaksin...

Pilte ei ole ka just midagi jagada, mida ma siin kodus ikka pildistan end peegli ees :) Mõned siiski...

Eelmine nädal oli mulle Heather kodus seltsiks.
See nädal Charlotte.
Istume ja joome teed.
Vaatame multikaid,
oi kui palju me neid multikaid vaatame...

Vahel peab end premeerima ka eksole.
Pontšikutega näiteks.
Siin maal on eriti tore see, kuidas toidukraami allahindlused välja näevad:
säilivustähtaeg lõppeb ca 2 nädala pärast,
toit on alles värske, aga hind on juba 40-70% all.
Ma ei ole sellist asja Eestis kunagi näinud.

No ja mul on igav ju kodus vegeteerides.
Laenasin vanima preili kollektsioonist küünelaki.
Tunnen end nii ilusana nüüd :)

help needed

Ma olen siin muudkui korrutanud, et 6 nädalat veel Perthis olla, KUUS nädalat. Üks päev hakkasin arvutust üle kontrollima, kuuest on saanud kolm. Juba? Ja samas ikka veel nii kaugel alles :))

Ja siis ma sain südari, mitmel põhjusel. 

Esiteks ma küll rõõmustan, et kolme nädala pärast saan jälle vere käima ja avastada uusi kohti ja liikuda edasi. Samas aga tähendab see seda, et kolme nädala pärast olen ma jälle kodutu ju. Ei mingit voodit, dušši, elektrit, interneti püsiühendust, pesumasinat. Postkaarte ei saa ka te mulle siis saata (kui sellest juba juttu tuli, ma sain paar päeva tagasi postkastist üllatuse. Niiiiiiiiii äge. Aitäh veelkord, proua A! Eriti meeldis mulle, et see oli Tallinna vanalinna vaadetega (mida ma saan nüüd välismaa inimestele näidata, et näete, selline on Tallinn) ja teiseks sa olid ära linnutanud kõik kastikesed, mis kohad nähtud. Imeline, kui inimesed mu eest töö ära teevad :DD).

Teiseks, ma peaks nagu mingi lahkumiskingi tegema. Peaks ju? Et noh, kolm kuud siin peres elatud. Mul ainult pole õrna aimugi, mida kinkida. Üks mõte oli, et midagi eestilikku (mõne eesti kohta käiva raamatu nt), aga kust ma selle võtan? Pmst, kui keegi hea inimene mind Eestist asssiteerida tahaks, siis nibin-nabin praegu jõuaks veel saadetise teele panna. Anybody? (pretty please..)

Kolmandaks. Ah, vahet pole, mis see kolmas oli :))

Nii need päevad mul siin muudkui tiksuvad. Ma ei ole absoluutselt mitte midagi teinud terve nädala. Kaelavalud on praegu möödanik (ptüi-ptüi-ptüi), aga õel kurguvalu tuli tagasi. Ma olen absoluutselt kõiki asju proovinud juba, alustades siirupitest, lõpetades pipraviina (oi see on jälk) ja soolvee kuristamisega. Kaua võib?

Ja lõpetuseks. KÕIK saavad lapsi või abielluvad!!! Nagu päriselt, mis toimub seal Eestis? Ma tulen ainult korraks ära ja siis hakkas nagu rahesajuna neid uudiseid tulema mulle. Aga ma lohutan ennast: everybody either gets pregnant or gets married. I just get more awesome ;)

eilne seis

Et te ei saaks öelda, et ma Eesti peale ei mõtle!

two can keep a secret if one of them is dead

Kaitstud parooliga

esmaspäevane pildipostitus

Leidsin täna sellise infomaterjali kodust :))
Toetan väga punkte 1, 2, 6 ja 9.
No ja muidugi 7...
Hekki, kõik on õige :D

Täna on "dabljuu-eii dei"
WA day siis eksole.
Ristirahval töölt vaba päev, lapsed ei pidanud kooli minema jne.
Linn oli unine, niisamuti ilm.
Mu lühikese siin veedetud aja jooksul
on mul see umbes neljas või viies public holiday päev.
Selle puhul meisterdasin hommikul lastele pannkooke
ja käisime L-Jga pargis jalutamas.
Õhtusöögi tegi pereisa.

Vitamiinid.
Teisisõnu valmistasin ette homsed lõunasöögipakid.

Keep Australia colorful.
Tänavatelt leiab ikka kõike kaunist ;)

Nädal oli ühest küljest täiesti sündmustevaene, sest ei leidnud endas tahtmist kuhugi minna, midagi teha. Tulenevalt siis kurgu- ja kaelavaludest, mis ma tänaseks enamvähem seljatanud olen.
Teisest küljest aga oli eelmine nädal täiesti tormilisi sündmuseid täis...  Põnevad ajad, põnevad ajad :D

terviseajakirja uus number

Saadud kaela- ja kurguvalu on olnud mu viimaste päevade tähelepanu keskpunkt ja seega olen rakendanud erinevaid võimalikke meetmeid, et neist lahti saada. Ühest on õnnestunud lahti saada, teisest mitte.

Kurguvalu vastu võitlesin siin kõigepealt heaga - tee-tee-ja veelkord tee, paarkümmend tassi päeva jooksul. Oksendamiseni (piltlikult öeldes eksole). Siis sall kaela, kurgupastillid apteegist (nii kalleid pole olnudki au varem osta, ca 7 dollarit maksin kokku). Siis võtsin appi sõbra nõu (sibula-suhkru ahvatlev siirup ning küüslaugu-mee-sidruni veel ahvatlevam siirup otsa). Ei aidanud. Seejärel proovisin kurjaga :D Esimese hooga mitu klõmakat viskit (me joome viskit-viskit-viskit...). Seejärel jäätis. Palju jäätist.

Midagi igatahes mõjus ja kurguvalu ei ole enam teema.

Kaelavalud on aga hoopis teisest puust. Kahjuks meenuvad esimese asjana kahe aasta tagused seiklused ja neid ma siin küll korrata ei taha. 

Vastupanumeetmetest olen rakendanud rohkeid kaela- ja õlaharjutusi. Ei paista toimivat. Kuum dušš. Sall kaelas-kael soojas all the time. Nii igatsen oma ortopeedilist patja, mis mul kodus on ja mida seljakotti kaasa pakkima ei hakanud. Sellest oleks palju abi praegu. Nulliring ikka. Siis liikusin sammukese edasi ja lubasin tugevad soojad käed oma kaela ümber. Nendest vist leevendust veidi oli, sest nad leidsid mitmeid (stressi?)sõlme mu kaelasoontelt. Tundub, et mul tuleb ette võtta kiropraktiku või massööri visiit siin. 

Kurat, kuidas ma neid kaelavalusid vihkan (+rsk)... 

Ja muidugi jääb võimalus, et need valud on seotud kõik sisemise iluga, stressiga, isiklike muredega ja/või kombelise käitumisega. Sel juhul, abi pole loota ja I'm doomed!